Kohtulahend

Hageja ja kostja sõlmisid 3. jaanuaril 2000. a. vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu. Kindlustusobjektiks oli sadulauto Volvo FH 12L 380 4XX (registrimärk *** ***). Kindlustusvõtjaks oli hageja, veoki omanikuks ja soodustatud isikuks Ü. AS. 14. veebruaril 2000. a. toimus kindlustusjuhtum – sõiduk varastati. Kostja on keeldunud kindlustushüvitise maksmisest põhjendusega, et hageja ei ole peale kahjujuhtumi toimumist esitanud kõiki sõiduki võtmeid ja registreerimisdokumente ning on esitanud kostjale valeandmeid. Hageja ei ole rikkunud kindlustuslepingu tingimusi, mis annaks kostjale õiguse kahju hüvitamisest keelduda. Ü. volitatud esindaja andis 6. märtsil 2001. a. kostjale üle varastatud sadulauto kaks süütevõtit, kaks signalisatsioonipulti, kaks immobilaiseri võtit ja registreerimistunnistuse A osa. Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2001. a. otsusega kriminaalasjas on tuvastatud, et sõiduki varastas ja käivitas valevõtmega U.N.. Sõiduki registreerimistunnistuse B-osa oli politsei valduses. Veoki varastamisega tekitati kahju vara omanikule, Ü. AS-ile. Kindlustuslepingu sõlmimisel lepiti kokku, et kindlustatava sõiduki kindlustusväärtus ja kindlustussumma on 1.200.000 krooni ning varguse korral hüvitatakse sõiduki kindlustussumma, millest on maha arvatud omavastutus ja tasumata osa kindlustusmaksest. Kindlustuspoliisil on omavastutusena märgitud 180.000 krooni. Seega peab kostja hüvitama sõiduki vargusega tekitatud kahju summas 1.020.000 krooni. Vastavalt kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimustele on kindlustusandja kohustatud hüvitama kahju 2 nädala jooksul kõigi otsuse langetamiseks vajalike dokumentide kättesaamisest, iga viivitatud nädala eest on õigus nõuda viivist 0, 2% väljamaksmisele kuuluvast summast, kuid mitte üle 10% sellest. Viimane dokument, akt võtmete üleandmise kohta, koostati 6. märtsil 2001. a., seega oleks kostja pidanud kahju hüvitama hiljemalt 21. märtsil 2001. a. Hüvitamisega viivitamine on kestnud üle 50 nädala, seega nõuab hageja viivist 10% väljamaksmisele kuuluvast summast, kokku 102.000 krooni. Kõik kokku tuleb soodustatud isiku Ü. AS-i kasuks välja mõista 1.122.000 krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on alusetu ja nõude suurus ei ole tõendatud. Hageja ei esitanud vastuolus kindlustustingimuste TS 972 punktidega 9. 2. 2 ja 9. 2. 5 kindlustusjuhtumist teatades kostjale ühtegi sõiduki võtit ega registreerimisdokumenti. Sõiduki registreerimistunnistuse A-osa sai kostja 6. märtsil 2001. a. ja registreerimistunnistuse B-osa ei ole kostjale esitatud. Registreerimistunnistuse B-osa on sõiduki kasutamise õigust tõendav dokument, mille kindlustusandjale esitamata jätmine on oluline kindlustuslepingu rikkumine. Kindlustusobjekti süütevõtmeid, signalisatsioonipulte ja immobilaiseri võtmeid ei ole hageja kostjale üle andnud, 6. märtsi 2001. a. akt nende üleandmist Ü. AS-i poolt ei tõenda. Esitatud süütevõtmed ei kuulunud varastatud veokile. Kostja tellis Volvo veokite valmistajatehase esindajalt AS-lt Balvo Volvo r/m *** *** tehasetähisele vastava süütevõtme, võtmete võrdlemisel selgus, et 6. märtsil esitatud võtmete muugid erinevad tehasetähisele vastava võtme muukidest täielikult. Kindlustusandjale kindlustatud sõidukile mittekuuluvate võtmete esitamine on kindlustusandja eksitamine või petmine, mis on vastavalt kindlustustingimuste ÜU 991 punktile 5. 3. 5 aluseks kindlustushüvitisest keeldumiseks. Kriminaalasja materjalidest selgub, et veoki varguseks kasutati sõiduki dokumente ja võtit. Tõendatud ei ole, et oleks kasutatud võltsitud võtit. Asjaolu, et veoki registreerimistunnistust ja ühtegi võtit ei esitatud enne hüvitamisest keeldumise otsustamist kindlustusandjale, kinnitab veoki varastamist selle võtit ja registreerimistunnistust kasutades. Kindlustustingimuste TS 972 punkti 11. 2. 2 kohaselt kindlustushüvitist ei maksta, kui kindlustusvõtja ei esitanud sõiduki varguse korral kindlustusandjale sõiduki registreerimisdokumente ja kõiki võtmeid, v. a. juhul, kui sõiduk hõivati röövimise teel. Hageja nõude suurus on tõendamata. Kindlustustingimuste järgi arvestatakse hüvitist vargusega tekitatud tegelikust varalisest kahjust, s. t. vara tegeliku maksumuse alusel varguse toimumise päeval. Vastavalt ekspertarvamusele oli varastatud veoki turuhind 2000. a.

veebruaris 730.000 kindlustusmaksed.

krooni,

millest tuleb maha

arvata omavastutus ja

tasumata

Hageja seisukohad seoses kostja vastusega Hageja on kindlustusobjekti võtmed ja signalisatsioonipuldid kostjale üle andnud, selle kohta on koostatud akt, milles üleantud ja vastu võetud esemed loetleti. Kostja ei pildistanud vastuvõetud esemeid ega fikseerinud nende kujutisi muul viisil. Seetõttu on teadmata, milliste muukidega võtmed kostjale 6. märtsil 2001. a. üle anti. Teadmata on ka, millisele sõidukile kuuluvaid võtmeid kostja töötaja J.L. 16. märtsil 2001. a. fotografeeris ja võrdles. Varguse hetkeks oli veok kasutusel neljandat aastat ning selle aja jooksul asendati selle detaile, sealhulgas süütelukk. VIN kood kajastab sõiduki komplektsust ja võtme konfiguratsiooni tehase konveierilt tulemise hetkel ega peegelda detailide hilisemat vahetust. Kindlustustingimused ei nõua kindlustusandja teavitamist enne lepingu sõlmimist aset leidnud lukusüdamike vahetusest. Viivituse võtmete ja registreerimistunnistuse üleandmisega põhjustas kostja. Sõiduki võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistus jäid peale vargust hageja kätte kostja tahtel seoses sellega, et kostja teadmisel ja heakskiidul pidas hageja varastega mitu kuud läbirääkimisi veoki võimalikust tagasiostust. Kohe pärast vargust pakuti varaste poolt veoki kasutajale võimalust sõiduk suhteliselt väikese summa eest tagasi osta. Sellest pakkumisest teavitas hageja nii sõiduki omanikku kui kostja kahjukäsitluse töötajaid T.K.t ja M.H.e. Kostja pidas algul tagasiostu kindlustusvõtja ja –andja ühiste vahenditega majanduslikult otstarbekaks ning palus hagejal teha sellekohase kirjaliku taotluse. Selliste taotluse hageja 14. märtsil 2000. a. ka tegi. Hiljem kostja siiski loobus tagasiostmisel osalemast ja keeldus kahju hüvitamast viitega võtmete, signalisatsioonipultide ja registreerimistunnistuse üleandmisega viivitamisele. Peale keeldumisotsuse saamist helistas R.L. kahjukäsitlusele sooviga võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistus üle anda, kuid kostja töötajad vastasid talle, et asi on lõpetatud, keeldudes pakutut vastu võtmast. R.L. viis siiski ülalloetletud esemed Sampo Kindlustuse Pärnu kahjukäsitlusse, kus neid keelduti vastu võtmast. Hageja teavitas tekkinud olukorrast sõiduki omanikku Ü.t, kellele R.L. võtmed, signalisatsioonipuldid ja registreerimistunnistuse üle andis, nimetatu esindaja andis esemed 6. märtsi 2001. a. aktiga kostjale üle. Kindlustustingimuste ÜU 991 punkti 5. 4. 1 kohaselt võib kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest viitega lepingurikkumisele üksnes siis, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele, selle suurusele või kahju põhjuste või selle suuruse kindlakstegemisele. Kostja ei ole tõendanud, et võtmete, signalisatsioonipultide ja registreerimistunnistuse A-osa talle üleandmise aeg ning B-osa üleandmine politseile omas mõju kahju tekkimisele või selle suurusele. Kuna registreerimistunnistuse B-osa oli politsei käes, siis ei saadudki seda kasutada sõiduki vargusel ning pärast seda. Põhjusliku seose tõendamise koormis lasub kostjal. Kindlustuslepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et varastatud veoki ja selle külmutuspoolhaagise maksumus on 1, 65 miljonit krooni, sealhulgas veoki maksumus 1. 2 miljonit krooni, mis oli veoki kindlustusväärtuseks ja kindlustussummaks. Viis nädalat hiljem toimunud varguse ajal ei olnud veoki maksumus vähenenud. Kostja vastuväited hageja täiendavatele väidetele Kui sõiduki süütelukk vahetati, siis oli see oluline asjaolu, millest hageja oleks pidanud kostjat kooskõlas sõidukikindlustuse üldtingimuste TS 972 punktiga 9. 1. 2 teavitama. Kostja ei ole põhjustanud viivitust võtmete üleandmisel. Kostja ei ole sõidukite tagasiostmisega tegelenud. Hagejal ja R.L.il paluti korduvalt esitada sõiduki registreerimistunnistus ja võtmed, kuid hageja vältis selle küsimuse lahendamist. Võtmed oleks tulnud esitada koos teatega kindlustusjuhtumi toimimisest. Hageja seda ei teinud ega reageerinud ka kostja sellekohaselt 15. märtsi 2000. a. tähitud kirjale. Isegi kui esitatud

võtmed oleksid kindlustatud sõiduki võtmed, puudub alus hüvitise maksmiseks, sest võtmed esitati pärast hüvitamisest keeldumist. Sõidukikindlustuse tingimuste punkti 11. 2. 2 kohaselt ei ole sõiduki vargus kindlustuskaitse all, kui kindlustusvõtja ei esita kindlustusandjale sõiduki võtmeid. Kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimuste punkti 5. 4. 1 ei tule kohaldada, sest punkti 1. 3 kohaselt kohaldatakse vastuolude korral kindlustusliigi üldtingimusi. Tähtsust ei ole sellel, kas kindlustusandjale esitamata jäänud asju ja dokumente kasutati koos sõidukiga või mitte. Pärnu Maakohtu otsuse 15. märtsi 2001. a. otsuse kohaselt sai U.N. veokite dokumendid ja võtmed ning sõitis veokiga Pärnust Sauele. Esimese astme kohtu otsus

Tunnistaja - kostja kindlustusuurija T.K.e - sõnul toimus Tallinnas tema, R.L.i, kostja töötajate, endiste autojälitusgrupi politseinike M.H.e ja E.P.i osalusel arutelu auto tagasiostmise või tagasisaamise võimalustest, milles osales ka S.M.. Sellel kohtumisel R.L.il auto dokumente ega võtmeid üle anda ei palutud. Tunnistaja sõnul oli nii kindlustuse kui kliendi huvi auto üles leida, kusjuures kostja abi seisnes politsei taganttorkimises. Tunnistaja S.M. kinnitas, et teadis läbirääkimistest auto tagasiostmiseks, kuid kokkuleppeid auto võtmete ja dokumentide R.L.i käes hoidmiseks kuni auto tagasisaamiseni ei olnud. Võtmed ja registreerimistunnistuse pidi R.L. tooma lähipäevil pärast avalduse kirjutamist, esitas need aga pärast hüvitise väljamaksmisest keeldumist märtsis 2000. a. Tunnistaja saatis R.L.ile kirja, milles kohustas teda üle andma auto võtmed ja registreerimisdokumendid 2 päeva jooksul, kuid ei tea, kas R.L. kirja kätte sai. Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2001. a. otsusega kriminaalasjas on tõendatud, et U.N. varastas 14. veebruaril 2000. a. Pärnust Statoili bensiinitanklast sinna pargitud Ü. AS-ile kuuluva R.L.i kasutuses oleva veoauto Volvo FH 12L 380 registrinumbriga *** ***, avades veoauto ukse ning käivitades selle valevõtmega. Tunnistajate R.L.i ja S.M.e ütlustega on tõendatud, et kindlustusandja oli teadlik varastega toimuvatest läbirääkimistest veoki tagasiostmiseks ja sellest, et veoki võtmed ja registreerimisdokumendid olid R.L.i käes. Läbirääkimiste luhtumisel palus kahjukäsitleja S.M. 15. märtsi 2000. a. kirjaga R.L.il esitada kindlustusandjale sõiduki võtmed ja registreerimisdokumendid hiljemalt 17. märtsil 2000. a., kuid R.L.i ütluste kohaselt ta seda kirja ei saanud. 27. aprilli 2000. a. teatises kinnitas kahjukäsitleja S.M., et kahjukomitee on

isikut. 11. aprillil 2000. a. otsustas kostja hüvitise maksmisest keelduda ja 27. aprillil 2000. a. hageja esitatud sõiduki võtmeid vastu ei võtnud. Asjaolu, et esitatud võtmed ei kuulunud varastatud veokile, on tõendatud fototabeli ja asjatundja arvamusega. Samuti ei kuulu esitatud 2 Defa signalisatsioonipulti ja 2 Gemini immobilaiseri võtit kindlustatud veokile, sest hageja kahjuavaldusega 16. veebruarist 2000 . a. on tõendatud, et hageja veokil puudus nii signalisatsioon kui immobilaiser. Tunnistajana kriminaalasjas on R.L. andnud ütlusi, et veoki tagavaravõti jäi veokisse. Seega oli veokil 3 võtit ning hageja on esitanud nendest ainult kaks. Varguses süüdistatud U.N.i ütluste kohaselt sai ta veoki varastamiseks veoki võtmed ja dokumendid. Seega puudus kindlustatud sõidukil signalisatsioon ning veok varastati, kasutades selle võtit ja registreerimistunnistust. Sel põhjusel ei esitatud võtmeid koheselt ka kostjale, hilisemalt esitatud võtmed aga ei kuulu kindlustatud veokile või nende arv ei vasta veoki võtmete arvule. Suvaliste, kindlustatud sõidukile mitte kuuluvate süütevõtmete, signalisatsioonipultide ja immobilaiseri võtmete esitamine on käsitletav kindlustusandja petmise või eksitamisena, mis kindlustustingimuste ÜU 991 punkti 5. 3. 5 järgi on täiendav kahju hüvitamisest keeldumise alus. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega hageja poolt kindlustulepingu mittekohasest täitmisest (ühe võtme jätmine autosse, valeväite esitamine esitatud võtmete kuulumisest kindlustatud sõidukile, võtmete ja registreerimisdokumentide hiline esitamine). Otsusest ei nähtu, miks ei ole fototabel piisav tõend selle kohta, et esitatud võtmed ei kuulunud ärandatud sõidukile. Sellele, et fototabel ei ole piisav tõend, ei ole linnakohus kostja tähelepanu juhtinud. Kuna linnakohus luges esitatud signalisatsioonipuldid ja immobilaiseri võtmed kindlustatud veoki omadeks, siis pidi ta hindama, kas hageja kasutas sõiduki turvaseadmeid vastavuses kindlustuslepinguga, kas esitatud on kõik sõiduki võtmed ning kas seda on tehtud õigeaegselt. Kindlustustingimuste TS 972 punktide 9. 2. 2 ja 9. 2. 5 kohaselt oleks hageja pidanud sõiduki kõik võtmed ja registreerimistunnistuse mõlemad osad kostjale esitama viivitamatult koos teatega sõiduki vargusest. R.L. esitas need 27. aprillil 2000. a., seega pärast keeldumisteadet. Punkti 11. 2. 2 kohaselt kindlustushüvitist ei maksta, kui kindlustusvõtja ei esita sõiduki registreerimisdokumenti ja kõiki võtmeid, v. a. juhul, kui sõiduk hõivati röövimise teel. Röövimist ei ole tuvastatud. Seega puudub alus kindlustushüvitise maksmiseks. Täiendavaks aluseks kahju hüvitamata jätmiseks on kindlustustingimuste p. 11.

käivitamisel enne selle vargust. Tõendatud ei ole asjaolu, et sõiduk varastati, kasutades originaalvõtmeid ja –dokumente. Põhjuslik seos veokisse peidetud varuvõtmete ja veoki varguse vahel puudub. Sõiduki registreerimistunnistuse B-osa esitamine kohtuistungil ei ole selline kindlustuslepingu rikkumine, mille tõttu võiks kindlustusandja keelduda hüvitise maksmisest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks ja otsuse lõppjäreldus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Samas tuleb otsuse motiive täpsustada. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli sõidukikindlustuse leping, mille objektiks oli sadulauto Volvo (registrimärgiga *** ***) ning mille lahutamatuks osaks olid kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimused ÜU 991 ja sõidukikindlustuse üldtingimused TS

selle kohta, et kiri hagejale üle anti. Ka linnakohus tuvastas otsuses, et hagejani ei olnud kirjeldatud kiri jõudnud, seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud. Muid tõendeid hagejale kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta ei ole kostja esitanud. Tunnistaja T.K.e ütlustest, et tema juuresolekul R.L.iga võtmete üleandmisest juttu ei olnud (tl. 124), ei saa teha teistsugust järeldust. Ka tunnistaja S.M. ei väitnud, nagu oleks ta kohtumistel hageja esindaja R.L.iga talle enne keeldumisotsuse tegemist võtmete ja registreerimisdokumentide esitamiseks mingi tähtaja andnud (tl. 126). Asjaolust, et selle tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tal R.L.iga kokkulepet, et nimetatu võib varastega läbirääkimiste ajaks jätta nimetatud esemed enda kätte, ei saa teha teistsugust järeldust kohustuse täitmiseks tähtaja andmise kohta. Kostja keeldumisotsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg. 1 kohaselt tuli tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Arvestades asjaolu, et kostja teadis sellest, et vargad on hagejale teinud ettepaneku sõiduki tagasiostmiseks, ja osales ka ise selle küsimuse aruteludel, oleks kostja pidanud enne keeldumisotsuse tegemist tegema hagejale ettepaneku üldtingimuste TS 972 punktis 9. 2. 5 märgitud esemete esitamiseks tema poolt antud tähtaja jooksul, kui ta pidas tähtaja järgimist sedavõrd vajalikuks, et kavatses sellele tuginedes hüvitise maksmisest keelduda. Jättes võtmed kuni 27. aprillini 2000. a. kostjale esitamata, rikkus hageja kindlustuslepingust tulenevat kohustust võtmete üleandmiseks mõistliku aja jooksul pärast kindlustusjuhtumi toimumist. Samas oli kostja keeldumine hüvitise maksmisest hagejale võtmete ja muude üldtingimuste TS 972 punktis 9. 2. 5 loetletud esemete tähtaegselt esitamata jätmise motiivil, ilma et ta oleks hagejale andnud selle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja, vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolul, et keeldumisotsuse tegi kostja 11. aprillil 2000. a., mitte 14. märtsil 2000. a. nagu linnakohus oma otsuses märkis, ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt olulist tähtsust. Vaidluse all ei ole see, et 6. märtsil 2001. a. vormistasid sõiduki omanik Ü. AS ja kostja akti, milles kinnitasid sõiduki registreerimistunnistuse A-osa, kahe süütevõtme, kahe signalisatsioonipuldi ja kahe immobilaiseri võtme üleandmist kostjale (tl. 15). Oma esimese astme kohtu menetluses esitatud väidet, et 6. märtsil üleantud süütevõtmed ei kuulunud varastatud sõidukile, ei ole kostja tõendanud. Nii kinnitas hageja, et auto süütelukk oli 1999. a. vahetatud. Sellest tulenevalt ei saanudki auto käivitamiseks kasutatavad võtmed ühtida sõiduki valmistamisel tehases paigaldatud süüteluku VIN koodiga võtmetega. Sellest tulenevalt ei olegi vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, kas kostjale Ü. AS-i poolt üleantud võtmed ühtisid VIN koodiga võtmetega või mitte. Kuna kostja väitis, et talle anti üle ebaõiged võtmed, pidi kostja oma seda väidet vastavalt esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lõikele 1 ka tõendama. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu ei oleks kostjale esitatud võtmetega olnud varastatud sõiduk käivitatav. Samas on tunnistajana üle kuulatud R.L. kinnitanud, et esitatud võtmed olid õiged. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust pidada nimetatu ütlusi ebausaldusväärseteks. Nii ei ole kostja piisavalt põhjendanud oma väidet, nagu oleks R.L. asja lahendamisest isiklikult huvitatud: ainuüksi asjaolu, et nimetatu oli hageja osanik, selleks alust ei anna. Hagi on esitatud soodustatud isiku huvides, kelleks ei ole R.L. ega temaga ühist ärihuvi omav isik. Ka kostja poolt esitatud teised väited ei anna alust väita, et R.L. ütlusi andes valetas. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks ta nõudnud R.L.ilt selgitust võtmete erinevuse kohta, nimetatu oleks aga jätnud selle andmata või esitanud valeandmeid (kaebuse p. 11 alapunkt 2), samuti ei ole kostja küsinud hagejalt selgitust selle kohta, miks ei esitanud hageja süüteluku vahetusse puutuvaid väiteid enne 2003. a., niisugustel asjaoludel ei saa aga seda asjaolu hinnata hageja kahjuks; ukseluku vahetust puudutavaid väiteid (kaebuse p. 11 alapunktid 3 – 4) ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses esitanud, seega ei pidanud hageja nende kohta ka selgitusi esitama; kaebusest ei nähtu, millest järeldas kostja, et R.L. oleks pidanud kriminaalasjas tunnistajana ütlusi andes (kriminaaltoimiku 1. köite lk. 19) süüteluku vahetust nimetama (kaebuse punkt 11 alapunkt 5), sest protokollist ei nähtu, mida R.L.il täpselt kirjeldada paluti;

viide K.O.a ütlustele (kaebuse p. 11 alapunkt 6) ei ole vaidluse kontekstis mõistetav. Asjaolust, et hagejal ei olnud süüteluku vahetuse kohta esitada kirjalikku dokumenti, ei saa järeldada, et süüteluku vahetust ei ole toimunud. Nõustuda ei saa kostjaga, nagu oleks hageja pidanud kindlustuslepingu sõlmimisel tulenevalt üldtingimuste TS 972 punktist 9. 1. 2 teavitama kindlustusandjat asjaolust, et auto süütelukk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist vahetatud. Nii kohustab osundatud punkt kindlustusvõtjat informeerima kirjalikult kindlustusandjat kindlustusobjekti ja kindlustusriski puudutavate oluliste andmete muutumisest nagu sõiduki võõrandamine, registreerimismärgi vahetamine, sõiduki kasutamisviisi muutmine, võtmete kaotsiminek jne. esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viiendal tööpäeval arvetes nende muutuste ilmnemisest. Seega peetakse osundatud lepingupunktis silmas muudatusi, mis leiavad aset pärast lepingu sõlmimist. Kostja ei ole tuginenud lepingupunktile, mis oleks kohustanud hagejat lepingu sõlmimisel teavitama kostjat süüteluku vahetamisest, mis leidis aset enne lepingu sõlmimist. Ka ei ole tuginetud väitele, nagu oleks kostja selle kohta hagejalt andmeid küsinud, hageja oleks aga jätnud andmed esitamata või esitanud valeandmeid. Apellatsioonkaebuses väidetava protsessiõigusnormi rikkumise näol oli tegemist rikkumisega, mis oleks olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Kui linnakohus ei osundanud kostjale, et tema poolt võtmete mittevastavuse tõendamiseks esitatud tõendid ei ole piisavad, oli kostjal võimalus lisada seda asjaolu tõendavad tõendid apellatsioonkaebusele ning taotleda nende kui uute tõendite vastuvõtmist TsMS § 308 lg. 1 alusel, põhjendades tõendite varasemalt esitamata jätmise kaalukat põhjust. Sel juhul oleks kolleegium linnakohtupoolse protsessiõigusnormi rikkumise tuvastamisel saanud kostja poolt esitatud tõendid vastu võtta ja neid hinnata. Kostja ei ole seda võimalust kasutanud ega põhjendanud, mis teda apellatsioonimenetluses tõendeid esitamast takistas. Ka ei ole kostja apellatsioonkaebuses märkinud, milliseid tõendeid ta oleks soovinud esitada, ega taotlenud apellatsioonikohtu abi tõendite kogumisel. Niisugustel asjaoludel ei ole kaebuses esiletoodu põhjal võimalik väita, et kostjale tõendite ebapiisavusele osutamata jätmine mõjutas otsust ning et kui protsessiõigusnormi rikkumist ei oleks olnud, oleks tulemuseks olnud teistsugune otsus. Kuna kostja ei ole tõendanud, et talle üleantud võtmed ei olnud varastatud auto käivitamiseks kasutatavad, siis on alusetu ka kostja väide, nagu oleks hageja valevõtmete kindlustusandjale esitamisega teda eksitanud või petnud. Sellest tulenevalt ei ole kostjal õigust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest kindlustustingimuste ÜU 991 punkti

et üldtingimuste TS 972 punkt 11. 2. 2 üldtingimuste ÜU 991 punkti 5. 4. 1 kohaldamist ei välista, vaid nimetatud lepingutingimusi tuleb tõlgendada koosmõjus vastavalt eespoolkirjeldatule. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et hagejapoolsel viivitamisel võtmete ja registreerimistunnistuse B-osa üleandmisega oleks olnud mõju kahju tekkimisele või selle suurusele või kahju põhjuse või selle suuruse kindlakstegemisele. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks süüdistatava U.N.i poolt kriminaalasjas antud ütlustega tõendatud, et sõiduk varastati hageja käes olnud võtmeid ja registreerimistunnistust kasutades. Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2001. a. otsusega mõisteti U.N. süüdi vaidlusaluse sõiduki varguses vastavalt esitatud süüdistusele, kusjuures süüdistuse kohaselt käivitas nimetatu sõiduki valevõtmega. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu saaks U.N.i selgitustest kriminaaltoimiku 2. köite lehekülgedel 351, 469 pöördel ja 498, millele apellant on kaebuses osundanud, teha järelduse, et varguse toimepanemisel kasutas ta originaalvõtit ning auto ehtsaid dokumente, sest seda ei ole nimetatu osundatud ütlustes väitnud. U.N.i tsiviilasjas tunnistajana ülekuulamist ei ole kostja taotlenud. Muid tõendeid selle kohta, nagu oleks varguse toimepanemisel kasutatud hageja poolt kostjale üle andmata võtit ja registreerimistunnistuse B-osa, ei ole kostja esitanud. Samas nähtub kriminaaltoimiku 1. köite leheküljelt 16, et kriminaalasja uurivale uurijale on hageja registreerimistunnistuse B-osa esitanud. Seega oli see pärast varguse toimepanemist hageja valduses ja põhjendatud ei ole kostja kahtlustus, nagu oleksid vargad seda kasutanud. Asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et hageja ja varaste vahel oli varguse toimepanemisel mingigi koostöö, ei ole kostja esile toonud. Asjaolule, nagu oleks varastatud sõidukil puudunud signalisatsioon ja immobilaiser, nagu ka sellele, et tal oli alus keelduda hüvitise maksmisest ka kindlustustingimuste TS 972 punkti 11. 2. 4 alusel, ei ole kostja esimese astme kohtu menetluses tuginenud. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 319 lg. 2 mõtte kohaselt ei saanud apellant kaebuses tugineda asjaoludele, mida ta varasemas menetluses ei olnud esitanud, nimetatud väited jätab kolleegium seetõttu tähelepanuta. Samal põhjusel jääb tähelepanuta kostja väide autol lisaks kahele originaalvõtmele ühe autosse peidetud lisavõtme olemasolust. Kindlustushüvitise suuruse arvestuse üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Apellatsioonimenetluse kohtukulude hüvitamist ei ole taotletud.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.