2-05-116/4 - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Hagiavalduse kohaselt pooled abiellusid 1986. a. Abielust on sündinud 1989. tütar . Seoses kostja korduva kriminaalvastutusele võtmistega ei elanud pooled koos alates 1992 sügisest, kuid intiimvahekorra tulemusena sündis pooltel 1993. poeg. Abielu lahutati 1996. ning lepiti kokku, et lapsed jäävad hageja kasvatada. 2002 juunis muudeti kokkulepet selliselt, et hageja kasvatada jääb poeg ja kostja kasvatada tütar. Tütar asus elama kostja juurde. Kostja ei ole poja kasvatamisest osa võtnud, kuna viibis pidevalt vanglas. Ka vabaduses olles ei ole kostja pojaga praktiliselt suhelnud, on külastanud teda paar korda sünnipäevadel, raha ülalpidamiseks ei ole andnud, lapsega on suhelnud kostja ema. 2004 kevadel poja tervis halvenes ning tal diagnoositi psühhosomaatiline sündroom. Hageja pani poja perearsti suunamiskirja alusel 04.08.2004 Tartu psühhiaatriakliinikusse. 07.08.2004 viis kostja lapse raviasutusest oma koju. Sellest ajast alates viibib xxx kostja või kostja ema juures ning hageja ei saa lapsega suhelda ega võtta osa tema kasvatamisest. Alaealise haige lapse elukoht ei või olla selle vanema juures, kes avaldab lapsele kahjulikku mõju, päevade viisi ei tegele lapsega, vaid jätab ta oma ema hooleks. Kostja ema eaka inimesena ei ole suuteline kaasa aitama lapse arengule ja õhutab lapses lugupidamatust ema vastu. Kostja elab 2-toalises korteris koos elukaaslase, tütre ja käesoleval ajal pojaga. Ebapiisava elamispinna tõttu viibib poeg tihti vanaema juures. Kostjat on alates 1973. aastast korduvalt karistatud kriminaalkorras. Seadusevastasest käitumisest ei saa olla lapsele head eeskuju. Laps vajab ravi, mis seisneb muuhulgas kõrgendatud tähelepanus lapse vastu ja vestlustes psühholoogiga. Hageja omab meditsiinilist keskeriharidust, on töötanud ka optikuna ja üle viie aasta toitlustuses. Hageja töö on vahetustega, seega võib ta tegeleda lapsega palju rohkem kui kostja. Hageja elab üksi 2-toalises korteris, kus on lapsele loodud head elamistingimused. Hageja on pidevas kontaktis poja õppeasutuse – maagümnaasiumi – pedagoogidega, lapse isa ei ole seal kordagi käinud. Hageja palus määrata poeg xxxxx elukohaks tema ema T.S. elukoht, otsuse tegemisel Viljandi .

Otsuse kohaselt esitas Viljandi Linnavalitsus kohtu taotlusel asjas mitu arvamust. Linnavalitsuse 10.02.2005 arvamuse kohaselt peaks xxx elukoht praegu jääma isa juurde. Linnavalitsuse 23.05.2005 arvamuse kohaselt peaks xxx enne lõplikku elukoha määramist läbima pereteraapia. Pärast teraapiat saab xxx otsustada, kelle juures ta tahab elada ja kuidas suhtleb selle vanemaga, kes ei ela temaga koos. Linnavalitsuse 22.09.2005 arvamuse kohaselt peaks pereteraapia tulemustest lähtuvalt xxx elukoht jääma isa juurde. xxx on jätkuvalt väljendanud seisukohta, et ei soovi emaga kohtuda ega suhelda. Arvamuse kohaselt selgitati teraapia käigus välja, et nii xxx emotsionaalne kui üldine tervislik seisund on paranenud ning xxxx on oma praeguse elukorraldusega rahul – tema eest hoolitsevad vanaema ja isa. Linnavalitsuse 07.12.2005 arvamuse kohaselt peaks xxx elama isa juures ja linnavalitsus tegi kohtule ettepaneku määrata pärast isa vabanemist xxx elukoht isa juurde. Arvamuse kohaselt olenemata sellest, et isa kannab alates 27.09.2005 6-kuulist vanglakaristust, ei ole poeg vanemliku hoolitsuseta. Tema eest hoolitseb vanaema. Kuna xxx on seisukohal, et ei soovi emaga kohtuda ega suhelda, ei ole õige teda ka selleks sundida. See võiks põhjustada xxx tervise järsu halvenemise. Arvamuse kohaselt lastekaitsetöötaja Piret Kangur vestles kostjaga, teada saamaks, kuidas on xxx elu korraldatud isa vangis viibimise ajal. Kostja ütles, et xxx eest hoolitsevad tema elukaaslane ja lapse vanaema. Detsembri alguses vestles lastekaitsetöötaja uuesti psühholoog Ene Raudlaga, xxx klassijuhatajaga ja perearstiga. Psühholoogi sõnul väljendas xxx end väga selgelt, kui ütles, et ei taha emaga kohtuda. Klassijuhataja R.L. iseloomustas xxxxx kui väga tublit last, kelle õppeedukus on väga hea ja käitumine eeskujulik. Lapsel ei ole koolis mingeid probleeme. Perearst Berta Toikka sõnul xxxx enam kõhuvalusid ei kaeba, vestleb arstiga rõõmsama tooniga ning tundub olevat praeguse elukorraldusega rahul. Kohus kuulas ära ka lapse M. S ja laps avaldas kohtule, et soovib elada isa juures. Kohus leidis, et lapse arvamust saab arvestada. Kohus ei tee otsust ainult lapse arvamuse järgi, vaid hinnates kõiki tõendeid kogumis. Kohtule ei ole teada ühtegi mõjuvat põhjust, mis oleks aluseks lapse ärakuulamisest loobumiseks. Eestkosteasutus on tegelenud perega ja kohtu taotlusel esitanud oma arvamuse mitu korda. Kohtule on esitatud väljavõte haigusloost, Tartu Laste Tugikeskuse kliinilise psühholoogi, psühhoterapeut, lastearst Lemme Haldre kiri, perearst Berta Toikka arvamus, kliinilise psühholoogi, psühhoterapeut Ene Raudla arvamus. Arsti arvamus on, et M. S tervisehäiretel on psühhogeenne põhjus. Kaebused on olnud korduvalt alates 2000. aastast. Kohus leidis, et M. S vägivaldselt jätmine ema juurde ei ole lapse huvides. Esitatud arvamuste järgi on M. S jätkuvalt seisukohal, et ei soovi emaga suhelda. Ta ütles ka kohtule, et tahab elada isa juures. Lapse isa kannab lühiajalist karistust vangistusena ja vabaneb karistuse kandmisest 27.03.2006. Pärast seda on isal endal võimalik tegeleda M. S kasvatamisega. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja on korduvalt kriminaalkorras karistatud isik ja ei saa olla hea eeskuju lapsele. Poolte tütar elab isa juures ja kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et isa ei oleks hakkama saanud tütre kasvatamisega. Seega käesoleval hetkel tuleb jätta laps isa juurde, mis aga ei välista, et tulevikus võiks laps ka ema juures elada. Eelkõige sõltub see lapse soovist ja suhtest emaga, samuti sellest, kas isa suudab tagada lapsele turvatunde ja normaalse elukorralduse. Isa peab tagama, et peale tema vabanemist elaks laps alaliselt tema juures. Kohus viitas PKS §-dele 49 ja 50 lg 1, 3 ning märkis, et kui isa ei täida kohtuotsuses sätestatut ja laps ei ela isa juures, siis ei ole välistatud, et uute asjaolude ilmnemisel tuleb laps jätta ema juurde. Kui kohus on teinud otsuse jätta laps isa juurde, ei ole põhjendatud olukord, kui laps tegelikult isa juures ei ela.

4.T. S taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega määrata M. S elukohaks ema T. S elukoht. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8). Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja osa väiteid jätnud tähelepanuta. 1993. a sündinud poeg xxxx elas koos emaga kuni tema tervis halvenes ja ta paigutati uuringute käigus Tartu psühhiaatriakliinikusse. Kolme päeva pärast, 07.08.2004, viis kostja koos oma emaga lapse raviasutusest ära ning sellest ajast alates elab xxxxx vanaema juures. Otsusest ei nähtu, millele rajas kohus järelduse, et xxxx elab isa juures, et üks tuba on kostja ja tema elukaaslase kasutada, teises toas elab tütar xxx ja xxx on võimalus olla xxxx samas toas. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostjal ja tema elukaaslasel on 2005. a sündinud laps, kes elab samas korteris. xxx pole magamiseks kostja juures kohta ja seal ta ei magagi. xxxx elab vanaema juures ja isa ei pööra talle üldse tähelepanu. Isa viibib pidevalt vanglas, on korduvalt karistatud kriminaalkorras ning on ka käesoleva kohtumenetluse ajal jõudnud kanda järjekordse karistuse ja vabaneda. Seadusevastasest käitumisest ei saa olla lapsele head eeskuju. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta neid hageja väiteid arvesse ei võta. Kohus ei ole tuvastanud, et isa üldse on lapse eest hoolitsenud. Isa on ka korduvalt keeldunud poega psühholoogi juurde viimast. Vanaema juures elamine ei ole samastatav isa juures elamisega. Isa ei ole kohtus otseselt väljendanud soovi, et poeg elaks tema juures. Otsuses märgitakse lastekaitsetöötaja P. Kanguri arvamust, et kostja vangis viibimise ajal hoolitsevad xxx eest kostja elukaaslane ja lapse vanaema. Arusaadav ei ole, miks nimetatud isikud peavad seda tegema, kui lapsel on ema, kellel on õigus ja kohustus lapse eest hoolitseda. Kõik asjatundjad (arstid, psühholoogid) olid arvamusel, et enne lõpliku elukoha määramist peab xxxx läbima pereteraapia. Kuigi pooled ja laps on psühholoogi juures käinud, ei suutnud teraapia anda kiireid tulemusi ja faktiliselt jäi pooleli. Kohtule on esitatud Viljandi Linnavalitsuse mitu arvamust, viimane on dateeritud 07.12.2005, kuid põhineb varasematel – 2005 suve – andmetel, detsembris ei ole keegi pooltega tegelenud ja seetõttu ei tea, et hageja on korduvalt pojaga kohtunud. Pikaajaline teraapia võiks nende lähenemisele kaasa aidata, kuid seda ei ole tehtud ning seetõttu lapse elukoha määramine isa juurde oli ennatlik. Otsuses puuduvad otsuse tegemise aja seisuga tõendid, et laps ei soovi emaga elada. Kohus küll kuulas lapse isiklikult üle (5 minutit kabinetis), kuid selle ajaga ei ole võimalik välja selgitada lapse tegelikku tahet, arvestades asjaolu, et laps oli ravil psühhiaatri juures ja päris terve veel ei ole, ning ta on vanaema tugeva mõju all. Lapse tegelik tahe tuleks välja selgitada psühholoogi abil ja selleks on vaja rohkem aega kui kulutas sellele kohus. Lapse arvamus ei saa olla ühesõnaline "tahan, ei taha", vaid millegagi põhjendatud. Kohus märkis, et ei tee otsust ainult lapse arvamuse järgi, vaid hinnates kõiki tõendeid kogumis. Tegelikult põhinevad kohtu järeldused vaid lapselt kuuldud sõnadel, mille tõendamisväärtus on kahtlane.

TsMS § 550 lg 1 p 2 kohaselt on hagita perekonnaasi vanema õiguste määramine lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamine. Käesolevas asjas taotleb hageja lapse elukoha kindlaksmääramist, mis on kohtu pädevuses tulenevalt PKS §-ist 51. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlenud sisuliselt hagita asjade regulatsiooni järgides ning teinud omal algatusel vajalikud toimingud, et välja selgitada, milline elukoht oleks lapse huvides parim. Asja materjalidest nähtub, et kohus selgitas välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning lastekaitsespetsialistide arvamuse. Maakohus andis esitatud arvamustele hinnangu arvestades sealjuures ka lapse soovi. Apellandi kahtlused lapse tegeliku soovi väljaselgitamise suhtes on põhjendamatud. Asja materjalidest nähtub, et laps on oma soovi elada isa juures väljendanud erinevatele isikutele ja korduvalt, seega puudub alus kahelda lapse jätkuvas soovis elada isa juures. M.S. esitas ringkonnakohtule oma kirjaliku seisukoha 04.05.2006, millest nähtub tema soov elada isa juures. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus mõlemale vanemale on etteheiteid nende lapse kasvatamise osas, kuid eelistatum on lapse elukohana isa elukoht ning lapse enda soov on elada isa juures, puudus maakohtul alus otsustada, et laps tuleb jätta ema juurde. Menetlusosalistel ei ole vaidlust ka selle üle, et laps ei ela ema juures alates augustist 2004. Asja materjalidest nähtub, et pärast ema elukohast lahkumist on lapse tervislik seisund stabiliseerunud ning lapse praeguse elukoha kontrollimisel ei tuvastatud asjaolusid, mis oleksid aluseks lapse elukoha muutmise vajadusele. Maakohus on märkinud, et vanemate kokkuleppel on alati võimalik lapse elukohta muuta. Ringkonnakohus kordab, et tulenevalt PKS §-ist 51 on eelistatud, et vanemad lepivad lapse elukohas omavahel kokku, ka TsMS § 561 tulenevalt peab kohus tegema kõik, et suunata asjaosalisi probleeme kokkuleppel lahendama. Apellandi väide, mille kohaselt on tema vanema kohustuse täitmine lapse kasvatamisel takistatud, ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Ringkonnakohus leiab, et last, kes on võimeline oma arvamust avaldama, ei ole alust kohtulahendi alusel sundida elama vanema juures, kelle juures ta elada ei soovi. Apellandi ülesanne on lahus elava lapsega võimalikult tihedalt suhelda ning lapse huve ja ootusi mõista ning eelkõige lapsega suhtlemise kaudu täidab vanem oma PKS § 50 tulenevaid õigusi ning kohustusi.