Kohtulahend

oluliselt paranenud – ta on rahulikum ja tegeleb lapsega kasuema (A. M) juhendamisel. Kostja käib lapsega tihti jalutamas ning mängib temaga; kostja äraolekul tegeleb lapsega aga kasuema. Kostja lisab, et kuna tema majandamisoskus ei ole hea, annab ta kogu oma sissetuleku kasuema kätte, kes muretseb lapsele toidu ja muu vajaliku. Samuti kinnitab kostja, et on käinud xxx regulaarselt lastekodus vaatamas, viies lapsele maiustusi ja käies lapsega jalutamas.

MAAKOHTU LAHEND

vanema suhtes rangeima sanktsiooni (vanema õiguste äravõtmine) kohaldamine eeldab vanema sellist käitumist (tegevust või tegevusetust), mille tulemusel on ohustatud lapse elu või tervis või avaldub oluline kahjulik mõju lapse seadusega kaitstud muudele õigustele. Kohtu sellekohase järeldusotsustuse õigsust veenab ka asjaolu, et PKS § 56 lg 1 võimaldab vanema õigused taastada, kui isik on oma eluviisi parandanud ning soovib ja suudab vanema õigusi nõuetekohaselt täita. Siit johtuvalt on isikult lapse suhtes vanema õiguste äravõtmise eelduseks olukord, kus vanem on oma käitumisega seadnud ohtu lapse elu või tervise või seadusega kaitstud olulised huvid ning sellekohane oht peab olema reaalne. Perekonnaseaduses ja eelviidatud õigusaktides vanema suhteid reguleerivad sätted seavad lapsesse puutuva vaidluse lahendamisel primaarsemaks lapse huvide kaitstuse tagatuse. Asja materjalidega tuvastatav võimaldab eeldada laste suhtes täiendavate sotsiaalhoolekandemeetodite kohaldamise vajalikkuse vanematel esineva psüühilise terviserikke tõttu, kuid selle toimingu realiseerumine ei ole antud juhul teostatav läbi kohtumenetluse. Vaidluse lahendamisel on oluline, kas kostjate käitumine välistab lapse huvide ja õiguste kaitse ning kas kostjate käitumine on ohtlik lapse elule või tervisele. Pooltel ei ole vaidlust selles, et 23.12.2005 kasutas kostja T. T 1,5-kuuse lapse suhtes füüsilist vägivalda, lüües last kausiga pähe ja raputades last, mille tulemusel laps lõi pea vastu võrevoodi otsalauda. Seega on tõendatud, et kostja T. T on kohelnud last julmalt (PKS §-s 54 lg 1 p 3 sätestatud alus isikult lapse suhtes vanema õiguste äravõtmiseks). Tegemist on ühekordse faktiga. Arvestades lapse vanust (1,5 kuud) ja lapse kodus (kostja hooldada) viibimise äärmiselt lühikest aega ning kostja varasemat käitumist, võimaldab kostja taoline käitumine lapse suhtes eeldada samalaadsete intsidentide kordumist. Tõendatud on ka kostja T.T. varasem (enne lapse eraldamist perekonnast) ükskõikne suhtumine lapse kasvatamisse ja tema eest hoolitsemisse, sest nimetatud tõenditest nähtuvana ei ole T. T huvitunud raviasutuses (Tartu Lastekliinik ja Valga Haigla) viibinud väikelapse toitmisest, hoolitsemisest ja käekäigust. Kostja T. T on ka kohtule tunnistanud, et ei tule toime kahe lapse kasvatamisega ega soovi S. T eest hoolitseda. Kostja T. T puudusid mõjuvad põhjused, mis takistanuks tal last kasvatamast ja tema eest hoolitsemast (PKS § 54 lg 1 p 1 sätestatud alus). Seega on kostja T.T. lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine antud juhul vältimatult vajalik lapse isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitse tagamiseks ning toimub lapse huvides. Samas pole tõendatud ja puudub alus kostja K. T vanema õiguste äravõtmiseks xxx suhtes ning kostjatelt vanema õiguste äravõtmiseks xxx suhtes. Hageja pole kohtule esitanud ühtegi tõendit kostja K. T poolt lapse suhtes lapse kasvatamiseta või hoolitsuseta jätmise, vanemaõiguste kuritarvitamise, lapse julma kohtlemise või lapsele kahjuliku mõju avaldamise kohta. Hageja poolt viidatud kostja K. T passiivne käitumine 23.12.2005 toimunud intsidendis ei anna alust sellelt kostjalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmiseks. Kostja on kohtule kinnitanud, et püüdis kaaskostjat takistada last ründamast ning selle võimatuse korral teavitas koheselt asjaomaseid ametiasutusi (politsei, eestkosteasutus) juhtunust. Kostja K. T käitumine antud olukorras oli adekvaatne ja mõistlik ning kostja tegi temalt mõistlikult eeldatava, hoidmaks ära lapse tervise ja huvide kahjustumise. Kaaskostja poolt lapse suhtes toimepandu eest ei saa K. T vastutavaks olla. Kuna pole tõendatud kostja K. T taoline (PKS § 54 lg-s 1 sätestatud asjaoludel) käitumine, mis annaks aluse temalt vanema õiguste äravõtmiseks lapse suhtes, tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostja K. T vanema õiguste äravõtmiseks lapse suhtes. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostjate käitumise tõttu on seatud ohtu lapse elu või tervis või lapse seadusega kaitstud muud huvid. Hageja üldine hinnang kostjate psüühilisele seisundile ja sellest tulenev järeldusotsustus kostjate suutmatuse kohta tagada lapse kohane areng, ei ole piisav kostjatelt vanema õiguste äravõtmiseks lapse suhtes, sest taolist alust seadus ette ei näe. Kostjate vaimne seisund võib pärssida nende oskusi vanemakohustuste täitmisel, kuid selline olukord on lahendatav sotsiaalhoolekandeliste meetmete rakendamisega. Poolte

seletustega (hageja poolt vastava fakti õigeksvõtt) on tõendatud, et kostjad on teinud kõik endast sõltuva, tagamaks lapse eest hoolitsus, temale vajalike ravi, arengu- ja olmetingimuste loomine ning ka muu lapse huve-, vajadusi- ja õigusi järgiv tegevus. On mõistetav, et kostjad ei suuda oma oskuste, võimete ja võimaluste tõttu tagada lapsele maksimaalset vajalikku hoolitsust, kuid primaarsemaks oli vaidluse lahendamisel fakt, et kostjad on nende võimalusi arvestades teostanud oma vanemaõigusi-kohustusi mõistlikult eeldatavas ja aktsepteeritavas mahus ning võimalik oht lapse elule ja tervisele ei ole põhjustatud kostjate mittenõuetekohasest tegevusest vanemakohustuste täitmisel. PKS § 61 lg 1 alusel kuulub vanemalt, kes ei täida lapse ülalpidamiskohustust, välja mõistmisele igakuine elatusraha lapse ülalpidamiseks, nõude esitanud isiku kasuks või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus elatisnõude esitanud. Elatisotsuse eesmärgiks on tagada laste huvide kaitse nende materiaalse kindlustatuse näol, kehtestades kohtuotsusega elatise suurus ja – maksmise tingimused ja tagades otsuse täitmine vajadusel riikliku sunniga. Maakohus leidis, et nõue kehtestada kummalegi kostjale elatise suuruseks 375 krooni lapse kohta kuus on põhjendamatult väike. Asja materjalide ja kostjate seletustega on tõendatud, et T. T omab üle 2000 krooni suurust igakuist sissetulekut (töövõimetuspension 1714 ja sotsiaaltoetus 420 krooni ja lapsetoetused); kostja K. T on avaldanud oma keskmiseks netotöötasuks ca 5000 krooni kuus. Seega omavad kostjad võimalusi lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks hageja poolt taotletavast suuremas mahus. Elatise suuruse määramisel lähtus maakohus vanemate võimalustest ja lapse vajadustest ning PKS §-s 61 lg 4 sätestatud elatise miinimummäärast (1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ühe lapse kohta kuus). Alates 01.01.2006 on kuupalga alammäära suuruseks 3000 krooni kuus, millest 1⁄2 moodustab 1500 krooni. Elatise miinimummäära kehtestamisega on seadusandja lähtunud eesmärgist, et nimetatud summa peab tagama lapse huvide kaitse lapse materiaalse kindlustatuse näol ning selle miinimumsumma kehtestamisel on seadusandja arvestanud elatist maksma kohustatud isikul selleks materiaalsete võimaluste eelduslikku olemasolu. Elatise väljamõistmiseks miinimummäärast väiksemas summas on vajalik PKS §-s 61 lg 5 või 6 sätestatud erandlike asjaolude esinemine. Poolte seletustega on tõendatud, et kostja T. T on töövõimetu (tähtajatuna määratud II invaliidsusgrupp) ning isikul esinev terviserike (psüühiline häire) võimaldab eeldada temal töötasu arvel sissetuleku suurenemise välistatuse võimalust. Kostjate kinnitusel puudub neil realiseeritav vallas- ja kinnisvara. Eelnevat arvestades pidas maakohus otstarbekaks ja õiglaseks kohaldada PKS §-s 61 lg 6 p 1, 3 sätestatut ning kehtestada kostjatelt väljamõistetava elatise suuruseks seaduses ettenähtud miinimummäärast väiksem summa – 750 krooni kummaltki kostjalt lapse kohta kuus. Kuna maakohus ei rahuldanud hageja taotlust kostjatelt vanema õiguste äravõtmiseks lapse suhtes ning kuna xxx viibib kostjate juures ning on nende ülalpidamisel ning pole tõendatud kostjate poolt selle lapse suhtes ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kostjatelt elatise väljamõistmiseks lapse ülalpidamiseks.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

vanema õiguste äravõtmiseks (alkohoolsete jookide kuritarvitamine, vanema õiguste kuritarvitamine, lapse julm kohtlemine). Valga Linnavalitsuse perehooldustöötaja poolt antud kirjalikult ülevaatest ilmneb laste isa K. T sagedane viibimine alkoholijoobes, lapse ema T.T. vähene abistamine laste hooldamises, korratu kodu, toidu ja küttepuude puudumine. 23.12.2005 viidi kiirabiga vastustajate kodust ära 1,5-kuune xxx, kelle suhtes T. T oli kasutanud füüsilist vägivalda: lõi last plekist kausiga pähe, raputas last, mille käigus löödi lapse pea vastu võrevoodi otsalauda, lükkas kahel korral ümber lapsevankri. K. T viibis samal ajal samas ruumis, kuid ei võtnud lapse kaitseks midagi ette. Ka maakohus on tuvastanud, et 23.12.2005 kasutas T. T oma 1,5-kuuse lapse suhtes füüsilist vägivalda ning tegemist on lapse julma kohtlemisega T.T. poolt. Lapse julma kohtlemisena ei saa käsitleda ainult tegu aktiivses mõistes, kus vanem ise kasutab lapse suhtes füüsilist vägivalda, vaid ka passiivses mõistes, kus vanem ei võta lapse suhtes füüsilise vägivalla vältimiseks midagi ette. K. T passiivne käitumine oma lapse suhtes on samuti käsitletav lapse julma kohtlemisena. Arusaamatuks jääb maakohtu järeldus, et K. T tegi kõik temalt mõistlikult eeldatava, hoidmaks 23.12.2005 toimunud intsidendis ära lapse tervise ja huvide kahjustamise, teavitades toimunust politseid ja eestkosteasutust. K. T ei teavitanud eestkosteasutust ega politseid füüsilise vägivalla kasutamisest lapse suhtes ning kohus on nimetatud fakti tuvastamisega rikkunud menetlusnormi. Maakohus on jätnud tähelepanuta tõendi perehooldustöötaja Iia Konksu ülevaatest, milles töötaja märgib, et toimunud intsidendist teavitas eestkosteasutust T.T. kasuema A. M, kes oli asjast teada saanud K. T käest. Eestkosteasutusse pöördus A. M järgmise päeva hommikul ning eestkosteasutus võttis ette vajalikud toimingud imiku ohutusse keskkonda toimetamiseks (kiirabiga haiglasse). Seega olid vastustajad lapse elu ja tervise osas nii ükskõiksed, et ei võtnud vaevaks viia last haiglasse. Maakohus ei ole samuti hinnanud T.T. väidet kohtus, et lapse suhtes vägivalla kasutamise ajal oli K. T joobes, mistõttu ka tüli tekkis. Seega on alust arvata, et K. T mittesekkumise põhjuseks lapse julma kohtlemise takistamiseks oli hoopis tema alkoholijoobes olek, mida ei saa kuidagi käsitleda mõjuva põhjusena. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et kuna füüsilist vägivalda kasutati ainult ühe lapse, s.o xxx suhtes, siis ei saa teise lapse, s.o xxx suhtes vanema õigusi vastustajatelt ära võtta. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt ei ole oluline, millise lapse osas vägivalda kasutati. Oluline on asjaolu, et vastustajate perekonnas on lapse suhtes kasutatud füüsilist vägivalda. Seega on nii perekonnaseadusega kooskõlas kui ka lapse elu ja tervise huvides võtta vanema õigused ära ka xxx suhtes. Käesolevat vaidlust silmas pidades on selline asjade kulgemine täiesti reaalne, kuna vastustajate puhul on psühhiaatri Evi Borissenko teatise kohaselt tegemist käitumishäiretega isikutega. Lisaks füüsilisele vägivallale, on vastustajad kuritarvitanud neile seadustega antud vanema õigusi, mis PKS § 54 lg 1 p 2 järgi on samuti vanema õiguste äravõtmise aluseks. PKS § 50 lg 4 sätestab, et vanem ei või oma õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. Lapse suhtes füüsilise vägivalla kasutamine, alkoholi kuritarvitamine, lapse toitmata jätmine jms on vanema õiguste kuritarvitamine.

Vastuväidete kohaselt on vanema õigus kasvatada oma last põhiseaduslik õigus ning selle õiguse äravõtmine peab olema motiveeritud ning proportsionaalne võimalike minetuste iseloomuga. Primaarne on eelkõige perekonna toetamine ja vanemate abistamine sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-de 3 lg 1 p 3, 4 ja 24 p 1, 3 mõttes. Isegi teatud puudustega perekond on lapsele kasvukeskkonnana eelistatavam võrreldes riikliku hoolekandega. Arvestada tuleb sedagi, et 1-2 aasta vanuste laste perest eemaldamisel on PKS §-s 56 märgitud vanema õiguste hilisem taastamine problemaatiline, seda eelkõige psühholoogilistel motiividel. Hageja poolt maakohtule esitatud nõue ning motivatsioon on ebaselged. xxx eraldati perest 29.12.2005. Et hageja esitas hagiavalduse xxx suhtes vanema õiguste äravõtmiseks 20.01.2006, rikkus Valga Linnavalitsus PKS § 53 lg 2 nõudeid. Valga Linnavalitsus tugines haginõude alusena PKS §-le 54 lg 1 p 3 ning seda nii xxx kui xxx osas. Samas pole asjas xxx julm kohtlemine tuvastamist leidnud. 20.01.2006 esitatud hagiavalduses leidis hageja, et xxx suhtes pole vanema õiguste äravõtmine kostjatelt vajalik, tuues välja ka põhjaliku motivatsiooni, kuidas ja millisel viisil on võimalik tagada xxx kasvatamine perekonnas. Hilisemalt täiendas Valga Linnavalitsus hagi, taotledes kostjatelt vanema õiguse äravõtmist ka xxx suhtes. Mingeid uusi asjaolusid täiendavas nõudes ei esitatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et hagi rahuldamisel ainult ühe vanema suhtes oleks raskendatud kohtuotsuse täitmine. Asja materjalidest nähtuvalt elavad vastustajad koos ning K. T vanema õiguste olemasolu xxx suhtes ei välistaks lapse viibimist vastustajate elukohas. See oleks võimalik aga ainult eestkosteasutuse nõusolekul ja tingimusel, kui see ei avalda lapsele kahjulikku mõju. Maakohus on põhjendatult leidnud, et puuduvad PKS §-s 54 lg 1 sätestatud alused T.T. ja K.T. vanema õiguste äravõtmiseks alaealise lapse suhtes ning apellatsioonkaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Maakohus on õigesti märkinud, et vanema õiguste äravõtmise vaidluse lahendamisel ei saa lähtuda ainuüksi PKS §-s 54 sätestatust, vaid vaadelda tuleb vastavat valdkonda reguleerivate õigusaktide sätteid kogumis (lastekaitseseaduse §-d 27,28, 31; sotsiaalhoolekande seaduse § 25; lapse õiguste kaitse konventsiooni art-d 9, 19). Eelnimetatud õigusaktide (sealhulgas PKS § 54) regulatsioonist tuleneb, et vanema õiguste äravõtmine kui vanema suhtes rangeima abinõu kohaldamine eeldab vanema sellist süülist käitumist, mille tulemusel on ohustatud lapse elu ja tervis ning tema seadusega kaitstud huvid ning vanemate suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik. 20.01.2006 maakohtule esitatud hagiavaldusest nähtuvalt leidis apellant, et vastustajad ei ole suutelised kahte last kasvatama. Vastustajad tulevad ühe lapsega (Ilona) toime ning on võimelised tema eest hoolitsema. Lapse Ilona kasvatamine ja hoolitsemine toimub perehooldustöötaja järelevalve all ning peret abistab T.T. kasuema A.M. Seetõttu ei ole lapse Ilona äravõtmine perekonnast vajalik. 23.02.2006 maakohtule esitatud hagiavalduse täiendustes leidis apellant, et T.T. ja K.T. tuleb võtta ära vanema õigused mõlema lapse suhtes. Seejuures ei esitanud apellant täiendavaid tõendeid, millised kinnitaksid vastustajate suhtes PKS §-s 54 lg 1 ettenähtud aluseid. Vanematele heidetakse ette, et nad ei ole suutelised lapsele eakohast toitu valmistama ning ei tegele lapsega piisavalt. Kohtuistungil on hageja kinnitanud (t.l 50), et kui peres oli üks laps, oli probleeme vähem. Seega on ka apellant ise möönnud, et vastustajad tulevad ühe lapse (Ilona) kasvatamisega toime. Eeltoodu kinnitab maakohtu järeldust, et vastustajate käitumises esineb vajakajäämisi lapse Ilona kasvatamisel ja tema eest hoolitsemisel, kuid need ei ole niivõrd tõsised, et seaksid ohtu lapse elu ja tervise ning välistaksid lapse huvide ja õiguste tagamise. Tõendatud ei ole vastustajate poolt lapse Ilona suhtes vanema õiguste kuritarvitamine ja tema julm kohtlemine. Vastustajate oskamatus lapse eest piisavalt hoolt kanda (toidu valmistamine, lapsega tegelemine) võib olla tingitud ka nende tervislikust seisundist. Vanemate tervislik seisund ei saa aga olla iseseisev alus vanematelt vanema õiguste äravõtmiseks. Asja materjalidest nähtub, et pere on pideva perehooldustöötaja järelevalve all ning perekonda aitab T.T. kasuema A.M. Vastustajad kinnitasid, et sügisest läheb Ilona lasteaeda. Nimetatud asjaolud kinnitavad samuti maakohtu järeldust, et vastustajatelt vanema õiguste äravõtmine lapse Ilona suhtes oleks antud momendil ennatlik. Ka vastustajate perekonnas 09.06.2006 toimunud tüli ei saa olla selliseks kaalukaks argumendiks, mis lükkaks ümber maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ning oleks aluseks apellatsioonkaebuse rahuldamisele vastustajatelt lapse Ilona äravõtmise nõude osas. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et uute asjaolude (millised tõendavad vastustajate suhtes PKS §-s 54 sätestatud aluseid) ilmnemisel on apellandil õigus uuesti pöörduda kohtusse ja taotleda vastustajatelt vanema õiguste äravõtmist. Kuna apellatsioonkaebus jääb suuremas osas rahuldamata, siis jäävad apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) tema kanda.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.