Eesistuja Valdo Lips, liikmed Mare Merimaa ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
4. mai 2006.a, Tallinn
Tsiviilasi
A.L. hagi E.T. Osaühing vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja töölt puudutud aja eest keskmise palga saamiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja A.L. (ik 34108050296) Hageja esindaja A.K.
esindajad
Kostja E.T. Osaühing (reg kood 10327860) Kostja esindaja I.L. Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. juuli 2005.a otsus nr 2/1-9/04/05
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
A.L. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. juuli 2005. a otsus muutmata, arvestades põhjenduste osas ka ringkonnakohtu käesolevas otsuses märgitut.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 670 lg 1).
Esitatud kassatsioonkaebus võidakse lahendada
kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil ().
1.5. jaanuaril 2004. a esitas A.L. hagi Harju Maakohtusse E.T. OÜ vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja töölt puudutud aja eest keskmise palga saamiseks.
2.Hageja töötas töölepingu alusel E.T. AS-is alates 10. veebruarist 1995. a. 23. juulil 2003. a kujundati aktsiaselts vastavalt 4. juuni 2002. a üldkoosoleku otsusele osaühinguks ning hetkel on hageja tööandjaks töölepingu järgi kostja õigusjärglane E.T. OÜ. 7. juuli 2003. a käskkirjaga lubati hageja iga-aastasele puhkusele. Kuna hageja tundis oma vasakus puusas juba pikemat aega valu ning tal oli raskusi ka käimisega ja kuna töö kõrvalt polnud võimalik arsti juurde minna, siis läks ta esimesel võimalusel, s.o esimesel puhkuse päeval perearsti vastuvõtule, kes määras hagejale röntgenoloogilise uuringu ning hagejal diagnoositi vasaku puusaliigese artroos, mis vajab operatiivset ravi. Hageja puudus töölt seoses töövõimetusega alates 7. juulist 2003. a ning talle väljastati töövõimetuse leht kuni 28. novembrini 2003. a. Seoses asjaoluga, et järjekorrad puusaliigese operatsioonide tegemiseks on väga pikad, pikendati VEK komisjoni otsusega hageja töövõimetuslehte üle 4 kuu kuni 10. detsembrini 2003. a.
3.Kostja teatas hagejale kirjalikult 17. novembril 2003. a, et temaga lõpetatakse tööleping töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 9 alusel alates 1. detsembrist 2003. a. Seoses antud asjaoluga otsustas hageja, et kasutab alates 1. detsembrist 2003. a ära enda puhkuse eelmise tööaasta eest, mis tal katkes seoses haigestumisega ning tema töövõimetusleht lõpetati perearsti poolt
28.novembril 2003. a.
4.1. detsembril 2003. a viis hageja tööandjale töövõimetuslehe ning esitas kirjaliku avalduse ärakasutamata igaaastase puhkuse kohta alates 1. detsembrist 2003. a kuni
27.detsembrini 2003. a. Kostja esindaja võttis nii haiguslehe kui ka puhkuseavalduse hagejalt vastu 1. detsembril 2003. a ning palus hagejal tulla järgmisel päeval käskkirjale järele. Hageja läkski 2. detsembril 2003. a kokkulepitud ajal tööandja juurde ning tööandja esindaja andis talle allakirjutamiseks töölepingu lisa nr 2, milles teatati talle, et temaga on tööleping lõpetatud 1. detsembril 2003. a tööandja algatusel TLS § 86 punkti 9 alusel tööandja pikaajalise haiguse tõttu. Kuna hageja ei olnud 1. detsembril 2003. a töövõimetuslehel ning soovis kasutada enda saamata jäänud puhkust ja esitas tööandjale ka vastava avalduse, siis on temaga tööleping lõpetatud tööandja algatusel ilma õigusliku aluseta.
5.Hageja palus kostjal väljastada talle töölepingu ühe eksemplari, puhkuse käskkirja juulikuust 2003. a ning tõendi selle kohta, millises ulatuses on tegelikult hageja puhkust kasutanud, lõpparve ja keskmise palga tõendi. Kostja hagejale nõutud dokumente väljastanud ei ole ning seetõttu saab hageja keskmise palga kohta teha arvestuse tuginedes hageja pangakontole 8. juulil 2003. a laekunud puhkusetasu aluseks võttes. Hageja arvestuse kohaselt on tema ühe päeva keskmine tasu ilma tulumaksuta 114, 32 krooni.
6.5. märtsil 2004. a esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, mille kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista keskmise palga alates 1. detsembrist 2003. a kuni tööle ennistamiseni. Hageja on olnud sunnitud töölt puuduma 46 tööpäeva ja seetõttu nõuab ta 10 016 krooni väljamõistmist, kuna tema ühe tööpäeva keskmine töötasu on 217, 74 krooni. Kostja seisukoht
7.Kostja ei tunnista hagi. Vastavalt 10. veebruaril 1995. a sõlmitud töölepingule nr 35 töötas hageja kostja juures laotöötajana. Tema avalduse alusel võimaldati talle
2 (8)
korraline puhkus 28 kalendripäeva ulatuses 7. juulist kuni 3. augustini 2003. a. Hageja, rikkudes puhkuseseaduse (PuhkS) §-e 17 ja 18 ei teatanud kostjale midagi sellest, et jäi faktiliselt haigeks juba esimesel puhkusepäeval.
8.9. oktoobril 2003. a tuli hageja tööle ning esitas koheselt kolm töövõimetuslehte töölt vabastamise kohta kokku alates 7. juulist kuni 9. oktoobrini 2003. a, avaldades seejuures, et jätkab ravi.
9.17. novembril 2003. a esitas hageja uue töövõimetuslehe, kus oli tööle asumise päevaks märgitud 11. november 2003. a, kuid hageja tööle sel päeval ei ilmunud. Kuna hageja puudus töölt pikaajalise töövõimetuse tõttu üle nelja kuu, siis võeti vastu otsus temaga töölepingu lõpetamise kohta. Vastavalt TLS § 87 lg 1 punktile 5 esitati hagejale 17. novembril 2003. a teatis temaga töölepingu lõpetamise kohta alates 1. detsembrist 2003. a, mille kohta ta andis oma allkirja.
10.2. detsembril 2003. a esitas hageja uue töövõimetuslehe töölt vabastamiseks kuni 28. novembrini 2003. a. Samal ajal anti talle kätte ka töölepingu lisa töövahekorra lõpetamise kohta ja tööraamat, mille kättesaamist ta kinnitas oma allkirjaga.
11.Ei 9. oktoobril 2003. a, 17. novembril 2003. a ega 2. detsembril 2003. a pole hageja esitanud tööandjale mingit avaldust temale kasutamata jäänud puhkuse võimaldamiseks. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud 28. novembri 2003. a avaldusel ei ole kinnitust, et see oleks tööandjale kätte antud ja kostja on selle saanud alles koos hagimaterjalidega. Seega ei ole kostja rikkunud TLS-i hagejaga töölepingu lõpetamisel ning hageja nõuded on põhjendamata. Hageja on mööda lasknud ka hagi esitamise tähtaja ning sellega seoses tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Esimese astme kohtu otsus
12.8. juuli 2005. a otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ning poolte kohtukulud nende endi kanda.
13.Kohtule esitatud asjaolude kohaselt oli kostjal TLS § 107 lg 1 punktist 1 tulenevad alused hagejaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 punkti 9 alusel. Hageja oli töövõimetuslehel alates 7. juulist 2003. a ja seega oli kostjal 17. novembri 2003. a käskkirja nr 22 vastuvõtmisel alus TLS § 86 punkti 9 alusel töölepingu lõpetamiseks. Samuti järgis kostja TLS § 87 lg 1 punktis 5 sätestatud tähtaegu.
14.TLS §107 mõtte kohaselt saab TLS § 86 punkti 9 alusel lõpetada töölepingut vaid töötaja töövõimetuse ajal. Seega selle sätte kohaselt peab töötajal olema lõppenud ajutine töövõimetus ja ta peab asuma ka tööle. Tulenevalt antud asjas esitatud asjaoludest võiks lugeda hageja tööle asumisega võrdseks tema avaldust katkenud puhkuse kasutamiseks, mis pidi olema esitatud hiljemalt 1. detsembriks 2003. a.
15.Hageja väidete kohaselt on temaga tööleping lõpetatud ebaseaduslikult, kuna ta ei olnud enam töövõimetuslehel ja tööandja teadis sellest, kuna hageja esitas töövõimetuslehe ja ka avalduse puhkusele jäämiseks. Sellest tulenevalt peab hageja antud asjaolusid ka tõendama, kuna nii töövõimetuslehel olemise korral, kui ka juhul, kui töölepingu lõpetamise ajal kostja ei olnud teadlik hageja tööle asumise takistuse äralangemisest, siis oli kostja poolt töölepingu lõpetamine seaduslik. Seejuures on õige hageja seisukoht, et tal oli PuhkS § 19 alusel õigus oma katkenud puhkus koheselt peale tervenemist välja võtta, kuid ta pidi sellest kostjale teatama 1. detsembril 2003. a.
16.Hinnates poolte väiteid selle kohta, kas hageja teatas 1. detsembril 2003. a kostjale, et tema töövõimetusleht on lõppenud ja ta soovib vastavalt PuhkS § 19 välja võtta oma poolelijäänud puhkuse, ei ole, hinnates poolte väiteid selles osas ja kõrvutades neid teiste tõenditega, tõendatud hageja väited selle kohta, et ta tuli töökohta 1.
3 (8)
detsembril 2003. a ja esitas tööandajale avalduse kasutamata jäänud puhkuse kasutamise kohta.
17.Poolte poolt on esitatud hageja enda seletus, milles ta väidab, et andis 1. detsembril 2003. a kostja juhatuse liikmele G.M.le töövõimetuslehe ja avalduse puhkuse kasutamise kohta alates 1. detsembrist 2003. a ja kostja seadusliku esindaja G.M. seletus, mille kohaselt tuli hageja töökohta 2. detsembril 2003. a ja allkirjastas töölepingu lõpetamise ning esitas 28. novembril 2003. a lõpetatud töövõimetuslehe. Kuna antud tõendid on samakaalulised ja samas teineteisele vasturääkivad, siis kontrollib kohus, millised antud asjas esitatud tõendid poolte väiteid veel toetavad.
18.Hageja poolt on esitatud tema avalduse koopia, mille ta on väidetavalt andnud kostja esindajale ja sellele on hageja enda allkirjadega kinnitanud märge „antud tööandjale G.M.le üle 1. detsembril 2003. a.“ Antud tõendit ei saa pidada selles osas usaldusväärseks, kuna kanne on tehtud hageja enda, mitte kostja esindaja poolt.
19.Hageja on samuti väitnud, et tal palus G.M. 1. detsembril 2003. a tagasi tulla, et kätte saada puhkusekäskkiri ja seda ta ka tegi. Ka selle asjaolu kohta ei ole hageja muid tõendeid peale enda seletuse esitanud. Nendele vaidleb aga kostja samuti vastu.
20.Samas on tõendatud hageja enda allkirjaga ja väidetega, mida tunnistab ka kostja, et
2.detsembril 2003. a hageja allkirjastas kostja poolt 1. detsembril 2003. a koostatud töölepingu lisa 2, millega lõpetati tööleping TLS § 86 punkti 9 alusel. See läheb aga vastuollu hageja enda positsiooniga, kuna, kui lähtuda hageja väidetest, siis ta oli ju tähtaegselt tööandjale teatanud oma haiguse lõppemisest ja soovist kasutada oma katkenud puhkust. Sellisel juhul oleks kohtu arvates mõistlik olnud keelduda sellisest töölepingu lõpetamisest, kuna hageja seisukohalt puudus ju TLS § 86 punkti 9 alusel lepingu lõpetamise koosseis.
21.Arvestades seda, et on tõendamata, et hageja oleks tööle asunud või teatanud oma soovist kasutada katkenud puhkust enne töölepingu lõpetamist kostja poolt ning teavitanud kostjat oma tööleasumise takistuse lõppemisest 1. detsembril 2003. a ja 2. detsembril 2003. a allkirjastas töölepingu lõpetamise TLS § 86 punkti 9 alusel, siis hageja väited kavatsusest kasutada katkenud korralist puhkust ja selle kohta avalduse esitamine on hageja poolt otsitud põhjused ning seega puudub alus temaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikus tunnistamiseks.
22.Kuna hageja teised nõuded – ennistada ta tööle ja välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest keskmine palk – tulenevad esimesest nõudest, mis jäi kohtu poolt rahuldamata, siis ei kuulu need samuti rahuldamisele kui alusetud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
23.Apellant palub tühistada maakohtu otsuse, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnistada töölepingu lõpetamine hagejaga ebaseaduslikuks, ennistada ta tööle ning mõista välja hageja kasuks töölt sunnitud puudumise aja eest keskmine palk summas 90 579, 84 krooni.
24.Alates 7. juulist 2003. a lubas kostja hageja korralisele puhkusele. Seoses hageja tervise järsu halvenemisega pöördus hageja perearsti poole ning samast kuupäevast, s.o 7. juulist 2003. a väljastati talle töövõimetusleht, mis lõpetati perearsti poolt 28. novembril 2003. a ja mille kohaselt pidi hageja tööle asuma alates 29. novembrist 2003. a. Kuna 29. novembril 2003. a oli graafikujärgne puhkepäev, läks hageja esimesel võimalusel, s.o 1. detsembril 2003. a oma töökohta ning esitas tööandjale avalduse, milles ta soovis alates 1. detsembrist 2003. a võtta välja oma kasutamata korralise puhkuse ja samal päeval koos puhkuse avaldusega esitas ta tööandajale ka
4 (8)
töövõimetuslehe. Kostja esindaja võttis hagejalt vastu selle avalduse ja töövõimetuslehe ning palus tööandjal tagasi tulla järgmisel päeval, s.o 2. detsembril 2003. a põhjendusega, et pearaamatupidaja ei ole tööl ning tal pole võimalik vormistada puhkuse käskkirja. Avalduse vastuvõtmise kohta tööandja esindaja allkirja ei andnud ja seetõttu tegi töötaja omakäeliselt märkuse avalduse ärakirjale, mille kohaselt on see kostja esindajale üle antud 1. detsembril 2003. a. Kui hageja 2. detsembril 2003. a töökohta läks, nagu palus seda kostja esindaja, siis esitati talle lisa nr 2 „töölepingu nr 35 lõpetamine“, milles on kirjas p 3, mille kohaselt lõpetatakse temaga tööleping 1. detsembril 2003. a ja sellele kirjutas hageja alla ning lisas kuupäeva 2. detsember 2003. a.
25.Kostja vaidleb vastu hageja väidetele ja väidab, et hageja tuli töökohta alles 2. detsembril 2003. a ja allkirjastas töölepingu lõpetamise ning siis esitas töövõimetuslehe. Kostja väitel, kuna 1. detsembril 2003. a hagejat ei olnud tööl ja ta ka eelnevalt ei olnud teatanud kostjale, et ta töövõimetusleht hakkab lõppema, siis vormistas ta 1. detsembril 2003. a töölepingu lõpetamise, millele hageja 2. detsembril 2003. a alla kirjutas. Need kostja väited on paljasõnalised ning millegagi ei ole tõendatud, et hageja allkirjastas töölepingu lõpetamise ja alles siis esitas töövõimetuslehe. Samuti ei lükka kostja väited ümber hageja poolt esitatud fakti, et ta käis töökohas 1. detsembril 2003. a ja esitas avalduse ning töövõimetuslehe.
26.Kostja esindaja väitel tuli hageja 2. detsembril 2003. a vormistama oma töölepingu lõpetamist, mille lisale ta 17. novembril 2003. a alla kirjutas. Seega tähendab see seda, et kostja lõpetas töölepingu ära 17. novembril 2003. a hagejale esitatud teatise alusel ning ta ei soovinudki oma varasemat otsust muuta ka mitte siis, kui sai teada, et hageja töövõimetusleht lõpetati ära 28. novembril 2003. a ja ta sunniti perearsti poolt tööle 29. novembril 2003. a.
27.TsMS § 73 lõike 1 kohaselt on pooled kohtu ees võrdsed, kuid kohus on asunud kostja poolele, võttes otsuse tegemisel aluseks kostja väite selle kohta, et hageja viibis töökohal 2. detsembril 2003. a ja lükates tagasi hageja väite, mille kohaselt käis ta töökohas 1. detsembril 2003. a.
28.Kohus on vääral seisukohal, kui märgib otsuses, et hageja on otsinud põhjusi oma katkenud korralise puhkuse jätkamiseks. Hageja oli sunnitud katkestama puhkuse 7. juulil 2003. a haiguse tõttu ja pärast arsti poolt 28. novembril 2003. a töövõimetuslehe lõpetamist ja 29. novembril 2003. a tööle suunamist kasutas hageja seadusest tulenevat õigust puhkuse jätkamiseks. Töövõimetuslehe väljastas perearst, arvestades töötaja tervislikku seisundit ning lõpetas selle varem, kui seda oli planeerinud just tingituna sellest, et hagejal oli võimalus kasutada ära saamata jäänud puhkust.
29.TLS § 107 mõtte kohaselt saab TLS § 86 punkti 9 alusel lõpetada töölepingu vaid töötaja töövõimetuse ajal. Hagejal oli PuhkS-s sätestatu alusel õigus oma katkenud puhkus koheselt peale tervenemist välja võtta ja selleks ei oleks ta pidanud üldse korduvalt ( nii 1. detsembril 2003. a kui ka 2. detsembril 2003. a) töökohta isiklikult kohale minema. Hageja töölepingu lõpetamise kohta on kanne tehtud 1. detsembril 2003. a, töötajale allkirja vastu tutvustatud 2. detsembril 2003. a, seega siis, kui hageja ei olnud enam töövõimetuslehel ja oli tööle asunud.
30.5. aprillil 2005. a toimunud kohtuistungil juhtis hageja esindaja kohtu tähelepanu sellele, et hageja tööraamatusse on kostja töölepingu lõpetamise kohta kande teinud ebakorrektselt (kuupäeva ja kuu kohta on kanded ülekirjutatud), mistõttu on väga raske üheselt väita, et selleks kuupäevaks on 1. detsember 2003. a või hoopiski 2. detsember 2003. a.
5 (8)
31.Seega puudus kostjal alus 1. detsembril 2003. a lõpetada hagejaga 2. oktoobril 1995. a sõlmitud tööleping tuginedes TLS § 86 punktile 9. Hageja keskmine päevapalk oli enne puhkusele jäämist 217, 74 krooni ning hageja oli sunnitud töölt ära olema alates 1. detsembrist 2003. a, kohtuistung toimus 5. aprillil 2005. a ja kohus on teinud otsuse alles 8. juulil 2005. a. Seega taotleb hageja 416 päeva eest keskmist palka summas 90 579, 84 krooni. Vastustaja seisukoht
32.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et maakohus on oma otsuses õigesti käsitlenud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme ning hinnanud asjas tähtsust omavaid dokumentaalseid tõendeid, samuti poolte poolt kohtuvaidluse käigus antud ütlusi ja seetõttu palub ta jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse jõusse. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium leiab, et Harju Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, et töölepingu lõpetamine kostja poolt on seaduslik. Seetõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 657 lg 1 p- 1 alusel jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus muutmata.
34.Vaidlust ei ole pooltel järgmiste asjaolude üle: Hageja töötas alates 10. veebruarist 1995.a kostja juures.
7.juulil 2003.a algas hagejal puhkus.
7.juulist 2003.a kuni 28. novembrini 2003.a oli hageja töövõimetu (tl 11).
17.novembril 2003.a teatas kostja hagejale kirjalikult töölepingu lõpetamisest pikaajalise töövõimetuse tõttu alates 1. detsembrist 2003.a (tl 10).
1.detsembril 2003.a lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 p-i 9 alusel (tl 7)
2.detsembril 2003.a tutvus hageja töölepingu lõpetamise kandega (tl 13).
35.Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg-le 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Hageja on hagi alusena välja toonud kaks alust, mille tõttu on tema arvates töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Esiteks ei tohtinud hageja arvates tööandja töölepingut lõpetada seetõttu, et töölepingu seaduse (edaspidi nimetatud TLS) § 86 p-i 9 alusel võib töölepingu lõpetada töövõimetuse ajal, kuid hageja ajutine töövõimetus oli töölepingu lõpetamise ajaks lõpetatud (käesoleva otsuse p 36). Teiseks on töölepingu lõpetamine hageja arvates ebaseaduslik TLS § 91 lg 1 p-is 2 nimetatud keelu tõttu (käesoleva otsuse p 38).
36.Vastavalt TLS § 86 p-le 9 võib tööandja lõpetada sõlmitud töölepingu töötaja pikaajalise töövõimetuse korral. Vastavalt TLS § 107 lg 1 p-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p-i 9 alusel töötaja töövõimetuse ajal, kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest. Vastavalt TLS § 87 lg 1 ple 5 on tööandja kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest töötaja pikaajalise töövõimetuse korral ette teatama mitte vähem kui kaks nädalat. Nimetatud sätete alusel lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu 1. detsembril 2003.a. Käesolevas asjas tuleb leida vastus küsimusele, kas kostja võis hagejaga töölepingu lõpetada, kuigi töövõimetus lõppes hagejal 28. novembril 2003.a. Kolleegium, tõlgendades TLS § 107 lg-t 1 koostoimes TLS § 87 lg 1 p-ga 5, TLS §-ga 72 ja TLS § 91 lg 1 pga 1, leiab, et töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p-i 9 alusel peab töötaja olema
6 (8)
töövõimetu ajal, millal tööandja teatas kirjalikult töötajale töölepingu lõpetamisest. Kuna käesoleval juhul teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest 17. novembril 2003. a (tl 10) ning sellel ajal oli hageja töövõimetu (tl 11), siis on järelikult täidetud TLS § 107 lg-s 1 sätestatud tingimus, et töölepingut võib lõpetada töötaja töövõimetuse ajal. TLS § 91 lg 1 p-st 1 tulenevalt ei ole töölepingu lõpetamine tööandaja algatusel lubatud töötaja ajutise töövõimetuse ajal (välja arvatud paragrahvi 86 p 9). Kolleegium leiab, et TLS § 86 p 9 sätestab erandi, et töötaja pikaajalise töövõimetuse korral võib tööandja algatusel töölepingu lõpetada ka töötaja töövõimetuse ajal. Kolleegiumi arvates on TLS § 107 lg-s 1 seda TLS § 91 lg 1 p-st 1 tulenevat erandit üksnes üle korratud, mitte aga sätestatud, et töölepingu lõpetamise ajal peab töötaja veel ilmtingimata jätkuvalt olema töövõimetu. Kolleegium põhjendab oma seisukohta TLS § 107 lg 1 tõlgendamisel ka sellega, et vastavalt TLS § 72 lg-le 1 ei saa tööandja esitada teadet töölepingu lõpetamise kohta tingimuslikult. Vastavalt TLS § 72 lg-le 2 ei saa tööandja ühepoolselt loobuda töölepingu lõpetamise kavatsusest pärast vastava teate saatmist töötajale. Seega tuleneb TLS §-st 72, et juhul, kui teatis töölepingu lõpetamiseks on töötajale esitatud, siis peab teates märgitud töölepingu lõpetamine ka teoks saama (va kui mõlemad pooled on kokkuleppel nõus töölepingu jätkamisega, kuid käesoleval juhul ei ole kostja sellega nõus). Kolleegiumi arvates võib TLS § 107 lg 1 teistsugune tõlgendamine teha tööandjale TLS § 107 lg 1 rakendamise töölepingu lõpetamisel võimatuks, sest töötajal oleks võimalus alati pärast töölepingu lõpetamise teate saamist lubada lõpetada töövõimetusleht ning tulla lühiajaliselt tööle, et nurjata töölepingu lõpetamine vaatamata sellele, et materiaalõiguslikud eeldused töölepingu lõpetamiseks on teate esitamisel olemas. Järelikult on TLS § 86 p-i 9 alusel töölepingu lõpetamine seaduslik juhul, kui tööandja on teatanud töötajale töölepingu lõpetamisest, teate esitamise ajal on töötaja töövõimetu ja teate esitamise ajal on töötaja puudunud töölt TLS § 107 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud ajavahemikul. Käesoleval juhul on kõik need tingimused täidetud: Kostja teatas hagejale 17. novembril 2003.a töölepingu lõpetamisest pikaajalise töövõimetuse tõttu (tl 10), Hageja oli 17. novembril 2003.a töövõimetu (tl 11), Hageja oli olnud töövõimetu järjest üle nelja kuu (tl 11). Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamist töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu ei takista see, kui töötaja töövõimetus on lõpetatud pärast tööandja poolt teate edastamist töötajale.
37.Vastavalt TLS § 91 lg 1 p-le 2 ei ole tööandja algatusel töölepingu lõpetamine lubatud töötaja puhkusel viibimise ajal. Seega tuleb käesolevas asjas tuvastada, kas hageja viibis 1. detsembril 2003.a puhkusel. Kolleegium leiab, et hageja ei viibinud töölepingu lõpetamise ajal puhkusel. Kui puhkuse saamist takistavad asjaolud tekkisid puhkuse ajal, siis antakse vastavalt puhkuseseaduse § 18 lg 1 lausele 2 saamata jäänud puhkuseosa vahetult pärast takistavate asjaolude lõppemist või viiakse poolte kokkuleppel üle muule ajale. Kui pooled ei ole saavutanud kokkulepet saamata jäänud puhkuse või selle osa üleviimise kohta on vastavalt puhkuseseaduse § 18 lg-le 2 töötajal õigus jääda puhkusele saamata jäänud puhkusepäevade ulatuses, teatades sellest tööandjale kirjalikult ette kaks nädalat. Vastavalt puhkuseseaduse §-le 22 vormistatakse puhkus tööandja juures kehtestatud korras. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole tuvastatud, et hageja esitas 1. detsembril 2003.a kostjale lõpetatud töövõimetuslehe ja avalduse saamata jäänud puhkuse kasutamiseks. Seega ei saa puhkuseseaduse §-i 18 ja §-i 22 alusel
7 (8)
lugeda, et alates 1. detsembrist 2003.a oli hageja puhkusel. Järelikult ei rikkunud tööandja TLS § 91 lg 1 p-s 2 sätestatud keeldu töölepingu lõpetamiseks.
38.Kuna on tuvastatud asjaolud, mis on töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 86 p-i 9 järgi ning ei ole tuvastatud, et töölepingu lõpetamisel oleks oluliselt rikutud kehtestatud protseduurireegleid, siis oli kostjapoolne töölepingu lõpetamine hagejaga seaduslik. Järelikult on Harju Maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata.
M. Merimaa
M. Seppik
V. Lips
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.