Kohtulahend

kohustada

tema

kindlustusandjat Q.K.E. AS-i (endine ärinimi N.K.E. AS)

hüvitama H.L.E. AS-le liiklusõnnetuses tekkinud kahju. Q.K.E. AS-i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest

Hageja nõue ja põhjendused 01.06.2002 toimus Tartumaal Ülenurme vallas Jõhvi-Tartu-Valga tee 141. km-l liiklusõnnetus, kus tanklasse vasakpööret sooritanud sõidukile Hyundai Sonata registrimärgiga *** ***, mida juhtis S.A., sõitis otsa temast möödasõitu alustanud juhtimisõiguseta ja alkoholijoobes M.H.. Liiklusõnnetuse registreeris Tartu PP patrulli- ja liiklusjärelevalvetalitus. Liiklusõnnetuses ja liikluskahju tekkimises on süüdi sõiduki Mercedes-Benz (edaspidi MB) C AMG juht M.H., rikkudes liikluseeskirjade (LE) § 91, § 132 p-de 2-4 ja § 133 ning. teekattemärgise 911 nõudeid. Kahjujuhtumi käsitluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et Hyundai Sonata juht sooritas pöörde vasakule kohas, kus see oli lubatud. Enne manöövri alustamist veendus ta, et see on ohutu ja andis vasaksuunamärku. Enne liiklusõnnetuse sündmuskohta on teekattel pidevjoon. LE kohaselt teekattemärgis 911 eraldab ohtlikus kohas suunavööndeid teel, millel on kaks sõidurada ja sõiduradasid pärisuunavööndis. Märgist ületada ei tohi. Sõiduki MB juht ületas ühekordse pidevjoone ja alustas möödasõitu sõidukist, mille juht oli andnud vasaksuunamärku. Lähtudes LE § 91 nõuetest M.H., sooritades möödasõitu selleks keelatud alal ja liikudes lubatud piirkiirusest tunduvalt suurema kiirusega, lõi liiklusohtliku olukorra. M.H. ei veendunud enne manöövrit selle ohutuses. Koosmõjus LE §-ga 91 ja teekattemärgisega 911 rikkus M.H. ka LE § 132 punkti 2, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist on juht kohustatud veenduma, et eessõitev juht pole andnud vasaksuunamärku, punkti 3, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et möödasõiduks kasutatav rada on vajalikus ulatuses vaba ja punkti 4, mille kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et möödasõitu lõpetades saab ta naasta pärisuunavööndisse, ohustamata ja takistamata juhte, kellest ta mööda sõidab. LE § 133 kohaselt tuleb möödasõit katkestada, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist. Eelpool nimetatud LE nõuete rikkumine M.H. poolt on põhjusliku seoses liikluskahju tekkimisega ja M.H. on täielikult vastutav liikluskahju põhjustamise eest. Tartu Liikluspolitsei 01.06.2002 liiklusõnnetuse aktist nähtub, et sündmuskohal on kiirus liiklusmärgiga piiramata, st lubatud kiirus antud teelõigul on 90 km/h. Asjatundja Ü.R.i 30.01.2003 arvamuse kohaselt oli MB C 36 AMG tõenäoline sõidukiirus enne liiklusõnnetust vähemalt 163,5 km/h. Õige sõidukiiruse valikul ja vajaliku hoolsuse korral oleks M.H.l olnud võimalik liiklusõnnetust vältida. Seoses sellega, et M.H. kui AS-i H.L.E. esindaja, pöördus liikluskindlustuse seaduse §-s 55 nimetatud kindlustuse vahekohtusse hagejalt hagis kirjeldatud liiklusõnnetusega seotud kindlustushüvitise saamiseks, millele järgnes vahekohtu ebaõige otsus, pöördus hageja 2(6)

hagiga kohtusse nõudega tunnustada hageja õigust mitte hüvitada H.L.E. AS-ile 01.06.2002 liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustatud kahju. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kuna sõiduki MB omanik oli liiklusõnnetuses kannatanu ja sõiduki käitlemises ei osalenud, ei saa ta olla VÕS § 1057 p-st 4 tulenevalt vastutav liikluskahju tekitamise eest. Tartu Politseiprefektuuri poolt tuvastati liikluseeskirja rikkumine mõlema sõidukijuhi poolt. Süü liiklusõnnetuse põhjustamises jaguneb juhtide vahel võrdsetes osades. Kolmanda isiku kostja poolel arvamus Kolmas isik M.H. ei nõustunud hagiavalduse väidetega. Ebaõige on hageja väide, et liikluskahju eest on vastutav täies ulatuses kolmas isik. Mõlema juhi käitumises tuvastati liikluseeskirja nõuete rikkumised, rikkumiste ja juhtide süülise käitumise põhjuslik seos liiklusõnnetuse tekkimisega ning mõlemat juhti on liiklusõnnetuse põhjustamise eest karistatud. Mõlema juhi puhul on tuvastatud, et nad juhtisid mootorsõidukit alkoholijoobes. Tegemist on segasüüga. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamises jaguneb süü sõidukijuhtide vahel võrdsetes osades. Tartu Politseiprefektuuri patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse 04.09.2002 kiirmenetluse otsusega karistati liiklusõnnetuse põhjustamise eest Hyundai Sonata juhti S.A.t, kes vasakpööret sooritades ei andnud teed möödasõidul olevale MB-le, millega rikkus liikluseeskirja § 156 nõudeid. 30.08.2002 otsusega haldusõigusrikkumise asjas karistati MB juhti M.H.d, kes alustas möödasõitu sõidukist, mis andis vasaksuunamärku ning rikkus sellega liikluseeskirja § 132 nõudeid. Seega tuvastati Tartu Politseiprefektuuri poolt liikluseeskirja rikkumine mõlema sõidukijuhi poolt. Mõlemate juhtide puhul on tuvastatud, et nad juhtisid mootorsõidukit alkoholijoobes. Sõiduki Hyundai Sonata juht rikkus LE § 91 sätestatut sellega, et ei veendunud enne manöövri alustamist selle ohutuses. Sõiduki Hyundai Sonata juht oleks pidanud juhinduma oma käitumisel tegelikust liiklussituatsioonist ja enne vasakpöörde manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu. Liiklusõnnetuse toimumise fakt viitab sellele, et Hyundai Sonata juht manöövri ohutuses ei veendunud. Alustades möödasõitu eiras sõiduki MB juht LE § 91 sätestatut osas, et enne manöövri alustamist peab veenduma, et see on ohutu ega takista liiklejaid. Juht peab olema tähelepanelik ja käituma vastavalt liiklussituatsioonile. Sõiduki MB juht alustas möödasõitu kohas, kus oli ühekordne pidevjoon. Teekattemärgis 911 „ühekordne pidevjoon“ eraldab ohtlikus kohas suunavööndeid teel. Nimetatud märgist ei tohi ületada. Seega sooritas MB juht möödasõitu kohas, kus see oli keelatud, luues liiklusohtliku olukorra. Ta ei veendunud enne manöövrit selle ohutuses. Mõlema juhi liikluseeskirja rikkumine on põhjuslikus seoses liikluskahju tekkimisega ja mõlemad sõidukijuhid vastutavad 50%-lises ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused Q.K.E. AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta kohtukulud kostja kanda.

3(6)

Kohus ei motiveerinud, millest tulenevalt ta leidis, et süü jaguneb poolte vahel võrdselt. Asjaolu et mõlemat juhti on liiklusõnnetuse põhjustamise eest karistatud, ei tähenda, et juhtide süü oleks võrdne. Kohus ei motiveerinud, miks ta ei pidanud põhjendatuks hageja väiteid, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli M.H. õigusvastane tegevus, mitte S.A. LE rikkumised. Kohus üksnes tuvastas mõlema juhi osas jõustunud väärteokaristused, kuid tulenevalt TsMS § 90 lg-st 3 ei ole karistusotsus kohtule siduv muul viisil, kui osas, kas tegu on toimunud ja kas teo pani toime see isik. Jõustunud karistusotsuse pinnalt ei saa teha järeldusi selles, kas tsiviilvastutus esineb või mitte. Otsusest ei nähtu, kuidas kohus hindas asjatundja arvamust sõiduauto MB sõidukiiruse osas. Kohus ei analüüsinud hageja väiteid selles osas, et S.A.l puudus tulenevalt MB suurest kiirusest võimalus adekvaatselt tajuda liiklusohtu, st S.A. ei pidanud ette nägema, et mõni tagapool liikuvatest sõidukitest läheneb talle mitmeid kordi lubatud kiirusest kiiremini. Kohus ei käsitlenud etteaimatavust ja õigustatud ootust teiste juhtide õiguskuuleka käitumise osas. Kohus ei analüüsinud MB liikumiskiirusest tulenenus ohu tagajärgi. MB kiiruse ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos. Kohus tuletas tagajärjest ebaõigesti põhjusliku seose olemasolu. Tagajärje saabumine iseenesest ei tähenda, et tegu oli tagajärje põhjuseks. Sõidukite kokkupõrke ajal liikus M.H. juhitud sõiduk vastassuunavööndis. LE lisa 3 p 911 ap-st 1 tulenevalt ei tohtinud MB kokkupõrke kohas vastassuunavööndis paikneda, möödasõit selles kohas oli keelatud. S.A. võis vasakpööret tehes õigustatult eeldada, et temast tagasipöörde kohal ei soorita teised juhid möödasõitu ning need, kes on möödasõidul, lõpetavad selle vastavalt LE §-le 133. Pidevjoon on LE § 133 sätestatud takistuseks, mis välistas möödasõidu võimaluse. Olles manöövril ei saanud S.A. enam õnnetuse ärahoidmiseks midagi teha. Kohus ei pööranud tähelepanu kahju suuruse seosele MB tuvastatud sõidukiirusele. Sõiduauto MB vigastused kiiruselt 134,7-163,5 km/h on oluliselt suuremad, kui oleksid olnud kiirusel 90 km/h tekkinud vigastused. Lubatud kiirusega sõites oleks M.H. tõenäoliselt jõudnud ohule reageerida ja vähendanud sõidukiirust. Vigastuste ulatus on põhjuslikus seoses M.H. poolt valitud ülisuure sõidukiirusega ning ainuüksi see asjaolu välistab hageja kohustuse hüvitada vastustajale 50% tekitatud kahjudest. Vastus apellatsioonkaebusele Q.K.E. AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Kolmanda isiku seisukoht apellatsioonkaebuse suhtes Kolmas isik kostja poolel M.H. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et linnakohtu otsuse põhjendused tulevad osaliselt tühistada osas, kus linnakohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamises olid süüdi mõlemad sõidukijuhid võrdselt. Lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmise kohta on õige. Poolte vahel ei ole vaidlust alljärgnevates asjaoludes:

4(6)

nõudeid, jättes teed andmata sõidukile, mis oli temast möödasõidul. Kolleegium leiab, et juhul, kui S.A. oleks täitnud liikluseeskirja nõudeid, ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud. Seega on mõlemad juhid süüdi liikluskahju tekkimises. Järgmisena tuleb tuvastada, kui suurel määral vastutab kummagi sõiduki juht liikluskahju tekkimise eest. Kolleegium leiab, et linnakohus on ebaõigesti tuvastanud, et sõidukijuhid olid süüdi võrdselt. Hyundai Sonata juht S.A. oli õigustatud sooritama vasakpöörde ja temapoolne rikkumine väljendus ainult hoolsuskohustuse järgimata jätmises. MB juht M.H. ületas keelava teemärgistuse ja lubatust suurema sõidukiirusega sooritas möödasõitu kohas, kus seda teha ei tohtinud ning ei veendunud möödasõidu ohutuses. Kaaludes liiklusõnnetuse osapoolte käitumist ja nende rikkumise laadi ning nende osa tagajärje saabumisel, leiab kolleegium, et MB juht M.H. oli vastutav liikluskahju tekkimise eest 70% ulatuses ja Hyundai Sonata juht S.A. 30 % ulatuses. Eeltoodud osas tuleb linnakohtu otsus tühistada. Tulenevalt LKS §-st 58 ei jõustu vahekohtu otsus, kui pool esitab pärast vahekohtu otsuse tegemist samas vaidluses hagiavalduse teise poole vastu. Käesolevas asjas palus M.H. vahekohtule esitatud avalduses temale välja mõista kahju 286 000 krooni. Vahekohus leidis, et käesolevas vaidluses kuulub kahju hüvitamisele eelkõige auto omanikule, kelleks oli H.L.E. AS, mitte aga M.H.le. Eeltoodu tõttu ei võtnud vahekohus seisukohta hüvitamisele kuuluva kahju suuruse kohta. Kuna vahekohtu otsus ei jõustunud, siis tuleb kohtuotsuse resolutsioonis, olenemata M.H. poolt kohtule nõude esitamisest, tuvastada, et 01.06.2002. a toimunud liiklusõnnetuses üheks kahju tekitanud isikuks oli S.A. ja kohustada hagejat hüvitama Hansa Liisng Eesti AS-le liiklusõnnetuses tekitatud kahju. Eeltooduga tuleb kohtuotsuse resolutsiooni täiendada. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada kuni 01.01.2006 kehtinud seadust. Kuna ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse lõppjärelduse hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata, siis tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8 tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Tiit Kollom

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.