Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Harju Maakohtu 29. aprilli 2003. a. otsusega kuulutati välja OÜ C.R.Ü.V. pankrot.

Maksuameti 4. jaanuari 2002. a. otsusega kinnitatud maksuvõla maksegraafikut, otsus tühistatakse ja esitatakse pankrotiavaldus. Nimetatud asjaolu tõendavad nii 2000./2001. majandusaasta kui ka 2001./2002. majandusaasta audiitori järeldusotsused, mille kohaselt raamatupidamise aastaaruannetes ei olnud kajastatud kohustusi vastavalt 6, 3 miljoni ja 5, 4 miljoni krooni ulatuses; nende summade võrra olid kohustused alahinnatud ja omakapital ülehinnatud. Antud kannete tegemisel oleks omakapital muutunud negatiivseks. Vastuhagi põhjendused ja nõue

tõendab, et pankade arvates ei olnud osaühing püsivalt maksejõuetu. Ebaõige on väide, et 2001./2002. majandusaasta lõpetati 1, 8 miljoni kroonise kahjumiga, kuna 2002. a. septembris tegid osanikud kahjumi katteks ja omakapitali tõstmiseks rahalise sissemakse 2 miljoni krooni suuruses summas. 2002. a. suvel ei olnud äriühing püsivalt maksejõuetu. Kuna osaühing ei olnud maksejõuetu, ei toimunud ka võlausaldajate huvide kahjustamist. Samuti ei vasta tõele väide, et vaidlusaluse lepinguga sarnaseid kokkuleppeid ei sõlmitud teiste töötajatega. Sarnane kokkulepe oli näiteks H.Š.. Ühe lepingu majanduslikku otstarbekust ei saa hinnata lahus ettevõtte teistest lepingutest, vajadustest ja plaanidest. Osakapitali tehti rahaline sissemakse 2 miljonit krooni, milline kohustus võeti

Töötukassa TLS § 90 lõikes 2 sätestatud kohustuse näol on tegemist tema iseseisva avalikõigusliku kohustusega töötaja ees, mitte tööandja kohustuse ülevõtmisega olukorras, kus tööandja ei ole võimeline töötaja ees kohustusi viivitamata täitma. Tööandja kohustuste ülevõtmist peetakse silmas töötuskindlustuse seaduse § 20 lõikes 1. Seadusandja tahe oli suunatud sellele, et töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 2 järgi ei peaks tööandja erinevalt varasemast maksma töötajale peale saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni veel mingeid täiendavaid kompensatsioone. Töötaja huve töölepingu lõpetamisel tööandja maksejõuetuse tõttu tagab Eesti Töötukassa makstav hüvitis. Selline lahendus võtab arvesse tööandja ülejäänud võlausaldajate huve, kes üldjuhul ei saa riigilt pankrotivõlgniku võlgade eest mingisugust hüvitist ning kelle võimalust saada oma nõue pankrotimenetluses võimalikult suures ulatuses rahuldatud vähendaks veelgi tööandja kohustus maksta töötajale töölepingu lõpetamisel lisaks väljateenitud tasudele ka täiendavat hüvitist. Töölepingu lõpetamisel töötajale täiendavate hüvitiste maksmise kokkulepe on seadusega teatud juhtudel lubatud. TLS § 14 lõikes 1 sätestatakse, et töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Dispositiivsuse põhimõte tuleneb ka VÕS §-st 5. TLS-is ei ole sõnaselgelt sätestatud, et töötajal ja tööandjal oleks sellise kokkuleppe sõlmimine keelatud, samuti ei ole vastav kokkulepe vastuolus avaliku korraga ega riku vahetult isikute põhiõigusi. Tuleb kontrollida, kas TLS § 90 regulatsioonist kõrvalekaldumine on kooskõlas selle sätte olemuse ja heade kommetega. Poolte kokkuleppele tuleb anda terviklik hinnang, võttes arvesse lepingu sisu, lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ajendeid ja eesmärke. Hageja on rõhutanud, et osakapitali 2 miljoni krooni suuruse rahalise sissemakse tegemise tingimuseks oli kokkulepe 960.000 krooni suuruse lahkumiskompensatsiooni sisseviimise kohta, et võimaldada osalist tasaarvestust kahjumi katteks tehtud rahalise sissemaksega. Segi ei tohi ajada äriühingu osaniku juhatuse liikme ning töötaja õigusi ja kohustusi. Rahalise sissemakse tegemine on osaniku, mitte ülikooli rektori kohustus. Töötajale tema töö edukusega mitteseotud eeliste lubamine ja andmine on seadusevastane (Riigikohtu 7. novembri 2001. a. otsus nr 3-2-1-131-01). Kokkulepe osakapitali tehtud rahalise sissemakse tagasisaamiseks osaühingus töötavale osanikule lahkumis-kompensatsiooni maksmise teel on ilmses vastuolus äriseadustiku (ÄS) sätetega ja TLS §-s 14 töötajale ettenähtud soodustuste võimaldamise eesmärgiga. Tõendatud ei ole, et kostjal oli tavaks sõlmida teiste ülikooli töötajatega töölepinguid, milles sisalduvad M.S.le antud soodustustega sarnased soodustused. Tõele ei vasta hageja väide suurest lahkumis-kompensatsioonist H.Š.iga sõlmitud töölepingus (tl. 164 - 165). Seaduse eesmärgi ning ühiskonna üldise arusaamisega kõlblusest ja ausast käitumisest ei ole kooskõlas kokkuleppe sõlmimine täiendava hüvitise maksmise kohta töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p. 2 järgi olukorras, kus soodustuse saanud töötaja ja tema abikaasa on halvas majandusliku olukorras oleva tööandja osanikud ja juhatuse liikmed, kus lahkumishüvitist kaheteistkümne kuupalga ulatuses võimaldatakse töötajaist üksnes kahele isikule, kes on samaaegselt äriühingu osanikud ja juhatuse liikmed, ja kus lahkumishüvitist makstakse sisuliselt pankrotivõlausaldajate arvelt. Õiguskord, mis peab tagama õigluse idee realiseerumise sotsiaalsetes suhetes, ei aktsepteeri sellist kokkulepet ega taga seaduse jõuga selle kehtivust ning täitmise kohustuslikkust. Neil kaalutlustel on poolte kokkulepe vastuolus heade kommetega ning TsÜS § 86 järgi tühine. TsÜS § 84 lõikes 1 sätestatakse, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu sellist tehingut ei saa tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Seega tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Vastuhagi osas esitatud poolte sisuliste väidete ja vastuväidete kontrollimiseks puudub vajadus, sest need ei oma tähtsust vaidluse lõpptulemuse jaoks. Kuna 1. juuli 2002. a. töölepingu punktis 4. 5 sisalduv kokkulepe M.S.le 960.000 krooni maksmise kohta on tühine, ei ole hagejal OÜ C.R.Ü.V. vastu kehtivat nõuet ning seda ei saa kostja pankrotimenetluses tunnustada. 5(9)

TsMS § 116 kohaselt, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Omaks saab selle sätte tähenduses võtta asjaolu, mitte seadusele antud tõlgendust. Kui hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, ei ole kohtul alust selle rahuldamiseks olenemata sellest, et kostja ei ole nõude rahuldamisele vastu vaielnud. Kuna TLS § 90 lg. 1 ei pane tööandja pankrotistumise tõttu töölepingu lõpetamisel tööandjale kohustust maksta töötajale samas lõikes toodud määrades hüvitust, puudub õiguslik alus rahuldada hageja taotlust tunnustada tema nõuet kostja pankrotimenetluses töölepingu lõpetamisel saamata jäänud kolme kuu hüvitise osas summas 141.319, 29 krooni. Tunnustada tuleb M.S. nõuet saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni osas, kuna nendele nõuetele pankrotihaldur kohtumenetluses enam vastu ei vaielnud ning palus selles osas hagi rahuldada. Seejuures tuleb töötukassa makstud 18.000 krooni töötaja õiguste võimalikult laia kaitse põhimõttest lähtuvalt lugeda tasutuks TLS § 90 lõikes 2 nimetatud hüvitise katteks. Hagi tuleb seega rahuldada 262.928 krooni suuruses summas. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata M.S. nõue tunnustada OÜ C.R.Ü.V. pankrotimenetluses tema TLS § 90 lg. 1 alusel esitatud kolme kuu hüvitise nõuet summas 141.319, 29 krooni ja 1. juuli 2002. a. töölepingu punktis 4. 5 kokkulepitud kaheteistkümne kuu hüvitise nõuet summas 960.000 krooni. Hageja palub otsuse tühistada, kuna maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud protsessiõigust. Kuna maakohtu poolt tehtud rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, s. h. täita Riigikohtu juhiseid 1. juulil 2002. a. sõlmitud töölepingu hindamiseks heade kommete seisukohalt, tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kohus on võrrelnud TLS enne ja peale 1. jaanuari 2003. a. kehtinud redaktsioone ja järeldanud, et enne seda kuupäeva oli tööandjal kohustus ettevõtte pankrotistumise korral maksta töötajale TLS § 90 lg 1 kehtestatud hüvitist, peale 1. jaanuari 2003. a. anti aga selline kohustus üle Eesti Töötukassale. Samas sisaldus ka enne 1. jaanuari 2003. a. kehtinud TLS § 90 redaktsioonis riigi kohustus maksta tööandja asemel töötajale ettevõtte pankrotistumisel TLS § 90 lõikes 1 ettenähtud hüvitist. Seetõttu ei ole õige kohtu järeldus, et seadusandja tahe oli suunata tööandja kohustused riigile Eesti Töötukassa kaudu. Peale 1. jaanuari 2003. a. kehtestatud TLS § 90 lg. 2 redaktsioon üksnes täpsustas hüvitise maksmise korda ja seadis piirangud selle suurusele riigi arvelt. Seadusandja tahe oli kindlustada pankrotistunud ettevõtte töötajatele seaduses ettenähtud hüvitise osalise saamise võimalus olenemata sellest, kas tööandja on suuteline hüvitist maksma. TLS § 90 lg. 1 mõte on kaitsta töötajat olukordades, kus tööleping lõpeb temast sõltumatutel asjaoludel. Ühiskonna arusaamisega sotsiaalsest õiglusest ei ole kooskõlas pankrotistunud ettevõtte töötajate asetamine hüvitise maksmise osas raskemasse olukorda, võrreldes sellise ettevõtte töötajaga, kelle tööleping lõpetatakse näiteks ettevõtte likvideerimise tõttu. Vaatamata sellele, et kostja võttis hageja kolmekuulise hüvitise nõude omaks, jättis kohus nõude rahuldamata. Kostja ei võtnud omaks mitte seaduse tõlgendust, nagu kohus leidis, vaid nõustus asjaoluga, milles hageja ja kostja olid töölepingu sõlmimisel kokku leppinud. Poolte argumentide raamidest on kohtul võimalik väljuda juhul, kui õigeksvõetud nõude rahuldamine oleks vastuolus heade kommetega (Riigikohtu 24. mai 2001. a. otsus 3-2-1-7601). Kohus heade kommete argumenti ei esitanud. Kõigi töötajate hüvitiste nõudeid, v. a. hageja ja tema abikaasa, on pankrotimenetluses tunnustatud. Niisugune olukord rikub hageja põhiseaduse §-s 12 toodud õigust võrdsele kohtlemisele. Hageja poolt kolmekuulise hüvitise

6(9)

nõude esitamine ja kostja poolt nõude omaksvõtmine kujutab endast poolte kokkulepet pooltevahelise töölepingu täitmise osas. Kohus on eksinud õiguse üldpõhimõtte vastu, et tehingule kohaldatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seadust. Hageja tööleping sõlmiti 1. juulil 2002. a. TLS § 90 redaktsiooni muudatus kehtestati 18. detsembril 2002. a. vastuvõetud töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seadusega. Kuna selles seaduses rakendussätted puuduvad, ei saa 1. juulil 2002. a. sõlmitud töölepingule kohaldada 1. jaanuaril 2003. a. kehtima hakanud TLS uut redaktsiooni. TLS § 10 lõikes 1 (1. juulil 2002. a. kehtinud redaktsioonis) esitatakse ammendav loetelu asjaoludest, mis on seadusevastased eeliste lubamisel ja andmisel ning õiguste piiramisel. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi TLS § 10 lõikes 1 nimetatud asjaolu esinemist. Hagejale ettenähtud lisahüvitis on seotud tema tööalase edukusega, nimelt tema üle kümneaastase staažiga rektori ametikohal ja suutlikkusega tagada ülikooli 2001./2002. majandusaasta lõppemine kasumis. Kohus ei ole seda asjaolu ümber lükanud. Lepingu heade kommete vastasuse kindlakstegemisel tuleb hinnang anda mentaalsetele faktidele nagu isiku ettekujutus, ajendid ja eesmärk. Kohus on lepingu p. 4. 5 vastuolu põhistamisel heade kommetega lähtunud üksnes materiaalsetest faktidest, s. o. objektiivsete asjaolude tuvastamise pinnalt tehtud järeldustest, mis eksisteerisid sõltumatult mentaalsetest faktidest. Lepingu vastuolu heade kommetega on omadus, mis tekib lepingu sõlmimise hetkel, s. t. osapooled peavad kas teadma või möönma, et nende poolt sõlmitav leping on vastuolus heade kommetega (Riigikohtu 24. mai. 2001. a. otsus 3-2-1-7601). Kohus on nimetatud põhimõtte vastu eksinud sellega, et on toonud argumentatsiooni „pankrotivõlausaldaja“ mõiste. Viide pankrotivõlausaldajale tähendab lepingu hindamist hiljem väljakujunenud asjaolude pinnalt. Kohus ei ole andnud hinnangut mentaalsetele faktidele ja on seega otseselt eksinud nõuete vastu, mida tuleb arvestada kohtuotsuse tegemisel. Kohus ei ole hinnanud lepingu sisu, poolte ajendeid ja eesmärki lepingu sõlmimisel, rikkudes seega protsessiõiguse norme. Otsusest ei selgu, et vaidlustatud töölepinguga oleks riivatud füüsiliste üksikisikute või konkreetsete juriidiliste isikute huve. Ainuüksi sellest, et hageja töölepingus ettenähtud lepingu lõpetamisest tulenev hüvitis oli suurem kui teistel osaühingu töötajatel, ei saa järeldada, et võlausaldajate huve teadlikult kahjustati. Kohtuotsus rikub Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art. 6 lõiget 1 ja põhiseaduse § 24. Konventsiooni art. 6 lg. 1 sätestab isiku põhiõigusena õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. Kohtu otsuse avaliku kuulutamise tähtaeg oli 20. oktoober 2004. a., kuid kohtuotsus tehti 31. märtsil 2005. a., s. o. viis kuus ja kümme päeva hiljem. Kohtuotsus on sisuliselt koopia Harju Maakohtu 15. novembri 2004. a. otsusest tsiviilasjas 2/11037/03/04, milles hagejaks oli M.-A.S., kes taotles analoogilistel asjaoludel oma nõude tunnustamist sama kostja vastu. Mõlemad kohtuotsused kattuvad sõna-sõnalt. Kohus on kasutanud otsuse tegemisel Harju Maakohtu 15. novembri 2004. a. otsust teises tsiviilasjas, tehes sellese parandusi üksnes faktide osas. Sellega on kohus rikkunud nõuet kohtu sõltumatusele, sest kohtunik ei ole lähtunud mitte oma siseveendumusest, vaid teise kohtuniku seisukohtadest. Kohtuotsus on ilmses vastuolus konventsiooni art. 6 lõikes 1 toodud nõudega kohtu näivast sõltumatusest. Rikutud on põhiseaduse §-st 24 tulenevat põhiõigust kohtualluvusele, sest asja on lahendanud teine kohtukoosseis kui see, kes viis läbi asja kohtulikku uurimist Kohus ei ole hinnanud hageja sisulisi väiteid seoses heade kommetega ning on seetõttu jõudnud ebaõigele järeldusele. Vastustaja seisukoht Kostja leidis, et apellatsioonkaebuses toodu põhjal ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

7(9)

TLS § 90 lg. 2 muudatusega seoses kaotas kehtivuse ka PankrS § 58 lg. 4, mille tähendus seisnes selles, et erinevalt kuni 31. detsembrini 2002. a. kehtinud korrast ei ole Eesti Töötukassa väljamakse ulatuses pankrotimenetluses pankrotivõlausaldaja. Kuni 31. detsembrini 2002. a. kehtinud PankrS § 58 lõikega 3 sarnane säte viidi sisse töötuskindlustuse seaduse § 20 lõikesse 3, mille kohaselt võib töötajale kokku maksta kuni kolm töötaja keskmist brutokuupalka, kuid mitte rohkem kui kolm statistikaameti avaldatud Eesti keskmist brutokuupalka pankroti väljakuulutamise otsusele või pankrotimenetluse raugemise otsusele eelnenud kvartalis. Seega muutus üksnes hüvitise maksmise kord, mille tulemusena ei andnud riik enam tagastamisele kuuluvat abi, vaid garanteeris pankrotistunud ettevõtte töötajatele seaduses ettenähtud ulatuses minimaalse rahalise kompensatsiooni maksmise. TLS § 90 puhul ei ole tegemist dispositiivse normiga, vaid lõige 1 sätestab tööandja kohustuse maksta. Kui likvideerimismenetluse korral rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõuded täies ulatuses, siis pankrotimenetluse puhul on vara müügist saadud raha hulk piiratud ning väljamaksete tegemine toimub proportsionaalselt nõuete suurusega. Hageja ja kostja ei saanud töölepingu sõlmimisel nimetatud kokkulepet sõlmida. Põhjendamatu on hageja käsitlus kolmekuulise hüvitise omaksvõtust kui poolte kokkuleppest seoses 1. juuli 2002. a. töölepingu täitmisega. Hageja on osundanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-76-01, kuid jätnud välja toomata seose TsMS § 116 kohaldamisega. Samuti ei ole hageja välja toonud, millisel põhiseaduse §s 12 loetletud alusel toimub hageja võimalik diskrimineerimine ning milles see seisneb. Teise järgu võlausaldajatele kostja pankrotimenetluses väljamakseid tehtud ei ole ning nõuete kaitsmise koosolekul tunnustas haldur kõikide töötajate nõuete puhul ka pankrotimenetluses väljamaksmisele mittekuuluvat summat ehk TLS § 90 järgset hüvitist, mistõttu ei ole pankrotihaldur võlausaldajaid ebavõrdselt kohelnud. Kolmekuulise hüvitise maksmise näol ei ole tegemist töölepingust tuleneva nõudega, vaid seadusest tuleneva tööandja kohustusega, mis alates 1. jaanuarist 2003. a. läks Eesti Töötukassa kaudu üle riigile. Nimetatud kohustus kehtis ka 1. juuli 2002. a. ehk vaidlusaluse töölepingu sõlmimise ajal. Tööandja pankrot kuulutati välja 29. aprillil 2003.a, millest tulenevalt tekkis TLS §-s 90 sätestatud kohustus peale seda kuupäeva, mitte 1. juulil 2002. a. Hageja seisukoht, et tehingu heade kommetega vastuolu kindlakstegemisel on vajalik tuvastada võlausaldajate huvide teadlik kahjustamine, on ekslik. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et poolte tahtlus tekitada kahju kolmandatele isikutele ei oma määravat tähtsust, sest heade kommete vastasus ei piirdu üksnes selliste kokkulepetega, mille eesmärgiks on tekitada kahju kolmandatele isikutele. Põhiseaduse § 24 rikkumist ei ole aset leidnud ja puudub alus kahelda kohtu erapooletuses. Hagist loobumise avaldus

Avalduse kohaselt on hagejale hagist loobumise tagajärjed vastavalt TsMS §-le 432 teada. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis takistaksid M.S. poolt kohtule esitatud hagist loobumise vastuvõtmist. Vastavalt TsMS § 645 lõikele 1 tühistab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel määrusega esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. TsMS § 657 lg. 4 kohaselt, kui esimese astme kohus on otsusega lahendanud mitu nõuet, millest mõnes tuleb menetlus lõpetada või hagi läbi vaatamata jätta, lahendab ringkonnakohus asja täies ulatuses otsusega. Vaidlusaluses asjas lahendas maakohus nii M.S. poolt esitatud hagi kui OÜ C.R.Ü.V. (pankrotis) vastuhagi. Vastuhagi osas tehtud otsust ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud ja selles osas ei ole kohtule mingeid taotlusi esitatud. TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna vastuhagi kohta tehtud otsuse peale ei ole edasi kaevatud, siis ei ole otsuse tühistamiseks vastuhagi osas alust ja selles osas tuleb otsus jätta muutmata. Seega tuleb teha asjas otsus, millega lõpetada menetlus hagi osas ja jätta maakohtu otsus muutmata vastuhagi osas. Kummagi poole kohtukulude jätmisega tema enda kanda on mõlemad pooled nõustunud. Kassatsioonitähtaja lühendamist poolte kokkuleppel ei näe TsMS ette.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.