Mõista kostjalt AShageja E.K kasuks välja ühekordne hüvitis summas 117 425, 02 krooni (ükssada seitseteist tuhat nelisada kakskümmend viis krooni ja kaks senti).
3.Mõista kostjalt AShageja E.K kasuks välja igakuine hüvitis summas 2 006, 08 krooni (kaks tuhat kuus krooni ja kaheksa senti) alates 1. maist 2006.a kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi 20% (kakskümmend protsenti) muutumiseni ning kohustada kostjat korrutama määratud hüvitist iga aasta 1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatava eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.
4.Mõista kostjalt AShageja E.K kasuks välja lisakulutused summas 1 819 (üks tuhat kaheksasada üheksateist) krooni.
5.Arvestada otsuse täitmisel kostjalt väljamõistetud summadest maha 77 861, 46 krooni (seitsekümmend seitse tuhat kaheksasada kuuskümmend üks krooni ja nelikümmend kuus senti), mis on kostjalt AShageja E.K kasuks sisse nõutud käesolevas tsiviilasjas Tallinna Ringkonnakohtu poolt 21. märtsil 2003. a tehtud otsuse (tsiviilasi nr 2-2/244/03) alusel, mis on hilisemalt Riigikohtu 15. oktoobri 2003.a otsusega (kohtuasi nr 3-2-1-89-03) poolt tühistatud. Menetluskulude jaotus
1.Mõista kostjalt AShageja E.K kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud hageja esindaja poolt osutatud õigusabile summas 7 767, 67 (seitse tuhat seitsesada kuuskümmend seitse krooni ja kuuskümmend seitse senti).
2.Mõista kosjalt ASvälja riigilõiv 4 750 (neli tuhat seitsesada viiskümmend) krooni riigituludesse. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi kontole SEB Eesti Ühispangas nr 10220034796011 või kontole nr 221023778606 Hansapangas, viitenumber 2900072123, selgitusse märkida tsiviilasja number.
Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada käesoleva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 3. juulil 2006.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSE KÄIK Algse hagiavalduse sisu ja hageja nõue
1.6. jaanuaril 2001.a esitatud hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 11. juulist 1960. a kuni
31.oktoobrini 1995. a kostja õiguseelnejate juures puusepp-tislerina. E.Kdiagnoositi 7. märtsil 2000. a kutsehaigustena ülekoormushaigus ja vaegkuulmine. 5. oktoobrist 2000. a kuni
19.novembrini 2003. a määrati tema kutsealase töövõime kaotuseks 20%. Esitatud hagiavalduses palus E.KEesti NSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) §-de 448, 463 lg 1, 466, 472 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuste või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Ajutine kord) alusel AS välja mõista tervisekahju hüvitise 39083 krooni (ajavahemiku 5. oktoobrist 2000. a kuni
1.augustini 2002. a eest) ning 2064 krooni kuus 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003.a,
kohustades kostjat indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil Statistikaameti avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kutsehaigust põhjustanud teguriteks ülenormatiivne müra, suur füüsiline koormus ja sundasendid. Tööandja ei taganud ohutuid ja tervislikke töötingimusi ega selgitanud hagejale tööprotsessi kahjulikke mõjusid. Töötajale tervisliku töökeskkonna tagamine on seaduste kohaselt tööandja kohustuseks. Süü puudumise tõendamine lasub TsK § 448 lg 2 järgi kostjal. Kostja vastuväited
3.Kostja ASvaidles hagile vastu. Kostja leidis, et tema ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Asjaolu, et kostja võis rikkuda töökaitsealaseid õigusakte, ei tähenda, et need rikkumised põhjustasid hageja haigestumise. Hageja ei tõendanud kahju tekkimist. Ühestki tõendist ei nähtu, et hagejal oleks üldine töövõime vähenenud. Hüvitise väljamõistmine eeldab, et isik jäi senisest sissetulekust ilma tervisekahjustuse tõttu. Tulenevalt TsK § 464 lg-st 1 on kahju tekitanu kohustatud hüvitama üksnes selle osa kahjust, mis ületab kannatanu saadavat pensioni. Tallinna Linnakohtu 26. novembri 2002.a otsus
4.Tallinna Linnakohus jättis 26. novembri 2002.a otsusega E.K hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et kostja käitumise õigusvastasus ja süü on tõendatud. Kostja rikkus alates 1. jaanuarist 1973. a kuni töösuhte lõppemiseni Eesti NSV töökoodeksi (edaspidi TööK) §-des 147, 149, 157 ja 162 ning 1. juulist 1992. a kuni töösuhte lõppemiseni kehtinud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (edaspidi TKS) § 5 lg 2 p-des 1, 2, 3, 5, § 7 lg-s 4 ja § 14 lg-s 2 sätestatut. Linnakohus ei pidanud oluliseks tuvastada kostja käitumise õigusvastasust enne TööK kehtimist sätestatud tööalaste õigusaktide rikkumist, kuna on tõendatud, et kostja rikkus oma kohustusi pika aja vältel. Kostja ei tõendanud, et ta täitis tööandjana nii TööK-ist kui töökaitseseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja pidi ette nägema, et hageja võib haigestuda kutsehaigusesse.
5.Linnakohus leidis oma otsuses, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine. Tõendamist leidis, et hagejal on kutsehaigus ja sellest tingitud töövõime langus 20%. Varalise kahjuna tuleb vastavalt TsK § 463 lg-le 1 mõista töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud sissetulekut. Kutsehaigus ise ei ole ainsaks asjaoluks, mis annab alust nõuda kahju hüvitamist. Hageja peab tõendama seda, et kutsehaiguse tõttu ei ole tal enam võimalik töötada ja/või suuremat sissetulekut saada. Hageja töötas pärast kutsehaiguse tekkimist samal erialal, mis kostja juures. Tõendatud ei ole, et kutsehaiguse tõttu tekkis hagejal varaline kahju kas sissetulekute vähenemise või selle pärast, et ta ei ole võimeline enam töötama. Kuna hagejal ei tekkinud kahju seoses kutsehaigusega, siis ei saa linnakohtu nimetatud otsusest tulenevalt tuvastatuks lugeda põhjuslikku seost kostja käitumise ja kahju vahel. Linnakohtu otsuse peale esitasid mõlemad protsessiosalised apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2003.a otsus
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. märtsi 2003.a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas E.K hagi. Ringkonnakohus mõistis AS E. K kasuks välja ühekordse hüvitise 39083 krooni 37 senti ja 1. augustist 2002. a kuni 19. novembrini 2003. a hüvitise 2064 krooni kuus.
7.Ringkonnakohtu hinnangul leidis linnakohus õigesti, et kohaldada tuleb TsK § 448 ja § 464. TsK § 448 ja kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest tulenevalt peab hageja tõendama ka
seda, et tema sissetulek on vähenenud just tervisekahjustuse tõttu. Samuti leidis linnakohus ringkonnakohtu arvates õigesti, et tõendatud on kostja käitumise õigusvastasus, mis seisnes töökaitsealaste õigusnormide rikkumises alates 1. jaanuarist 1973.a kuni pooltevahelise töösuhte lõppemiseni. Kuid samas tegi linnakohus sellest ebaõige järelduse, et õigusnormide rikkumine sellel perioodil välistab vajaduse tuvastada varasemaid rikkumisi. Tõendatud on, et hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel 1960.-1995.a. Kohtul lasus kohustus hinnata kogu nimetatud perioodil toiminud tegureid ning tööandja käitumise väidetavat õigusvastasust. Ka enne TööK kehtima hakkamist oli ohutute töötingimuste tagamine tööandja kohustuseks. Enne nimetatud seadust kehtisid NSV Liidu ja liiduvabariikide tööseadusandluse alused (alates 1. jaanuarist 1971.a), enne seda aga üleliiduline tööseadustik. Eesti NSV territooriumil kehtinud tööseaduste koodeksi § 139 kohustas ettevõtteid ja asutusi võtma tarvitusele vajalikke abinõusid kahjulike töötingimuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks, õnnetusjuhtumiste vältimiseks ja töökoha hoidmiseks nõutavas sanitaartervishoidlikus seisukorras.
8.Põhjuslik seos hageja töötamise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel on asjas tõendatud. Põhjusliku seosega on tegemist siis, kui isiku tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 7. märtsil 2000. a. Kutsehaiguse tagajärjel kaotas hageja osa oma sissetulekust. Hageja sissetulek vähenes pärast kutsehaiguse diagnoosimist varasemaga võrreldes oluliselt enam, kui see osa, mis vastaks temal kindlaksmääratud tervisekahjustuse ulatusele. Kuigi sellest võiks järeldada hageja tervise üldist halvenemist, ei muuda see olematuks ega vähenda kutsehaigusega tekitatud tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetuleku vastavat arvestuslikku osa.
9.Hüvitise arvutamisega seonduvalt leidis ringkonnakohus oma otsuses, et arvesse ei saa võtta hagejale alates 2001.a veebruarist makstavat vanaduspensioni, sest see on vastuolus TsK §-ga 466 ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Hagejale ei ole seoses tekitatud tervisekahjustusega toetust ega pensioni määratud. Asjaolust, et hageja ei tööta, ei saa järeldada, et enam ei saaks rääkida sissetuleku vähenemisest. Kuna kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse põhjustamises on süüdi aastail 1960-1995 hageja tööandjateks olnud isikud, s.o kostja õiguseellased, siis on töövõime alanemisest tulenev varaline kahju arvestusliku sissetuleku osa, mis hagejal jäi saamata kutsehaigusest tingitud töövõime osalise vähenemise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja. Riigikohtu 15. oktoobri 2003.a otsus
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 15. oktoobri 2003.a otsusega ringkonnakohtu otsuse toona kehtinud TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
11.Riigikohtu otsuse kohaselt luges ringkonnakohus küll tuvastatuks, et hagejale kutsehaiguse tekitamine ajavahemikul 1960-1973 oli õigusvastane, kuid ei ole seda järeldust põhjendanud asjassepuutuvate faktide ega tõenditega. Kolleegium kordas Riigikohtu varasemas otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99 (RT III 1999, 15, 151) väljendatud seisukohta, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Ringkonnakohus ei ole kindlaks teinud ühtegi konkreetset tööohutuse nõude rikkumist. Juhul, kui kostja õiguseellased ei rikkunud tööohutuse norme ajavahemikul 1960.-1973. a, siis polnud nende tegevus Riigikohtu 15. oktoobri 2003.a lahendi kohaselt hageja suhtes sellel perioodil õigusvastane ning kostja ei vastuta kahjustuste eest, mida tema õiguseellased põhjustasid hagejale nimetatud ajavahemikul.
12.Riigikohtu otsuse antud juhise kohaselt peab kohus TsMS § 171 lg 1 järgi tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Kohtud oleksid seega pidanud juhtima poolte tähelepanu sellele, et hagi täies ulatuses rahuldamiseks peab olema kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine ka ajavahemikul 1960.-1973. a. TsMS § 147 lg 1 p 5 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 ja Ajutise korra punktist 1 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse.
13.Riigikohtu hinnangul on kostja õigesti leidnud, et hageja on rikkunud hüvitise arvestamisel Ajutise korra sätteid. Ajutise korra p 14 järgi tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka arvata kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel perioodil töövahekorras), mille kohta vaegurluse ekspertiisi komisjon (edaspidi VEK) on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Kuna töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti juhuslik sissetulek, siis puudus alus arvata hageja keskmise kuusissetuleku hulka AS-ga sõlmitud kahe tööettevõtulepingu alusel saadud rahasumma. Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003.a otsus
14.Riigikohus saatis 15. oktoobri 2003.a otsusega asja samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. oktoobri 2003.a otsusega kehtinud TsMS § 333 lg 2 kohaselt Tallinna Linnakohtu 26. novembri 2002.a otsuse ja saatis asja TsMS § 311 korras uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus kordas oma otsuses Riigikohtu otsuses sisalduvaid juhiseid. Menetluse käik asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus
15.Asja uue läbivaatamise käigus esimese astme kohtus on hageja 5. aprillil 2005.a esitanud hagiavalduse täpsustuse ning suurendanud korduvalt (05.04.2005.a, 09.02.2006.a ja 23.05.2006.a) oma nõuet. Viimasest avaldusest tulenevalt palub hageja seisuga 23. mai 2006.a mõista kostjalt välja ajavahemiku 5. oktoober 2000.a kuni 30. aprill 2006.a eest tervisekahju hüvitise ühekordses summas 136638,94 kr ning alates 1. maist 2006.a igakuulise tervisekahju hüvitise 2323,36 krooni kuni hageja kusehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi 20% (kakskümmend protsenti) muutumiseni. Hageja palub kohustada kostjat indekseerima hagejale määratud hüvitist igakordselt Statistikaameti poolt 1. märtsil avaldatava eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Samuti palub hageja mõista enda kasuks kostjalt välja seoses kutsehaigustega kantud lisakulutused 1819 krooni. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja hageja poolt kantud õigusabikulu summas 12980 krooni.
16.5. aprilli 2005.a hagiavalduse täpsustuse kohaselt tuvastati kutsehaiguste kliiniku ekspertiisi ja konsultatsioonikomisjoni otsusega, et hageja tervist kahjustanud tootmisteguriteks olid ülenormatiivne müra kuni 95 dBA, füüsiline koormus, sundasendid (vt toimik, lk 20). Hageja hinnangul kinnitab kõnealuseid asjaolusid ka meditsiinilise ekspertiisi otsus (vt toimik, lk 106, punkt 6). TsK § 448 määrab kindlaks tingimused, mille olemasolul tekib kohustus hüvitada tekitatud kahju. Nendeks on: kahju olemasolu kannatanul, põhjusliku seose olemasolu kahju ja kahjutekitanu teo (tegevuse või tegevusetuse) vahel; kahjutekitanu teo õigusvastasus ja kahjutekitanu süü. Hageja leiab, et need kahju hüvitamiseks nõutavad tingimused on käesoleval juhul olemas.
17.Hageja tervisele on kutsehaigusest tingituna tekitatud kahju. Tervisekahju on kannatanu selline tervislik seisund, kus ta on ajutiselt või püsivalt (jäävalt) kaotanud töövõime. Hagejal
kutsehaiguste olemasolu kinnitab meditsiinilise ekspertiisi akt (toimik, lk 105). Seoses tervisekahjustusega ei saa hageja jätkata töötamist oma senisel erialal – mööblitislerina. Hageja võib arvestades oma tervist töötada vaid teatud tingimustes ja seetõttu kaotas ta töö ka OÜ-s Kutsehaigestumise tõttu on hagejale tekitatud varalist kahju, mis vastavuses TsK § 463 lg-ga 1 määratletakse varalise kahjuna, mis seisneb töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasus, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavates kulutustes.
18.Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendites nr.3-2-1-114-02, 3-2-1-109-02, 3-2-1-107-02 asunud seisukohale, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut, mitte üksnes töötasu.
19.Hageja määratles talle tekitatud varalise kahju suuruse Ajutise korra punktide 1 ja 4, Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992.a määrusega nr 172 kinnitatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi ja Ajutise korra punktide 2, 11, 12, 14 alusel.
20.Hageja arvestuse kohaselt (toimik, lk 68) on tema ühe kuu keskmine sissetulek 9382.32 krooni. Hageja lähtus eelpool nimetatud Ajutise korra p-st 14, mille kohaselt võetakse arvesse kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel perioodil töövahekorras), kusjuures arvesse võetakse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud kohtuotsuses leidnud, et hageja ei ole tõlgendanud Ajutise korra punkti 14 õigesti, kuna selle sõnastuse järgi võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed nagu kingitused, tuusikute maksumus jne. Seega Ajutine kord välistab tööga mitteseotud tulu kui juhusliku, samas leides, et töötaja töötasu kõik liigid lähevad arvesse. Riigikohus ei ole asjas võtnud lõplikku seisukohta, märkides, et eeldatavasti oli töölepingu alusel töötava isiku jaoks töövõtulepingu alusel saadud sissetulek juhuslik sissetulek. Hageja leiab siiski, et kuigi hagejale maksti tasu tööettevõtu lepingu alusel AS-i poolt, oli faktiliselt tegemist kostjalt kui tööandjalt saadud tööülesannete täitmisega. Nimelt käisid töötajad, sealhulgas hageja, vastavalt kostja poolt saadud korraldusele mööblit monteerimas teistes firmades. E.Ktegi tööd kostja poolt suunatuna veel mitmel teisel objektil, kuid tal ei ole esitada kirjalikke tõendeid selle kohta. Nimetatud täiendavaid tööülesandeid täideti töö ajal ja see, et kostja täiendavate tööülesannete eest lisatasu ei maksnud, vaid töö hüvitati töövõtulepingu alusel, ei sõltunud hagejast. Seega ei ole tegemist ühekordse juhusliku sissetulekuga, vaid tööülesanne lähtus kostjalt.
21.Kostja teo (tegevuse või tegevusetuse) õigusvastasusega seoses märgib hageja hagiavalduse täpsustuses, et Kutsehaiguste Kliiniku ekspertiisi ja konsultatsioonikomisjoni otsusega tuvastati, et hageja tervist kahjustanud tootmisteguriteks olid: ülenormatiivne müra kuni 95 dBA, füüsiline ülekoormus ja sundasendid (toimik, lk 20). Meditsiinilise ekspertiisi otsus kinnitas hagejal kutsehaiguste väljakujunemist nimetatud tervistkahjustavate tööohutegurite mõjul (toimik, lk.106, punkt 6).
22.Hageja alaline töökoht oli üle 30 aasta Tallinnas, asunud mööblitsehhis, kus hagejaga ühes vahetuses töötas koos kuni 30 inimest (teostasid samaaegselt erinevaid tööoperatsioone – tööga lint -ja ketassael kaasnes hirmus vilin; paugud käsitsi haamriga raudplaatide tagumisel, neetimispüstolid jne) ja üheaegselt oli töös kuni 15 puiduseadet. Vastavuses NSVL Tervishoiuministeeriumi 1956.a käskkirjaga nr.205-56 “Ajutiste sanitaarnormidega müra piiramise kohta tööstuses“ oli müra üldine lubatav tase 85 dBA. NVSL Tervishoiuministeeriumi 12.01.1973.a käskkirjaga nr.1004-73 kehtestati hügieenilised normid ettevõtetes ja lubatav müra tase tööstusettevõtetes oli 85 dBA. Alates 1983.a oli lubatav müra tase tööstusettevõtetes 85 dBA (GOST 12.1. 003-83 “Müra üldised ohutusnõuded tööstusruumides” punkt 5).
23.Mingit vahet hageja töötingimustes müra osas ajavahemikul 1960–1973 võrreldes 1982.a või 1988.a ei olnud, kuigi võiks arvata, et aastatega pidi olema tehnoloogia täiustunud. Eeltoodud asjaolud on tõendatud tunnistajate R.Oja R.J ütlustega ning kostja enda poolt Kutsehaiguste Kliinikule esitatud hageja töötingimuste kirjeldusega (toimik, lk 11-13). Tööandja ei suutnud tagada hageja töötamiskohas nõuetekohaseid töötingimusi rohkem kui 50-l % mõõtepunktidest, kus esines ülenormatiivne müra vahemikus 86 dB–95 dB. Kas tööandja mõõdistas või miks ta ei mõõdistanud hageja töös esinevaid tervistkahjustavaid tööohutegureid enne nimetatud aega, on asjaolu, mis ei olene hagejast, kuid sõltumata aastatel 1960 –1995.a. kehtinud erinevatest õigusaktidest kehtis töökaitse osas sama põhimõte – tööandja pidi tagama hagejale töötamisel mööblitsehhis tervislikud tingimused, seega müra taseme, mis ei oleks kahjulik tema tervisele (mitte üle 85 dB). Kostja (tema õiguseellased) ei korraldanud peale 1988.a. enam töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmist, rikkudes sellega TKS § 7 lg-ga 4 ning riigi peasanitaararsti ja riigi tööinspektsiooni 31.08.1992.a/07.09.1992.a käskkirjadega kinnitatud vastavat juhendit. Kostja (tema õiguseellased) tööandjana ei varustanud töötajaid kaitsevahenditega, mis oleks kaitsnud töötaja kuulmisorganeid. Oma kuulmise kaitseks müra eest toppisid töötajad algaastatel omaalgatuslikult vatti kõrvadesse; 80-ndatel aastatel sai tööandjalt kõrvatroppe küsida, kuid need olid kvaliteetsed 1-2 kuud, siis kukkusid kõrvast välja. Tööandja kõrvatroppide kandmist ei nõudnud. Kõrvaklappe müra kaitseks ei väljastatud ja seega ei saanud nende kandmist ka nõuda. Ka ei tea hageja, et tööandja oleks mingeid muid abinõusid rakendanud müra vähendamiseks mööblitsehhis, kuigi 1969.a kinnitatud töökaitse ja ohutustehnikaalase töö ja teenistuse organiseerimise põhimäärus tarbijate kooperatiividele nägi ette (osa II “Üritused tootmishaigestumise vältimiseks” p.5) tootmismüra ja –vibratsiooni vähendavate ja kõrvaldavate seadeldiste paigaldamist (müratu ülekanne, vibratsioonivabad tööriistad, summutajate paigaldamine jne.).
24.NSVL MN 4. oktoobri 1965.a määrusega kinnitatud “Sotsialistliku riiklikku tootmisettevõtte põhimääruse” punktid 34 ja 50 kohustasid ettevõtet pidevalt täiustama tööorganiseerimist, tagama ohutustehnika ja töötervishoiu eeskirjade järgimist, rakendama tervistusabinõusid ning kinnitama ohutustehnika ja töötervishoiu alaste tööde tiitelnimestikud selleks, et töötajatele tervislikud ja ohutud töötingimused. Töötingimuste, töökaitse ja tervise kaitse lähtealuseks oli tegelik sanitaartehniline olukord tsehhides, jaoskondades ja töötamiskohtades. Töötingimuste passistamise aluseks on tööstuslike tegurite mõõdistamine sanitaartehniliste laboratooriumide poolt (EKP Keskkomitee ja ENSV MN 31.10.1968.a. määrus “ Tervishoiu ja meditsiiniteaduse arengu edasise arengu parandamise abinõude kohta; ENSV MN ja ENSV AÜN 16.02.1972.a. määrus “Tsehhi sanitaartehnilise seisukorra tüüppassi kohta”).
25.Kostja poolt ei rakendatud mingeid abinõusid tootmismüra ja –vibratsiooni vähendamiseks, kuigi seda nägi ette töökaitse ja ohutustehnikaalase töö ja teenistuse organiseerimise põhimäärus tarbijate kooperatsioonides (kinnitatud Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhatuse ning Riikliku Kaubanduse ja Tarbijate Kooperatiivide Töötajate Ametiühingu KK presiidiumi määrusega nr.65, 15.04.1969.a. II osa “ Üritused tootmishaiguste vältimiseks” punkt 5).
26.NSVL Riikliku Töö-ja Töötasu Komitee 29.09.1972.a. määrusega nr.258 kinnitatud “Ettevõtte, asutuste ja organisatsioonide tööliste ja teenistujate töösisekorra tüüpeeskirjade” punkti 12 kohaselt on administratsiooni põhikohustused: tervislike ja ohutute töötingimuste tagamine; masinate, tööpinkide, tööriistade organiseerimine; raskete ja töömahukate tööde mehhaniseerimise tagamine”; rakendada asjakohaseid ohutustehnika ja sanitaarhügieenilisi abinõusid vältimaks töövigastusi ja kutsehaigusi, kusjuures kui eeskirjades puuduvad need nõuded, mis on vaja ohutute töötingimuste tagamiseks, siis peab administratsioon koos ametiühingukomiteedega võtma ise tarvitusele vajalikud abinõud tööohutuse tagamiseks.
Hageja on töötanud üle 30 aasta kostja juures sellises müras, mis ei vastanud normidele. Kostja süüd eeldatakse ja ta ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks hageja töötamise ajal mööblitsehhis müra vastavust normile (85 dBA).
27.Lisaks eeltoodule nägid hageja tööülesanded ette pidevalt töötamist suure füüsilise ülekoormusega. HKT CCCP 27. septembri 1931.a määrusega kehtisid laadimistööde eeskirjad, millega oli keelatud üle 50 kg raskuste üksinda teisaldamine. Kostja, lähtudes 80-ndatel aastatel kehtinud klassifikatsioonist, kategoriseeris hageja töö II b ehk keskmise raskusastmega tööks - see tähendab tööd, mille puhul on energiakulu 200-250 kcal/h ja mis nõuab väikeste raskuste (kuni 10 kg) kandmist. Tegelikkuses tuli hagejal täita igapäevaselt tööülesandeid, mis olid seotud süstemaatilise füüsilise pingega ning raskuste kandmisega üle 10 kg – seega tööga, mis vastab raske füüsilise töö kategooriale. Nii tuli hagejal aastatel 1960-1970 lauamaterjalide planke, mis olid 12 cm paksud ja 6 m pikad käsitsi (töö mehhaniseerimata) paigaldada kuivatisse ja sealt välja võtta (umbkaudselt 120-150 kg kaaluvad); montaažibrigaadis teisaldada käsitsi kaubanduslette (50-60 kg, aga ka raskemaid); kassasid (70-80 kg) 10 m kaugusele ning ladustada küll teise mehe abiga üksteise peale. Raskuste teisaldamine ei olnud mehhaniseeritud. Tugitoolitoorikute teisaldamiseks paigutati 20 toolikarkassi üksteise peale virna (umbes 140-160 kg, kõrgus 1,8 m) nn plekist pannile ja veeti mööda põrandat traatkonksu abil teise operatsioonikohta, kusjuures lisaks raskusele oli takistuseks vineerpõrand. Montaažiruumi pikkus oli 20 meetrit. Eeltoodud asjaolud on tõendatud tunnistajate R.J ja R.Oi ütlustega ning ASpoolt 8. novembril 1999.a. Kutsehaiguste Kliinikule esitatud hageja töötingimuste kirjeldusega. Kostja ei rakendatud mingeid abinõusid raske füüsilise töö mehhaniseerimiseks, kuigi seda nägi ette töökaitse ja ohutustehnikaalase töö ja teenistuse organiseerimise põhimäärus tarbijate kooperatsioonides (kinnitatud Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhatuse ning Riikliku Kaubanduse ja Tarbijate Kooperatiivide Töötajate Ametiühingu KK presiidiumi määrusega nr.65, 15.04.1969.a. p.2).
28.Hagejal tuli pidevalt töötada ka sundasendites, mis tähendas kaela-õlavöötme-käte-selja koormust (kummargil, ettepoole painutatud pea-kael-selg, käte haarded – hoidmine, käsitsi töö, töötamine seadmetel). Meditsiinilise ekspertiisi kohaselt (toimik, lk 106) olid need hageja tervist kahjustanud tööohuteguriteks. Samuti oli töö tegemise mikrokliima montaažitsehhis ebasoodus. Montaažitsehhis valitses suvel kuumus, tuli avada aknad, et tööd saaks teha. Koheselt tekkis tõmbetuul. Õhuventilatsiooni ei olnud, oli vaid tolmuventilatsioon ning kui see töötas, siis kogu maja undas, vibreeris. Väga tugev vibratsioon tulenes ka masinatest, millega hageja töötas (näiteks lihvimispingid). Talvel oli montaažitsehhis külm, eriti hullud olid töötingimused aastatel 1993 –1994, mil tööruumides ei olnud kütet, soojendati vaid puhuritega. Töötamiseks tuli kasutada talveriietust. Lisaks tuli hagejal sageli tööülesandeid täita välitingimustes, näiteks 19601970 aastatel lauaplankude kuivatisse teisaldamisel ja saagimisel. Töö oli väga pingeline, brigaaditöö, tuli rabeleda, et plaani täita ja seega suuremat palka saada. Kirjeldatud ebasoodsad töötingimused soodustasid hagejal kutsehaiguse teket. Eeltoodu on tõendatud tunnistajate R.Oi ja R.J ́a ütlustega, samuti mõõteprotokolli nr.1 andmetega 1982.a ja 1988.a kohta (toimik, lk 1213).
29.NSVL Ministrite Nõukogu ja ÜAÜKN-i 28. juuli 1970.a määrusega nr 608 “Mitmesuguste rahvamajandusharude töötajate masinate, tehnoloogiaseadmete ja mehhaniseeritud tööriistade vibratsiooni kahjuliku mõju edasise vähendamise abinõude kohta” oli kohustuslik Eesti NSV vabariiklikele ministeeriumide ja keskasutuste ettevõtetele ja organisatsioonidele, kus kasutati masinaid, tehnoloogiaseadmeid ja mehhaniseeritud tööriistu, mis tekitavad töötades vibratsiooni. Sellele tugines ENSV Ministrite Nõukogu 22. jaanuari 1973.a määrus nr 34, mille punktid 3 ja 4 nägid ette masinate poolt genereeritava vibratsiooni, mis kandub töötaja kätele või töökohale, piirväärtused. Määruse täitmiseks tuli kehtestada konkreetsed abinõud nii töörežiimi osas ning
nähti ette töötajate füsioloogiliste näitajate uurimine vahetuse või töötsükli jooksul, arvesse tuli võtta tööruumi sanitaar-hügieeniline seisukord (tolm, gaasid, valgustus, mikroklimaatilised tingimused jne). Tööstusvibratsiooni tekitavate tööriistade ja seadmete seisukorra kontrollimise tulemused tuli kanda kontrollkaardile, mis tuli sisse seada igas tsehhis ja allüksuses, kus kasutatakse vastavaid tööriistu ja seadmeid. Kõnealuse määruse punkt 25 nägi ette, et kõik töötajad, kes teevad töid vibreerivate masinate, seadmete ja tööriistadega, peavad vähemalt üks kord aastas käima perioodilisel meditsiinilisel läbivaatusel järgmiste arstide vastuvõtul: terapeut, neuropataloog, otoriolarüngoloog ja vastavate näidustuste korral ka teised eriarstid.
30.Kostja ei ole tõendanud nimetatud abinõude tarvitusele võtmist, kuigi hageja kasutas töös masinaid ja mehhaniseeritud tööriistu, mis tekitasid töötades vibratsiooni. Kostja ei täitnud eelnevalt loetletud õigusaktide sätteid ohutute töötingimuste tagamiseks ning eiras seega ka NSVL Riikliku Töö- ja Töötasu Komitee 29. septembri 1972.a määrusega nr 258 kinnitatud “Ettevõtte, asutuste ja organisatsioonide tööliste ja teenistujate töösisekorra tüüpeeskirjade” punktis 12 ette nähtud administratsiooni põhikohustusi.
31.TööK § 147 kohaselt oli administratsiooni kohustuseks luua töötajatele tervislikud ja ohutud töötingimused, administratsioon oli kohustatud võtma tarvitusele ajakohased abinõud tagamaks töötajatele sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad haigestumise kutsehaigustesse.
32.Töötajale tervisliku töökeskkonna tagamine on kostja (tema õiguseellaste) kui tööandja otsene kohustus tulenevalt ENSV territooriumil kehtiva tööseaduste koodeksi §-st 139, TööK (kehtis alates 01.01.1973.a.) § 147 lg-test 1-3 ja TKS (kehtib alates 01.07.1992.a.) § 5 lg 2 p-st 1. Selle kohustuse täitmata jätmine on käsitletav kostja õigusvastase teona.
33.Samuti ei korraldanud kostja hagi täpsustuses väidetu kohaselt kutsehaiguse ennetamiseks ja vältimiseks hageja arstlikku läbivaatust. TööK § 162 lg 1 sätestab, et töötajad, kes töötavad rasketel, tervistkahjustavatel või ohtlike tingimustega töödel, samuti transpordivahendi liiklemisega seotud töödel, kuuluvad enne tööle asumist ja hiljem perioodilisele arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlblikus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. Töökaitseseadus § 14 lg 2 sätestas analoogilise kohustuse. Vabariigi Valitsuse 22.07.1992.a määrusega nr 214 kinnitati "Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine". Osundatud loetelu punkt 4 sätestab, et töötajate eelnev ja perioodiline tervisekontroll on ettenähtud töödel, mis on seotud kuulmisanalüsaatori olulise pingega (üle 81 dBA); töödel, kus regulaarselt teisaldatakse raskusi käsitsi, pikaajalise sundasendis püsimise või seismisega; töödel, mis on seotud lokaalse lihaspingega. Seega on töötajatele ohutute töötingimuste tagamine ja kutsehaigusi ennetavatel töötervishoiu ja profülaktilistel meetmetel hageja hinnangul oluline tähtsus vältimaks haigestumist kutsehaigusesse. Kostja ei suunanud töötajaid tervise kontrollimiseks arsti juurde, millega jättis täitmata osundatud seaduse sätetest tuleneva tööandja põhikohustuse tagada töötajatele ohutud töötingimused, millest tulenevalt lasus tal ka kohustus nõuda töötajatelt arstliku kontrolli läbimist tervistkahjustavatel töödel enne tööle asumist ja ka edaspidi.
34.Kostja ei ole selgitanud hagejale tema töö võimalikke tervisele kahjulikke mõjusid ning abinõusid nende mõjurite tervisekahjulikkuse vähendamiseks või vältimiseks. Tulenevalt TööK §-st 153 on administratsioon kohustatud instrueerima töötajaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje ja muudest töökaitse-eeskirjadest. Ohutustehnika - ja töötervishoiualase töö vahetu organiseerimine ja kontroll sellealaste abinõude täitmise üle lasus kostjal (tema õiguseellastel). Kostja (tema õiguseellased) pidi hagejale tagama tema tervisele ohutud töötingimused ning selgitama tööprotsessi kahjulikke mõjusid ja nende vähendamise võimalusi. Fakti, et kostja seda teinud ei ole, kinnitasid tunnistajad ja kostja pole tõendanud vastupidist.
35.Põhjuslik seos hageja kutsehaiguse ja kostja juures olnud töötingimuste vahel on tuvastatud asjaoluga, et Kutsehaiguste Kliiniku poolt tuvastatud tööohutegurid esinesid töötamise ajal mööblitsehhis. Hageja töötas montaažitsehhis üle 30 aasta. Meditsiinilise ekspertiisi otsuse kohaselt saab arvestatavaks tervistkahjustavate tööteguritega töötamise perioodi alguseks lugeda tööle asumist 1960.a. mööblitsehhis (toimik, lk 106). Kostja (tema eellased) ei ole tööprotsessi korraldamisel ilmutanud neilt oodatavat hoolsust, jättes välja selgitamata ja arvestamata osundatud tervistkahjustavate mõjurite võimalikud tagajärjed hageja tervisele. Kostja ei ole täitnud töökaitsealaseid kohustusi tagamaks hageja tervisele maksimaalselt tervislikud ja kahjutud töötingimused. Tuginedes muu hulgas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr. 3-2-3-24-96 ja 3-2-1-54-00, leiab hageja, et kutsehaigus on alati seotud kutsetööga. Põhjuslik seos eksisteerib, sest kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks.
36.Tulenevalt eeltoodust asub hageja seisukohale, et tema kutsehaiguse põhjuseks on töökeskkonna kahjulike tegurite esinemine töötamisel kostja õiguseellaste juures, samuti kutsehaiguste ennetamise ja kahjulike mõjude vähendamise alase töö puudumine töötamisel kostja õiguseellaste juures. Hageja ei pea tõendama kostja süüd, sest tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 kostja süüd eeldatakse ja kui kostja leiab, et ta ei ole hagejale sellist kahju tekitanud, peab ta oma väidet tõendama.
37.Kostja jäi asja uuel läbivaatamisel varem esitatud vastuväidete juurde ning palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et tema tegevus ei ole olnud õigusvastane, mistõttu puudub alus ka vastutuse kohaldamiseks. Õigusvastasus peab väljenduma konkreetsete tööõiguse normide rikkumises. Hageja poolt osutatud tööseaduste koodeksi § 139 kui üldnormi rikkumine ei ole võimalik, kuivõrd nimetatud säte viitab Töö RK poolt üksikute tootmisharude lõikes kehtestatavatele üld- ja erimäärustele. Küsimus kostja õigusvastasest käitumisest võiks teoreetiliselt tõusetuda üksnes nimetatud üld- või erimääruste rikkumise korral. Hageja ei ole viidanud ühelegi sellisele üld- või erimäärusele, mis reguleeriks kõnealuses tootmisharus müra norme ja tööandja kohustusi seoses müraga. Hageja viited riikliku tootmisettevõtte põhimäärusele on kostja hinnangul asjakohatud, kuivõrd kostja näol oli tegemist kooperatiivse ettevõtte ja -omandiga, mitte riiklikuga.
38.Hageja tuginemine TsK sätetele on osaliselt samuti alusetu, kuivõrd see jõustus alles 1. jaanuaril 1965.a, ilma tagasiulatuva jõuta. Seega nimetatud kuupäevale eelneva perioodi osas (alates 1960.a, millal kutsehaiguse kujunemine vastavalt ekspertiisiaktile algas) on hageja hagiavalduse põhistus alusetu ja ebaõige. Asjakohatu on ka hageja osutamine TööK § 147 lg-te 2 ja 3 ning § 148 lg 3 rikkumisele. Vastavalt TööK § 150 lg 1 ei tohi ühtki ettevõtet, tsehhi, jaoskonda ega muud tootmisobjekti vastu võtta ega käiku lasta, kui selles ei ole tagatud tervislikud ja ohutud töötingimused. TööK § 147 lg 4 kohaselt oli töökaitse parandamise plaanide vastuvõtmine ning nende täitmise üle järelevalve teostamine töökollektiivi (s.o. töötajate) enda pädevuses. Mainitud asjaolusid arvestades ei ole tõesed hageja väited töökaitse nõuete eiramise kohta kostja poolt. Ka käesolevas asjas varem ütlusi andnud tunnistajate ütluste kohaselt oli töö küll raske, kuid selle eest maksti ka tunduvalt kõrgemat palka kui mujal, millest töötajad olid ka teadlikud ja mis oli ilmselgelt põhjuseks, miks nad vähemalt mitukümmend aastat tööle asumisest ei olnud töökeskkonna parandamisest huvitatud.
39.Kostja peab oluliseks rõhutada, et kõik hageja väited normide rikkumise (õigusvastase tegevuse) kohta on tõendamata ja paljasõnalised. Hageja on esitanud üksnes oletusi, kuid kohtuotsust ei saa rajada oletustele. Kostja ei tunnista hageja väiteid normide rikkumise kohta. Vastavalt eksperdi seletusele (vastus 6. küsimusele) progresseerus kutsehaigus töö tõttu OÜ-s seoses töötingimustega nimetatud äriühingus. Vastavalt eksperdi seletusele (vastus küsimusele 8)
oli eelnimetatud tegurite näol tegemist kutsehaigust põhjustanud ohuteguritega, kusjuures haiguse kujunemise ulatus ühe tööandja juures ei ole mõõdetav; ainuke määratlus võiks olla seotud töötatud aastate arvuga (vastus küsimusele 4). Igal juhul pole kostja arvates kahtlust, et 1995.a, millal hageja lõpetas kostja juures töötamise, ei olnud tema kutsealase töövõime kaotuse protsent mitte 20, vaid väiksem. Kui palju täpselt väiksem, ei ole vastavalt eksperdi seletustele võimalik kindlaks teha teisiti, kui proportsionaalselt töötatud ajaga. Kuivõrd 40 aastast (kutsealase töövõime langemise periood), töötas hageja kostja juures 35, saab väita, et 1/8 (2,5%) kutsealasest töövõimest kaotas ta töötades OÜ-s.
40.Lisaks eeltoodule peab kostja vajalikuks rõhutada, et kehtinud õigusaktide kohaselt ei olnud kostjal kohustust sundida või läbi viia arstlikku kontrolli. Selline kohustus lasus töötajal endal, mitte tööandjal. Tööandja pidi üksnes võimaldama sellise kontrolli tegemist.
41.Kostja hinnangul puudub kostja süü kahju tekkimises. Kostja ei ole käesolevas menetluses eitanud, et hageja töö oli raske ning seotud tervistkahjustavate faktoritega. Samas on tervisekahjustus ja osaline kutsealane töövõimekaotus 20% ulatuses kujunenud välja perioodil 1960–2000.a. Ka tööinspektori ettekandes 7. märtsist 2000.a (toimik, lk 7) märgitakse, et hageja tervis halvenes viimastel aastatel veelgi. Kooskõlas Ajutise korra punktiga 6 tehakse kannatanu töövõime kaotuse aste kindlaks protsentides, lähtudes kutsealase töövõime kaotusest vastava töövigastuse tagajärjel, kusjuures juhul kui kannatanu oli töövigastuse saamise ajal töövahekorras mitme tööandjaga, teeb kindlaks kutsealase töövõime kaotuse astme iga töö kohta eraldi. Käesoleval juhul pole VEK seda teinud, vaid on väitnud, et pole võimalik teha kindlaks, millises osas vähenes hageja kutsealane töövõime OÜ-s töötades. Arstliku ekspertiisi 31. oktoobri 2005.a. otsusest ei nähtu teistsuguseid järeldusi. Seetõttu perioodil, mil hageja ei töötanud kostja juures, pole võimalik ei kostja poolne õigusvastane käitumine ega süü. Teoreetiliselt võiks rääkida kostja vastutusest kutsealase töövõime languse eest üksnes 17,5% ulatuses. Süü seisukohalt on oluline ka asjaolu, et hageja ei pöördunud kostja poole kaebustega töö raskuse või terviserikete üle ega taotlenud töö kergendamist. Seega ei pidanud ega saanudki hageja teada, et kostjale valmistab tehtav töö vaevusi või on liiga raske. Kui hageja oleks sellest Kostjat informeerinud, oleks kostja ka vastavad abinõud tarvitusele võtnud ning sellega oleks saanud ära hoida hagejal väidetava kahju tekkimise.
42.Hageja pole kostja hinnangul jätkuvalt suutnud tõendada ka kahju tekkimist. Kostja ei ole igal juhul nõus hageja arvutusega haginõude suuruse osas. Kuivõrd VEK-i otsusest nähtub, et kutsehaigus arenes ka OÜ-s töötades, ei ole antud juhul hagejal õigust võtta aluseks 1995.a indekseeritud palka, vaid kahju olemasolu tuleb tõendada 12 kuu sissetulekut arvestades kuni 5. oktoobrini 2000.a. (kutsealase töövõime osalise kaotuse tuvastamiseni). Isegi kui nõustuda hageja poolt valitud perioodiga, on hageja alusetult arvestanud keskmise sissetuleku hulka tööettevõtulepingu alusel saadud tasud. Hageja on jätnud tähelepanuta Ajutise korra punkti 14, mis on erinorm punkti 11 suhtes. Seega ei kuulu hageja arvutustes sisalduv tööettevõtu lepingu alusel saadud tasu hüvise arvestamiseks keskmise sissetuleku arvutamise hulka.
43.Lisaks eeltoodule puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ning kahju vahel. Vastutuse kahju tekitamise eest üldpõhimõtteks on saavutada olukord, milles kostja oleks olnud kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Hageja töötas kostja juures kuni 1995.a, töötades seejärel OÜ-s kuni pensionieani. Jääb arusaamatuks, milles seisneb põhjuslik seos kostja väidetava õigustrikkuva tegevuse ja hageja sissetulekute vähenemise vahel. Hageja läks vanaduspensionile ning töötamisest ja töö otsimisest on ta kostja käsitluse kohaselt loobunud just sellel põhjusel. Liiatigi ei nähtu kostja arvates ühestki tõendist, et hageja ei suudaks töötada.
44.Oluline on ka see, et pärast kostja juures töötamist asus hageja tööle uude töökohta, kusjuures tema palk ei langenud, ning pensioniea saabudes loobus edasisest töötamisest. Seega puudub seos hageja töötasu langusel ning kostja väidetaval õigusvastasel tegevusel. Hageja ei ole
ka tõendanud, et ilma tervisekahjustuseta oleks ta pensioniealisena edasi töötanud. Põhjusliku seose tõendamine on aga just nimelt hageja kohustus.
45.Asja uue läbivaatamise käigus kuulas kohus hageja taotlusel üle tunnistaja N.O ́i, samuti kuulas kohus täiendavalt üle tunnistaja R.Jr ́a.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
46.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
47.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et alates 11. juulist 1960. a kuni 31. oktoobrini 1995. a töötas hageja kostja õiguseellaste juures puusepp-tislerina. Hagejal diagnoositi 7. märtsil 2000.a kutsehaigustena ülekoormushaigus ja vaegkuulmine. 5. oktoobrist 2000. a kuni 19. novembrini 2003. a määrati tema kutsealase töövõime kaotuseks 20%. 31.oktoobri 2005.a arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt on hagejale määratud kutsealase töövõime kaotuseks 20% kuni 31. oktoobrini 2007.a (vt toimik, lk 245).
48.Poolte vahel on õiguslik vaidlus küsimustes, kas kutsealase töövõime kaotusega on hagejal kaasnenud kahju, kas väidetava kahju on põhjustanud kostja õigusvastane tegevus ning kas kostja on hageja võimaliku kahju tekkimises süüdi. Lisaks on kostja vastu vaielnud hageja poolt esitatud hüvitise arvestusele.
49.TsK § 448 lg 1 kohaselt kuulub kodaniku isiksusele või varale tekitatud kahju selle tekitaja poolt täies ulatuses hüvitamisele, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud mitte tema süü läbi. TsK § 463 lg 1 sätestab, et vigastuse või muu terviskahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Lähtudes TsK § 448 lg-te 1 ja 2 dispositsioonist, peab kohus esmalt vajalikuks analüüsida küsimust, kas hagejal on diagnoositud kutsehaiguste tõttu üldse kahju tekkinud (I), seejärel kostja võimaliku õigusvastase tegevuse problemaatikat (II), väidetava õigusvastase käitumise põhjuslikku seost hagejal tekkinud kahjuga (III) ning neljandana süüküsimust (IV). Eraldiseisvalt vaatleb kohus kostja vastuväiteid hageja poolt esitatud hüvitisearvestusele (V).
50.Enne menetlusosaliste väidete ja vastuväidete käsitlemist, peab kohus vajalikuks märkida asjas kogutud tõendite osas järgmist. Alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 6 kohaselt tehakse menetlustoiming selle tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Vastavalt TsMS § 229 lg-le 2 võivad tsiviilkohtumenetluses tõenditeks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohus otsuse tegemisel arvestanud tõendina hageja poolt kohtuistungil antud seletusi ega kirjalikult esitatud seletusi, mida saanuks tõendina kasutada kooskõlas kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 90 lg-ga 2.
51.Vastuseks kostja vastuväitele tsiviilkoodeksis sätestatu osalise kohaldamatuse kohta, kuna nimetatud koodeks jõustus alles 1. jaanuarist 1965.a tagasiulatuva jõuta märgib kohus järgmist. Kohtu hinnangul tuleb õiguse üldpõhimõtetest lähtudes hüvitisnõude läbivaatamisel kohaldada õigussuhtele kahju tekkimise (ilmnemise) ajal kehtinud seadust (mis võib olla erinev õiguste rikkumise ajal kehtinust). Hagejal kahju ilmnemise ajaks tuleb lugeda 7. märtsi 2000.a, mil E.Kdiagnoositi eelnimetatud kutsehaigused. Sellel ajahetkel (Eesti NSV) tsiviilkoodeks kehtis. Võib täiendavalt märkida, et ka 1994.a 1. septembril jõustunud ja kuni 2002.a 30 juunini kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 172 lg 1 kohaselt kohaldati selle seaduse paragrahvide 23-26 ning 41 ja 42 sätteid ka siis, kui isiklikke õigusi rikuti enne 1994.aasta 1. septembrit. Tulenevalt TsÜS §-st 26 võis isik seaduses sätestatud juhtudel nõuda isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju
hüvitamist. Õigusdogmaatika kohaselt loetakse isiklikuks õigushüveks muu hulgas inimese tervist. I.
52.Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hagejal kutsehaigustena diagnoositud ülekoormushaigus ja vaegkuulmine mürast (raske aste). TsK § 463 määratleb varalise kahjuna muu hulgas töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu ning tervisekahjustusest tingitud muid kulutusi. Seega ei ole kutsehaiguse tuvastamine iseenesest veel asjaoluks, mis annaks aluse kahju hüvitamiseks. Materiaalse kahju kandmise konstateerimiseks vajab tõendamist ka asjaolu, et kutsehaiguse tõttu jääb kannatanul saamata osa sissetulekust.
53.Kohus asub seisukohale, et kahju tekkimine hagejal TsK § 463 tähenduses on tõendamist leidnud. Toimikus olevastest raviasutuste teatistest VEK-ile nähtub, et hagejal on keelatud raske füüsiline töö, sundasendid ning töö ülenormatiivses müras ning senist tööd võib jätkata ainult arstliku kontrolli tingimustes (vt toimik, lk 20 pöördel). Hilisemast teatisest ilmneb, et hagejal on keelatud kontakt kutsehaigust põhjustanud tööala ja selle teguritega (vt toimik, lk 207). Hageja töö kaotamist tervisekahjustuse tõttu OÜ-s võib järeldada ka nimetatud äriühingu poolt 7. mail 2001.a väljastatud teatisest (vt toimik, lk 211). Seega ei oleks hagejal kohtu hinnangul võimalik jätkata töötamist oma senisel erialal. Seoses hagejal diagnoositud raskekujulise vaegkuulmisega tuleb küll möönda, et kuulmisvõime langus ei takistaks hagejal iseenesest puussepp-tislerina täisväärtusliku töö tegemist, kuid tingiks eelduslikult siiski kutseala vahetamise vajaduse kuulmise edasise halvenemise vältimiseks. Samuti on hageja kandnud tingituna tervisekahjustusest lisakulutusi kuuldeaparaadi ja selle tarvikute maksumuse näol kogusummas 1819 krooni (vt toimik, lk 210, 246, 247).
54.Asjaolu, et kostja on seoses pensioniea saabumisega lõpetanud töötamise, ei oma kohtu hinnangul käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust. Ka Riigikohtu poolt käesolevas asjas 15. oktoobri 2003.a tehtud otsuses on viitega varasemale praktikale (tsiviilasi nr 3-2-1-107-02) märgitud, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Samas on otsuse kohaselt kostjal võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel. Maakohtu hinnangul ei ole kostja väited E.Ksissetuleku kaotamisest muudel põhjusel tõendamist leidnud. TsMS § 693 lg 1 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. II.
55.Edasiselt käsitleb kohus kostja õiguseellaste tegude (tegevuse või tegevusetuse) võimaliku õigusvastasusega seonduvat. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses andnud juhise, mille kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 ja Ajutise korra punktist 1 tulenevalt süü puudumise tõendamise koormus, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Hageja on 6. aprillil 2005.a esitatud hagiavalduse täpsustuses väitnud, et hageja töötas kostja õiguseellaste juures ülenormatiivses müras, millega rikuti NSVL Tervishoiuministeeriumi 1956.a käskkirjaga nr 205-56 “Ajutiste sanitaarnormidega müra piiramise kohta tööstuses“, NVSL Tervishoiuministeeriumi 12. jaanuari 1973.a käskkirjaga nr.1004-73 ning GOST-iga 12.1.003-83 “Müra üldised ohutusnõuded tööstusruumides” kehtestatud piirnorme. Samuti on hageja hagi täpsustuses väitnud, et töötamine toimus füüsilise ülekoormuse tingimustes, sundasendites ning sageli ka ebasoodsas mikrokliimas ning toonud seejuures välja töötamise ajal kehtinud õigusnormide rikkumised. Lisaks heidab hageja kostjale ette kutsehaiguste ennetamiseks ja vältimiseks vajalike tervisekontrollide (arstlike läbivaatuste) korraldamata jätmist ning tööprotsessi kahjulike mõjude ja nende vähendamise võimaluste selgitamata jätmist.
56.Enne väidetavate rikkumiste lähemat käsitlemist peab kohus seoses kostja vastuväidetega vajalikuks selgitada endise NSV Liidu territooriumil kehtinud töökaitsealaste normide süsteemi ning normide ja standardite erineva kehtestamise tasandeid. NSV Liidu töökaitsealaste normide analüüsimisel tuleb eristada vastavate õigussätete erinevaid liike ja kehtestajaid. Esiteks on vajalik eristada NSV Liidu ja liiduvabariikide ülemnõukogude ja nende presiidiumite poolt kehtestatud seadusi ja seadlusi. Teiseks eristati tulenevalt TööK § 148 sätestatust ühtseid, ametkondade vahelisi ja ametkondlikke töökaitse-eeskirju. Ühtsed töökaitse-eeskirjad olid kohustuslikud kõikidele ettevõtetele ja asutustele, ametkondadevahelised laienesid aga ainult kindlaksmääratud tootmis- või tööaladele. Ühtseid ja ametkondadevahelisi töökaitse-eeskirju kehtestati NSV Liidu ministrite nõukogu ja vastavalt ülesandele teiste riigiasutuste poolt koos või kooskõlastatult Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukoguga (ÜAÜKN). Riigiasutusteks, mille pädevusse kuulus ühtsete ja ametkondadevaheliste töökaitse-eeskirjade kehtestamine olid Riiklik Ehituskomitee, Töö- ja Sotsiaalküsimuste Komitee, Riikliku Tehnilise ja Mäejärelevalve Komitee, NSV Liidu riiklik sanitaarjärelevalve (peasanitaararst), Riiklik Energeetikainspektsioon ja Riiklik Standardite Komitee. Ametkondlikud töökaitse-eeskirjad kinnitati ministeeriumide ja teiste keskasutuste ning riiklike järelevalveasutuste poolt, samuti Riikliku Standardite Komitee poolt. Alates 1974.a hakati NSV Liidus töökaitse õigussätteid kehtestama tööohutuse riiklike standardite (GOST-id) vormis.
57.Kohus leiab, et kostja (kostja õiguseellaste) õigusvastane käitumine seoses hageja töötamisega tervistkahjustava müraga tootmisruumides aastatel 1960-1995 tuleb lugeda tõendatuks. AS juhatuse liikme ettekandest Kutsehaiguste Kliinikule nähtuvalt viidi 1982.a ja 1988.a hageja töökohas (mööblitsehhis) läbi tervistkahjustavate tegurite mõõtmisi. Kokku viidi mõõtmisi läbi kuni 68 erinevas punktis (tööoperatsiooni sooritamise kohas). Mõõtmised andsid 1982. aastal 22 mõõtepunktis müra tasemeks kuni 85dB, 12 mõõtepunktis 86-90dB ja 20 mõõtepunktis 91-95 dB. 1988. aastal läbi viidud mõõtmise tulemustest nähtuvalt saadi 15 mõõtepunktis müra tasemeks kuni 85dB, 13 mõõtepunktis 86dB, 5 mõõtepunktis 87dB ja ühes mõõtepunktis 89dB (vt toimik, lk 11-13). Hageja tööleasumisel kostja õiguseellaste juurde 11. juulil 1960.a kehtisid NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi 9. veebruari 1956.a käskkirjaga nr 205-56 kinnitatud Ajutised sanitaarnormid müra piiramise kohta tööstuses. Nimetatud õigusakti asendasid NSV Liidu peasanitaararsti asetäitja poolt 30. aprilli 1969.a nr 785-69 kinnitatud Sanitaarnormid müra piiramise kohta tööstusettevõtete territooriumil ja ruumides, mis nägid kõrgeima lubatava helitugevusena tööstusettevõtetes ette 85 dBA. Sama piirnorm oli ette nähtud NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi 12. jaanuari 1973.a käskkirjaga nr.1004-73 kehtestatud hügieeniliste normidega ettevõtetes. Eelnimetatud NSV Liidu Tervishoiuministeeriumi käskkirjade tekst ei ole olnud kohtule kättesaadav, kuid teistes õigusaktides sisalduvate viidete põhjal ei ole kohtul alust kahelda nende kehtivuses kõnealusel perioodil. Alates 1. juulist 1984.a oli lubatav müratase tööstusettevõtetes kehtestatud GOST-iga 12.1.003-83 Müra üldised ohutusnõuded, mille punkti 2.3 kohaselt ei tohtinud helitugevuse (v.a impulssmüra) piirväärtused mistahes tootmisettevõttes ületada 85 dBA. Impulssmüra osas tuli arvestada veel 5 dB võrra madalama piirnormiga.
58.Töötamist ülenormatiivse müra tingimustes kinnitavad ka käesolevas tsiviilasjas antud eksperdi järeldusotsustused (vt toimik, lk 106, vastus punktile 6), samuti nähtub Kutsehaiguste Kliiniku teatisest VEK-ile hageja töötamine ülenormatiivses müras kuni 95 dBA. Kaudselt kinnitavad hageja pidevat töötamist (ülenormatiivselt) kõrge müratasemega tootmisruumides tunnistajate ütlused. Nii on hagejaga aastatel 1969-1994 koos töötanud tunnistaja R.Jväitnud, et montaažitsehhis oli metsik müra (vt toimik, lk 123 pöördel). Samuti on hagejaga aastatel 19611965 koos töötanud tunnistaja N.O väitnud, et masinaruumis oli suur müra (mida võib võrrelda lennuki käivitamisega lennuväljal) ning hageja viibis masinaruumis 80-90% oma tööajast (vt toimik, lk 303). Kõnelust asjaolu kinnitavad ka tunnistaja R.Oi ütlused (vt toimik, lk 126).
59.Asjas ei leidu tõendeid selle kohta, et tegelikku mürataset kostja tootmisruumides oleks mõõdetud enne 1982. aastat või pärast 1988. aastat. Hageja väidete kohaselt oli aga mürafoon kogu kostja õiguseellaste juures töötamise aja jooksul ühtlaselt tugev. Muudatused toimusid ainult müra iseloomus, mitte tugevuses (vt toimik, lk 295). Hageja nimetatud väidet kinnitavad temaga erinevatel aegadel koos töötanud tunnistajate R.J, N.O ja R.O ütlused (otsuse p 58). Tunnistaja R.J on seejuures selgesõnaliselt kinnitanud, et müra osas olukord aja jooksul ei muutunud (vt toimik, lk 305). Samuti peab kohus teaduse ja tehnika arengut arvestades mõistlikuks eeldada, et töötingimused kostja juures aastate jooksul ei halvenenud, s.t töötingimused töötamise algusaastatel olid eelduslikult vähemalt samasugused (kui mitte halvemad) 1988.a mõõtmistulemustega kindlakstehtust. Tööinspektori 7. aprilli 2000.a ettekandest nähtub, et seoses vineerist mööbli tootmise alustamisega müranivoo tase tsehhiruumides 1970.a isegi oluliselt tõusis ning E.Ktöötas taolistes tingimustes kuni 1992. aastani (vt toimik, lk 8).
60.Lisaks peab kohus juba siinkohal vajalikuks märkida, et töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite regulaarsete mõõtmiste läbiviimine on tööandaja administratsiooni ülesanne. Müra osas tulenes see otseselt GOST-i 12.1.003-83 punktist 3.3. Samuti sätestas TKS § 7 lg 4, et töökeskkonna kahjulikud ja ohtlikud mõjurid ei tohi ületada normatiive ning vastavad mõõtmised korraldab tööandaja. Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja tööinspektsiooni 31.08.1992/07.09.1992 käskkirjaga oli kinnitatud ka asjakohane juhend ("Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhend"). Igal juhul ei saa kostja võimalikud töökaitsealaste õigusnormide rikkumised vajalike mõõtmiste tegemata jätmise näol seada hagejat käesolevas tsiviilasjas tõendamise seisukohast ebasoodsamasse positsiooni. Kui kostja või tema õiguseellased on viinud läbi veel täiendavaid mürataseme mõõtmisi, tulnuks kostjal vastavat asjaolu tõendada ning tõendamise vajadusele on kohus eelmenetluse käigus ka kostja tähelepanu juhtinud (vt toimik, lk 296).
61.Eeltooduga seonduvalt on oluline ka märkida, et kaitsevahendeid ülenormatiivse müra kahjuliku mõju vähendamiseks hageja tervisele kostja õiguseellaste juures töötamisel kasutusel ei olnud. Tunnistaja R.J ütlustest nähtub, et kuulmisorganite kaitseks kuni 1980. aastateni spetsiaalseid kaitsevahendid puudusid ning töölised toppisid omaalgatuslikult vatti kõrva. Pärast seda oli võimalik kasutada kummist kõrvatroppe, kuid tööandja nende kandmist ei nõudnud, töölistel tuli tropid ise osta (vt toimik, lk 124). Ka tunnistaja N.O ei kinnitanud müravastaste kaitsevahendite olemasolu (vt toimik, lk 103). O nähti kuulmiselundite individuaalkaitsevahendid ette GOST-iga 12.4.011-75, kuid juba 1960.a kehtinud Vene NFSV tööseaduste koodeksi § 139 kohaselt pidi ettevõtte administratsioon rakendama vajalikke abinõusid tööõnnetuste ja kutsehaiguste vältimiseks. Ka TööK § 147 lg 3 kohaselt oli administratsioon kohustatud kasutusele võtma ajakohaseid ohutustehnika vahendeid ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. Sealhulgas tuli vastavalt TööK § 157 lg-le 1 anda tervist kahjustavatel töödel töölistele tasuta erirõivaid, erijalatseid ja muid individuaalkaitsevahendeid. TKS § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt oli tööandaja muu hulgas kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. Nimetatud sätte kolmanda punkti kohaselt oli tööandja kohustuseks anda töötajale ettenähtud kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid enne töötaja tööle asumist.
62.Hageja on hagiavalduse täpsustuses viidanud veel ka Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhatuse ning Riikliku Kaubanduse ja Tarbijate Kooperatiivide Töötajate Ametiühingu KK presiidiumi 15. aprilli 1969.a määrusega nr 65 kinnitatud töökaitse ja ohutustehnikaalase töö ja teenistuse organiseerimise põhimääruse, NSV Liidu Ministrite Nõukogu 4. oktoobri 1965.a määrusega kinnitatud sotsialistliku riikliku tootmisettevõtte põhimääruse ja teiste sarnaste
normatiivaktide rikkumistele, mis panid ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide administratsioonidele kohustusi töökaitse ja ohutustehnika arendamise vallas (otsuse punktid 24 ja 29). Asjas ei ole küll tuvastatud, et kostja õiguseellased oleksid nimetatud õigusaktides seatud eesmärke täitnud, kuid kohtu hinnangul ei loo kõnealuste õigusaktide sätted hagejale subjektiivseid õigusi, mida kostja õiguseellased konkreetses tööõigussuhtes oleksid saanud rikkuda.
63.Hagiavalduse täpsustuses on viidatud ka NSV Liidu töörahvakomissariaadi poolt 20. septembril 1931.a (hagiavalduses 27. septembri 1931.a) kinnitatud laadimistööde eeskirjade rikkumisele, samuti Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu juhatuse ning Riikliku Kaubanduse ja Tarbijate Kooperatiivide Töötajate Ametiühingu KK presiidiumi 15. aprilli 1969.a määrusega nr 65 kinnitatud töökaitse ja ohutustehnikaalase töö ja teenistuse organiseerimise põhimääruse tarbijate kooperatiividele punkti 2 rikkumisele. Kõnealused rikkumised kostja õiguseellaste poolt ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas tsiviilasjas olemasolevate tõendite põhjal tuvastatuks lugeda raskuste käsitsi teisaldamist puudutavate mistahes normide rikkumist.
64.Kohtul puuduvad objektiivselt hinnatavad andmed selle kohta, kui suurte raskuste teisaldamisega hageja pidi kostja juures töötamise ajal kokku puutuma. Algsele hagiavaldusele lisatud tööinspektori R.K ettekandest nähtub, et hageja töötingimused olid rasked, s.h tuli taluda tõstmistöödest tingituna füüsilist koormust. Töötingimused hilisematel perioodidel võrreldes algaastatega ei paranenud (vt toimik, lk 7-10). AS juhatuse liikme ettekandest Kutsehaiguste Kliinikule ilmneb, et hageja füüsilise töö raskuskategooria oli II b (1980. aastatel kehtinud klassifikatsiooni järgi). Töökirjelduses märgitud tööoperatsioonide sooritamisel tuli vahelduvalt teise tööga teha kuni 200 4-5 kg raskuste detailide ümbertõstmist päevas. Mööda põrandat lohistades ümberpaigutatavate üksikute raskuste kaal ulatus kuni 80 kilogrammini (vt toimik, lk 11-12). Nimetatud tõenditest kostja õigusvastast käitumist ei nähtu. Kohtu arvates ei saa käsitsi teisaldamist puudutavate normide rikkumist lugeda tuvastatuks ainult tunnistajate R.J ja N.O ütluste põhjal (vt vastavalt toimik, tl 125 pöördel, tl 306 ning tl 303-304). Ütlused kajastavad küll tunnistajate vahetut kogemust töö füüsilise raskuse osas, kuid ütluste põhjal 20-35 aastat tagasi aset leidnud sündmuste kohta ei saa teha järeldust kostja õiguseellaste õigusvastase käitumise kohta. Teisiti öeldes nähtub tunnistajate ütlustest küll see, et töötamine oli tõepoolest füüsiliselt raske (kusjuures kostja ei ole seda asjaolu ka eitanud), kuid sellest ei saa iseenesest veel tuletada õigusnormide rikkumist kostja õiguseellaste poolt. Kuna kostja õigusellaste käitumise õigusvastasus töötamise osas füüsilise ülekoormuse tingimustes ei ole tõendamist leidnud, ei pea kohus selles aspektis vajalikuks edaspidiselt analüüsida küsimust põhjuslikust seosest ja kostja süüst.
65.Hageja on heitnud kostjale ette ka seda, et kostja õiguseellased ei korraldanud kutsehaiguste ennetamiseks ja vältimiseks hageja arstlikku läbivaatust, rikkudes sellega TööK § 162 lg-st 1 tulenevat kohustust, samuti TKS § 14 lg-t 2 ja Vabariigi Valitsuse 22. juuli 1992.a määrusest nr 214 tulenevaid nõudeid. Nimetatud rikkumist võib kohtu arvates iseenesest lugeda tõendatuks, kuna hageja töötingimusi arvestades perioodiliste arstlike läbivaatuste nõue talle laienes ning kostja ei ole esitanud tõendeid vajalike arstlike läbivaatuste toimumise kohta. Samas ei ole nende rikkumiste ja hagejal kahju tekkimise vahel vajalikku vastutust tekitavad põhjuslikku seost. Kohtu arvates ei saa kindlalt väita, et juhul kui kostja oleks hageja arstlikke läbivaatusi nõuetekohaselt korraldanud, ei oleks hagejal kutsehaigusi välja kujunenud ega kahju tekkinud. Arstlike läbivaatuste korraldamata jätmine võis küll kaasa aidata kahju suurenemisele. Samal põhjusel ei saa kohtu arvates jaatada põhjusliku seose olemasolu töökeskkonna mõõtmiste, töötingimuste passistamise tegematajätmise ja hagejal tekkinnud kahju vahel. Otsuse käesolevas punktis käsitletavad rikkumised omavad kohtu arvates siiski tähtsust kostja süüküsimuse analüüsimisel.
66.Kohus leiab, et hageja viited kostja kohustuste rikkumisele vibratsiooni ja selle ohtliku mõju vähendamisel ei ole õiguslikult asjakohased, kuna käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole hagejal diagnoositud kutsehaigused kõnealuse tervist kahjustava mõjuriga otseselt seotud.
67.Tõendatuks saab lugeda ka hageja väidet selle kohta, et kostja ei ole selgitanud hagejale tema töö võimalikke tervisele kahjulikke mõjusid ning abinõusid nende mõjurite tervisekahjulikkuse vähendamiseks või vältimiseks. Nimetatud rikkumistel eksisteerib kohtu hinnangul ka põhjuslik seos hagejal tekkinud kahjuga. Enne töökoodeksi (TööK) jõustumist 1. jaanuaril 1973.a ei saa kostja vastavaid tegematajätmisi hinnata õigusvastaseks, kuna kostja õiguseellastel tollal otsene töökaitsealase instrueerimise kohustus puudus. Eksisteeris küll kohustus instrueerida tööohutuse osas. ETKVL-i Keskliidu juhatuse ja Riikliku Kaubanduse ja Tarbijate Kooperatiivide Töötajate Ametiühingu KK 27. juuli 1959.a määrusega nr 186 oli kinnitatud töökaitse, ohutustehnika ja töötervishoiu organiseerimise põhimäärus, mille III peatüki 7. punkti kohaselt tuli korraldada esmakordselt tööle asuvaile või teisele tööle üleviidavaile töölistele sissejuhatavat ohutustehnilist instruktaaži. Tööohutus on võrreldes töökaitsega ilmselt siiski vaadeldav kitsama mõistena. Nähtuvalt tunnistajate ütlustest elementaarne tööohutuse-alane instrueerimine tööle asumisel kostja õiguseellaste juures ka toimus. Nii on tunnistaja N.O kinnitanud, et ohutustehnika oli olemas (vt toimik, lk 303), samuti on tunnistaja R.O väitnud, et esmane suuline instruktaaž tööle asumisel toimus (vt toimik, lk 126 pöördel).
68.Tulenevalt 1973. aasta algusest jõustunud TööK § 153 lg-st 1 oli administratsioon kohustatud instrueerima töötajaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje ja muudest töökaitse-eeskirjadest.
1.juulist 1992 kuni 26. juulini 1999.a kehtinud TKS § 5 lg 2 p 2 kohaselt lasus tööandjal samuti kohustus selgitada töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid ning korraldada töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja vajaduse korral täiendõpet. Kostja ei ole esitanud tõendeid ettenähtud instrueerimiste toimumise kohta ning kostjal puudub kohtu arvates võimalus tõendada vastavaid negatiivseid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et kõnealuste kohustuste täitmine hageja poolt oleks võinud ära hoida hagejal kutsehaiguste väljakujunemist ja kahju tekkimist või vähemalt vähendada vastavaid riske. III.
69.Kohtu hinnangul eksisteerib põhjuslik seos kostja tõendamist leidnud õigusvastase käitumise (s.t hageja töökoha ülenormatiivse müra) ja hagejal tekkinud kutsehaiguse (raskekujuline vaegkuulmine) vahel. Kohtu arvamuse kohaselt on põhjusliku seosega tegemist juhul, kui isiku tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaigusega tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Toodud käsitlust toetab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika analoogsetes vaidlustes, eelkõige 9. mai 2000.a otsuses nr 3-2-1-5400 väljendatud seisukohad. Käesoleval juhul on hagejal kutsehaigusena diagnoositud raskekujuline vaegkuulmine (lisaks ka ülekoormushaigus), mis eksperdiarvamuse kohaselt kujunes hagejal välja perioodil 1960-1995 (vt toimik, lk 106). Kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaolude põhjal ületas hageja töökoha mürafoon õigusaktidega kehtestatud nõudeid ning selles osas eiras kostja (kostja õiguseellased) tööprotsessi korraldamisel töökaitse norme. Kohus luges tõendatuks, et rikkumine oli kostja poolt jätkuv, saades alguse hageja tööleasumisest kostja juures 11. juulil 1960.a ning jätkudes kuni töötamise lõppemiseni 31. oktoobril 1995.a. Lisaks ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et kostja oleks selgitanud hagejale tema töö võimalikke tervisele kahjulikke mõjusid ega ole võtnud tarvitusele abinõusid nende mõjurite kahjulikkuse vähendamiseks või vältimiseks. Ka sellega on kostja rikkunud töökaitsealaseid sätteid (otsuse punktid 61 ja 68). Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaks alust kahelda põhjusliku seose olemasolus kostja eelnimetatud õigusvastase käitumise ja hagejal kutsehaigusena välja kujunenud raskekujulise vaegkuulmise vahel. Hagejal tekkinud kahju seost kutsehaigusega on kohus käsitlenud eespool (otsuse punktid 53 ja 54).
70.Vastusena kostja vastuväidetele märgib kohus järgmist. Kostja on kohtu arvates teinud käesolevas asjas läbiviidud ekspertiisi järeldusotsustest (vt toimik, lk 105-108) ebaõigeid järeldusi. Kostja on asunud eksperdi antud vastuste põhjal seisukohale, et hageja kutsehaigus progresseerus kindlasti ka töötamisel OÜ-s ning kutsehaigust põhjustanud ohutegurid esinesid ka selle tööandaja juures. Seejuures ei ole haiguse kujunemise ulatus ühe tööandja juures mõõdetav, ainus määratlus võiks olla seotud töötatud aastate arvuga. Kohtu hinnangul tuleneb nii kõnealusest eksperdiarvamusest kui tööinspektori ettekandest (vt toimik, lk 7-10), et kutsehaiguste tekkepõhjusi ei saa seostada töötamisega OÜ-s. Hageja mõlemad kutsehaigused (ülekoormushaigus ja raskekujuline vaegkuulmine) kujunesid välja perioodil 1960-1995.a (31.10.1995.a). Perioodi 1995-2000.a ei saa enam nimetada kutsehaiguse kujunemise ajaks, vaid juba väljakujunenud haigusprotsessi progresseerumise perioodiks. Ekspert on seejuures lisanud küll oletuse, et tööolud OÜ-s võisid siiski mõningast haigust progresseerivat toimet avaldada (vt toimik, lk 107), kuid see ei lükka kohtu arvates ümber eelnevalt mainitud kategoorilist järeldust. Tulenevalt eeltoodust ei nõustu kohus ka kostja väitega, et kostja juures töötamise lõpetamisel ei olnud hageja kutsealase töövõime kaotuse protsent 20, vaid väiksem. IV.
71.TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Seega lasub süü puudumise tõendamiskoormis kostjal. Kostja käesolevas asjas kõnealust eeldust ümber lükata pole suutnud.
72.Ohutute töötingimuste tagamine ning töötajale võimalike ohtude selgitamine oli nii NSV Liidus kehtinud õigusaktide kui 1. juulist 1992.a kuni 25. juulini 1999. a kehtinud töökaitseseaduse kohaselt tööandaja (ettevõtete ja asutuste administratsiooni) ülesanne. Hageja tööleasumise ajal kehtis Eesti NSV-s Vene NFSV tööseaduste koodeks, mille § 139 kohaselt pidid kõik ettevõtted ja asutused tarvitusele võtma vajalikud abinõud kahjulike töötingimuste kõrvaldamiseks või vähendamiseks, õnnetusjuhtumite vältimiseks ja töökoha hoidmiseks nõutavas sanitaar-tervishoidlikus seisukorras vastavalt töörahvakomissariaadi poolt üksikute tootmisharude järgi antavaile kohustuslikele üld- ja erimäärustele. Tulenevalt osundatud õigusakti §-st 145 oli administratsiooni ülesandeks ka töötajatele kõigi töökaitsealaste seaduste, normide ja eeskirjade teatavakstegemine. 1. jaanuarist 1971.a jõustunud NSV Liidu ja liiduvabariikide tööseadusandluse aluste §-ga 57 oli tervislike ja ohutute töötingimuste tagamine pandud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide administratsioonile. Sama õigusakti §-st 60 tulenevalt oli administratsioon kohustatud tagama kõigi töökohtade vastava tehnilise sisustamise ja looma seal töötingimused, mis vastaksid töökaitse eeskirjadele. Kui eeskirjades puudusid nõuded, mille täitmine töötegemise ajal oli vajalik ohutute töötingimuste tagamiseks, pidi administratsioon kooskõlastatult ametiühingu vabriku-, tehase- või kohaliku komiteega võtma tarvitusele abinõud, mis tagavad ohutud töötingimused. Samuti oli administratsiooni ülesanne instrueerida töölisi töökaitse eeskirjade suhtes ning kontrollida pidevalt töökaitsejuhendite kõigi nõuete täitmist töötajate poolt. 1. jaanuarist 1973.a jõustunud TööK § 147 lg 3 nägi ette administratsiooni kohustuse võtta kasutusele kõik asjakohased ohutustehnika vahendid, mis hoiavad ära töötraumad, ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad tööliste ja teenistujate haigestumist kutsehaigustesse. Sama koodeksi järgnevad paragrahvid täpsustavad administratsiooni kohustusi ohutute töötingimuste tagamisel, millest käesoleva vaidluse lahendamisel omavad esmast tähtsust §-d 148, 153 ja 157. Alates 1. juulist 1992 kehtestatud ja hageja töötamise ajal kehtinud TKS § 5 lg 2 p 1 kohaselt pidi tööandja töö korraldamisel tagama ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. TKS §-st 18 tulenevalt vastutas töökaitse korraldamise eest ettevõtte tööandja. Töökeskkonna kahjulike ja ohtlike mõjurite mõõtmise pidi korraldama tööandja (TKS § 7 lg 4).
73.Kostja hageja ohutute töötingimuste tagamise ning töötajale võimalike ohtude selgitamise kohta tõendeid esitanud ei ole. Tunnistaja R.J ütlustest nähtub, et kuulmisorganite kaitseks kuni
1980. aastateni mingeid spetsiaalseid kaitsevahendeid ei olnud, töölised toppisid omaalgatuslikult vatti kõrva. Pärast seda oli võimalik kasutada kummist kõrvatroppe, kuid tööandja nende kandmist ei nõudnud, töölistel tuli tropid ise osta (vt toimik, lk 124). Tervisekontrolli tööandaja vähemalt nimetatud tunnistajalt ei nõudnud (tehti ainult kopsuröntgenit), samuti ei toimunud tunnistaja mäletamist mööda töökaitsealast juhendamist (vt toimik, lk 124 pöördel). Tunnistaja töötas hagejaga koos alates 1969.aastast. Kostja õiguseellaste juures aastatel 1961-1965 töötanud tunnistaja N.Ol on andnud ütlusi, mille kohaselt tunnistaja müravastaste kaitsevahendite olemasolu kohta ei tea. Ohutustehnikaalane instrueerimine vastavasse lõiku tööle asumisel toimus, kuid enda kaitsemine tervisekahjustuste eest oli iga töölise enda asi. Tööandja ei selgitanud töö võimalikke kahjulikke tagajärgi tervisele. Tervisekontrolli nõudmise või mittenõudmise osas N.Okindlalt väita ei osanud (vt toimik, lk 103 ja 104). Tunnistajate R.J ja N.O ́i ütlustega on sisuliselt kooskõlas ka R.O poolt 23. augusti 2002.a kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt töökaitsealast instrueerimist kostja õiguseellaste juures ei toimunud, oli ainult esmane suuline instruktaaž tööle asumisel. Töökaitsejuhendeid nimetatud tunnistaja ei näinud. Ka R.Ot ei nõutud tervisekontrollide läbimist (vt toimik, lk 126 pöördel). Hinnates loetletud tõendeid kogumis ning arvestades teisi tõendamist leidnud asjaolusid, ei teki kohtul kahtlust kostja süü olemasolus.
74.Tulenevalt ülaltoodust tuleb kostjat kui tööandjat lugeda TsK §-de 448 ja 473 alusel vastutavaks töötaja tervisele seoses töökoha ülenormatiivse müraga tekitatud kahju eest, kuna kostja ei ole tõendanud, et töötajale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused.
75.Kohtu hinnangul ei oma käesolevas asjas õiguslikku tähtsust kostja vastuväide, et raske ja tervistkahjustava töö eest maksti hagejale ka kõrgemat töötasu. Kostja on samuti väitnud, et hageja ei ole pöördunud kostja poole kaebustega töö raskuse või terviserikete üle ega taotlenud töö kergendamist. Seega ei pidanud ega saanudki kostja teada, et hagejale valmistab tehtav töö vaevusi või on liiga raske, mistõttu puudus kostjal ka võimalus väidetava kahju tekkimist ära hoida. Kohtu hinnangul ei saa nimetatud väidetest järeldada kostja süü puudumist kahju tekitamisel. Ohutute töötingimuste tagamine ning töö võimalikke ohtude ja kahjulike mõjude töötajale selgitamine oli tööandja ülesanne (otsuse p 72). Nende kohustuste täitmine eeldas tööandja poolt tööprotsessi riskianalüüsi käigus võimalike tervistkahjustavate mõjude väljaselgitamist. Kostja ei ole tõendanud kõnealuste kohustuste täitmist ning ei ole järelikult ilmutanud tööprotsessi korraldamisel temalt oodatavat hoolsust. V.
76.Seoses hageja poolt hagiavalduses, hagiavalduse täpsustustes ja nõude suurendamise avaldustes esitatud hüvitise arvestustega ning kostja poolt nendele esitatud vastuväidetega peab kohus kõigepealt vajalikuks peatuda käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu poolt tehtud otsuses antud juhisel. Riigikohus on märkinud, et Ajutise korra punkti 14 järgi tuleb hüvitise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka arvata kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt (sealhulgas tasud teistelt tööandjatelt, kellega oldi sel perioodil töövahekorras), mille kohta VEK on teinud kindlaks töövõime kaotuse seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed. Kuna töövõtulepingu alusel saadud sissetulek on töölepingu alusel töötava isiku jaoks eeldatavasti juhuslik sissetulek, siis puudus alus arvata hageja keskmise kuusissetuleku hulka AS-ga sõlmitud kahe tööettevõtulepingu alusel saadud rahasumma.
77.Maakohtu hinnangul võib põhimõtteliselt nõustuda hageja väitega, et Riigikohus ei ole võtnud ülalrefereeritud juhisega asjas lõplikku seisukohta ning hagejale on jäetud võimalus tõendada, et AS-iga sõlmitud töövõtulepingu alusel saadud rahasummade näol ei olnud tegu juhusliku sissetulekuga (vt toimik, lk 50, 51, lk 66). Samas ei ole hageja asja uue läbivaatamise
käigus suutnud kõnealust eeldust ümber lükata. Hageja seletused ei ole 1. jaanuarist 2006.a jõustunud TsMS-i kohaselt vaadeldavad tõendina. Tunnistaja R.Jon küll andnud ütlusi, mille kohaselt E.Ktuli vastavalt vajadusele tööülesandeid täita ka mujal, neid ülesandeid täideti tööajast ning töötajat tööajatabelisse puudujaks ei märgitud. Samas ei osanud R.Jtäpsustada, mis asjaoludel E.Kteistel objektidel tööd tegi ja mis alustel toimus selle töö tasustamine (vt toimik, lk 305). Kohtu arvamuse kohaselt ei saa osundatud ütluste põhjal järeldada, et kõnealuste töövõtulepingute alusel AS-ist saadud summade näol oli E.K ́e jaoks tegemist püsiva sissetulekuga. Hageja väide, et faktiliselt oli tegemist kostjalt kui tööandjalt saadud ülesannete täitmisega, mida tasustati AS-i poolt, on tõendamata. Kohus peab vastusena hageja väidetele vajalikuks veel märkida, et iseenesest ei ole vaidlust selles, et E.KAS-ile töövõtulepingute alusel tööd tegi ja tasu selle eest sai. Õiguslik vaidlus pooltel eksisteeris küsimuses, kas tegemist oli juhusliku või püsiva sissetulekuga.
78.Kohus leiab seega, et käesolevas asjas puudub alus arvata hageja keskmise kuusissetuleku hulka AS-ist saadud rahasummasid (vt toimik, lk 66). Vastavalt tuleb korrigeerida ka hageja poolt arvestatud kuu keskmist sissetulekut (vt toimik, lk 68). Lähtudes hageja poolt toodud arvutuskäigust ning jättes AS-ist saadud summad (2032 kr ja 2499 kr) arvesse võtmata, saab kohus E.Kotkas ́e 12 kuu indekseeritud kogupalgaks 97212,56 krooni, mis teeb ühe kuu keskmiseks palgaks 8101,05 krooni.
79.Kostja vastuväidete kohaselt puudub hagejal õigus võtta hüvitise arvutamise aluseks 1995.a indekseeritud palka, kuivõrd VEK-i otsusest nähtuvalt arenes kutsehaigus ka OÜ-s töötades. Kostja sellele väitele on kohus sisuliselt vastanud käesoleva otsuse p-s 70. Ajutise korra punkti 11 teise lause kohaselt võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Kohtu hinnangul tuleb kutsehaiguse põhjustanud tööks Ajutise korra punkti 11 mõttes lugeda hageja töötamist kostja õiguseellaste juures.
80.Hageja on palunud enda kasuks kostjalt välja mõista ajavahemiku 5.oktoobrist 2000.a kuni 30.aprillini 2006.a eest tervisekahju hüvitise ühekordses summas 136638,94 krooni. Kuivõrd puudub alus AS-ist saadud summade arvesse võtmiseks E.Kkeskmise kuusissetuleku arvutamisel, kuulub nimetatud nõue rahuldamisele üksnes osaliselt. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis arvutatakse kannatanu keskmise sissetuleku alusel, millest ta töövõime kaotuse tõttu ilma jäi. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alapunkti 3 ja nimetatud määrusega kinnitatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi (edaspidi Ajutine juhend) kohaselt tuleb hüvitise määramisel keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud indekseerida. Indeks arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena. Indekseeritud kuusissetulekud tuleb summeerida ning kogusumma jagada arvessevõetud kuude arvuga.
81.Hageja tervistkahjustav töö lõppes 31. oktoobril 1995.a. Kohtu hinnangul on hageja leidnud õigesti, et hüvitis tuleb arvutada sissetulekute alusel, mida hageja sai 1994.a mais, juunis, septembris, oktoobris, novembris ja detsembris ning 1995.a veebruarist juunini ja septembris, kuid ebaõige on arvestada sinna hulka AS-ist saadud summasid (2032 kr ja 2499 kr). Vastavalt Ajutise juhendi sätetele on hageja hüvitise leidmiseks iga nimetatud kuu sissetuleku indekseerinud 1999.a kehtinud miinimumpalga (kuupalga alammääraga 1250 krooni) ja iga arvessevõetava kuu miinimumpalga suhtega. Kõnealuste kuude sissetulekute indekseerimisel, indekseeritud kuusissetulekute summeerimisel ning saadud kogusumma jagamisel arvessevõetud kuude arvuga saab kohus E.Kühe kuu keskmiseks palgaks 8101,05 krooni, mitte 9382,32 krooni. Muus osas peab kohus hageja poolt esitatud arvestuskäiku seaduslikuks ja põhjendatuks (vt toimik, lk 68, lk 138-139) ning TsMS § 4 lg-s 2 sätestatut silmas pidades tuleb kohtul sellest lähtuda.
82.Arvestades eeltoodut ning võttes aluseks Ajutise korra ja Ajutise juhendi sätted, oli hageja töötasu 2000.a oktoobris eelnevast keskmisest väiksem 2701,05 krooni võõra ning vastav hüvitis (20%) moodustab seega 540,21 krooni. 2000.a novembris ja detsembris kaotas hageja sissetulekutes arvestuslikult 4701,05 krooni ning 3604,05 krooni, millest hüvitised on vastavalt 940,21 krooni ja 720,81 krooni. 2001.a esimesele neljal kuul sai hageja palka 1600 krooni, millest tulenevalt oli igakuine palgakaotus 6501,05 krooni, mis teeb 2001.a jaanuari ja veebruari eest hüvitise suuruseks 1300,21 krooni. Vastavalt Ajutise korra punktile 6.4 kuulus alates 1. märtsist 2001.a hüvitis indekseerimisele Statistikaameti poolt avaldatud tarbijahinnaindeksiga. Alates 1. märtsist 2003.a oli tarbijahinna indeks 1,04 ning hüvitise suuruseks nii 2001.a märtsis kui aprillis 1352,22 krooni. 2001.a maikuus oli E.Kkaotatud töötasu osa 7737,05 krooni ning hüvitise suuruseks tarbijahinnaindeksiga indekseeritult seega 1609,31 krooni. Eeltoodust lähtuvalt on hüvitise kogusuuruseks perioodil 2000.a oktoobrist 2001.a maini 9115,40 krooni.
83.Alates 1. juunist 2001.a on hageja kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 1. punkti alapunktiga 4 arvestanud hüvitise vastava osana enda keskmisest palgast, indekseerides seda igakordselt Statistikaameti poolt 1. märtsil avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Ajavahemikus 1. juunist 2001.a kuni 28. veebruarini 2002.a on hüvitise kogusuuruseks seega 15165,18 krooni (1620,21x1,04 = 1685,02 krooni) x 9 (kalendrikuud)).
1.märtsil 2002.a avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksi suuruseks oli 1,058 ning selle rakendamine eelnevalt arvestatud hüvitise summale (1685,02 krooni) teeb igakuiseks hüvitise suuruseks perioodil 2002.a märtsist kuni 2003.a veebruarini 1782,75 krooni (1685,02x1,058) ning nimetatud perioodi hüvitise kogusummaks 21393 krooni (1782,75x12).
1.märtsil 2003.a avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksi suuruseks oli 1,036 ning selle rakendamine eelnevalt arvestatud hüvitise summale (1782,75 krooni) teeb igakuiseks hüvitise suuruseks perioodil 2003.a märtsist kuni 2004.a veebruarini 1846,93 krooni ning nimetatud perioodi hüvitise kogusummaks 22163,16 krooni (1846,93x12).
1.märtsil 2004.a avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksi suuruseks oli 1,013 ning selle rakendamine eelnevalt arvestatud hüvitise summale (1846,93 krooni) teeb igakuiseks hüvitise suuruseks perioodil 2004.a märtsist kuni 2005.a veebruarini 1870,94 krooni ning nimetatud perioodi hüvitise kogusummaks 22451,28 krooni (1870,94x12).
1.märtsil 2005.a avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksi suuruseks oli 1,03 ning selle rakendamine eelnevalt arvestatud hüvitise summale (1870,94 krooni) teeb igakuiseks hüvitise suuruseks perioodil 2005.a märtsist kuni 2006.a veebruarini 1927,07 krooni ning nimetatud perioodi hüvitise kogusummaks 23124,84 krooni (1927,07x12).
1.märtsil 2006.a avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksi suuruseks on 1,041 ning selle rakendamine eelnevalt arvestatud hüvitise summale (1927,07 krooni) teeb hüvitise suuruseks 2006.a märtsis ja aprillis 2006,08 krooni ning nimetatud perioodi hüvitise kogusummaks 4012,16 krooni (2006,08x2).
84.Võttes aluseks ülaltoodud arvutused, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tervisekahju hüvitis ühekordses summas 117425,02 krooni (9115,40+15165,18+21393+ 22163,16+22451,28+ 23124,84+4012,16).
85.Samuti mõistab kohus tulenevalt ülaltoodust kostjalt hageja kasuks välja igakuise tervisekahju hüvitise summas 2006,08 krooni alates 1.maist 2006.a kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse protsendi 20% (kakskümmend protsenti) muutumiseni. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 1. punkti 4. alapunktile kuulub hüvitis alates 1. märtsist 2001. a korrutamisele Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta
tarbijahinna indeksiga. Seega tuleb kostjal 1. märtsist 2006. a arvutatud hüvitist (2006,08 krooni) korrutada 1. märtsil 2007.a avaldatava tarbijahinna indeksiga ning analoogselt igal järgneval aastal eelmise aasta hüvitist tarbijahinna indeksiga korrutades leida hüvitise uus suurus, mis vastab elukalliduse tõusule.
86.Lisaks nimetatud summale on hageja seoses kutsehaigusena diagnoositud vaegkuulmisega kandnud lisakulutusi kuuldeaparaadi ja selle tarvikute maksumuse näol summas 1819 krooni, mis kuulub samuti kostjalt Ajutise korra 8. punkti 1. alapunkti alusel hageja kasuks väljamõistmisele.
87.Vastavalt TsMS § 445 lg-le 1 võib kohus otsuses poole taotlusel muu hulgas kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Käesoleva otsuse täitmise juures tuleb arvestada, et kostja on asjas 21.märstil 2003.a tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel, mis on hilisemalt Riigikohtu poolt tühistatud, tasunud kostjale kokku 77861,46 krooni. Kostja on korduvalt taotlenud tühistatud kohtulahendi põhjal sisse nõutud summade tagasitäitmist (vt toimik, lk 175 ja lk 186-187). Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kõnealune summa hageja poolt kostjale käesoleva hetkeni tagastamata (vt toimik, lk 213 ja lk 295). Tagasitäitmise instituut on 1. jaanuarist 2006.a tsiviilkohtumenetlust ja täitemenetlust reguleerivates aktides jõustunud muudatustega kaotatud. Tulenevalt eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summade sissenõudmisel nendest mahaarvestamisele 77861,46 krooni.
88.Lähtudes eeltoodust ning võttes aluseks TsK §-s 448, § 463 lg-s 1, §-s 466, samuti §-des 472 ja 473 sätestatu ning Ajutise korra punktid 1, 2, 6, 8, 11, 12 ja 14 ning Ajutise juhendi, rahuldab kohus hagi osaliselt. Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga.
89.Käesolevas asjas on hageja palunud mõista tema kasuks kostjalt välja õigusabikulud kogusummas 12980 krooni (vt toimik, lk 129-133 ja lk 290-292). Riigilõivu tasumisese kohustusest oli hageja hagi esitamise hetkel kehtinud riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 3 redaktsiooni kohaselt vabastatud. Kostja enda menetluskulude (kohtukulude) väljamõistmist hagejalt taotlenud ei ole.
90.Arvestades asja mahtu ja keerukust on hageja kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabile kohtu arvates vajalikud ning põhjendatud. Kuna hageja nõude esemeks oli nii ühekordse rahasumma väljamõistmine kui ka perioodiliste maksete sooritamiseks kohustamine, siis tuleb ülalosundatud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 ette nähtud piirmäära osas lisada ühekordselt väljamõistetavale 119244,02 kroonile (117425,02kr+1819kr) veel perioodiliste maksete summa. Tulenevalt kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 48 lg 1 p-st 4 määrati hagi hind tähtajaliste maksete hagis kõigi maksete summaga, kuid mitte rohkem kui kolme aasta eest. Käesoleval juhul tuleb kostjal sooritada perioodilisi (igakuiseid), vähemalt 2006,08 krooni suuruseid, makseid alates 1. maist 2006.a vähemalt kuni 31. oktoobrini 2007.a (18 kuud). Tulenevalt eeltoodust tuleb hagi lugeda rahuldatuks 155353,46 krooni (119244,02kr +36109,44kr) ulatuses. Viis protsenti nimetatud summast (hagi rahuldatud osast) moodustab 7767,67 krooni. Selles osas kuuluvad hageja õigusabi kulud kostja poolt hüvitamisele.
91.Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 64 lg 1 nägi ette, et riigilõiv, mille tasumisest oli hageja vabastatud, mõistetakse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga kostjalt riigituludesse välja. Arvestades käesoleva kohtumenetluse pikkust (enam kui 5 aastat) ning hageja sellega seonduvaid korduvaid nõude suurendamise avaldusi, peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks mõista kostjalt riigituludesse välja kogu riigilõivu, mida hageja oleks pidanud tasuma algse hagiavalduse esitamisel. Arvestades TsMS § 48 lg 1 p-dest 2, 4 ja 8 juhindudes algseks hagihinnaks 71096,37 krooni, kuulub kostajalt väljamõistmisele riigilõiv 4750 krooni. Viimatinimetatud summa on väiksem sellest, mida kostjal tuleks tasuda suurendatud haginõude rahuldatud osalt (155353,46 krooni).
Indrek Parrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.