Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

tööde täitmise tähtaeg. A.B.u sõnul oli hageja ekskavaatorit kasutaja poolt väga halvasti ekspluateeritud ja remonttööde tellimuses märgiti ära vajalikud tööd ning remondi liik. Dokumentaalselt on tõendamist leidnud, et 3. detsembril 2002. a. saadetud kirjaga nr. 356 on kostja teatanud hagejale tellimuse täitmisest, lisanud arve ja palve tasuda ka varasemad võlad. Seega olid selleks ajaks ekskavaatori remonttööd lõpetatud. Hageja juhatuse liige A.S. on 14. aprillil 2003. a. allkirjastanud kinnituse saldoteatele, mille kohaselt hageja võlgnevus kostjale seisuga 31. detsember 2002. a. on 16.111 krooni, samal kuupäeval on allkirjastatud ka garantiikiri kostjale selle summa tasumiseks. Hageja ei ole selgitanud, miks ta pole tasunud ekskavaatori remonttööde eest või töökorras ekskavaatorit kostja juurest ära viinud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et kostja oleks ekskavaatorit õigusliku alusta oma valduses hoidnud. Seega asjaolu, et hageja rentis oma tööde jaoks ekskavaatorit teistelt firmadelt ja kandis seoses sellega kulusid, ei oma õiguslikku tähendust. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oli tööde teostamise tähtaeg kokku lepitud. Remonttööde käigus ilmnes, et tööde maht on planeeritust suurem ning käigukasti põhjalikuks remondiks tuli see demonteerida. Oma majandustegevuses vajas hageja ekskavaatorit ja rentis seda teistel firmadelt. Selline tegevus pidi olema hagejale majanduslikult kasumlik ja õigustatud. Tunnistaja B.O.u ütlustel ei ole vaidluse esemega puutumust. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Sama seaduse § 101 lg. 1 p. 3 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kahju tekitamist kostja süülise käitumise tõttu hageja tõendanud ei ole. Kostja ei pea kandma vastutust hageja ilmselt ebamajandusliku tegevuse eest. Kostja teavitas hagejat kirjalikult remonttööde lõpetamisest ja esitas tasumiseks arve. Hageja keeldus arvet tasumast, mistõttu talle ekskavaatorit ei väljastatud. 14. aprillil 2003. a. anti ekskavaator hagejale üle, kuna selle kostja territooriumil pidamise kulud viisid töövõtja kahjumi kasvamisele. Hageja kirjutas alla tööde tellijana ekskavaatori vastuvõtu aktile, kinnitades sellega, et kostja töövõtjana täitis oma remondikohustuse nõuetekohaselt. Remonttööde eest hageja tasunud ei ole. Puudub kostja süü hageja poolt teistelt äriühingutelt renditud tehnika eest rendikulude tasumises ning saamata jäänud kasumi tõttu väidetava kahju tekkimises. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Poolte vahel on vaidlus ekskavaatori Fermec 860 remonttööde algusaja üle. Hageja andis ekskavaatori kostjale üle garantiiremondi teostamiseks 30. augustil 2002. a. Kuna

esitatud arve-saatelehed ekskavaatori pumba ja käigu vahetaja remondi teostamise eest; nendest järeldus, et hageja pöördus kostja poolt käiguvahetajast õli jooksmise tõttu 10., 18. ja

VÕS 650 lg. 1 lause 1 kohaselt eeldatakse töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Seega on garantiikohustuse tekkimise eelduseks seadusest tulenevalt töövõtja poolne garantiikohustuse võtmine. Hageja ja kostja vahel töövõtugarantii olemasolu pidi põhjendama ja tõendama hageja, kes garantii olemasolule tugines. Hageja tõi esile, et 2002. a. jaanuaris remontis kostja sama ekskavaatorit, et kostja andis töövõtugarantii tähtajaga 6 kuud, kuid et jaanuaris tehtud remont oli mittekvaliteetne. Kostja kinnitas ekskavaatori remontimist 2002. a. jaanuaris ja töövõtugarantii andmist tähtajaga 6 kuud, väites, et garantii lõppes 10. juulil 2002. a. Hageja väitega, nagu oleks olnud jaanuaris tehtud remont mittekvaliteetne, kostja ei nõustunud, väites omakorda, et ekskavaatori rikke põhjustas selle ebaõige ekspluateerimine hageja poolt. Eespool refereeritud VÕS § 650 lg. 1 lausest 1 tulenevalt katab töövõtugarantii kõiki garantii kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et jaanuaris kostja poolt antud töövõtugarantii tähtaeg lõppes 10. juulil 2002. a. Osundatud sättest tulenevalt saab tellija tugineda töövõtugarantiile ainult selle kehtivuse ajal. VÕS § 650 lg. 1 lause 2 kohaselt kohaldatakse töövõtugarantiile vastavalt VÕS §-des 230 ja 231 sätestatut. VÕS § 230 lg. 2 lause 3 kohaselt peatub garantiitähtaja kulg ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja. Seega peatub ka töövõtugarantii tähtaja kulg ajal, mil töövõtja ei saa remonditud asja kasutada mittekvaliteetse remondi tõttu, kuid isik, kes garantii jätkuvat kehtimist väidab, peab esile tooma faktilised asjaolud, mis seda kinnitavad, ja esitama tõendid, mis neid asjaolusid tõendavad. Seega pidi hageja esile tooma, milles 2002. a. jaanuaris tehtud remondi väidetav mittekvaliteetsus seisnes ja millise aja jooksul ei saanud ta remonditud ekskavaatorit mittekvaliteetse remondi tõttu kasutada, aga samuti esitama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Hageja väited jaanuaris tehtud remondi mittekvaliteetsuse kohta on üldsõnalised, väidetavad puudused on konkretiseerimata (hageja ei ole esile toonud, milliseid töid kostja selle remondi käigus tegi, millised tööd olid tehtud puudustega, millal ekskavaatoril vead ilmnesid, milliste vigadega oli tegemist ja kuidas olid vead seotud kostja poolt tehtud töödega), ka ei esitanud hageja mingeid andmeid selle kohta, millise ajavahemiku jooksul ei saanud ta ekskavaatorit kostjast tulenevatel põhjustel kasutada. Isegi juhul, kui kostjal oleks olnud garantiikohustus, laieneks tema vastutus üksnes kokkulepitud töödele, mis tehti mittekvaliteetselt, mitte ekskavaatori kasutamise käigus tekkida võinud muudele riketele. Asjaolu, et kostja on remontinud vaidlusalust traktorit ka pärast 2002. a. jaanuaris tehtud remonti, ei anna iseenesest alust järeldusele, nagu oleks jaanuarikuine remont olnud mittekvaliteetne. Kostja remondi mittekvaliteetsust eitab. Mingeid konkreetseid väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta kostjale jaanuaris tehtud remondi mittekvaliteetsuse kohta pretensioone oleks esitanud, hageja ei esitanud. Vastupidi, hageja kinnitas istungil, et ekspertiisi ta tööde mittekvaliteetsuse kindlakstegemiseks teha ei lasknud ja kirjalikku pretensiooni kostjale ei esitanud (tl. 99). Hageja esitas kohtule vaid kostja poolt talle ajavahemikul 2002. a. jaanuarist augustini remonditööde eest esitatud arved, leides, et nendest iseenesest nähtub jaanuaris tehtud remondi mittekvaliteetsus. Kolleegium hagejaga ei nõustu. TsMS § 4 lg. 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled muuhulgas vaidluse eseme, § 363 lg. 1 punkti 2 kohaselt tuleb hagejal hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi aluse) esile tuua hagiavalduses. Kohus ei ole õigustatud tuletama kohtule esitatud tõenditest asjaolusid, millega hageja võiks eelduslikult oma nõuet põhjendada. Faktiväited tuleb esitada hagejal endal, TsMS § 238 lõikest 1 tulenevalt esitab hageja tõendeid nende asjaolude kohta, millel on asjas tähtsust. Seega tuleb tõendeid esitada asjas oluliste faktiliste asjaolude kohta, selle eelduseks on nendele faktilistele asjaoludele kui oma nõuete või vastuväidete alusele tuginemine.

Kuna hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kostja poolt 2002. a. jaanuaris antud töövõtugarantii tähtaja kulg oleks peatunud, siis eeldatakse tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lõikest 2, et tähtaeg lõppes 10. juulil 2002. a. ning et samaaegselt lõppes kooskõlas VÕS § 650 lõikega 1 ka kostja garantiikohustus. Sellele, nagu oleksid pooled 2002. a. sügisel ekskavaatori remonti andmisel kokku leppinud, et remont tehakse garantiiremondina, ei ole hageja tuginenud. Ka muudele eespool kirjeldamata asjaoludele, millest võiks järeldada kostja garantiikohustust ning 2002. a. sügisese remondi tegemist kostja garantiikohustuse täitmiseks, ei ole hageja tuginenud. Esimese astme kohtu menetluses ei vaielnud pooled selle üle, et 12. septembri 2002. a. kuupäeva kandvale tellimusele ekskavaatori remondiks (tl. 33) on hageja esindaja alla kirjutanud: hageja pool kinnitas seda 2. detsembri 2003. a. ja 20. oktoobri 2004. a. eelistungitel (tl. 42 ja 98). Seega ei vasta tõele apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks hageja esindaja kunagi pöördunud kostja poole tellimuse vormistamiseks ning nagu ta ei oleks ka tellimusele alla kirjutanud. Apellatsioonkaebuses ei ole selgitust selle kohta, miks on hageja oma seisukohta võrreldes esimese astme kohtu menetluses avaldatuga muutnud. Ka maakohtu poolt tunnistajana üle kuulatud B.O. ei kinnitanud hageja poolt apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud väidet, nagu oleks tellimuse remondi tegemiseks esitanud nimetatud tunnistaja; B.O. väitis üksnes, et toimetas ekskavaatori 30. augustil 2002. a. kostja territooriumile (tl. 106). Seega ei ole apellatsioonkaebuse kirjeldatud väited kooskõlas asja materjalidega. Pooled vaidlevad selle üle, millal ekskavaator faktiliselt kostjale üle anti, kolleegium leiab aga, et sel ei ole vaidluse lahendamiseks olulist tähtsust. Tähtis on töövõtulepingu sõlmimine. Hageja on küll väitnud, et tellimus remondiks koostati mitte 12., vaid 30. augustil (tl. 98) või 3. septembril 2002. a. (tl. 42), kuid ei ole kirjaliku dokumendi (12. septembri 2002. a. tellimuse) ümberlükkamiseks tõendeid esitanud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kokkulepe remondi tegemiseks oleks sõlmitud enne tellimuse vormistamist. Hageja on väitnud, et pöördus remondi tegemise taotlusega kostja poole 30. augustil, kuid veel 3. septembriks ei olnud remondi algusaeg teada (tl. 150). See viitab pigem asjaolule, et enne tellimuse vormistamist ei olnud pooled töövõtulepingut sõlminud, ja langeb kokku kostja väidetega, mille kohaselt hageja küll taotles ekskavaatori remonti võtmist augusti lõpus, kuid suure töökoormuse tõttu nõustus kostja võtma selle remonti alles 12. septembril 2002. a. (tl. 42). Seega tuleb lugeda tõendatuks, et töövõtulepingu ekskavaatori remontimiseks sõlmisid pooled 12. septembril 2002. a. Maakohtu poolt otsuses tuvastatud asjaolu, et töövõtulepingu sõlmimisel ei leppinud pooled kokku remondi tegemise tähtajas, ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Seega ei olnud aga pooled kokku leppinud selles, mis ajaks tuleb kostjal kui töövõtjal oma kohustused täita. Sellele, nagu oleks kostja tööde tegemise tähtaega rikkunud, et ole hageja oma nõude alusena ka tuginenud. Ka ei ole hageja väitnud, nagu oleks kostja remonditööde tegemisega põhjendamatult viivitanud. Vaidlust ei ole selle üle, et pooled ei jõudnud kokkuleppele selles, kas hageja peab ekskavaatori remondi eest tasuma: hageja pidas remonti garantiiremondiks, mille eest ta ei pea tasuma, ning kostja töövõtu korras tehtud tööks, mille eest tuleb tasuda. Eespool on kolleegium põhjendanud, miks ei saa pidada remonti garantiiremondiks. Vastavalt VÕS § 637 lõikes 1 sätestatule kuulub töövõtulepingu puhul tasu maksmisele ka juhul, kui tasus või selle suuruses ei ole kokku lepitud. Seega oli hagejal kohustus 12. septembril 2002. a. tellitud remonditöö eest tasuda. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleks ta nõudnud kostjalt ekskavaatori üleandmist enne 25. novembrit 2002. a. Samas ei ole vaidlust selle üle, et

töö eest tasumisest ja oma pandi- ning kinnipidamisõigusega. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et tehtud remondi eest tasumast hageja keeldus. Kolleegium leiab, et kostja oli õigustatud keelduma ekskavaatorit hagejale välja andmast kuni hageja poolt töövõtu korras tehtud töö eest tasumiseni. VÕS § 654 lg. 1 kohaselt on töövõtjal oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg. 1 kohaselt võib asja pandiga (pandiõigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. AÕS § 281 lg. 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele vastavalt käsipandi kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, sama paragrahvi lg. 1 kohaselt on käsipandi tekkimise eelduseks pandipidaja valdus asjale. Kostja õigus ekskavaatorit kinni pidada tulenes ka AÕS vaidlusalusel ajal kehtinud § 320 lõikest 1, mille kohaselt juhul, kui nõue ei ole küllaldaselt tagatud asjaõigusega ja saabunud on selle täitmise tähtaeg, on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud vallasasju ja väärtpabereid kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava esemega. Hageja on tunnistanud, et ka enne vaidlusalust remonti oli tal sama ekskavaatoriga seotud võlg kostja ees summas 16.111 krooni (tl. 56, 99). Selle üle, et osundatud pandi- ja kinnipidamisõigust puudutavate sätete kohaldamise eeldused on täidetud, ei ole hageja vaidlust tõstatanud. Kostja esitas siiski omalt poolt kirjaliku tõendi, milles hageja esindaja ekskavaatori valduse üleandmisel 14. aprillil 2003. a. kinnitas, et tal ei ole kostjale ekskavaatori tehnilise seisukorra osas pretensioone (tl. 13). Seega võis kostja keelduda töö eest tasumiseni hagejale pandiga (kinnipidamisõigusega) koormatud asja (ekskavaatorit) välja andmast. Ekskavaatori valduse hagejale üle andmata jätmiseks andis kostjale aluse ka VÕS § 110 lg. 1, mille kohaselt võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti; eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et ekskavaatori viis hageja kostja juurest ära 14. aprillil 2003. a., ilma et oleks remonditöö eest tasunud, siis ei ole kostja ekskavaatorit õigusvastaselt enda käes hoidnud ja hagejal ei ole alust temalt ekskavaatori õigusvastase kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudmiseks. Väidetele selle kohta, nagu ei oleks tal olnud võimalust remonditud ekskavaatorit üle vaadata ja nagu ei oleks tal seetõttu remonditööde eest tasumise kohustust tekkinud, ei ole hageja esimese astme kohtu menetluses tuginenud. Uue asjaolu lubatavust ei ole hageja oma kaebuses põhjendanud ja tulenevalt TsMS § 652 lõikest 4 jätab kolleegium selle tähelepanuta. Tagaseljaotsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 201 lõigetest 1, 4 ja 5 tulenevalt oli tagaseljaotsus sanktsioonina korratu poole kahjuks tehtav otsus, mille põhjendus esitati lihtsustatud vormis ja mille resolutsioon ei sõltunud poole poolt oma väidete tõendamisest. Vastavalt TsMS § 201 lõikes 7 sätestatule ei jõustunud tagaseljaotsus, kui selle peale esitati kaja ja menetlus tsiviilasjas taastati. Vaidlusaluses tsiviilasjas menetlus pärast tagaseljaotsuse tegemist taastati ja tagaseljaotsusel ei ole seega asjas tähendust. Oma väidete tõendamisel ei saa hageja tugineda tagaseljaotsuses märgitule. Kohtukulude jaotamisele poolte vahel kohaldas maakohus ebaõiget seadust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna vaidlusaluses tsiviilasjas alustati menetlust 2003. a.

juunis, tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a. kehtinud TsMS-i sätteid. Selle TsMS § 61 lg. 1 p. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kostja pool on taotlenud hagejalt esimese astme kohtu menetluses kantud õigusabikuluna 29.500 krooni väljamõistmist. Kuna hagi summas 274.520 krooni jääb täies ulatuses rahuldamata, on hagejalt kostja kasuks väljamõistetava õigusabikulu maksimaalmääraks seaduse kohaselt 13.726 krooni. Kolleegium leiab, et selles ulatuses oli õigusabikulu vaidluse keerukust ja kestust arvestades põhjendatud ja vajalik. Selles osas tuleb kostja taotlus rahuldada. Lisaks sellele on kostja taotlenud apellatsioonimenetluse õigusabikulu 11.800 krooni väljamõistmist. Kuna TsMS § 61 lg. 1 p. 1 ei võimalda aga mõista poole kasuks välja õigusabikulu suuremas ulatuses kui 5% hagisummast vaidluse kohta, siis ei saa kostja taotlust apellatsioonimenetluse õigusabikulu väljamõistmiseks rahuldada. Hageja kohtukulud tuleb jätta tema enda kanda.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.