2-05-1910/8 - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED K.P. esitas Tartu Maakohtule hagi V.P. vastu abielu lahutamiseks, ühisvara jagamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte abielu sõlmitud 22.04.2000 Tartu Maavalitsuse Perekonnaseisuosakonnas. Poolte kooselu lõppes mais 2003, kui kostja kolis ära poolte ühisest elukohast. Abielu jooksul liisiti korter Nõos. Liisinglepingu allkirjastas kostja üksinda, lepingu summa oli 108 000 krooni. Kostja sõlmis 2003. a augustis hageja nõusolekuta AS-iga Hansa Liising uue liisinglepingu, millega suurendas liisingu summat 94 000 krooni võrra ning pikendas liisinglepingu tähtaega 15 aastani. Kuna kostja teatas, et kavatseb korteri müüa, s.t liisinglepingu tasu eest üle anda, võttis liisinglepingu järgsed õigused ja kohustused kokkuleppel panga ning kostjaga 23.12.2003 üle hageja õde Karin Kõiv. Liisinglepingu ülevõtmise eest maksis K. Kõiv kostjale tasu 30 000 krooni. Kostja sai endale ka liisinglepingu muutmisest saadud raha 91 661.07 krooni. Kuivõrd abikaasadel olid lepinguga seoses võrdsed õigused ja kohustused, soovis hageja saadud tasu abikaasade vahel jagada võrdselt. Korteri hinna tõus võimaldas lõpetada ühise kohustuse Sampo Panga ees ning sõlmida uue liisinglepingu Hansa Liisinguga. Lepinguga alandati intressi ja suurendati summat, kuid erinevalt varasemast lepingust Sampo Pangaga, ei läinud kogu summa mitte korteri müüjale, vaid osa jäi kostjale. Osa korteri hetke väärtusest võeti rahas välja, s. o kostja käitus osaliselt korteri müüjana. Poolte ühiseks tuluks on seega 91 661.07+30 000-6969.32 = 114 691.75 krooni. Kuivõrd raha on makstud kostjale, soovis hageja sellest 57 345.90 krooni väljamõistmist kostjalt hageja kasuks. Hageja taotles jagada ühisvarana veel: vedrumadrats 1000 krooni; triikraud 150 krooni; elutoa vaip 500 krooni; magamistoavaip 1000 krooni; riidekapp 3000 krooni; kardinad 100 krooni; kardinapuu 50 krooni; raamitud pilt 200 krooni; toolid 4 tk 800 krooni; magamistoa valgusti 400 krooni; täispuidust voodi 2500 krooni; pesumasin 1000 krooni; nurgadiivan 1000 krooni; TV alus 700 krooni; täispuidust köögilaud 1500 krooni; köögimööbel 8000 krooni; kaks veekeetjat 100 krooni; külmkapp; serviis 200 krooni; elektripliit 400 krooni; sõiduauto Audi 2500 krooni. Kohustusena taotles hageja jagada korteri kommunaalmaksete võlgnevuse

Tartu Maakohus rahuldas 27. detsembri 2005 otsusega K.P. hagi V.P. vastu ning lahutas V.P. ja K.P. abielu. Maakohus jagas poolte ühisvara selliselt, et jättis K.P. korteriomandi 22.02.2001 liisinglepingust tuleneva varalise õiguse väärtusega 57 345.86 krooni; vedrumadratsi väärtusega 1250 krooni; triikraua väärtusega 175 krooni; elutoa vaiba väärtusega 1250 krooni; magamistoa vaiba väärtusega 1100 krooni; riidekapi väärtusega 4000 krooni; kardinad väärtusega 100 krooni; kardinapuu väärtusega 50 krooni; toolid 4 tk väärtusega 800 krooni; magamistoa valgusti väärtusega 800 krooni; täispuidust voodi väärtusega 2500 krooni; pesumasina väärtusega 2500 krooni; täispuidust köögilaua väärtusega 1500 krooni; köögimööbli väärtusega 20 000 krooni; sõiduauto Audi 100; AS-iga Sampo Pank 18.12.2001 sõlmitud järelmaksulimiidilepingust tuleneva võlgnevuse 10 000 krooni. Ühisvarast jättis maakohus V.P. le raamitud pildi väärtusega 200 krooni; nurgadiivani väärtusega 1000 krooni; TV aluse väärtusega 700 krooni ja korteriomandi kommunaalmaksete võlgnevuse 2767.25 krooni ning mõistis V.P. lt välja rahalise hüvituse K.P. kasuks ühisvarast enamsaadu arvel 29 050.60 krooni. Maakohus mõistis V.P. lt välja elatise alates 17.03.2005 K.P. kasuks 1345 krooni tütare ülalpidamiseks ja 1300 krooni tütre ülalpidamiseks kuni tütarde täisealiseks saamiseni. Otsuse põhjenduste kohaselt on PKS §-de 14 lg 1, 18 lg 1, 2, 5 ja 19 lg 1, 4 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara nende abikaasade ühisvara ja abielu lahutamisel võidakse abikaasade ühisvara vaidluse korral jagada kohtus, kusjuures ühisvara koosseis määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseteks ja kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. PKS § 18 lg 2 kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Ühisvara väärtus aga ühisvara jagamise aja seisuga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus ja eseme harilikuks väärtuseks on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Ehkki poolte kooselu oli lõppenud, ei kadunud poolte ühine õigus seoses liisinglepinguga. Rahaliselt hinnatav õigus kestis edasi kooselu lõppemisest sõltumata. PKS § 17 lg 1 kohaselt on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada ning sama paragrahvi lg 4, 5 kohaselt on tehinguteks registrisse kantavate vallasasjadega ja kinnisasjadega vajalik teise abikaasa nõusolek. Kuna 21.08.2003 korteriomandi müügileping taolist hageja nõusolekut ei sisalda ja kuivõrd abikaasadel olid

lepinguga seoses võrdsed õigused ja kohustused, siis tuleb kostja poolt saadud tasu abikaasade vahel jagada võrdselt. Võrdselt tuleb jagada ka 24.12.2003 liisinglepingu ülevõtmise lepingu alusel K. Kõivu poolt kostjale tasutud 30 000 krooni. Poolte ühiseks tuluks korteriomandi liisinglepingu järgi on 91 661.07 + 30 000 = 121 661.04 krooni, millest hagejale kuuluv pool on 60 830.52 krooni. Sellest maha arvestades hageja kohustuse 3484.66 krooni, jääb alles 57 345.86 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks seoses korteriomandi liisinglepingust tulenevate varaliste õigustega välja mõista. Poolte ühiste kohustustena tuleb jagada 18.12.2001 AS-iga Sampo Pank sõlmitud järelmaksulepingust tulenev kohustus 2003. a mai seisuga summas 20 000 krooni ja korteriomandi kommunaalmaksete võlgnevus 2003. a mai seisuga summas 5534.50 krooni. Varalise kohustusena tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 10 000 krooni ja kostjalt hageja kasuks 2767.25 krooni. Pooled taotlesid jagada vallasasjad: vedrumadrats, triikraud, elutoa vaip, magamistoavaip, riidekapp, kardinad, kardinapuu, raamitud pilt, toolid 4 tk, magamistoa valgusti, täispuidust voodi, pesumasin, nurgadiivan, TV alus, täispuidust köögilaud, köögimööbel, sõiduauto Audi 100 reg nr 039 ADO. Poolte pakutud hindade keskmist arvestades tuleb jätta hagejale vedrumadrats 1250 krooni, triikraud 175 krooni, elutoavaip 1250 krooni, magamistoavaip 1100 krooni, riidekapp 4000 krooni, kardinad 100 krooni, kardinapuu 50 krooni, toolid 4 tk 800 krooni, magamistoa valgusti 800 krooni, täispuidust voodi 2500 krooni, pesumasin 2500 krooni, täispuidust köögilaud 1500 krooni, kuna hageja on neid esemeid endale soovinud. Köögimööbel väärtusega 20 000 krooni tuleb jätta hagejale, arvestades väärtuse määramisel kostja seletusega, et tema tellis ja maksis köögimööbli eest ja köögimööbli hind võis olla isegi üle 20 000 krooni. Sõiduauto Audi 100 tuleb jätta hagejale väärtusega 8000 krooni, arvestades, et sõiduauto on hageja isa Peeter Kõivu kasutuses ja pärast väikest remonti sõidukõlblik. Kostja on määranud selle hinna tuginedes sõidukite keskmisele turuhinnale. Hagejale jääb ühisvara väärtusega 44 025 krooni ja kostjale 1900 krooni. Pool ühisvarast oleks 22 962.50 krooni ning hagejalt kuulub kostja kasuks väljamõistmisele ühisvarast enamsaadu arvel 21 062.50 krooni. Tehes poolte varaliste õiguste ja kohustuste vahel tasaarvestuse 57 345.86 - 21 062.50 - 10 000+ 2767.25 = 29 050.60 krooni, milline rahaline hüvitus kuulub kostjalt hageja kasuks ühisvarast enamsaadu arvel väljamõistmisele. Kuna hageja nõuded kuulusid rahuldamisele, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 500 krooni ja õigusabikulud summas 12 272 krooni. TsMS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus kostjalt välja riigilõivu summas 4850 krooni riigituludesse (ühisvara jagamise nõudelt 2400 krooni ja elatise nõudelt 2450 krooni).

väärtuse (44 025 kr) ning sellest tulenevalt ka V.P. ühisvarast enamsaadu arvel K.P. kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse (29 050.60 kr) osas, samuti osaliselt ka kohtukulude jaotuse osas. K.P. hagi V.P. vastu ühisvara jagamise nõudes tuleb lugeda rahuldatuks osaliselt ning K.P. jäetud ühisvara väärtuseks tuleb lugeda 33 775 krooni ja V.P. lt K.P. kasuks ühisvarast enamsaadu arvel välja mõistetud hüvitise suuruseks tuleb lugeda 34 175.61 krooni. V.P. lt K.P. kasuks väljamõistetud kohtukulude suuruseks tuleb lugeda 10 300 krooni ning V.P. lt riigituludesse sissenõutud summa suuruseks tuleb lugeda 4250 krooni. Muus osas tuleb Tartu Maakohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata. Tulenevalt kehtiva TsMS §-st 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. V.P. poolt esitatud apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustatakse selles Tartu Maakohtu 27.12.2005 otsust üksnes selles osas, mis puudutab V.P. poolt 21.08.2003 ostumüügilepingu alusel AS-lt Hansa Liising saadud 91 661.07 krooni arvestamist abikaasade ühisvara hulka ja kohtukulude jaotust. K.P. vastuapellatsioonkaebuses vaidlustatakse Tartu Maakohtu 27.12.2005 otsust osas, millega jäeti 4000 kroonise väärtusega riidekapp K.P. ja loeti K.P. jäetud vallasasjade – pesumasina, köögimööbli ja sõiduauto Audi 100 - väärtusteks vastavalt 2500, 20 000 ja 8000 krooni. V.P. apellatsioonkaebus on põhjendatud üksnes kohtukulude jagamise osas. AS-lt Hansa Liising 21.08.2003 saadud 91 661.07 krooni ühisvara hulka lugemise osas on maakohtu vaidlustatud otsus õige ja põhjendatud ning nimetatud osas puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna nimetatud summa saamine oli seotud poolte abielu kestel AS-ga Sampo Liising sõlmitud korteriomandi ostu-müügilepinguga, s. o tegemist oli sellest lepingust tekkinud abikaasade õiguste ja kohustuste realiseerimisega, siis tuleb 91 661.07 krooni lugeda ühisvarasse kuuluvaks kui 22.02.2001 sõlmitud ostu-müügi lepingust tulenev õigus, olenemata sellest, et selle väljamaksmise ajaks oli V.P. ja K.P. abielusuhted lõppenud. Asja materjalidest nähtuvalt on V.P. abielu ajal 22.02.2001 sõlminud ostu-müügilepingu ASga Sampo Liising, millise lepingu objektiks oli asuv korteriomand ja mille V.P. ostis (omandi ülekandmiseta lepingu sõlmimise ajal) AS-lt Sampo Liising saadud finantseeringu alusel, saades korteriomandi valdamise õiguse ja kohustuse tasuda liisingufirmale korteriomandi müügihind igakuiste maksetena 10 aasta jooksul. Vaidlust ei ole olnud selle üle, et tegemist oli perekonna huvides võetud varalise kohustusega, kuna V.P. asus koos perega nimetatud korterisse elama. Samuti tasuti ühise kohustusena korteri ostu-müügilepingust tulenevaid järelmaksusummasid. Pärast abielusuhete lõppemist 2003. a mais on V.P. esmalt sõlminud liisinglepingu AS-ga Hansa Liising Eesti (maakohtu toimik, lk 93-99), millise lepingu esemeks oli seesama Nõos asuv korteriomand. Liisinglepingu sisust nähtuvalt oli see sõlmitud lähtudes V.P. soovist kasutada liisingueset samas lepingus märgitud tingimustel ning liisinguandja nõusolekust finantseerida liisingueseme kasutamise võimaldamiseks vajalikku tehingut. 21.08.2003 sõlmisid AS Sampo Liising, AS Hansa Liising Eesti ja V.P. korteriomandi müügilepingu (maakohtu toimik, lk 46-52), millega AS Sampo Liising müüs asuva korteriomandi 187 000 krooni eest AS-le Hansa Liising Eesti. Lepingu eseme müügisummast tasus ostja 95 338.93 krooni AS-le Sampo Liising ning 91 661.07 krooni kanti üle V.P. arveldusarvele. Ostu-müügilepingust nähtub ka müüja ja V.P. kokkulepe, et nende vahel 16.02.2001 sõlmitud kapitalirendileping loetakse lõppenuks AS Hansa Liising Eesti poolt 95 338.93 krooni tasumisega AS Sampo Liising arvele.

Toimiku materjalidest ja ka apellatsioonkaebusest nähtuvalt on V.P. nõustunud sellega, et abielu kestel sõlmitud ostu-müügilepingu (liisinglepingu) puhul (sõlmitud AS-ga Sampo Liising) olid abikaasade ühisvarana käsitletavad poolte õigused ja kohustused, mis nimetatud lepingust tulenesid. Samuti on V.P. oma vastuses hagiavaldusele taotlenud ka nende liisingumaksete, mis on V.P. lahusvara arvelt tehtud alates 2003. a maist kuni 24.12.2003, arvestamist poolte ühise kohustusena ja poole liisingumaksete summa väljamõistmist hagejalt kostja kasuks. Perekonna huvides soetatud korteriomandi omandamiseks sõlmitud ostumüügileping ja sellele eelnev kapitalirendileping olid sõlmitud abielu ajal ning abielu ajal tekkisid pooltele ka nimetatud lepingust tulenevad õigused ja kohustused ning need ei lõppenud poolte abielusuhete lõppemisega. 21.08.2003 AS Hansa Liising Eesti poolt V.P. le üle kantud rahasumma tulenes abielu ajal võetud ühistest kohustustest ja õigustest (lepingutest nähtuvalt oli tegemist V.P. le vahesumma väljamaksmisega, mis tulenes V.P. ja AS Sampo Liising vahel 2001. a sõlmitud ostu-müügilepingus märgitud korteriomandi hinnast ja senini AS-le Sampo Liising tasutud liisingumaksete summa ning 21.08.2003 AS Sampo Liising poolt AS-le Hansa Liising Eesti müüdud sellesama korteriomandi hinna vahest). Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et tegemist on V.P. poolt pärast abielusuhete lõppu võetud laenuga, mida ei saa ühisvara hulka lugeda. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud käsitleda 21.08.2003 ostu-müügilepingu alusel AS Hansa Liising Eesti poolt V.P. le makstud 91 661.07 krooni tema lahusvarana PKS § 15 lg 1 mõttes, olenemata sellest, et liisingufirma on selle V.P. le välja maksnud pärast V.P. ja K.P. abielusuhete lõppemist. Põhjendatud on V.P. apellatsioonkaebus osas, milles leitakse, et maakohus mõistis põhjendamatult kostjalt hageja kasuks välja kõik viimase poolt kantud kohtukulud, arvestamata seda, et tegelikult ei rahuldatud ühisvara jagamise osas hagi täies ulatuses, s. o ei mõistetud hagejale kostjalt ühisvara arvel välja sellist summat, nagu on nõutud hagiavalduses. Arvestades seda, et hagiavalduses nõuti lisaks ühisvara esemelisele jagamisele V.P. lt ka 56 850 krooni väljamõistmist ja arvestades seda summat, millise maakohus V.P. lt K.P. kasuks välja mõistis (29 050.60 kr) ning milline summa loetakse V.P. lt K.P. kasuks väljamõistetuks käesoleva otsuse alusel, samuti ka elatise väljamõistmise nõuet ja abielulahutuse nõuet, mis tervikuna rahuldati, peab ringkonnakohus maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS §-de 60 ja 61 alusel õigeks ja põhjendatuks lugeda V.P. lt K.P. kasuks esimese astme kohtukuludena väljamõistetuks riigilõiv 300 krooni (abielulahutuse nõudelt tasutud riigilõiv) ja õigusabikulud 10 000 krooni, kokku seega 10 300 krooni. Ühisvara jagamise nõudelt tasutud riigilõiv 200 krooni ja õigusabikulud ülejäänud osas (2272 krooni) tuleb jätta K.P. enda kanda. Kuna K.P. oli seadusest tulenevalt vabastatud riigilõivu tasumisest elatisenõudelt ja maakohtu määruse alusel osaliselt vabastatud riigilõivu tasumisest ühisvara jagamise nõudelt, siis vastavalt TsMS §-le 64 lg 1 tuleb V.P. lt riigituludesse välja mõista riigilõiv elatisenõudelt summas 2450 krooni ja ühisvara jagamise nõudelt summas 1800 krooni, kokku seega 4250 krooni. Arvestades K.P. sissetuleku suurust jätab ringkonnakohus TsMS § 64 lg 2 alusel ühisvara jagamise nõudelt veel tasumisele kuuluva riigilõivusumma (600 krooni) K. P riigituludesse välja mõistmata, s. o selles osas jääb riigilõiv riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et K.P. poolt esitatud vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning lugeda K.P. jäetud vallasvara hulka kuuluva pesumasina väärtuseks 2500 krooni asemel 1000 krooni, köögimööbli väärtuseks 20 000 krooni asemel 14 000 krooni ja sõiduauto Audi 100 väärtuseks 8000 krooni asemel 5250 krooni. Osas, milles taotleti vaidlustatud maakohtu otsusega K.P. jäetud riidekapi (väärtus 4000 kr) jätmist hageja asemel kostjale, s. o V.P. le, tuleb vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

K.P. poolt esitatud hagiavaldusest nähtuvalt on hageja ise lugenud riidekapi ühisvara hulka kuuluvaks ning olnud nõus sellega, et riidekapp jäetakse temale, arvestades V.P. vastu esitatud ühisvara jagamise nõude summast maha hagiavalduses loetletud asjade (s. h sama riidekapi) väärtuse. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole K.P. väljendanud maakohtus toimunud menetluse ajal soovi, et riidekapp jäetaks kostjale, samuti ei ole K.P. vastu vaielnud V.P. selgitusele (maakohtu toimik, lk 120), mille kohaselt ei soovinud V.P. riidekappi endale, kuna tema uus eluruum on juba sisustatud ja ta ei vaja seda kappi. Arvestades ka seda, et riidekapp asub asuvas korteris, mida kasutab oma eluruumina K. P, siis on maakohus põhjendatult jätnud riidekapi hagejale. Maakohtu poolt nimetatud riidekapile omistatud väärtust (4000 kr) K.P. vaidlustanud ei ole. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus jätnud pesumasina hagejale, lugedes pesumasina väärtuseks 2500 krooni, mis on poolte poolt pakutud hindade (1000 ja 4000 krooni) keskmine. K.P. on esitanud maakohtule garantiitunnistuse, millest nähtuvalt on pesumasin Beko ostetud 14.04.2000. Ringkonnakohus nõustub vastuapellandi seisukohaga, et arvestades pesumasina vanust ühisvara jagamise aja seisuga, ei ole pesumasina puhul õige ega mõistlik lugeda pesumasina harilikuks väärtuseks e. turuväärtuseks 2500 krooni, mis on hageja ja kostja poolt pakutud hindade (1000 krooni ja 4000 krooni) vahe, vaid pigem tuleb pesumasina väärtusena arvestada hageja poolt pakutud 1000 krooni, kuna käesoleval ajal on 4000 krooni sama marki uue pesumasina hinnaks. Tuginedes sellele, et pesumasin Beko oli ühisvara jagamise ajal kasutatud ja üle viie aasta vana ning ka kättesaadavates internetiportaalides olemasolevale infole (NetiKaubamajas uue pesumasina Beko hind vahemikus 4190-5990 krooni www.netikaubamaja.ee ning portaalis Osta.ee müüdud 2005. a algul kolm aastat vana (kasutatud) pesumasin Beko hinnaga 1 100 krooni – www.osta.ee ), leiab ringkonnakohus, et K.P. jääva vara hulka kuuluva pesumasina väärtuseks tuleb lugeda 1000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult K.P. jääva köögimööbli väärtuseks lugenud 20 000 krooni, tuginedes seejuures üksnes kostja selgitustele, et tema tellis mööbli ja maksis selle eest ning mööbli hind võis olla isegi üle 20 000 krooni. Samas on ka hageja K.P. andnud kohtule seletuse, mille kohaselt temale teadaolevalt oli mööbli hinnaks 8000 krooni, ning kuigi mööbli ostmisel saadi selleks raha 2001. a AS-ga Sampo Pank sõlmitud järelmaksulimiidilepingu alusel, ei kulutatud selle lepingu alusel saadud 20 000 krooni mööblile, vaid osa sellest summast läks ka muuks otstarbeks (maakohtu toimik, lk 121). Ühtegi muud asjakohast tõendit peale poolte seletuste ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitatud selleks, et kohus saaks täpselt kindlaks teha köögimööbli soetamisväärtuse ja väärtuse ühisvara jagamise aja seisuga. Arvestades seda, et eeldatavalt ei olnud 2001. a siiski võimalik soetada köögimööblit hinnaga 8000 krooni ning hageja selgituste kohaselt oli tegemist spetsiaalselt konkreetse köögi jaoks tellitud mööbliga (maakohtu toimik, lk 121), samuti ka seda, et ühisvara väärtus tuleb kindlaks teha selle jagamise aja seisuga, leiab ringkonnakohus, et köögimööbli osas on mõistlik ja põhjendatud lugeda selle väärtuseks hageja ja kostja poolt nimetatud hindade (8000 krooni ja 20 000 krooni) vahe, s. o 14 000 krooni. Sõiduauto Audi 100 väärtuse määramisel on maakohus samuti arvestanud kostja poolt pakutud hinnaga 8000 krooni seetõttu, et kostja olevat sellise hinna pakkunud tuginedes sõidukite keskmisele hinnale internetiportaalides ja ka tunnistaja P. Kõivu ütlustega, et see auto on pärast väikest remonti sõidukõlblik. Samas ei nähtu asja materjalidest, millistest internetiportaalidest ja milliste sõidukite keskmist hinda arvestades on kostja järeldanud, et sellise sõiduauto väärtus on 8000 krooni. Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimk, lk-d 13 ja 112) on selle sõiduauto (Audi 100) ehitusaastaks 1984 ning tunnistaja P. Kõiv on andnud maakohtule ütluse, mille kohaselt: „Momendil on mootoris kolin ja auto vajab remonti. Auto ei sõida hetkel. Ei ole turul ringi vaadanud, ei tea, kui palju sellise väljalaskeaastaga remonti vajav masin võib maksta./.../ Pärast remonti võib olla sõiduk jälle kasutatav, ei tea, kuna auto korda saan.“ Arvestades seda, et tegemist on 22 aastat vana

autoga ning ühisvara jagamise momendil oli see remontivajav sõiduk ja ka seda, et vastava internetiportaali AutoNet.ee (www.autonet.ee) andmetel müüakse 1985. a ja 1986. a väljalaskega sõidukeid Audi 100 hindadega 4700 krooni kui 11 500 krooni, kusjuures remontivajava Audi 100 hinnaks pakutakse 5000 krooni, peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks lugeda sõiduauto Audi 100 väärtuseks hageja ja kostja poolt pakutud hindade 2500 krooni ja 8000 krooni (maakohtu toimik, lk 106) vahe, s. o 5250 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Maakohtu vaidlustatud otsuses märgitud K.P. jääva ühisvara (vedrumadrats väärtusega 1250 krooni; triikraud väärtusega 175 krooni; elutoa vaip väärtusega 1250 krooni; magamistoa vaip väärtusega 1100 krooni; riidekapp väärtusega 4000 krooni; kardinad väärtusega 100 krooni; kardinapuu väärtusega 50 krooni; toolid 4 tk väärtusega 800 krooni; magamistoa valgusti väärtusega 800 krooni; täispuidust voodi väärtusega 2500 krooni; pesumasin väärtusega 1000 krooni; täispuidust köögilaud väärtusega 1500 krooni; köögimööbel väärtusega 14 000 krooni; sõiduauto Audi 100 väärtusega 5250 krooni) koguväärtuseks lugeda 33 775 krooni. Pool ühisvarast oleks sellisel juhul 17 837.50 (kostjale jääva ühisvara väärtus 1900 krooni + 33 775 = 35 675 : 2 = 17 837.50) krooni ja hagejalt kuuluks kostja kasuks väljamõistmisele ühisvarast enamsaadu arvel 15 937.50 (17 837.50 - 1900 = 15 937.50) krooni. Tehes poolte varaliste õiguste ja kohustuste vahel tasaarvestuse (57 345.86 – 15 937.50 – 10 000 + 2767.25 = 34 175.61), kuulub kostja V.P. lt K.P. kasuks ühisvarast enamsaadu arvel väljamõistmisele 34 175. 61 krooni. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut, siis juhindub ringkonnakohus menetluskulude osas kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS-st. Nimetatud seaduse § 60 lg 8 kohaselt apellatsioonimenetluse kohtukulud jaotab ringkonnakohus sama paragrahvi lõigetes 1-7 nimetatud alustel. Arvestades seda, et nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, jätab ringkonnakohus TsMS §-st 60 lg 1 apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.