Kohtulahend

2(5)

22.märtsiks 2005. Liiklusõnnetuse kohta algatati Tallinna Politseiprefektuuri poolt kriminaalasi KarS § 422 lg 1 tunnustel, so eluohtlike tervisekahjustuste tekitamine alkoholijoobes. Kuna sõidukis olnud isikud, sh hageja, olid alkoholijoobes ega mäletanud juhtunust midagi, omas kindlustushüvitise avalduse lahendamisel tähtsust asjaolu, kes juhtis sõidukit avarii ajal. Tallinna Linnakohtu 25.10.2004 otsusega, mis jõustus Riigikohtu 08.02.2005 määrusega, tehti kindlaks, et sõidukit juhtis K.A.. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et kostja sai jõustunud otsusest teada 22.02.2005 ja maksis välja hüvitise 22. märtsiks 2005. Ainuüksi süüdistuse esitamisega K.A. i vastu ei olnud veel tõestatud, et avarii ajal juhtis sõidukit tema. Apellatsioonkaebuse põhjendused I.T. palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohtu seisukoht, et kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus omas olulist tähtsust kahju hüvitamise otsuse vastuvõtmisel, ei ole objektiivne. Kõigist esialgsetest politsei- ja ravidokumentidest nähtus, et hageja oli kaassõitjaks. Hageja vigastuste lokatsioon ei olnud iseloomulik vigastustele, mida saab sõiduauto juht avarii korral. Ajal, mil hageja esitas kostjale nõude kahju hüvitamiseks, oli kriminaalasja menetlus juba kohtumenetluse staadiumis. Seega oli eeluurimine läbi viidud ja oli küllaldaselt tõendeid, et hageja ei juhtinud õnnetuse toimumise sõidukit. LKindlS § 45 lg 1 kohaselt tuleb liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem, kui 30 päeva jooksul nõude esitamisest. Kindlustusandja otsust õigeaegselt ei teinud ja hagejale sellest kirjalikult ei teatanud. 05.03.2004 ja 22.04.2004 ha geja arvele kantud summadega aktsepteeris kindlustusandja hageja õigust kahju hüvitamisele. Vastus apellatsioonkaebusele AS I.K. ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada osaliselt. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et 01.03.2003. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis hagejal kahj u. Liiklusõnnetuse põhjustamises tunnistati Tallinna Linnakohtu 25.10.2004. a otsusega süüdi K.A.. Hageja pöördus kostja poole avaldusega kahju hüvitamiseks 06.02.2004. Kostja hüvitas hagejale 05.03.2004. a 2 000 krooni ja 22.04.2004.a. 550 krooni. 02.07.2004 teatas kostja hagejale, et seoses kohtumenetluses asjaolude selgitamisega pikeneb LKindlS § 45 lg 2 alusel kahju hüvitamise otsustamine. 10.11.2004 esitas hageja kaebuse kindlustuse vahekohtule, mis jättis hageja kaebuse 14.04.2005 a otsusega rahuldamata. 07.03.2005 kandis kostja hageja pangaarvele 31 649,10 krooni, millest 28 149,10 krooni oli perioodi 24.12.2003-28.02.2005 eest seoses püsiva töövõimetusega saamata jäänud tulu, 2 000 krooni valu ja vaeva eest ning 1 500 krooni varalise kahju hüvitamiseks. 17.03.2005 kandis kostja hagejale üle 12 565 krooni ajutise töövõimetusega seoses saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Poolte vahel on vaidlus selles, millal oli kostja kohustatud hagejale hüvitise välja maksma ja kas esinesid LKindlS § 45 lg-s 2 sätestatud alused liikluskahju hüvitamise pikendamiseks. LKindlS § 45 lg 2 sätestab, et kui juhtumi kohta toimub kriminaalmenetlus ja sellel on otsuse tegemisel oluline 3(5)

tähtsus, pikeneb lg-s 1 sätestatud 30 päevane tähtaeg menetluse aja võrra. Seoses liiklusõnne tusega oli alustatud kriminaalmenetlust, kuid ainuüksi see ei ole piisav, et hüvitamise tähtaeg pikeneks kriminaalmenetluse aja võrra. Kohtul tuleb tuvastada, kas kriminaalmenetluses tehtaval otsusel oli oluline tähtsus hüvitamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel või mitte. Kolleegium märgib, et liikluskahju hüvitamise asjaolude selgitamisel ei ole kindlustusandja seotud kriminaalmenetlusega, kui asjas olulised asjaolud saab kindlustusandja välja selgitada teistele tõenditele tuginedes. Kostja vä idete kohaselt oli kriminaalmenetluses oluline välja selgitada, kes oli avarii teinud sõiduauto roolis, kuna LKindlS § 27 lg 3 kohaselt ei kuulu hüvitamisele sõidukit juhtinud joobes juhi iseendale tekitatud kahju. Kolleegium leiab, et linnakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kriminaalmenetluses väljaselgitatavad asjaolud olid olulised ja kostja ei oleks saanud teistele tõenditele tuginedes selgitada välja, kes juhtis sõiduautot. Hagiavaldusele lisatud tõenditest tuleneb, et hageja oli avarii teinud sõiduautos sõitjana. Eeltoodu järeldub teatest kriminaalmenetluse nr 03231800617 alustamisest (tl. 9), liiklusõnnetuse aktist (tl. 10-11), SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla väljavõttest haigusloost (tl.14) ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist 843 (tl. 1516). Ühestki kohtule esitatud tõendist ei tulene, et oleks olnud kahtlus, et hageja juhtis avarii teinud sõiduautot. See, et hageja on politseile väitnud, et ta istus mitte juhi kõrval vaid tagumisel istmel, ei ole kahju hüvitamise otsustamisel oluline, kuna kummalgi juhul ei saanud hageja autot juhtida. Tallinna Linnakohtu otsusest 25.10.2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusest 29.11.2004 tuleneb ainult, et K.A. on väitnud, et ta ei tea, kes autot juhtis, mitte aga see, et oleks olnud kahtlus, et hageja seda tegi. Seega oli kostjal võimalik välja selgitada kahju hüvitamiseks vajalikud asjaolud ja hagejale hüvitis välja maksta. LKindlS § 45 lg 1 kohaselt liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. Vaidlust ei ole selles, et hageja esitas kostjale nõude kahju hüvitamiseks 06.02.2004. Seega pidi kostja hüvitama kahju hiljemalt 08.03.2004. LKindlS § 45 lg 3 sätestab, et kui liikluskahju suurust ei ole 30 päeva jooksul võimalik selgitada, tehakse hüvitamise otsus osa kohta, mille suurus on teada Kuna kostja on hagejale 05.03.2004 hüvitanud 2 000 krooni ja 22.04.2004 550 krooni, siis on kostja hageja nõuet osaliselt tunnistanud ja pidanud nõuet selles osas selgeks. LKindlS § 45 lg 4 sätestab, et hüvitamisega viivitamise korral maksab hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja hüvituse taotlejale viivist esimesel kümnel päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja edasi 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest. Viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis. Tulenevalt kostja 04.03.2005 otsusest nr 642/2 (tl. 34) kahju hüvitamise kohta on hagejale välja makstud püsiva töövõimetusega seoses saamata jäänud tulu LKindlS § 30 alusel summas 28 149,10 krooni ajavahemiku 24.12.2003-28.02.2005 eest, valu ja vaev LKindlS § 33 järgi summas 2 000 krooni ja isiklikud esemed LKindlS § 35 alusel summas 1 500 krooni ning ajutise töövõimetusega seoses saamata jäänud tulu LKindlS § 29 alusel perioodi 01.03.-10.11.2003 eest summas 12 565 krooni. Hageja ei ole hagiavalduses viivise arvestust esitanud, vaid on väitnud, et tal on õigus saada LKindlS § 45 lg 5 järgi viivist 100 % hüvituse summast, see on hageja väidete kohaselt 43 649,10 krooni. Kostja viivise suurusele vastu vaielnud ei ole. Kolleegium leiab, et viivise suurus on võimalik määrata kohtule esitatud tõenditest lähtudes. Kolleegiumi arvates oli kostjal võimalik hiljemalt 08.03.2004 välja maksta valu ja vaeva eest 2 000 krooni ja isiklike esemete rikkumisest või kadumisest tulenev kahju 1 500 krooni. Samuti oli võimalik saada kostjal vastavad andmed Eesti Haigekassast, et välja maksta hagejale ajutise töövõimetusega seoses saamata jäänud tulu ajavahemikus 01.03.-10.11.2003 summas 12 565 krooni. Seega oli kostja kohustatud 08.03.2004 välja maksma hüvituse summas 16 065 krooni. Püsiva töövõimetusega seoses saamata jäänud tulu summas 28 149,10 krooni koosneb igakuistest hüvitistest ja hageja ei ole välja toonud, millal ja millistes summades tekkis kostjal kohustus hüvit is välja maksta. Tulenevalt

4(5)

kostja õiendist on hüvitist arvestatud 24.12.2003-28.02.2005. a eest. Järelikult ei olnud 08.03.2004 enamus hüvitisest muutunud sissenõutavaks. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et 28 149,10 krooni väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõue ei ole põhjendatud ega tõendatud ja selles osas tuleb hagi jätta rahuldamata. 16 065 krooni väljamaksmisega viivitamise eest tuleb viivis välja mõista alljärgnevalt. Esimese 10 päeva eest 1% päevas – see on 1 606,50 krooni ja edasi 0,4 % päevas, millelt väljamakse tegemise seisuga arvutatud viivis ühe aasta eest ületab LKindlS § 45 lg-s 5 sätestatud piirmäära. Järelikult tuleb vastavalt LKindlS § 45 lg- le 5 mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 16 065 krooni. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb kohtukulude jaotamisel kohaldada kuni 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Hageja oli hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli ta vabastatud riigilõivu tasumisest osaliselt ja tasuda tuli 1 000 krooni. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 järgi kostjalt välja mõista riigituludesse 1 400 krooni riigilõivu. Apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel tuleb kostjalt 1 000 krooni välja mõista hageja kasuks ja 400 krooni riigituludesse.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Kai Kullerkupp

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.