Kohtulahend

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED OÜ Jank esitas Tartu Maakohtule hagi OÜ Ulle vastu 87 884.54 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ Jank ja OÜ Ulle 29.09.2000 allrendilepingu (edaspidi leping), mille alusel andis kostja hagejale allrendile OÜ-le Laevatöö kuuluvas turuhallis kalasaali osa suurusega 13 m2 kauplemispinnaks koos külmletiga. Hageja kohustus kostjale tasuma renti 7150 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. Pooled sõlmisid 29.09.2000 lepingu lisa nr 1, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale rendiõiguse eest osamaksetena 31 680 krooni, millele lisandus käibemaks. Hageja asus koheselt rendiobjekti sihipäraselt kasutama ning maksis selle eest üüri. 10.11.2003 teatas kostja hagejale kirjalikult, et soovib teha turuhallis muudatusi, käivitades selvekaubanduse süsteemi ning paigaldades ühise kassasüsteemi. Hageja saatis seepeale kostjale arupäringu ning kostja täpsustas turuhallis kavandatavaid muudatusi 19.11.2003 kirjalikus vastuses. Kostja vastuse kohaselt väheneb hageja kasutuses olev rendipind, 13 m2 asemel 8,5 m2-ni ning iga ettevõtja eraldi kassasüsteemi asemel minnakse üle ühisele kassasüsteemile. Hageja lõpetas kauplemise turuhallis 15.12.2003, s.o ümberkorralduste tegemise päevast. Hageja leidis, et kostja poolt tehtud muudatuste tõttu muutus edasine äriline tegutsemine turuhallis võimatuks. Hagejale eraldatud müügipind oli vähenenud sellisel määral, et ei võimaldanud hageja müüjatel töötada normaalsetes töötingimustes. Ühisele kassasüsteemile üleminekuga rikutakse hageja äritegevuse majanduslikku iseseisvust, sh ärisaladust ning see toiming on vastuolus äri- ja raamatupidamistavadega. Tegemist on olulise lepingurikkumisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 1 tähenduses. Hageja ei kasutanud rendiobjekti alates 15.12.2003, teavitades sellest kostjat 19.12.2003 kirjalikult. Seoses kostja poolt lepingu ühepoolse muutmisega on hageja kandnud kahju. 31.12.2003 seisuga oli OÜ-l Jank neli töötajat, kellest kahe tööülesandeks oli müügitegevus kasutataval müügipinnal. Mõlemale töötajale maksti miinimumpalka. OÜ Jank oli sunnitud kaks töötajat koondama. Koondamine toimus kostja tegevuse tõttu etteteatamiseta, mistõttu maksti koondamishüvitisteks etteteatamata jätmise aja eest kaks keskmist kuupalka ja hüvitisena samuti kaks keskmist kuupalka, s.o kokku 26 813 krooni. Hageja tasus kostjale 2003 a. detsembrikuu eest renditasu 7150 krooni + käibemaks, kuid reaalselt sai rendiobjekti kasutada vaid 14 päeva. Seega nõudis OÜ Jank OÜ-lt Ulle 17 päeva renditasu tagastamist summas 3921.05 krooni pluss käibemaks, kokku 4626.84 krooni. Kostja tegevuse tõttu ei saanud hageja 15.12.2003 jätkata müügitegevust, mistõttu riknes kaup 3846.20 krooni väärtuses, mille kohta on koostatud mahakandmisakt.

Seoses sellega, et hageja ei saanud kostja tegevuse tõttu alates 15.12.2003 läbi viia majandustegevust, jäi hagejal saamata talle ootuspäraselt kuuluv tulu ning hageja kandis seeläbi kahju summas 15 126.10 krooni. 29.09.2000 sõlmitud lepingu lisa nr 1 alusel makstud „rendiõiguse tasu“ nimetuse all on tegelikult silmas peetud renditasu ettemaksu. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud leping öeldi üles ennetähtaegselt, on kostja saanud hagejalt rendiobjekti kasutamise eest alusetult ettemaksu, mis kuulub terves ulatuses hagejale tagastamisele summas 37 472 krooni. Kõik nõuded kokku moodustavad 87 884.54 krooni. Kostja OÜ Ulle vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei takistanud vähenenud letitagune pind hageja töötajatel kauba müümist. Käesoleval ajal töötavad kostja töötajad täpselt samasugustes tingimustes. Põhjendamatu on hageja nõue koondamistasude hüvitamiseks, sest hageja jätkas tegutsemist. Põhjendatud ei ole hageja nõue 37 472 krooni tagastamiseks. Tegemist ei olnud ettemaksuga. Hageja sai enda kasutusse 2,4 m letist, millele vastav osa on 31 680 krooni (jooksev meeter letist maksis 13 200 krooni), millele lisandus käibemaks. Käesolevas vaidluses ütles lepingu üles kostja alates 31.03.2004. Hageja ei ole endapoolsest lepingu ülesütlemisest kostjale teatanud. Hageja poolt arvutatud saamata jäänud tulu 15 126.10 krooni ei vasta tegelikkusele. Hageja ei ole oma arvutuskäiku tõendanud. Riknenud kauba mahakandmine summas 3846.20 krooni ei ole tõendatud. Hagejal oli veel üks müügipunkt, seega oli tal võimalik turuhalli jäänud kaupa müüa ning samuti pidid tal olema kala ja kalatoodete hoidmiseks vajalikud jahutus- ja külmutusseadmed. Hageja on käitunud pahauskselt, sest enne ümberkorralduste tegemist toimus nõupidamine, millest võttis osa ka hageja juhatuse liige Juhan Toom, kellel ei olnud ühtegi vastuväidet kavandatavatele muudatustele.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 17.11.2005 otsusega hagi osaliselt, mõistes OÜ-lt Ulle OÜ Jank kasuks välja 8374.34 krooni ning jättes rahuldamata hagi ülejäänud 79 510.20 krooni ulatuses. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja lepingut üles öelnud. VÕS § 325 lg 1 kohaselt üürileandja ja üürnik võivad elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seadusandja on sätestanud eraldi nõuded üürileandja ülesütlemisavaldusele, kuid VÕS §-s 325 lg 2 nimetatud loetelu oleks mõistlik märkida ka üürniku esitatud ülesütlemisavalduses. Antud juhul ei ole hageja tõendanud lepingu ülesütlemist. Kirjavahetuses selle kohta, et lepingu tingimuste muudatused hagejat ei rahulda, on hageja viidanud ainult materiaalse kahju võimalikule sissenõudmisele. Kuna hageja rendilepingut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üles ei öelnud, siis ei saa võtta seisukohta, kas leping lõppes VÕS § 116 lg 2 alusel (oluline lepingurikkumine) või mitte. VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Hageja ei öelnud lepingut üles võlaõigusseaduses sätestatud vormis ja alustel või lepingus kokkulepitud etteteatamise tähtaja möödumisel (p 8.2. kohaselt ühe kuulise etteteatamise tähtajaga). Renditava pinna vähenemine ei ole selline asjaolu, mis oleks lepingu oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 1 tähenduses. Töötamine hageja kasutusse jäänud rendipinnal ei olnud muutunud võimatuks, hageja lihtsalt ei tahtnud sellist pinda sellistel tingimustel enam kasutada. Lepingu

tingimuste muutmine ei takistanud renditava pinna kasutamist olulisel määral. Ühise kassasüsteemi sisseviimine ei rikkunud hageja õigusi. Eraldi kassasüsteem ei olnud rendilepingu tingimuseks. Hageja ei ole tõendanud, et ühine kassasüsteem oleks vastuolus kehtivate äri- ja raamatupidamistavadega, rikkudes selliselt oluliselt hageja majanduslikku iseseisvust. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Hageja ei ole andnud kostjale tähtaega endise olukorra taastamiseks või rendisumma vastavaks vähendamiseks vm. toiminguks, mida hageja pidas vajalikuks rendilepingu jätkamisel. Hageja ühepoolne otsus mitte jätkata kauplemist renditud pinnal, ei too kaasa kostjale vastutust hagejal seetõttu tekkida võiva kahju eest töötajate koondamise hüvituse maksmise tõttu. Kuna rendileping ei olnud lõppenud, siis ei olnud hagejal õigust nõuda kostjalt saamata jäänud tulu rendipinna mittekasutamise tõttu detsembris 2003. Takistust rendipinna kasutamiseks ei olnud. Tõendamata on ka saamata jäänud tulu suurus. Lepingu sõlmimise ajal 29.09.2000 reguleerisid rendisuhteid tsiviilkoodeks ja rendiseadus. Rendiseaduse (RenS) § 2 lg 1 kohaselt rendisuhte puhul kasutab rendile võtja lepingu alusel tasu eest teisele isikule (rendile andjale) kuuluvat vara. RenS § 4 lg 1 järgi on rendisuhte tekkimise aluseks rendileping, mis sõlmitakse tähtajaliselt või tähtaega määramata. Hageja nõue kostjalt 37 472 krooni väljamõistmiseks, millise summa hageja maksis 29.09.2000 sõlmitud lepingu lisa nr 1 alusel, tuleb rahuldada osaliselt. Hageja sai enda kasutusse lepingu punkt 2.1. alusel kauplemispinna suurusega 13,0 m2 koos külmletiga, külmlao osa, sulatusruumi ja kauba vastuvõturuumi. Lepingu p-st 4.1.4. tuleneb, et rendipinnal asus rendileandja vara - külmletid, külmkamber, kraanikausid, segistid. Selle vara kasutamise eest kohustus hageja tasuma renti 7150 krooni kuus. Pooled on kokku leppinud lepingu lisas nr 1, et hageja maksab sõlmitud lepingu alusel ühekordse tasuna rendiõiguse eest 31 680 krooni + käibemaks. Tegemist oli hageja poolt makstava summaga, mille hageja kandis oma raamatupidamises kuludesse bilansi kirjel „Tulevaste perioodide kulu“. Kuna rendisuhe on tasuline, siis on pooltel õigus kokku leppida ükskõik, millises renditasu suuruses ja renditasu maksmise viisis. Lepingu tähtaeg oli 15.08.2004. Hageja maksis ühekordse tasu renditava vara kasutamise eest, arvestades ka lepingu tähtaega. Leping lõppes ennetähtaegselt, seega teatud ajal hageja renditud vara (külmletti) ei kasutanud, kuigi oli tasunud ühekordse makse selle kasutamise eest rendilepingu tähtaja lõpuni. Kuna kostja asus hageja kasutuses olnud külmletti kasutama, mille kasutamise (rendiõiguse) eest oli hageja ühekordse maksena tasunud kuni rendilepingu lõppemise kokkulepitud tähtajani, siis on kostja alusetult rikastunud. Jagades rendiõiguse tasu koos käibemaksuga, s.o 37 472 krooni rendilepingu kehtivuse aja (lepingu p 2.4.) kuudele, s.o 01.10.2000 kuni 15.08.2004, on ühe kuu arvestuslik tasu (37 427 krooni 46,5 kuud) 804.88 krooni. Hageja ei kasutanud poolte kokkuleppel lepingu lõppemise tõttu renditud külmletti alates 01.03.-15.08.2004, s.o 5,5 kuud. Kostja, kasutades hageja poolt rendiõiguse maksega tasutud külmlettide kasutamise õigust, on säästnud (5,5 x 804.88) 4426.84 krooni koos käibemaksuga. Nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 1028 lg 1 alusel, mille kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Rendilepingut ei lõpetatud 15.12.2003, seega ei ole hagejal alust nõuda rendi tagasimakset 17 päeva eest summas 4626.84 krooni. Kohustused täidetakse kuni lepingu lõppemiseni või lõpetamiseni. Küll aga on hagejal õigus tagasi saada kahe päeva renditasu, kuna ta temast mitteoleneval põhjusel ei saanud turuhallis kaupa müüa 15.12.2003 ja 16.12.2003. Ühe päeva renditasu on hageja arvutuse kohaselt 230.65 krooni, kahe päeva eest on seega renditasu 461.30 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista lepingu rikkumise tõttu VÕS § 296 lg 1 alusel, mille kohaselt üürnik ei pea maksma üüri ega maksma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil

üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu. VÕS § 278 kohaselt, kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist ja alandada üüri. Käesolevas vaidluses on rentniku kahju tõendatud mahakantud kauba aktiga summas 3846.20 krooni. Hoolimata säilitustingimuste olemasolust või puudumisest on kalatoodetel suhteliselt lühike realiseerimistähtaeg. Turuhalli sulgemine kaheks päevaks võis kaasa tuua aktis loetletud kauba müügi tähtaegade ületamise ning sellest tuleneva vajaduse kanda kaup maha. Kostja ei ole tõendanud, et hagejat teavitati piisavalt vara algavatest töödest ja sellest tulenevast turuhalli sulgemisest, et vältida hagejal kauplemisvõimaluste puudumise tõttu kahju tekkimist. Samuti ei ole kostja tõendanud, et aktis on kaup põhjendamatult maha kantud. Mahakantud kauba maksumus 3846.20 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS OÜ Jank esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu 17.11.2005 otsuse osaliselt, s.o 64 023.70 krooni (töötajate koondamisega seotud kahjunõue 26 813 krooni, ettetasutud renditasunõude 4165.54 krooni ja rendiõigusnõude 33 045.16 krooni) osas ning saata asi nimetatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) Hageja on rendilepingu korrektselt üles öelnud. VÕS §-s 325 lg 2 sätestatu ei kuulu kohaldamisel üürnikupoolsele üürilepingu ülesütlemisavaldusele. Hageja nõuded ei põhine ainult rendilepingu ülesütlemisel, vaid eelkõige kostja poolt kahju tekitamises ja alusetus rikastumises. Seega on põhjendamatu seisukoht, et hageja nõuete rahuldamiseks puudub seadusest või lepingust tulenev alus. Kostja kui kahju tekitaja on kohustatud hagejale tekitatud kahju hüvitama ning alusetult saadu tagastama. 2) Tuvastamata on hageja nõuete rahuldamise aluseks olevad asjaolud. Hagejal ei olnud reaalselt võimalik ja mõistlik rendilepingu objekti normaalsetel tingimustel enam edasi kasutada ning hageja oli kostja tegevuse tõttu sunnitud 15.12.2003 oma majandustegevuse renditaval objektil lõpetama. Hageja teavitas sellest kirjalikult ka kostjat. Kuivõrd kostja ei taganenud plaanist kavatsetud muudatusi ellu viia, jäi hagejal viimaseks kauplemispäevaks 14.12.2003. Kostja muutis seeläbi ühepoolselt oluliselt nende vahel sõlmitud rendilepingu tingimusi ning rendiobjekti kasutamine oli takistatud VÕS § 278 mõistes. Kostja poolt tehtud muudatuste tõttu muutus hageja äriline tegevus võimatuks, kuna hagejale eraldatud müügipinda oli vähendatud kahe kordselt, mis ei võimaldanud hagejal enam töötada. Samuti rikuti ühisele kassasüsteemile üleminekuga oluliselt hageja äritegevuse majanduslikku iseseisvust. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 5.3. kohaselt pidi rendilandja tagama, et rentnikul oleks õigus tegeleda iseseisva majandustegevusega. Viimane mõiste oli rendilepingu sõlmimise ajal kehtinud RenS § 14 järgi sisustatud selliselt, et rentnikul on õigus ise määrata oma majandustegevuse suunad ning kasutada valmistatud toodangut ja saadud tulu, teha töid ja osutada teenuseid iseseisvalt. Ühisele kassasüsteemile üleminekuga ei oleks hageja saanud enam kaupu müüa vahetult ise, st teenuseid osutada iseseisvalt, mistõttu rikkus kostja oma tegevusega oluliselt hageja majandustegevuse iseseisvust. Samuti oleks ühisele kassasüsteemile üleminek oluliselt rikkunud hageja ärisaladust, kuna ühise kassasüsteemi kaudu oleks kostja saavutanud sisulise kontrolli hageja majandustegevuse -ja näitajate üle. Seega käitus kostja hageja suhtes kahjutekitavalt ning on kohustatud hagejale tekitatud kahju hüvitama kahjuhüvitamise sätete alusel. Hageja nõuete rahuldamise aluseks olevad asjaolud ei ole korrektselt tuvastatud, mistõttu on rikutud TsMS §-s 231 lg 4 sätestatud protsessiõigusenormi, ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

3) Kahjunõude rahuldamine vaid 4307.50 krooni ulatuses on põhjendamatu. Hageja on seoses kostja poolt kahju tekitamisega kandnud kahju kokku 35 286.04 krooni ning kostja on kohustatud selle hagejale VÕS §-de 127 lg 1, 4 ja 128 lg 3 alusel täies ulatuses hüvitama. Kostjapoolse tegevuse ja rendipinna kasutamise võimatusega seoses oli hageja sunnitud kõnealusel pinnal tööülesandeid täitnud isikud koondama, kuna töötajatel ei olnud võimalik sellel pinnal enam edasi töötada ja hagejal ei olnud neile pakkuda ka analoogse sisuga tööd. Samuti toimus koondamine kostja tegevusest tingitult sisuliselt etteteatamiseta, mistõttu kuulus töötajatele tasumisele nii koondamishüvitis (kahe kuu keskmine palk TLS § 90 lg 1 p 1 alusel) kui ka hüvitis töölepingu lõpetamise tähtaja mittejärgimise eest (kahe kuu keskmine palk TLS § 87 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel). Sellest tulenevalt kandis hageja kostja tegevuse läbi kahju töötajate koondamistasude maksmise näol kokku 26 813 krooni. 4) Hageja tasus kostjale 2003. aasta detsembrikuu renditasu summas 8437 krooni (7150 krooni + käibemaks) ette, kuid reaalselt sai hageja rendiobjekti 2003. aasta detsembris kasutada vaid 14 päeva. Kuivõrd hagejal ei olnud kostja käitumise tõttu võimalik renditavat pinda kasutada alates 15.12.2003, on kostja kohustatud hüvitama hagejale kahju kasutamata jäetud 17 päeva renditasu ulatuses. Arvestades, et detsembrikuus on 31 kalendripäeva ja 1 kuu renditasu oli vastavalt rendilepingule 7150 krooni + käibemaks, siis ühe päeva renditasu moodustab 230.65 krooni (7150/31 = 230.65), millele lisandub käibemaks. Seega 17 päeva renditasu moodustab 3921.05 krooni (230.65 x 17 = 3921.05), mis koos käibemaksuga teeb 4626.84 krooni (3921,05 x 118% = 4626,84). Kasutamata jäänud kahe päeva renditasu välja mõistes oleks kohus pidanud renditasule lisama ka 18% käibemaksu ning 461.30 krooni asemel välja mõistma 544.33 krooni. Seega kohustub kostja VÕS §-de 127 lg 1, lg 4 ja 128 lg 3 alusel hagejale hüvitama talle tekitatud kahju summas 35 286.04 krooni, s.t lisaks maakohtu poolt kostjalt hagejale välja mõistetud 4307.50 kroonile tasuma veel 30 978.54 krooni. 5) Rendiõiguse tasu sidumine külmleti kasutamise eest võetava tasuga on jäetud põhjendamata ja tõendamata. Rendiõiguse tasu tuleb alusetu rikastumise sätete alusel hagejale täies ulatuses tagastada. Hageja ei ole kunagi külmleti kasutamise eest eraldi tasu maksnud, kuna selle kasutamise tasu sisaldus rendilepingus kokkulepitud renditasus. Sellest tulenevalt on põhjendamatult seotud rendiõiguse tasu külmleti kasutamise eest võetava tasuga. Rendiõiguse tasu puhul on tegemist alusetult ja ebaseaduslikul teel saadud tasuga. Rendilepingu kehtivuse ajal ega ka hetkel kehtiv seadus ei tunne „rendiõiguse tasu“ mõistet. Kostja rikastus rendiõiguse tasu saades hageja arvel alusetult, kuna hageja ei olnud kohustatud seda maksma ja ta ei saanud selle tasu eest kostjalt midagi vastu. Kuivõrd alusetu rikastumine toimus 2000. aastal, on kostja kohustatud hagejalt alusetult saadud 37 472 krooni TsK § 477 lg 1 alusel hagejale täies ulatuses tagastama. 6) Kostjalt on kohtuotsusega 8734.34 krooni asemel hageja kasuks välja mõistetud hoopis 8374.34 krooni. Seeläbi on kohus resolutsioonis mõistnud hageja kasuks välja 360 krooni vähem, kui tuleneb otsuse põhjendavast osast, ning rikkunud oluliselt TsMS §-s 231 lg 4 sätestatud protsessiõiguse normi. OÜ Ulle vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) Apellant ei ole seaduse kohaselt lepingut üles öelnud, rendipinnalt lahkumine ei too kaasa lepingu lõppemist. Apellant soovis lepingut muuta (apellandi 16.12.2003 kiri) ning edaspidi nõudis ta kahju hüvitamist (19.12.2003 kiri). Seega on vale apellandi selgitus, et ta ei kasutanud alates 15.12.2003 enam rendiobjekti ning teavitas 19.12.2003 kostjat kirjalikult lepingu rikkumisest. Kui tegemist oleks lepingu ülesütlemisega, siis peaks olema selles viide alusele ja kuupäevale, millest alates on leping üles öeldud.

2) Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-s 231 lg 4 sätestatut ei ole rikutud. Samuti ei ole rakendatud vääralt VÕS § 278. Rendiobjekti kasutamist ei olnud takistatud. Apellandile eraldatud müügipinna vähendamine ei takistanud hagejal seda kasutada. Samuti ei mõjuta ühine kassasüsteem tehingute sõlmimist ning tervikuna majandustegevust ega anna selle üle mingit kontrolli. Tegemist oli vaid tehnilise muudatusega. Apellandile nimetatud süsteemi paigaldamine kulutusi kaasa ei toonud. 3) Apellant ei kandnud kahju vastustaja süül või vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu. Kõikidest rendipinnal toimuvatest ümberkorraldustest ja muudatustest oli apellant teadlik ning oli läbirääkimistel andnud ka enda nõusoleku. Seega on kahju hüvitamise nõue alusetu ning hageja ühepoolne otsus mitte jätkata kauplemist renditud pinnal, ei too kaasa kostja vastutust hagejal tekkida võiva kahju eest töötajate koondamise hüvituse maksmise tõttu. 4) Apellandi nõue 17 päeva ettetasutud renditasu osas on alusetu. Apellant küll lahkus rendipinnalt, kuid rendilepingut ta ei lõpetanud. Seetõttu seisis rendipind vabana kuni vastustaja ise lõpetas rendilepingu. 5) Apellant ei tõendanud kauba riknemist ja maha kandmist. 6) Pooled ei leppinud kokku, et rendiõiguse tasu osaliselt või proportsionaalses osas kuuluks tagastamisele. Kokkulepitud rendiõiguse tasu oli ühekordne kõrgem rendimakse, mis ei sõltunud rendiperioodist. OÜ Ulle esitas ka vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega rahuldati OÜ Jank hagi 8374.34 krooni ulatuses, ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta OÜ Jank hagi täies ulatuses rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on OÜ Jank nõue riknenud ja mahakantud kauba osas 3846.20 krooni põhjendamatu. OÜ Jank ei ole tõendanud mahakantud kauba olemasolu. Samuti ei takistanud tal keegi kaupa hoiustamast apellandi kalahallis. Kalahalli külmkapid töötasid ka remondi ajal. Kui võrrelda vastustaja esitatud kauba mahakandmise akti ning kassasüsteemi registreerimislehte, siis olulises osas kaubad kahes dokumendis kokku ei lange. Nimetatud tõend on jäetud hindamata, millega on rikutud TsMS §-s 231 lg-s 4 sätestatut. Kuna OÜ Ulle ei vastuta töötajate koondamisega tekkinud kahju eest, siis ei vastuta ta kauba mahakandmise eest. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS §-s 139 lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Käesolevas asjas ei ole OÜ Jank püüdnud kahju vähendada. 2) on rendiõiguse tasu 4426.84 krooni väljamõistmine OÜ-lt Ulle alusetu. Pooled ei ole kokku leppinud, et rendiõiguse tasu kuuluks tagastamisele, kui leping lõpeb ennetähtaegselt. Kokkulepitud rendiõiguse tasu oli ühekordne kõrgem rendimakse, mis ei sõltunud rendiperioodist. Seega ei ole OÜ Ulle alusetult rikastanud. 3) lahkus hageja 17.12.2003 rendipinnalt ning temapoolne lepingu rikkumine tõi kaasa lepingu lõpetamise rendileandja poolt allrendilepingu p 4.1.9 alusel. Seega on väär seisukoht, et rendileping lõppes faktiliselt siis, kui mõlemad pooled kaotasid huvi selle täitmise vastu. Lepingu p 4.1.9. kohaselt kohustub rentnik tagama kalaletis kauba müügi kogu turuhalli omaniku poolt kehtestatud lahtioleku aja. Eeltoodud sätte rikkumise tõttu ütles apellant allrendilepingu p 8.3.b alusel üles 01.03.2004 ning seega puudub alus VÕS § 1028 lg 1 rakendamiseks.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et osaliselt on põhjendatud OÜ Ulle vastu apellatsioonikaebus. OÜ Jank apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega rahuldati hageja nõue kaupade riknemisega tekitatud kahju 3846.20 krooni hüvitamiseks. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab hagi kõnesoleva kahjusumma osas rahuldamata. Muus osas tuleb vaidlustatud maakohtu otsus muutmata jätta. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuapellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks kahju, mis on tekkinud seoses kauba riknemisega ajavahemikul 15.-16.12.2003, mil kostja teostas kalahalli remonti. VÕS § 278 p 3 sätestab, et üürnik võib nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist, kui üüritud asja lepingujärgne kasutamine on takistatud. Et kohus saaks antud kahjunõude rahuldada, peab olema muuhulgas tõendatud, et hagejal on kahju tema poolt nõutavas ulatuses tekkinud ning et kahju teke on seotud üürileandjast tuleneva takistusega üüritud asja kasutamisel. Maakohus on vääralt lugenud kauba riknemisega tekitatud kahju 3846.20 krooni ulatuses tõendatuks, tuginedes toimikulehel 24 olevale hageja aktile riknenud kauba koguse ja hinna kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja oli esitanud nimetatud tõendi ümberlükkamiseks 16.12.2003 kassasüsteemi registreerimislehe (tl 56), millest nähtuvad hagejal olnud kalatooted nimetatud kuupäeval tema enda poolt kalahalli kassasüsteemi sisestatuna. Nimetatud tõendeid kõrvutades selgub, et osade kalatoodete kogused on kaupade mahakandmise aktis näidatud oluliselt suuremana, kui hagejal tegelikult kaupa sel ajal registreerimislehe järgi kalahallis müügis oli. Nii on viidatud aktis näidatud tegelikust oluliselt suurematena kuumsuitsu lõhelõikude, rootsi räime ja tursa kogused ning registreerimislehe järgi pole hagejal sel ajal müügis olnud aktis viidatud karpkala, hõbeheiki ja räime. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud seavad kahtluse alla hageja poolt esitatud akti kui tõendi usaldusväärsuse tervikuna, mistõttu ei saa selle alusel lugeda hagejal kaupade riknemise tõttu tekkinud kahju tõendatuks. Peale selle leiab ringkonnakohus, et kostja ei vastutaks antud kahju tekkimise eest ka juhul, kui antud kahju tekkimine ka oleks täielikult või osaliselt tõendatud. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse 1. lõikes sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Käesoleval juhul nähtub esitatud tõenditest, et kostja esindaja teavitas 14.12.2003 tund aega enne tööpäeva lõppu hageja töötajat N. P eelseisvast remondist ning vajadusest kaubad kalahallis olevad kaubad mujale toimetada. Pooltel pole vaidlust ka selles, et hagejal oli samas Sadamaturu territooriumil olemas kalatoodete turustamiseks veel teine müügikoht koos vajalike külmutusseadmetega. Nimetatud asjaolud annavad aluse järeldada, et hagejal oli piisavalt aega ja võimalusi rikneda võivate kalatoodete toimetamiseks teise müügikohta ning nende hoidmiseks ja turustamiseks seal, milliseid võimalusi hageja aga ei kasutanud. Kuna hageja pole tõendanud, et ta tegi kõik endast sõltuva kauba riknemisega tekkida võiva kahju vältimiseks, siis pole ka põhjendatud kahju hüvitamine talle tulenevalt VÕS § 139 lõigetes 1 ja 2 sätestatust. Vastuseks apellantide muudele väidetele märgib ringkonnakohus, et ükski neist ei anna alust vaidlustatud otsuse muus osas tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus on, rahuldades osaliselt hageja nõuded 2 päeva renditasu ja ühekordselt makstava rendiõigustasu osaliseks tagastamiseks ning jättes rahuldamata hageja muud nõuded, õigesti hinnanud tõendeid,

tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ja kohaldanud materiaalõigust. Apellandid on oma kaebustes esitanud samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtuski ning maakohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad. Kuna maakohtu otsus nimetatud osades on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Lisaks esimese astme kohtu põhjendustele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Põhjendatud ei ole apellant-hageja seisukoht, et maakohtul tulnuks kasutamata jäänud 2 päeva renditasu välja mõistes lisada renditasule ka 18%-suurune käibemaks. Kuna apellant-hageja on käibemaksukohustuslane, siis on tal tulenevalt Käibemaksuseaduse § 29 lõigetest 1 ja 3 õigus arvestada ka 15. ja 16.12.2003 tasutud rendilt sisendkäibemaks maha ning vastuapellandil ei ole seega kohustust maksta viidatud renditasu tagasi ühes käibemaksuga. Õige ei ole vastuapellandi seisukoht, et maakohus on alusetult välja mõistnud temalt rendiõiguse tasu 4426.85 krooni. Maakohus on õigesti nimetatud küsimuse lahendamisel leidnud, et hageja maksis ühekordse tasu renditava vara kasutamise eest, arvestades lepingu tähtaega. Asjaolu, et pooled ei olnud rendilepingus eraldi kokku leppinud rendiõiguse tasu osalises tagastamises juhuks, kui leping lõpeb ennetähtaegselt, ei tähenda seda, et hagejal ei oleks õigus seda lepingu ennetähtaegsel lõppemisel proportsionaalselt kasutamata ajaga tagasi nõuda. Hageja vastav nõudeõigus tuleneb VÕS §-s 1028 lg 1 sätestatust, kusjuures nimetatud sätte kohaldamisel ei ole oluline, kas kohustis (antud juhul selle osa) langes hiljem ära üleandjast või saajast tuleneva asjaolu tõttu. Kuna käesoleval juhul on tõendatud, et pooltevaheline rendileping lõppes 01.03.2004, s.o 5,5 kuud enne lepingus ettenähtud tähtaega, siis on maakohus õigesti välja mõistnud kostjalt hageja kasuks viimase poolt ettemakstud rendiõiguse tasu VÕS § 1028 lg 1 alusel proportsionaalselt selle ajaga. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja vastuapellatsioonkaebuse, siis tuleb TsMS § 60 lg 1 ja 8 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) kohaselt apellandilt vastuapellandi kasuks välja mõista viimase kohtukulu apellatsioonimenetluses – riigilõiv - proportsionaalselt vastuapellatsioonkaebuse rahuldatud osaga, s.o summas 250 krooni. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellandi kohtukulud (riigilõiv 4250 krooni ja õigusabikulud 8250 krooni) jätta tema enda kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.