Kohtulahend

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED J.S. esitas Tartu Maakohtule hagi M.S. ja M.S. vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse ja viivise saamiseks summas 18 859 krooni. Kaebuse kohaselt helistas M.S. 22.01.2002 J. S Madridist ning palus laenata talle ja tema pojale Eestisse tagasisõidu raha 15 000 krooni, kandes selle M.S. pangakontole. J.S. kandis 23.01.2002 M.S. pangakontole 15 000 krooni, märkides maksekorraldusele ka telefoni teel kokku lepitud laenu tagasimaksmise tähtaja 01.03.2002. Nimetatud kuupäevaks laenusaajad võlasummat ei tasunud. Kohtumenetluse ajal tasusid kostjad esmalt 5000 krooni võlast ja eelistungil 22.09.2005 ülejäänud 10 000 krooni. Seetõttu vähendas hageja nõuet põhivõla ulatuses, kuid jäi viiviste nõude juurde, soovides saada viivist perioodi eest 01.07.2002 - 09.05.2005. Maksekorraldusel oli märgitud kohustus tagastada võlg 01.03.2002. Kui kostjad sel tingimusel laenu võtta ei soovinud, siis oleksid nad pidanud laenusumma hagejale viivitamatult tagastama. Kostjad aga võtsid raha vastu ning ei ole seda enam kui kolme aasta jooksul hagejale tagastanud. Kostjad M.S. ja M.S. vaidlesid vastu üksnes viivisenõudele. Vastuväidete kohaselt ei olnud laenu tagastamise tähtaega 01.03.2002 kokku lepitud, mistõttu ei ole alust viivist nõuda.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus mõistis 3. oktoobri 2005 otsusega M.S. hageja kasuks välja viivise 1654.40 krooni ja kohtukulude katteks 455 krooni ning M.S. mõistis maakohus hageja kasuks samuti välja viivise 1654.40 krooni ja kohtukulude katteks 455 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Intressimääraks on VÕS § 94 lg 1 kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 7 % aastas, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja on arvestanud alates VÕS jõustumisest 01.07.2002-09.05.2005 viivist intressimääraga 9 % aastas. Seaduse kohaselt on hagejal õigus nõuda perioodi eest 01.07.2002-30.04.2004 intressi 7 % aastas, alates 01.05.2004 intressi (2+7) 9 % aastas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus saada kuni 30.04.2004 intressi 1050 krooni aastas (87.50 krooni kuus) ning edasi 1350 krooni aastas (112.50 krooni kuus). Kostjate poolt laenu tagastamisega viivitatud aja eest 01.07.2002-30.04.2004 on intress (22 kuud x 87.50) 1925 krooni ja perioodi eest 01.05.2004-09.05.2005 on intress

[1350 + (9 x 3.75)] 1383.75 krooni, kokku 3308.75 krooni. Kumbki kostja peab maksma hagejale võrdselt poole viiviste summast VÕS § 63 lg 1 alusel. Laenu andmise maksekorraldusele hageja poolt märgitud kuupäev 01.03.2002 oli laenu tagastamise tähtaeg. See oli laenulepingu tingimus. Kostjad võtsid laenuks antava rahasumma vastu, seega aktsepteerisid ka tingimust, millisega laen anti. Tähtajaks laenuandjale laenu tagastamata jätmine andis laenuandjale õiguse hakata arvestama viivist kohustuse täitmisega viivitamise tõttu, kuid hageja on hakanud arvestama viivist alles alates 01.07.2002. Laenuks saadud rahasumma tagastamine enam kui 3,5 aastat hiljem ei ole kooskõlas laenusaajate eeldatava heauskse ja mõistliku käitumisega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

M.S. ja M.S. esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2005 otsuse osas, millega mõisteti M.S. välja viivis 1654.40 krooni ja kohtukulud 455 krooni ning osas, millega mõisteti M.S. välja viivis 1654.40 krooni J.S. kasuks ning teha uus otsus, millega jätta hagi viiviste väljamõistmise nõude osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

ning oma pojale tagasisõiduks 15 000 krooni laenu. Fakt, et raha ei kantud üle M.S., ei oma tähtsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et J.S. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Maakohtu 03.10.2005 otsust tuleb muuta M.S. ja M.S. J.S. kasuks väljamõistetud kohtukulude suuruse osas, lugedes M.S. J.S. kasuks väljamõistetud kohtukulu suuruseks 1155 krooni ning M.S. J.S. kasuks väljamõistetud kohtukulu suuruseks samuti 1155 krooni. M.S. ja M.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja poolt põhivõla ja viivise väljamõistmiseks kostjate vastu esitatud hagilt tasutud riigilõivu 1400 kr. Seoses sellega, et kostjad tasusid vabatahtlikult hagejale põhivõla 15 000 krooni kohtumenetluse käigus, jäi hageja nõudeks viivise väljamõistmine, mille osas maakohus 03.10.2005 otsusega hagi ka rahuldas ning millise otsuse jätab ringkonnakohus ka muus osas (v. a kohtukulude suurus) muutmata. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas kohtukulude kohta õigesti märkinud, et

kostjatelt tuleb hagi rahuldamise tõttu hageja kasuks võrdsetes osades välja mõista nii riigilõiv 1400 kr kui ka 910 kr õigusabikulude katteks, mis teeks kummaltki kostjalt väljamõistetava summa suuruseks 1155 (910+1400=2310:2=1155) kr. Samas on maakohus 03.10.2005 otsuse resolutsioonis mõistnud kummaltki kostjalt kohtukuludena välja üksnes 455 krooni, jagades kostjate vahel vaid hageja õigusabikulude summa (910 kr) ja jättes kostjate vahel jagamata ning neilt hageja kasuks välja mõistmata riigilõivusumma 1400 kr. Arvestades seda, et J.S. hagi rahuldati viivisenõude osas ning põhivõla olid kostjad tasunud alles menetluse käigus, on maakohus kohtukulude jagamisel iseenesest õigesti lähtunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-dest 60 lg 1 ja 61 lg 1, lugedes otsuse põhjendavas osas hageja kasuks kostjatelt väljamõistmisele kuuluva summa suuruseks 2310 kr. Selle vea parandamiseks, millega maakohus on 03.10.2005 otsuse resolutsioonis jätnud jagatava kohtukuluna arvesse võtmata riigilõivu 1400 kr, ongi J.S. esitanud apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus käesoleva otsusega ka rahuldab. Tulenevalt sellest, et J.S. apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on ennistatud Tartu Maakohtu 19.12.2005 määrusega, mille on jõusse jätnud ka Tartu Ringkonnakohus oma 20.01.2006 määrusega, siis ei anna ükski M.S. ja M.S. esindaja poolt esitatud vastuses esile toodud väide alust J.S. apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseks.

M.S. ja M.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna ükski selles esitatud põhjendustest ei anna alust Tartu Maakohtu 03.10.2005 otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Apellandid on põhjendamatult leidnud, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme ning hinnanud ebaõigesti tõendeid ja tuvastanud ebaõigesti asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt laenas J.S. apellantidele 23.01.2002 15 000 krooni ning laenu saajatel oli kohustus tasuda laenusumma laenuandjale Eestisse tagasi jõudes esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 01.03.2002. Esitatud hagiavalduses on J.S. taotlenud kostjatelt võlasumma tähtajaks tasumata jätmise tõttu seadusest tuleneva viivise väljamõistmist perioodi eest 01.07.2002-09.05.2005 ning maakohus on taotluse rahuldanud, kohaldades viivisesumma arvutamisel 01.07.2002 kehtiva VÕS vastavaid sätteid. Ringkonnakohus leiab, et viivisesumma väljaarvutamisel VÕS järgi ei ole maakohus rikkunud materiaalõigusnorme, olenemata sellest, et laenuleping ei ole oma olemuselt kestvusleping. Kuna VÕS kehtimahakkamise ajaks ei olnud võlgnikud saadud laenusummat laenuandjale tasunud ning on asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk 12) pärast VÕS jõustumist kinnitanud võlakohustuse olemasolu J.S. ees ning J.S. ongi viivist nõudnud alates VÕS kehtimahakkamisest 01.07.2002 kuni hagiavalduse esitamiseni, siis on maakohus õigesti viivisesumma arvestamisel aluseks võtnud VÕS-st tulenevad alused, millega alates 01.07.2002 sätestati rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral tasumisele kuuluva viivise suurus. Ringkonnakohus võtab arvesse ka seda, et asja materjalidest nähtuvalt on kostjad ja nende esindaja esimese astme kohtus küll vastu vaielnud viivise nõudele kui sellisele, kuid ei ole vastu vaielnud hageja poolt esitatud viivisenõude suurusele ja selle arvestamise alusena VÕS kohaldamisele. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka apellantide väide, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 227 lg 1 ja 228 sätteid.

Põhjendamatud on ka apellantide need väited, mille kohaselt neilt viivise väljamõistmine J.S. kasuks oli üldse alusetu, kuna J.S. ei ole 15 000 kr üle kandnud M.S. arvele, s. o M.S. ei ole üldse laenu saanudki, ning kuna raha kanti küll üle M.S. arvele, ei ole ka temalt viivise väljamõistmine õigustatud, kuna M.S. ja hageja vahel laenulepingut ei ole, sest M.S. 22.01.2002 J. S ei helistanud ja temalt laenu ei palunud (helistas M.S.). Arvestades seda, et esimese astme kohtumenetluses kostjateks olnud M.S. ja M.S. ei ole maakohtus toimunud menetluse käigus esitanud vastuväiteid sellele, et nemad on J.S. poolt esitatud hagiavalduses märgitud kostjateks, kelle käest laenuandja tasumata summasid nõuab ning on maakohtule esitatud vastusega (maakohtu toimik, lk 12) ja ka kohtuistungil esindaja kaudu tunnistanud haginõuet põhivõla (15 000 kr) osas, tasudes selle summa, mis tulenes vaidlusalusest laenulepingust, osade kaupa kohtumenetluse käigus, siis ei ole apellatsioonkaebuses esile toodud ja eelpoolviidatud põhjenduste alusel ringkonnakohtul võimalik asuda seisukohale, et viivist ei saanudki kostjatelt välja mõista, kuna nad tegelikult ei olnud võlgnikud. Lisaks sellele leiab ringkonnakohus, et 27.05.2005 maakohtule esitatud kostjate kirjalikku vastust saab sel ajal kehtinud TsMS §-de 116 ja 182 lg 1 järgi lugeda ka poole (kostjate) omaksvõtuks ning hagi õigeksvõtuks laenulepingust tuleneva põhivõla osas, mille tõttu on juba esimese astme kohtus kindlaks tehtud, et kostjad laenasid J. S 2002. a jaanuaris 15 000 krooni ning tunnistasid ka oma kohustust saadud summa laenuandjale tagasi maksta, mida nad ka tegid ning ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi mõistlikku põhjendust ega tõendit, mis annaks aluse käsitleda laenulepinguga seotud asjaolusid ja sellest tekkinud kohustusi teisiti, kui on seda teinud maakohus 03.10.2005 otsuses. Põhjendatud ja tõendatud ei ole ka need apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei saanud laenusumma ülekandmise maksekorraldusel märgitud kuupäeva 01.03.2002 lugeda laenu tagastamise tähtajaks ning poolte vahel oli kokkulepe hoopis selles, et laenusaajad maksavad laenu tagasi esimesel võimalusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusest tuleneva seisukohaga, et maksekorraldusele märgitud kuupäeva tuleb lugeda laenu tagastamise tähtajaks, kuna see on maksekorraldusel sellisena sõnastatud (laenuks 1. märtsini 2002) ning hagiavalduses on ka J.S. kinnitanud, et laenu saajatega oli suuline kokkulepe selles, et laen tagastatakse pärast kostjate Eestisse jõudmist esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 01.03.2002. Seega oli kokku lepitud, et laen tuleb tagasi maksta hiljemalt 01.03.2002, s. o nimetatud kuupäev oli ka konkreetne laenu tagastamise tähtaeg e. kohustuse täitmise tähtaeg nii TsK § 173 lg 1 kui ka VÕS § 82 lg 1 järgi. Arvestades esitatud hagiavaldusest nähtuvat ning ka maksekorraldusel märgitut, on maakohus põhjendatult leidnud, et kostjate kohustus maksta laen tagasi 01.03.2002 on laenulepingust tulenev tingimus, mida kostjad suulise laenulepingu sõlmimisega ning laenusumma vastuvõtmisega ka aktsepteerisid, ning mille täitmata jätmine andis laenuandjale õiguse nõuda neilt viivise tasumist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu. Kuna kostjad ei ole ühegi kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 90 loetletud tõendiga ümber lükanud esitatud hagiavaldusest ja maksekorraldusest tulenevat asjaolu, siis puudub ringkonnakohtul alus üksnes esitatud apellatsioonkaebuses toodud väidete alusel tuvastada laenu tagastamise tähtajaga seotud asjaolusid teisiti, kui seda on teinud maakohus vaidlustatud otsuses. Arvestades seda, et nii M.S. kui ka M.S. on olnud esimese astme kohtumenetluses kostjateks ning J.S. hagi nende vastu on rahuldatud, siis on põhjendamatu ka apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ebaõigesti mõistnud hageja kohtukulud välja ka M.S. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut.

Eeltoodust lähtudes ja arvestades seda, et M.S ning M.S. apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS §-de 60 lg 1 ja 8 ning 61 alusel M.S. ja M.S. poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud nende endi kanda. Kuna J.S. apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb TsMS § 60 lg 1 ja 8 alusel M.S. ja M.S. J.S. kasuks välja mõista tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud (riigilõiv) summas 165 krooni, s. o M.S. 82.50 krooni ja M.S. 82.50 krooni.

Agu Timmi

Viivi Tomson

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.