Kohtulahend

kas töötaja soovib lõpparvet saada sularahas või muule pangakontole, on alusetu. Kostja ei ole avaldanud soovi kanda lõpparve üle mingile teisele arveldusarvele või tasuda see sularahas.

MAAKOHTU LAHEND

Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) On vääralt kohaldatud PalS § 231 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 ning jäetud ebaõigesti tunnustamata apellandi nõue, tuvastada apellandil kohustuse puudumine maksta vastustajale 2004. a augustikuu eest töötasu rohkem, kui 2480 krooni. Töölepingu p-s 5.1 sisalduvad palgaarvutamise tingimused on vastuolus PalS §-s 231 sätestatud nõuetega, mille kohaselt ei saa maanteeveo sõiduki juhile arvutada ja maksta nii põhipalka kui ka lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel. Vastustaja töölepingus on aga just põhipalga arvutamisel lähtutud nii koormast kui ka mahust, mis PalS § 231 kohaselt on keelatud ning seega on palgaseadus nimetatud nõudega otseses vastuolus. 2) On ebaõige seisukoht, et apellant on ainuisikuliselt muutnud töölepingu tingimusi. Töölepingu p 5.1. mittekohaldamine ei tähenda tööandja poolset ühepoolset suvalist töölepingu muutmist, vaid seadusega ettenähtud nõuete järgimist. 3) On ebaõige seisukoht, mille kohaselt on apellant keeldunud vastustajale töötasu maksmisest. Kuna töölepingu p 5. 1 on vastuolus PalS §-ga 231, siis tuleb vastustajale maksta palka miinimumtasu ulatuses ning saab lugeda põhjendatuks vastustaja nõuet puhkusetasule seitsme kalendripäeva eest vaid summas 1322 krooni. 4) On TLS § 119 lg 2 vääralt kohaldatud. Nimetatud sätte kohaselt on tööandja kohustatud töötajale lõpparve kinnipidamise eest maksma keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte rohkem kui töötaja ühe kuu keskmine palk. Nimetatud sanktsioon on kohaldatav juhul, kui tööandja on süüliselt jätnud lõpparve maksmata. Käesoleval juhul ei ole lõpparve maksmisega viivitamine tekkinud apellandi süül ning seega ei saa apellant vastutada lõpparve kinnipidamise eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teisele poolele oma kohustuste täitmiseks. VÕS § 111 lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Kuna vastustaja on jätnud omapoolse kohustuse - esitada selge nõue lõpparve maksmiseks kas sularahas või selle ülekandmiseks tema poolt näidatud pangaarvele täitmata, on ka apellandi poolne käitumine õigustatud, kuna apellandi poolne kohustuse täitmine on takistatud. Arvestada tuleb siinjuures ka seda, et vastustaja jäi töölt ära alates 28.08.2004 ja ta ei viibinud töölepingu lõpetamise päeval tööl. Vastustaja ei ole esitanud nõuet temale lõpparve väljamaksmiseks ega täpsustanud, millisel viisil soovib vastustaja apellandilt lõpparvet saada. Töölepingu p 5.3. kohaselt on kokku lepitud küll kontonumbris, kuhu kanda töötajal saada olev põhipalk, kuid nimetatud asjaolust ei saa veel eeldada, et sinna tuleks kanda kõik tööandjalt saada olevad summad. Palgaseaduse tähenduses on põhipalk ja lõpparve kaks eraldiseisvat palgaõiguslikku kategooriat. Seega ei ole tegemist lõpparve kinnipidamisega ja vastustaja nõue lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks ei ole seaduspärane ega ka põhjendatud. Nõue keskmise palga maksmiseks summas 8419 krooni, on ebaõige ka juhul, kui võtta augustikuu töötasu suuruseks 6504 eesti krooni. Keskmise palga arvutamise korras sätestatud reegleid kohaldades oleks vastustaja ühe kuu keskmise palga suuruseks 7003 krooni. 5) Ei vasta kohtuotsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 227 lg 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus on leidnud, et vastustajaga sõlmitud töölepingu p 5.1. on küll vastuolus PalS §-ga 231, kuid samas on võimalik nimetatud töölepingu tingimust seaduskuulekalt täita. Nimetatud seisukohast tulenevalt ei ole apellandile üheselt aru saadav, kas töölepingu p 5.1. on palgaseadusega vastuolus või mitte. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millest tulenevalt on jõutud järeldusele, et hageja käitumine lõpparve maksmisega viitab soovimatusele lõpparvet maksta.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

6: Vastavalt TsMS § 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on kaebus esitatud maakohtu otsuse selle osa peale, millega jäeti osa tööandja nõudeid rahuldamata, ning ringkonnakohus kontrollibki otsuse õigsust vaid selles osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust, kuid osaliselt tuleb muuta vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendusi tööandja hagi osalisel rahuldamata jätmisel. Ringkonnakohus nõustub apellandi selle väitega, et maakohus on vastuoluliselt tuvastanud asjaolud seonduvalt töötaja nõude olemasoluga saada 2004. a augusti eest töötasu rohkem kui miinimumpalk 2480 krooni. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 sisalduvad palgaarvutamise tingimused on vastuolus PalS §-s 231 sätestatud nõuetega, kuid samas on vääralt leidnud, et nimetatud töölepingu tingimus on kehtiv, kuivõrd see ei kohusta töötajat ohutu liiklemise nõudeid eirama ning seda on võimalik täita, käitudes seaduskuulekalt. TsÜS § 87 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Viidatud TsÜS säte on kohaldatav ka tööõigussuhetes, kuivõrd TLS (selle 6. peatükk) reguleerib üksnes töölepingu tühistamise ja kehtetuks tunnistamise aluseid, sätestamata eraldi tehingu tühisuse aluseid. TLS-s vastava regulatsiooni puudumine ei tähenda, et seadusandja tahe on olnud välistada tööõigussuhetes tehingu tühisusega seonduv. PalS §-s 231 on sätestatud otsene keeld arvutada ja maksta maanteeveo mootorsõiduki juhile põhipalka ja lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel, välja arvatud lisatasu maksmisel, kui selle arvutamise viis, tingimused ja määrad ei soodusta ohutu liikluse nõuete eiramist ning on kollektiivlepingus ette nähtud. Kuna käesoleval juhul ei olnud tegemist vastustajale lisatasu maksmisega kollektiivlepingus ettenähtud alustel, siis on pooltevahelise töölepingu p-s 5.1 sisalduvate ebaseaduslike palgaarvutamise tingimuste näol tegemist tühise tehinguga TsÜS § 87 lg 1 mõttes. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga, et tööandja nõue tuleb jätta rahuldamata eelkõige põhjustel, et töötaja on käesoleval juhul töö siiski reaalselt teinud ning seetõttu oleks ebaõiglane ja põhjendamatu jätta palk talle osaliselt välja maksmata. Tulenevalt PalS §-de 2 ja 3 sätete mõttest peab töötajale makstav palk (nii põhipalk kui lisatasu) olema mõistlikus vastavuses tema poolt tehtud töö mahu ja tulemuslikkusega. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal on õigus saada 2004. a augustikuu eest töötasu tema poolt nõutud 6504 krooni ulatuses vaatamata sellele, et temaga sõlmitud töölepingu p 5.1 oli osaliselt tühine, sest

vastustaja töö oli nähtuvalt asjaoludest tulemuslik ning selle eest nõutav tasu on mõistlik ja proportsionaalne. Arvestades vastustaja töö mahtu nimetatud kuul oleks ebaõiglane maksta talle palka töölepingu p 5.1 kehtiva osa alusel alampalgamääras tööajanormi täitmisest lähtuvalt. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu nende põhjendustega, millistes leiti, et puudub alus tunnustada tööandja õigust mitte maksta vastustajale puhkusekompensatsiooni 1964 krooni ja lõpparve maksmisega viivitamise eest keskmist töötasu 8419 krooni, ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Apellandi väited ei anna alust nimetatud osas otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et töötajal on õigus TLS § 119 lg 2 sätestatud hüvitisele, kuivõrd puuduvad asjaolud, mis takistanuksid tööandjal maksta töötajale välja kõik saadaolevad summad töölepingu lõpetamise päeval, kuivõrd tööandjale oli teada töötaja arveldusarve number pangas, kuhu kanti igakuiselt põhipalka. Lõpparve väljamaksmise eelduseks ei saanud käsitletaval juhul olla töötaja poolt tööandjale vastava nõude esitamine, sest olukorras, kus apellandile oli teada vastustaja pangaarve ning viimane polnud avaldanud soovi maksta talle lõpparve välja sularahas kassast või kanda see mingile teisele pangaarvele, oli apellandil TLS § 74 lg 2 järgi kohustus töölepingu lõpetamise päeval lõpparve vastustaja arvelduskontole üle kanda. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel ka õigesti aluseks võtnud vastustaja keskmise töötasuna summa 8419 krooni, mis on arvutatud kooskõlas Keskmise palga arvutamise korraga.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.