Kohtulahend

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema poolt põetav hüpertooniatõbi või südamehaigus oleks avaldatud kuulutuse mõjul ägenenud või süvenenud. Pole tõendatud ka see, et kulutused ravimitele oleksid tingitud avaldatud kuulutusest ja/või ravikulud oleksid kasvanud avaldatud kuulutuse tõttu. Kostja ei ole avaldanud hageja surmakuulutust XXX. Kostja ei saanudki XXX. hageja surmakuulutust avaldada kuna ta oli haiguslehel ja praktiliselt ei liikunud. Hageja ei ole põhistanud, milles tema moraalne kahju seisneb ja miks peab kahjuhüvitis olema nimelt 50 000 krooni. Hageja palub jätta hagi rahuldamata, kohtukulud jagada vastavalt seadusele. Vastuväidete täpsustuste kohaselt kaastundeavaldus isiku surma korral, sealjuures ka ekslikul informatsioonil põhinev kaastundeavaldus ei sisalda väljakujunenud tavadest tulenevalt isikut halvustavaid faktiväiteid ega väärtushinnanguid, mis kahjustaks isiku mainet. Kostja leiab, et hagi on esitatud ebaõige kostja vastu, hagejal tuleb nõue esitada andmete avaldamise eest vastutava isiku s.o. vastu. Käekirjaekspertiisist tulenev arvamus, et kuulutuse avaldamise koopial vaidlustatud nimi – SA- on kirjutatud kostja poolt ei ole käsitletav tõendina, millele kohus saaks rajada järeldust kostja süüst. Ekspertide käsutuses oli avalduse koopia. Hageja ei ole tõendanud, et koopia

vastab originaalile. Hageja ei ole moraalset kahju tõendanud. Hageja väide enda pidevast stressiseisundist, mis on tingitud ootusest võimalikule järjekordsele ründele ei ole tõsiseltvõetav. On teada, et kostja on alates 06.04.2004.a. kinnipidamiskohas ning ei saa kuidagi võimaliku ründega hagejale stressi tekitada. Hageja poolt kohtule esitatud kviitungid ja tšekid ravimite ostmise kohta ei tõenda, millise haiguse raviks need ravimid on hagejale ordineeritud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja ning nende esindajate seletused, tunnistajate ütlused, ekspertide ütlused, uurinud ja hinnanud kõiki esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Asja materjalidele lisatud kuulutuse avalduse (tlk 13) kohaselt esitati XXX XXX avaldamiseks järgmine kuulutus T väike suuruses raamis: Avaldame kaastunnet omastele. UV majaelanikud. XXX ilmuski XXX kuulutus: Avaldame kaastunnet omastele. UV XX surma puhul. XXX majaelanikud. Poolte vahel on vaidlus selles, kes nimetatud kuulutuse lehte pani. Asja materjalidele lisatud kuulutuse avalduse kohaselt on sellele kuulutajana allkirja andnud SA. Tunnistaja KP ütluste kohaselt on eelnimetatud kuulutuse avaldusel olev tekst tema kirjutatud, kuna kuulutuse tooja väitel oli ta prillid maha unsustanud ja paber, millele tekst oli eelnevalt kirjutatud, oli nii räsitud välimusega, et seda ei olnud võimalik kuulutuse blanketile kleepida. Tunnistaja KP ütluste kohaselt oli kuulutuse toojaks kostja. Kuulutuse toomisel toojalt isikuttõendavat dokumenti ei nõuta, küll aga kirjutas tooja tunnistaja KP nõudel kuulutusele nime ja telefoninumbri. Asja materjalidele lisatud kohtuekspertiisi- ja kriminalistika keskuse ekspertiisiaktist (tlk 134138) nähtub, et asja materjalidele lisatud kuulutuse koopial on allkirja SA kirjutanud kostja. Asja materjalidele lisatud kirjaga (tlk 125) on tõendatud, et vaidlusalune kuulutuse originaal ei ole säilinud. Kuna kuulutuse originaal ei ole säilinud on kostja kahtluse alla seadnud käekirjaekspertiisis sisalduva eksperdi arvamuse. Kohus leiab, et kostja taoline seisukoht on ebaõige. Tunnistaja KP ütlustega on tõendatud, et XXX kuulutuse avalduse tekstiosa kirjutas kliendi soovil tema ja allkirjastas selle kostja, seega on olemas olnud ka avalduse originaal. Ekspert TA ütlustest (tlk 320) nähtub, et ta jääb ekspertiisiaktis väljendatud arvamuse juurde ning märgib, et oma kogemustele tuginedes võib ta väita, et dokumendi monteerimise kahtluse tunnuseid esitatud kuulutuse avalduses ei esine. Ekspert HR ütlustest (tlk 321) nähtub, et ta jääb esitatud eksperdiarvamuse juurde. Samuti nähtub eksperdi ütlustest, et juhul kui ta oleks teadnud, et dokumendi originaali ei ole olemas, jäänuks ta ka siis kategoorilise arvamuse juurde teksti kirjutanud isiku osas, kuna vaidlustatud allkirjal esinesid sellised tunnused, mille põhjal saab kirjutaja ära määrata. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud kostja vastuväited, mille kohaselt oli ta XXX haigestunud viisil, et polnud võimeline liikuma. Asjas on küll esitatud töövõimetusleht (tlk 195), mille kohaselt oli kostja töölt vabastatud XX Eesti Haigekassa kiri (tlk 184), mille kohaselt on Eesti Haigekassa kostjale välja maksnud ajutise töövõimetuse hüvitise, samas on tunnistaja KA, kes on kostja perearst, ütlustega tõendamist leidnud, et kostja ei olnud liikumisvõimetu, kuna ta tuli ise perearsti vastuvõtule. Seetõttu asub kohus seisukohale, et asjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et tervisliku seisundi tõttu ei saanud kostja 20.10.2003.a. kuulutust andmas käia. Kuna ka kohtu küsimusele kas kostja on kunagi kirjutanud nime SA andis kostja ebamääraseid vastuseid, viidates muuhulgas 1995.a. varastatud telefonimärkmikule, asub

kohus seisukohale, et asjas on eelpooltoodu alusel veenvalt tõendamist leidnud asjaolu, et vaidlusaluse kuulutuse XXX avaldamiseks esitas kostja. Veenvust kohtu seisukohale, et kuulutuse andis kostja, lisab ka asjaolu, et käekirjaekspertiisi tegemiseks keeldus kostja võrdlusmaterjali andamast, mistõttu tuli kohtul kostja omakäeliselt kirjutatud tekstid välja nõuda kriminaalasja nr 1-1355 toimikust (tlk 127). Asjas puudub vaidlus selles, et vaidlusalune kuulutus sisaldas ebaõigeid andmeid. Võlaõigusseaduse § 1047 lg 4 kohaselt võib ebaõigete andmete avaldamise korral kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Kohus osutab, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on seega isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Seega meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Kohus leiab, et VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldaja all mõeldakse üksnes meediaettevõtjat ning sellest ei tulene ka asjaolu, et isik kes avaldas ebaõigeid andmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Kuna ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse eest võib vastutada samuti isik, kes esitab andmed meediaväljaandele, leiab kohus, et kostja vastuväited, mille kohaselt ei hagi esitatud õige kostja vastu, on väärad. Kuna asjas on tõendamist leidnud, et ebaõiged andmed hageja surma kohta esitas avaldamiseks kostja ning VÕS § 1047 lõike 4 kohaselt saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda andmete avaldamise õigusvastasusest sõltumata, siis , leiab kohus, et põhjendatud on hageja nõue kohustada kostjat ümber lükkama hageja kohta avaldatud ebaõiged andmed. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Kohus leiab, et kostja tegu, isiku kohta tahtlikult surmateate avaldamine, on käsitletav heade kommete rikkumisena. Kohus leiab, et ühiskonnas levinud tavade järgi ei ole kostja tegu mõistlikult aksepteeritav. Kuna kuulutuses esitati ebaõigeid andmeid kohaldub käesoleval juhul ka VÕS § 1047 lg 1. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud kostja teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. VÕS § 1050 lg 1 sätestab kahju õigusvastase tekitaja süü presumptsiooni, mis tähendab seda, et õigusvastaselt kahju tekitanud isiku süüd eeldatakse. Kuna VÕS § 1047 lg 3 sisaldab tegelikult nõutava hoolsuse standardi juba õigusvastasuse tunnusena, siis leiab kohus, et kostja süü puudumist ei ole tõendanud. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamiseks piisab tahtlikust teost, mida saab lugeda heade kommete vastaseks ning mis on põhjuslikus seoses kannatanul tekkinud kahjuga, seega järgneb vastutus ka siis, kui tahtlikult häid kombeid rikkunud isik ei olnud ise teadlik oma teo heade kommete vastasusest. Hageja on hagis nõudnud nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Võlaõigusseaduse § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seose kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise

saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Asja materjalidele lisatud OÜ 25.04.2004.a. tõendi kohaselt ei ole hageja arstiabi saamiseks vähemalt kahe aasta jooksul tõendi väljastanud arsti poole pöördunud. Asja materjalidele lisatud konsultatsiooni otsuse 26.veebruarist 2004.a. (tlk 245) kohaselt kaebab hageja sagedasi köhahooge, kaebused süvenenud viimase 4 kuu vältel. Hagejal diagnoositi bronhiaalastma kerge vorm. Vaevusi võib süvendada ka emotsionaalne stress. Asja materjalidele lisatud konsultatsiooni otsuse (tlk 121) kohaselt 15.septembrist 2004.a. diagnoositud hagejal bronhiaalastma. Hageja olnud pulmonoloogi jälgimisel ja ravil alates veebruarist 2004.a. Haiguse ägenemine seotud valdavalt emotsionaalse pingega. Kohus leiab, et kuigi asjasei ole tõendamist leidnud, et vaidlusaluse kuulutuse avaldamine põhjustas hagejale bronhiaalastma, nagu väidab hageja, nähtub eelviidatud konsultatsiooni otsustest, et haiguse ägenemine on seotud emotsionaalse pingega. Asjas puudub vaidlus, et hageja on kõrgvererõhutõbe põdenud ~20 aastat. Hageja enda seletuste kohaselt eelnevatel aastatel nimetatud haiguse põdemine tema elukvaliteedile erilist mõju ei avaldanud, haiguse sai kontrolli all hoida vähese soolasisaldusega toitude tarbimisega ja kohvi joomise piiramisega. Tunnistaja TT, kes on hageja perearst, ütlustest nähtub, et hageja pöördus XXX ja tuli nimistusse XXX. Esimesel pöördumisel kaebas hageja kõrgvererõhutõbe ja perearst suunas ta kardioloogi vastuvõtule, kus ta käis XXX. Hagejal korrigeeriti vererõhuravi. Tunnistaja TT ütluste kohaselt ütles XXX hageja, et tal on kõrgvererõhutõbi ning see oligi arsti juurde pöördumise ajendiks. Tunnistaja TT ütluste kohaselt on patsiendikaardil kirjas, et enne XXX tarvitas hageja kõrgvererõhuravimit monopriini. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et juba enne vaiduse all oleva kuulutuse avaldamist hakkas hageja tervislik seisund halvenema, kuna ta pöördus kõrvererõhutõve kaebustega juba 08.09.2003.a. perearsti poole, kes ta ka kardioloogi vastuvõtule suunas. Asja materjalidele lisatud konsultatiivse otsuse (tlk 22) kohaselt 14.novembrist 2003.a. on hagejal diagnoositud hüpertooniatõbi ja rütmihäire. Asja materjalidele lisatud konsultatiivse otsuse (tlk 23) kohaselt 09.detsembrist 2003.a. nähtub, et hagejal on diagnoositud hüpertooniatõbi ja rütmihäire. Otsuse kohaselt esineb hagejal kõrgvererõhuhaigus ligikaudu 20 aastat. Alates 22.10.2003.a. on patsiendi seisund halvenenud. Patsiendile on määratud tugevdatud ravi ja ka rahustid, kuna patsiendil oli stressiseisund. Asja materjalidele lisatud patsiendikaardilt (tlk 50) nähtub, et hageja oli 15.01.2004.a. erakorralises meditsiiniosakonnas kaebustega halb enesetunne ja valu südames. Asja materjalidele lisatud konsultatiivse otsuse kohaselt 16.jaanuarist 2004.a. nähtub, et seoses 15.01.2004.a. toimunud tervisliku olukorra muutumisega on suurendatud hageja poolt tarbitavat ravimidoosi ja lisatud raviks täiendav ravim. Kohus leiab, et konsultatsiooni otsustega, tunnnistaja TT ütlustega ja asja materjalidele lisatud ravimite (üle 25 erineva nimetuse) ostmist tõendavate dokumentidega on tõendatud, et alates 2003.a.sügisest on hageja tervislik seisund järsult halvenenud.Asja materjalidele lisatud konsultatsiooni otsustest nähtub, et vaevusi süvendab emotsionaalne pinge. Kohus asub seisukohale, et ühiskonnas käibivate tavade valguses, kus tuleb lugupidavalt suhtuda teistesse inimestesse on surmakuulutuse avaldamine elus oleva isiku suhtes äärmiselt lugupidamatu ja küüniline käitumine ning emotsionaalse pinge tõusu võib sellise teo tagajärjel eeldada. Arvestades kostja poolt kuulutuse avaldamise asjaolusid - kuulutus esitati avaldamiseks üleriigilise suure levikuga ajakirjandusväljaandes, hageja näol on tegemist suhteliselt kõrges eas isikuga ning asjas ei ole tõendamist leidnud, et kostja esitas kuulutuse ekslikult, seega on

kuulutuse avaldamisel tegemist äärmise pahatahtlikkusega, leiab kohus kahju tekitamine hageja tervise halvenemisega seoses on asjas tõendamist leidnud. Samas on kahju suuruse kindlaksmääramine kostja teo tagajärjel keeruline, kuna asjas on tuvastatud, et hageja tervis hakkas halvenema hiljemalt juba 2003.a. septembris, samuti nähtub asja materjalidest, et aprillis 2004.a. ründas kostja hagejat Tallinna Linnakohtu ruumides, tekitades talle kehavigastusi. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 6 kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et asja materjalidele lisatud ravimite ostukviitungite ja eriarsti visiiditasude järgi on hageja kulutanud kõrgvererõhutõve, südame rütmihäirete, astma ja ärevushäirete raviks 13 277 krooni, samas leiab kohus, et asjas on tõendamist leidnud seos kostja poolt avaldamiseks esitatud kuulutuse ja hageja tervise halvenemise vahel, siis asub kohus seisukohale, et põhjendatud on kostjalt välja mõista materiaalse kahjuna pool ravimite soetamiseks ja visiiditasude maksmiseks tehtud kulutustest s.o. 6 638,5 krooni. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Eelpooltoodust nähtub, et asjas on tõendamist leidnud seos ebaõigete andmetega avaldatud kuulutuse ja hageja tervise halvenemise vahel. Kohus osutab, et mittevaralise kahju kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad, samas on hagejal tuvastatud tervisehäirete (kõrgvererõhutõve, südamerütmihäirete, bronhiaalastma süvenemine) näol tegemist kahjulike tagajärgedega, mis igal juhul iga inimese sh. ka hageja tegevust ja elukorraldust piiravad. Hageja on ka viidanud, et tervisliku seisundi tõttu ei ole tal näiteks võimalik enam tegeleda oma poolelioleva maja ehitamisega. Seetõttu leiab kohus, arvestades kuulutuse sisu, esitamise viisi, leviku ulatust ning ilmselgelt pahatahtlikku motiivi selle avaldamisel, et põhjendatud on proportsionaalselt nõutud materiaalse kahju hüvitise vähendamisega kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaraline kahju 25 000 krooni. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista materiaalse ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kokku 31 638,50 krooni. Hageja on oma esindajale tasunud osutatud õigusabi eest kokku 45 310 krooni. Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ja kehtinud TsMS §-st 61 lg 1 p 1 leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 1 581,93 krooni. Hageja on tasunud riigilõivu 09.12.2005.a. maksekorralduse järgi 3 750 krooni, 12.01.2004.a. maksekorralduse järgi 60 krooni, 10.12.2004.a. maksekorralduse kohaselt 250 krooni, 23.11.2005.a. maksekorralduse järgi 190 krooni. Arvestades hagi rahuldatud osa, leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõivust summa 2 450 krooni Käekirja ekspertiisi eest on hageja tasunud 2000 krooni 06.10.2004.a. maksekorralduse kohaselt ja kohus on ekspertidele töötasuks määranud 19.11.2004 määruse järgi 1 800 krooni, seega tuleb kostjalt hageja kasuks dokumenetaalse tõendi saamise kulu 1800 krooni välja mõista. Järelejäänud 200 krooni on hagejal õigus taotleda tagasi kohtudeposiidist. Taotluse

hagi tagamisega seotud kautsijoni tagastamiseks saab hageja esitada peale hagi tagamise kohtumääruse jõustumist, esitades arveldusarve numbri kuhu kautsjon tagastada.

Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.