2-04-1676/4 - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja M. P oli nõus abielu lahutamisega kuid vaidles ühisvara jagamisele vastu. Vastuväidete kohaselt oli pooltel kokkulepe abielu lahutamiseks perekonnaseisuametis ning selleks esitati sinna mitmeid kordi ühiseid avaldusi abielu lahutamiseks, kuid hageja ei ilmunud määratud ajaks kohale vormistama abielu lahutamist. Poolte ühisvara jagati kokkuleppel, kuid hageja süül jäi see notari juures vormistamata, sest hageja ei ilmunud kohale. Pooled olid kokku leppinud, et korteriomand ja kinnistu, millel asus suvila, pidid jääma kostjale, kusjuures kostja pidi maksma hagejale osade võrdsuse tagamiseks kokkulepitud rahasumma 94 000 krooni. Kuna kostjal endal nii palju raha ei olnud, siis andis kostja nimel raha 14 000 krooni juunis 2002 kostja ema V.U., 40 000 krooni juulis-augustis 2002 poolte poeg A.P ja 40 000 krooni oktoobris 2002 minia A.P.. Hageja oli saanud kostjalt kompensatsiooniks 94 000 krooni, kuid hoidus erinevatel ettekäänetel seda kokkulepet notariaalselt vormistamast ning kostja ja kostja võlausaldajate tungival nõudel andis ta kostjale omakäeliselt kirjutatud kohustuse hiljemalt märtsiks 2003 kogu ühisvara lahusvarana kostja nimele vormistada. Pooltevahelised abielulised suhted lõppesid maist 2002, mil hageja lahkus kostja juurest. Kostja taotles ühisvara jagamisel eelpoolnimetatud asjade kostjale jätmist ning kostjalt hagejale kompensatsiooni väljamõistmata jätmist. Abielusuhte lõppemise ajal oli korteriomandi väärtuseks 47 300 krooni (nimetatud korteris ei ole 20 aastat remonti tehtud). Kostja palus kohtul jagada järgneva poolte ühisvara, mille hageja abielusuhte lõppemisel ära viis: videokaamera Samsung maksumusega 6000 krooni; magnetofoni maksumusega 1000 krooni; veluurteki 2x2 m maksumusega 1200 krooni; 7 kasti kahhelplaate maksumusega 2000 krooni ja kardinad maksumusega 150 krooni. Kuna need asjad on või olid abielusuhte lõppemise ajal hageja valduses, siis palub kostja need jätta vara jagamisel hagejale ning kostjale välja mõista rahaline kompensatsioon 5175 krooni. Garaaž on kostja lahusvara, sest ta sai selle pärimise teel oma isalt S.U. Televiisor Samsung oli juba poolte abielusuhte lõppemise ajal amortiseerunud ning sellel puudub turuväärtus. Külmkappi Atlant ei ole pooltel nende ühise kooselu vältel olnud ega ole seda kostjal ka praegu. Formaal-juriidiliselt kuulub hoonestamata kinnistu poolte ühisvara hulka, kuid selle eest ei ole maksnud pooled. Kinnistut soovis poolte poeg A.P. osta endale. Kuna ta viibib Eestist suhteliselt kaugel oli temaga kokkulepe, et kostja vormistab kinnistu oma nimele, millest oli teadlik ka

Otsuse kohaselt on kostja M. P seletustega tõendatud, et poolte abielulised suhted lõppesid mais 2002. Perekonnaseaduse (edaspidi PKS) § 29 lg 3 kohaselt lahendab kohus abielu lahutamisel abikaasade nõudel ka vaidluse ühisvara jagamise üle. PKS §-ide 14 lg 1, 15 lg 1 ja 18 lg 1, 2, 5 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu lahutamisel ja vaidluse korral jagab ühisvara kohus. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 19 lg 1, 2 p 1,3, lg 3 ja 4 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse või teise abikaasa tähelepanuväärivat huvi või kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvarast, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nende ühisvaraks on Võrus asuv korteriomand (Võru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 13403, tl 8), mille väärtus on vastavalt kostja poolt esitatud kinnisvara eksperthinnangule (tl 39-51) 160 000 krooni. Hageja esitatud eksperthinnang (tl 11-21), mille kohaselt selle korteriomandi turuväärtus on 180 000 krooni, ei ole usaldusväärne, kuna hageja poolt esitatud arvamuse kohaselt puuduvad eksperdil andmed ruumide paigutuse, korteri siseviimistluse ja seisukorra kohta (tl 14). Hageja poolt esitatud arvamuse kohaselt on hinnang antud kahetoalise korteriomandi turuväärtuse kohta, kuid kostja seletuse kohaselt, mida ei ole hageja kummutanud, on kolmetoaline korter. Korteriomand jääb vastavalt poolte taotlusele kostjale. Hageja väitel kuulub ühisvara hulka garaažiboks garaažiühistus Roosi. Kostja seletuse kohaselt päris ta garaaži oma isalt ja see garaaž on tema lahusvara. Kostja on esitanud Garaažiühistu Roosi 2 tõendi (tl 38), millest nähtuvalt ühistu kuuenda boksi ehitas S.U. ja see jäi pärast tema surma P kasutusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuigi kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et nimetatud garaaži on pärinud oma isa surma järel kostja, ei ole kohtule esitatud ka tõendeid, et see garaaž kuulub poolte ühisvara hulka. Seega ei ole tõendatud, et garaažiboks garaažiühistus Roosi kuulub poolte ühisvara hulka. Poolte vahel ei ole vaidlust, et ühisvara hulka kuulub kinnistu (Võru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 7473, tl 10). Hageja esitatud ekspert-hinnangu kohaselt on kinnistu turuväärtuseks 150 000 krooni (tl 17). Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, mis selle arvamuse kummutaksid. Seega tuleb lugeda poolte ühisvarasse kuuluvaks kinnistu Võru vallas Võrumõisa külas ning jätta see vastavalt poolte taotlusele kostjale. Samas väidab kostja, et kinnistul asuva suvila parendamiseks on pärast abielusuhete lõppu tehtud kostja poolt kulutusi 108 052 krooni (tl 146). Kostja M. P seletuse kohaselt on vahetatud 2002 2005 suvila katus, maja soojustatud ja vooderdatud, korda tehtud saun, ehitatud aed ja sild. Tunnistajad L. K ja G. B tõendavad, et 2002 kuni käesoleva ajani on M. P suvilal vahetatud katus, maja soojustatud ja pandud uus vooder. G. B ja L. K aitasid M. P autoga värve ja muid materjale poest tuua ning M. P maksis poes kauba eest. Kostja on esitanud OÜ P.A.P.A. Trading Grupp kassa sissetuleku orderi (tl 53), millest nähtuvalt on M.P. tasunud 80 000 krooni ajavahemikus 18.01.2004 - 31.08.2004 teostatud ehitustööde ja materjali eest; OÜ Vimperg hinnapakkumised ja kviitungi (tl 54-56), mille kohaselt on M. P tasunud Rannila

katusematerjali ning paigalduse eest 01.10.2003 21 021 krooni; ehitusmaterjalide ostutšekid (tl 61,105); arve-saatelehed ja kviitungid kassa sissetuleku orderitele (tl 106-109), mille kohaselt on R.P. juulis 2005 tasunud betooniteenuste eest 1991.25 krooni. Paljasõnalised on hageja V. P väited, et ta andis sel perioodil ehitustöödeks raha, sest seda ei kinnita ükski teine tõend. Samuti ei oska V. P täpselt seletada, kui palju ja millal ta raha kostjale andis (tl 156). Pooled ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, mil määral suurenes remonditööde läbi pärast abielusuhete lõppu kinnistu turuväärtus. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Samas, kuna kostja on pärast abielusuhete lõppu märkimisväärselt teinud kulutusi ühisvarasse kuuluval kinnistul asuvate hoonete parendamisse ja hooned moodustavad 1021 m2 kinnistu väärtusest olulise osa, tuleb lugeda eeltoodud tõenditega tõendatuks kostja kulutused suvila soojustus-, vooderdus- ja katusepaigaldustöödele kogusummas 101 021 krooni. Hageja poolt esitatud asja tundva isiku arvamusest (tl 17) nähtub, et kinnistu turuväärtuse määramisel on arvesse võetud, et kinnistul asub laudvoodriga ja profiilplekist katusega aiamaja-suvila. Kohus ei lugenud tõendatuks, et ehitusmaterjalid, mille kohta kostja on esitanud ostutšekid, on kasutatud suvila remontimisel. Samuti on betoonitööd teostatud alles 2005, mistõttu ei saanud need mõjutada 2004 koostatud eksperthinnangus esitatud kinnistu turuväärtust. Kohus luges tõendatuks kostja lahusvara arvel ühisvarasse kuuluva kinnistu väärtuse suurenemise pärast abieluliste suhete lõppu parenduste tegemise teel 101 021 krooni võrra, mistõttu ühisvaraks oleva osa väärtust vähendas selle võrra ning jagatava osa väärtuseks luges 150 000-101 021= 48 979 krooni. Hageja loobus nõudest lugeda ühisvara hulka televiisor Samsung ja külmkapp Atlant (tl 71). Poolte vahel ei ole vaidlust, et ühisvarasse kuuluvad videokaamera Samsung väärtusega 6000 krooni, magnetofon väärtusega 1000 krooni, kardinad väärtusega 150 krooni ja veluurtekk 2 x 2 m. Kostja on hinnanud veluurteki väärtuseks 1200 krooni, hageja väitel on tekk ammu ära kulunud. Kuna ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, tuleb ühisvara jagamisel arvestada ka varaga, mis vahepeal on kasutuskõlbmatuks muutunud. Kuna pooled ei ole esitanud veluurteki väärtuse kinnituseks teisi tõendeid, siis tuleb tema turuväärtuseks lugeda poolte poolt pakutust tuletatud keskmine väärtus 600 krooni. Kuna videokaamera Samsung, magnetofon, kardinad ja veluurtekk on ainuke jagamisele kuuluv vallasvara, siis on otstarbekas need asjad jätta hagejale. Kostja väitel kuuluvad ühisvara hulka veel 7 kasti kahhelplaate väärtusega 2000 krooni. Hageja eitab kahhelplaatide ühisvarasse kuulumist. Kostja M. P ja A. P seletuste kohaselt ostis kahhelplaadid A. P. Seega ei ole tõendatud kahhelplaatide kuulumine poolte ühisvara hulka. Kuna tegemist on varaga, mille väärtus on üle 50 krooni ja kohtule ei ole esitatud notariaalselt vormistatud kinkelepingut, puuduvad tõendid kahhelplaatide poolte ühis- või lahusvarasse kuulumise kohta. Hageja V.P. luges poolte ühisvarasse kuuluvaks kinnistu (Võru Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 5684, tl 9). Kostja M.P. pidas kinnistut poja A.P. pere omandiks. A.P. ja tema abikaasa A.P. on esitanud hagi V.P. ja M.P. vastu hagejate omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule ja kinnistu väljanõudmiseks kostjate valdusest. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hagejad A.P. ja A.P. ning kostja M.P. seletavad, et kinnistu ostis 1995 A.P. , kes maksis selle eest müüjale 10 000 krooni. Kuna A. P viibis välismaal, siis vormistati kinnistu ema M.P. nimele. A. P tahab välismaalt tagasi Eestisse tulles ehitada sinna maja. V.P. seletab, et kinnistu osteti V.P. ja M.P. ühise raha eest.

Õige on V. P väide, et A. P ja A. P ei ole tõendanud oma omandiõigust kinnistule . Asja materjalidest nähtuvalt on M.P. kinnistusraamatusse kantud selle kinnistu omanikuna. M.P. seletuse kohaselt erastas ta elamumaa ja sai kinnistu omanikuks. 24.07.1995 ostis M.P. sellel maal asuva vundamendi, mille eest tunnistaja K.K. ütluste, A.P. ja M.P. seletuste kohaselt tasus A. P 10 000 krooni. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et A. P oleks selle raha M. P kinkinud (notariaalselt tõestatud kinkeleping) või A. P oleks volitanud M. P notariaalset ostumüügilepingut sõlmima. Ostu-müügilepingust nähtuvalt on 10 000 krooni ostja (M. P) poolt müüjale täielikult tasutud. Lepingust nähtuvalt on lepingu tekst enne allakirjutamist pooltele ette loetud ja vastab nende tahtele, mida on kinnitanud notar oma allkirjaga. A. P ja A. P ei ole vaidlustatud ostu-müügilepingu pooleks ja seega ei tekita, muuda ega lõpeta see ostumüügileping nende tsiviilõigusi ega -kohustusi ning neil puudub õigus selle vaidlustamiseks. Kuna kinnistu on omandatud M. P poolt abielu kestel, siis on see PKS § 14 lg 1 kohaselt poolte ühisvara. Hageja on esitanud eksperthinnangu (tl 11-21), mille kohaselt hoonestamata kinnistu turuväärtuseks on 40 000 krooni. Kostja ei ole esitanud seda arvamust kummutavaid tõendeid ja seetõttu loeti kinnistu väärtuseks 40 000 krooni ja jäeti kinnistu kostjale M. P. Kostja M. P esitas vastuväite, mille kohaselt taotles ta ühisvara jagamisel arvestada ühisvarasse kuuluvale korterile pärast abielusuhte lõppemist 2002-2005 tehtud kulutusi 28 123 krooni ja tasutud maamaksu 470 krooni (tl 32, 145-146). Kostja on kohtule esitanud maamaksu teated ja maksekorraldused (tl 57-58, 62-65); õiendid kommunaalmaksete ja üüri tasumise kohta (tl 59-60, 110). Õige on hageja seisukoht, et esitatud tõenditest nähtuvalt on need kohustused tekkinud pärast poolte abieluliste suhete lõppu. Kuna ühisvara (ka õigused ja perekonna huvides võetud kohustused) määratakse kindlaks PKS § 18 lg 2 kohaselt abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei ole need maksed seotud ühisvara jagamise nõude lahendamisega. Seega on poolte ühisvarasse kuuluvat vara kokku 256 729 krooni väärtuses. Ühisvara jagamisel jäeti kostjale M. P vara kokku 248 979 krooni väärtuses ja hagejale V. P vara 7750 krooni väärtuses. PKS § 19 lg 4 alusel, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Mõlema abikaasa osaks ühisvara võrdsel jagamisel on 128 364.50 krooni. Seega mõistis kohus M. P välja mõista rahaline hüvitus 120 614.50 krooni V. P kasuks. Kostja M.P. seletuse kohaselt on ta hagejale kompensatsioonina juba 94 000 krooni maksnud, millest 14 000 krooni andis juunis 2002 tema ema V.U., 40 000 krooni tema poeg A. P ja 40 000 krooni minia A. P. Hageja V.P. eitab raha saamist. Tunnistaja V. U ütluste kohaselt andis ta juunis 2002 V. P 14 000 krooni, sest autole oli raha vaja. V.P. ei ole talle maksnud raha tagasi (tl 136). A. P seletuse kohaselt kandis ta 2002 suvel 2500 eurot Saksamaalt üle V. P (tl 147, 160). A.P. seletuse järgi andis ta 2002 oktoobris V. P 40 000 krooni (tl 148). Kostja on kohtule esitanud koopia kirjast (tl 36), mille kohaselt V.P. kohustub märtsis 2003 kogu neile kuuluva vara ümber kirjutama M. P. V. P seletuse kohaselt andis ta sellise allkirja, kuid nad ei saanud kokkuleppele makstava kompensatsiooni suuruses. Asjaolu, et V. U, A. P ja A. P andsid M. P volinikena V. P kokku 94 000 krooni enamsaadud ühisvara osa kompensatsiooni katteks, ei leidnud usaldusväärselt tõendamist. V. P eitab raha saamist. Tunnistaja V. U ütlustest nähtuvalt oli tema poolt antud raha autole vaja.

1) on apellandilt ebaõigesti välja mõistetud rahaline hüvitus kinnistu eest. Nimetatud kinnistu omandas apellant oma lahusvara arvelt. A.P. ja A.P. ning kostja M.P. seletustega ja tunnistaja K. K ütlustega on tõendatud, et kinnistu osteti A.P. raha eest ning erastati M.P. erastamisväärtpaberite eest, mille ta sai oma lahusvara eest; 2) on ebaõigesti leitud, et tõendamata on jäänud ehitusmaterjalide, mille kohta kostja on esitanud ostutšekid, kasutamine suvila remontimisel. M. P sellekohane seletus, mis kohtuotsuse tegemise ajal oli vaadeldav tõendina, ei ole mitte ühegi tõendiga ümber lükatud; 3) ei ole ühisvara jagamisel arvestatud ühisvarasse kuuluvale korterile pärast abielusuhte lõppemist 2002-2005 tehtud kulutusi 28 123 krooni ja tasutud maamaksu 470 krooni. Kohus on jätnud tähelepanuta, et need kohustused, mida M.P. ainuisikuliselt täitis, lasusid poolte ühisvaral ning ka teine pool oli kohustatud neid kohustusi täitma. Pealegi on kohus ebajärjekindlalt seadust kohaldanud, arvestades pärast poolte abielusuhte lõppu suvila parendamiseks ja säilimiseks tehtud kulutusi, kuid samas jättes arvestamata analoogilised kulutused korteri säilimiseks; 4) on jäetud tähelepanuta, et V. U, A. P ja A. P andsid V. P kokku 94 000 krooni. Kohus on oma otsuses sisuliselt lugenud tuvastatuks selle raha andmise, sest vastasel juhul ei oleks kohtul olnud vaja võtta seisukohta, kellena raha andjad tegutsesid. Kõik nimetatud raha andjad (v.a. V.U. , kelle puhul tuleks arvestada tema kõrget iga ja raha andmisest möödunud aega) ja M. P on kinnitanud, et raha anti enamsaadud ühisvara osa kompensatsiooni katteks. Kusjuures kõik raha andjad viitasid M. P kui kohustatud isikule, kes pidi seda kompensatsiooni V. P maksma. Seega said raha andjad tegutseda ainult M. P volinikena ning kohtu vastupidine seisukoht ei põhine asjas olevatel tõenditel; 5) on jäetud hindamata M. P poolt kohtule esitatud dokument (tl 36), mille kohaselt V. P kohustub märtsis 2003 kogu neile kuuluva vara ümber kirjutama M. P nimele. Kui kohus oleks seda tõendit analüüsinud koos kõigi teiste asjas kogutud tõenditega, siis oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et pooled on eelnevalt ühisvara kokkuleppel ära jaganud, kuid jätnud selle jagamise nõutavas vormis fikseerimata, kusjuures sisuliselt M. P poolt on selle ühisvara kokkuleppe täitmiseks makstud enamsaadu arvel hüvitist V. P 94 000 krooni.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamisele. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kinnistu puhul oleks maakohus pidanud kõrvale kalduma abikaasade osade võrdsusest apellandi kasuks, kuna kinnistu oli omandatud lahusvara arvel. Vastavalt PKS §-ile 19 lg 2 p 3 võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Selleks, et kohaldada ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3, peab see abikaasa, kes taotleb ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist, tõendama, et ühisvara on omandatud tema lahusvara arvel. Apellant ei ole tõendanud, et kinnistu oleks omandatud tema lahusvara arvel. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna ei ole tõendatud A.P. poolt apellandile 10 000 krooni kinkimine, mille eest apellant ostis kinnistu, siis ei ole alust ka väita, et kinnistu oleks omandatud apellandi lahusvara arvel. Samuti ei ole apellant esitanud tõendeid selle kohta, kellele kuulunud ja milliste maksevahendite eest erastati maa 24.07.1995 ostetud vundamendi juurde. Kõike eeltoodut arvestades on maakohus õigesti leidnud, et kinnistu on abikaasade ühisvara ning jaganud selle väärtuse poolte vahel võrdselt. Õige on maakohtu seisukoht, et kostja poolt kohtule esitatud ehitusmaterjalide ostutšekid ei tõenda selle ehitusmaterjali kasutamist suvila remontimisel ning seetõttu ei ole ka õigesti neid ostutšekke arvestatud ühisvara jagamisel. Kostja on kinnitanud oma seletuses, et ta kasutas nimetatud ehitusmaterjali suvila remondil. Kuna aga hageja on sellele vastu vaielnud, siis oleks kostja pidanud tõendama oma väidet muude tõenditega, kuid ta ei ole seda teinud. Seega ei ole kostja tõendanud enda poolt esitatud asjaolu, et ostutšekkidel märgitud ehitusmaterjali on kasutatud suvila remondil. Samuti on maakohus õigesti jätnud ühisvara jagamisel arvesse võtmata kostja poolt tasutud maamaksu 470 krooni ning kulutusi 28 123 krooni, mida ta kandis seoses asuva korteriomandiga pärast abielusuhete lõppemist 2002 – 2005. Vastavalt PKS §-ile 18 lg 2 kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Samuti määratakse kindlaks perekonna huvides võetud kohustused abielusuhte lõppemise aja seisuga. Abielusuhete lõppemise ajal ei olnud hagejal ja kostjal ühist kohustust summas 28 593 krooni ning kuna hagi oli esitatud ühisvara jagamiseks, siis on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt nõutud maksed ei ole hagiga seotud. See asjaolu ei välista aga kostjal soovi korral esitada hagi hageja vastu võlaõiguslikul alusel. Asjakohatu on apellandi seisukoht, et kuna maakohus on ühisvara jagamisel arvesse võtnud suvilale tehtud kulutusi, siis seetõttu oleks pidanud kohus arvestama ka korteriomandiga seoses kantud makseid. Maakohus on arvestanud suvilale tehtud parendustega selleks, et välja selgitada suvila väärtus abielusuhete lõppemise aja seisuga, kuid tasutud maksete puhul ei ole tegemist analoogilise olukorraga. Samuti ei ole tasutud maksed vaadeldavad kulutustena, mis olid vajalikud asja säilimise tagamiseks. Õige on maakohtu seisukoht, et tõendatud ei ole kostja poolt hagejale 94 000 krooni tasumine kompensatsioonina ühisvara eest ning apellatsioonkaebus selles osas on põhjendamatu. Kostja väite kohaselt maksis hagejale tema ema V.U. 14 000 krooni, poeg A. P 40 000 krooni ja minia A.P. 40 000 krooni. Hageja vaidleb vastu 94 000 krooni saamisele. V.U. andis väidetavalt 14 000 krooni hagejale juunis 2002. Makstes väidetavalt kompensatsiooni ühisvara eest, on sisuliselt tegemist kohustuse täitmisega. Kui kohustuse täitmine seisneb rahasummade maksmises, omandab selline kohustus täitmisel laenulepingu kuju. Laenulepingu puhul saab aga rahasummade maksmist kreeditorile võlgniku poolt tõendada tulenevalt juunis 2002 kehtinud TsK §-dest 272 ja 276 üksnes kirjalike tõenditega. Seega kuna hageja vaidleb vastu, siis ei ole tõendatud V. U poolt 14 000 krooni üleandmine. A. P poolt toimus väidetav raha

üleandmine hagejale juunis või juulis 2002. Juhul, kui see toimus juunis 2002, siis laieneb sellele asjaolule TsK §-id 272 ja 276 ning tunnistaja ütlus ei tõenda raha üleandmist. Alates juulist 2002 kehtib VÕS ning VÕS sätetest ei tulene nõuet, et vaidluse korral saab rahalise kohustuse täitmist tõendada üksnes kirjalike tõenditega. Samas aga VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgniku nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi. Seega annab seadus võlgnikule võimaluse varustada end kohustuse täitmise üle vaidluse tekkimise korral kirjaliku tõendiga. Antud juhul ei saa ainuüksi tunnistajate A.P. ja A.P. ütlustele tuginedes väita, et nad andsid V. P kumbki 40 000 krooni, sest V.P. eitab raha saamist ning muid tõendeid selle kohta, et raha tõesti üle anti, asjas ei ole (näit konto väljavõtted jms). Maakohus on andnud hinnangu kostja poolt kohtule esitatud hageja kirjale, mille kohaselt hageja kohustus märtsis 2003 kirjutama kogu neile kuuluva vara kostjale ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda kirja teisiti hinnata kui maakohus. Viidatud kiri ei tõenda seda, et pooled oleksid ühisvara kokkuleppel ära jaganud ning, et kostja oleks olnud maksnud hagejale ühisvara eest kompensatsiooni. Vastavalt PKS §-ile 18 lg 4 abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tuleb tõestada notariaalselt. Poolte ühisvara hulka kuuluvad kinnisasjad, kuid PKS § 18 lg 4 kohast ühisvara jagamise lepingut ei ole esitatud. Seega on alusetu väide, et pooled jagasid ühisvara kokkuleppel. Samuti ei tõenda viidatud kiri kompensatsiooni maksmist, sest seal ei ole isegi märgitud, et oleks makstud ühisvara eest kompensatsiooni. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ile 60 lg 1 jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude kandmise kohta kuludokumente ringkonnakohtule ei ole esitanud.