Kohtulahend

MAAKOHTU LAHEND

tunnistanud pooltevahelist kokkulepet hinna 70 000 krooni osas. Tunnistaja T.S. ütlustest nähtub, et kostja küsis temalt 50 000 krooni ja tunnistaja võttis OÜ Kratt PH juhatuse liikmena nimetatud rahasumma välja osaühingu krediitarvelt Hansapangas Karlova kontoris ja andis selle samal päeval kostja kätte, misjärel pidi kostja kokku saama M. A ja minema ARK-i tehingut vormistama. Tunnistaja nägi pärast kostja käes auto pabereid. T. S poolt raha väljavõtmist ja jäämist aruandva isiku kätte kinnitavad sularaha kviitung ja vastus järelepärimisele (tl 86). Suhteliselt raske oleks üle kolme aasta hiljem kunstlikult luua sidet nimetatud tõendite, tunnistaja ütluste ja sõiduki ostu vahel. On äärmiselt ebausutav, et ostu-müügilepingu ühe olulise tingimuse rikkumisel – ostuhinna tasumata jätmisel – ei esitatud hageja poolt kolme aasta jooksul ühtegi pretensiooni. Seda enam, et sõiduauto näol on tegemist asjaga, mis kaotab kiiresti tarbimis- ja turuväärtust ning mille suhtes õiguste rikkumine eeldaks kiiret ja tõhusat õiguskaitset (??? Müügisumma oli ju kokkulepitud – pigem võiks rääkida raha väärtuse vähenemisest?). Seejuures ei ole tähtsusetu asjaolu, et hageja esindaja M. A näol on tegemist isikuga, kelle üheks tegevusalaks on võlgade tagastamisega seonduvad küsimused. Tegelikkusele mittevastavad on hageja väited, et kostja on lepingu vormistamisest alates vältinud hagejat. Hageja on kohtuistungil andnud seletusi, et kohtus kostjaga lasteaias kuni 2003. aastani, kuid raha tasumise järele temalt ei pärinud. Hageja esindaja M. A, kelle vahendusel ja organiseerimisel tehing toimus, on olnud pidevalt lepingulistes suhetes kostjaga tema äriühingute kaudu. On küsitav, kas saab juhuslikkuseks pidada asjaolu, et üle kolme aasta tagasi toimunud tehingu suhtes esitas

M. A E. A

esindajana nõude ajal, mil tema suhted kostjaga teravnesid eriti. Eeltoodud põhjendustel luges kohus TsK § 233 lg 1 alusel kohustise nõuetekohaselt teostatud täitmisega lõppenuks ja jättis hagi rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

majanduskuludeks, mitte laenuks kostjale ning et raha oli kassas arvele võetud majanduskuluna (aruandva isiku aruande järgi). 3) Asjaolu, et kostja oli enne ostu-müügi tehingut pannud hageja sõiduki müügikuulutused Kuldsesse Börssi ja Soovi, ei tõenda raha tasumist. Esitatud tõenditega on selgelt tõendatud kõnealustel kuupäevadel sõiduki kuulumine hagejale. 4) Kohtu viide, et hageja ei ole kolme aasta jooksul esitanud kostjale nõuet, on vale. Asjas on esitatud hageja esindaja 10.11.2004 kirjalik tasumisnõue kostjale, lisaks on kostja ja T. S avaldustega politseile tõendatud, et hageja esindaja on ka telefonitsi ning SMS teel nõudnud 70 000 krooni tasumist. Kohus jättis tähelepanuta ka hageja väite, et vahepealsel ajal võttis ta arvesse kostja elamu suurt tulekahju, mis tekitas kostja perele ilmselt suuri kahjusid. Lisaks ei ole kohtu järeldus kooskõlas kehtinud TsÜS § 113 lg 1 sättega, mis sätestab hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. Kuivõrd hageja ei nõua viiviseid ega intresse, ei ole tegemist ebamõistliku või kostjat kahjustava venitamisega, vaid isiku äranägemisel ja võimaluste tekkimisel (riigilõivu tasumiseks) tehtud otsusega oma seaduslike õiguste kaitseks. 5) Kohus ei ole protsessiosalisi kohelnud võrdselt. Kohus jättis tähelepanuta hageja seletuse ning kinnituse, et 70 000 krooni laekunud ei ole. Samas minetas kohus võlgniku kohustuse tõendada TsK § 233 lg 3 etteantud viisil kohustuse täitmist. Lisaks eiras kohus ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-62-02 sätestatut, mille järgi peab kohus TsMS §-dest 3 ja 91 tulenevalt pooletele või teistele protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendeid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Asja kahel istungil menetledes ei leidnud kohus hageja tõendite ebapiisavust või vähe veenvust, vaid tegi kostjale ettepaneku makse teostamist tõendada, mida viimane ei teinud. Hageja esindaja teatas protsessis esinenud olulistest protsessinormirikkumistest oma taotlustega 29.04.2005. Nimelt kohtu tegevuse tulemusel kaotas hagi tagamine igasuguse mõtte, kuna vahetult peale hagi tagamise avalduse tegemist väljastati kostjale hagimaterjalid, kes seejärel tühjendas oma pangakontod, mida tõendab kohtutäitur J. Rumjantseva otsus 12.04.2005. Liiatigi väljastas kohus kostja esindajale 30.03.2005 hagi tagamise määruse, kuigi see oli täituri poolt täitmata ning vaatamata hageja esindaja keelule istungi järel. Sellega on kohus rikkunud oluliselt TsMS § 155 lg 5 sätestatut. 6) Kohus on menetlenud asjaolusid ja kogunud tõendeid asjasse kaasamata isiku osas. Kostja on esitanud ning kohus on põhjendamatult vastu võtnud tõendeid, mis ei puuduta hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid, vaid hageja esindaja suhteid kolmandate isikute (T. S) ja kostjale kuuluva ettevõttega. Kolmandate isikute suhete teravnemine ei ole ega saa olla aluseks E. A hagi rahuldamata jätmiseks. Seoses M. A tegevusega hagejale kuuluva 70 000 krooni nõudmisel kostjalt ei ole algatatud kriminaalasja, seega mistahes muud viited teistele suhetele pidanuks kohus jätma tähelepanuta. Viited M. A töösuhetele ei saa seada kahtluse alla E. A nõudeõigust või selle täitmise usutavust ning rikuvad otseselt hageja PS §-des 15 ja 25 sätestatud õigusi.

Seega toimub tasumine eelduslikult asja üleandmisel. Seetõttu on ka poolte tõendamiskoormis võrreldes laenulepinguga erinev – tõendeid peab esitama pool, kes soovib eeldusest kõrvale kalduda. Antud juhul peaks seega hageja tõendama, et pooled leppisid kokku muus kui koheses tasumises. Sellisteks kokkulepeteks oli lepingus isegi eraldi rubriik "tingimused". Sõiduki ostu-müügi (omaniku vahetuse) lepingu allkirjastamisega on pooled kinnitanud, et neil ei ole vastastikuseid kohustusi. Seega on lepingu allkirjastamisega vastastikused kohustused täidetud – müüja on andnud üle omandi, ostja on andnud üle raha. Antud juhul ei saa alahinnata ka väljakujunenud praktika tähtsust. Kasutatud sõidukite müügi puhul toimub omaniku vahetus alles pärast seda, kui pooled on jõudnud ostuhinna tasumises kokkuleppele ning ostuhind on müüjale tasutud. Asjaolu, et müüja ei ole müügihinna ning selle tasumise kohta märkusi teinud, vaid kinnitab praktikat, mille kohaselt toimus müügihinna tasumine enne omanikuvahetuse registreerimist. Tegemist on TsK § 233 lg 2 kirjeldatud situatsiooniga, kus pooled on andnud allkirja selle kohta, et nad on täitmise vastu võtnud. TsK § 233 lg 3 ei ole asjas kohaldatav, kuna reguleerib olukorda, kus üks isik on andnud teisele võladokumendi, mis lubab dokumendi valdajal nõuda võlgnikult täitmist. Antud juhul ei oma leping võladokumendi tähendust, kuna sellest ei selgu võlgnikku, võla summat ega tasumise tähtaega. 2) Kohus ei ole protsessinormi rikkunud. Otsuse tegemisel ei ole lähtutud kostja lepingulise esindaja seletusest. Kohus on seaduslikult otsuse rajanud kohtuistungil tuvastatud asjaoludele ning hinnanud tõendeid nende kogumis ja igakülgselt. Sealjuures on kohus müügihinna tasumise analüüsimisel lähtunud poolte poolt allkirjastatud lepingust, millest ei selgunud, et poolte vahel oleks eksisteerinud kokkulepe ostuhinna hilisema tasumise või maksegraafiku alusel tasumise kohta. Seega pidid vastastikused kohustused olema enne omandiõiguse ülekandmist täidetud. Kohus on analüüsinud kostja avaldatud müügikuulutusi, millest selgub müügitehingu hind. Kohus on lähtunud tunnistaja T. S ütlustest, sularaha kviitungist ja vastusest järelepärimisele, millega kohus luges tõendatuks sõiduki ostuks vajalike rahasummade liikumise. Paljasõnaline on apellandi väide, mille kohaselt on T. S tunnistus tõendina kõlbmatu. Tunnistaja on kohtuistungil kinnitanud, et ei tunne hagejat, ei oma viimase suhtes vihavaenu ning saab anda ütlusi. Samas on apellant väitnud, et kolmandate isikute (T. S) ja apellandi esindaja M. A suhete teravnemine ei saa olla aluseks tehtavale kohtulahendile. Kohus ei ole kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist ning mõlemal poolel oli võimalik tõendada neid asjaolusid, millele nende väited tuginevad. Lisaks kohaldab ja tõlgendab kohus ka materiaalõigust ning antud juhul on kohus ostu-müügilepingu sätteid tõlgendades järeldanud, et kostja on oma kohustuse täitnud. Arusaamatud ja meelevaldsed on apellandi süüdistused, et protsessiosalisi ei ole koheldud võrdselt. Kohus on, väljastades kostja esindajale 30.03.2005 hagi tagamise määruse, käitunud seaduslikult. TsMS § 67 kohaselt on protsessiosalisel õigus tutvuda toimikuga ja teha sellest ärakirju. Kui hagi tagamiseks on kohus teinud määruse juba 11.02.2005, siis kohtutäituri poolt on arestitud kostja arveldusarved alles 18.03.2005, seega enam kui kuu aega hiljem. Kostja on rahalisi vahendeid välja võtnud igapäevaste kulutuste tegemiseks. Kohus on objektiivsuse huvides rahuldanud hageja taotluse arutada asja kollegiaalselt.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Almera ja kostja pidi müügilepingu järgi tasuma hagejale ostuhinnana 70 000 krooni, ning et hageja täitis omapoolse lepingujärgse kohustuse, vormistades ARK-is sõiduki kostja nimele ning andes samas sõiduki valduse kostjale üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hagejale ostuhinna tasunud või mitte. Kuivõrd pooltevaheline müügileping oli sõlmitud enne võlaõigusseaduse jõustumist, siis tuleb vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 11 kohaldada käesolevas asjas vaidluse lahendamiseks enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust. Sel ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lg 1 kohaselt kohustus ostu-müügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustus vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Sama koodeksi § 233 lg 1 sätestas, et kohustise lõpetab nõuetekohaselt teostatud täitmine, ning lõike 2 kohaselt kreeditor, võttes vastu täitmise, oli kohustatud võlgniku nõudmisel andma talle allkirja täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud sätetest tulenevalt lasub võla tasumise tõendamise koormis võlgnikul, s.o käesoleval juhul kostjal, ning ta saab seda teha üksnes TsK § 233 lg 2 sätestatud tõenditega, sest muud tõendid ei ole asjas kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 93 kohaselt lubatavad. Nimetatud tõlgendus tõendite lubatavuse osas tuleneb ka asjaolust, et kui kohustise täitmine seisneb rahasummade maksmises, omandab selline kohustis täitmisel laenulepingu kuju. Laenulepingu puhul saab aga rahasummade maksmist kreeditorile võlgniku poolt tõendada tulenevalt TsK §-dest 272 ja 276 üksnes kirjalike tõenditega, eelkõige kreeditori allkirjaga võlgnetava summa vastuvõtmise kohta. Maakohus on vääralt tõendeid hinnates leidnud, hageja ei ole veenvalt põhjendanud väidet, et kostja poolt on talle kokkulepitud sõiduki hind tasumata. Tulenevalt eelviidatud seadusetõlgendusest lasus ostuhinna tasumise tõendamise kohustus kostjal, mitte hagejal. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole käesoleval esitanud kohtule selliseid tõendeid, millistest saaks tõsikindlalt järeldada, et kostja on hagejale kokkulepitud ostuhinna tasunud. Kohtule on esitatud kirjaliku tõendina ARK-is vormistatud sõiduki müügileping, kuid selles pole märgitud, et müügihind on tasutud ja et tasumine on toimunud enne lepingule allakirjutamist, nii nagu seda on vastustaja-kostja asja läbivaatamisel väitnud. Maakohtu poolt otsuse tegemisel aluseks võetud asjaolud, et: 1) kodanike vahel oli tavaks, et sõiduki ostu-müügileping (omaniku vahetuse leping) vormistati ARK-i poolt väljatöötatud blanketile pärast seda, kui kokkulepe ostu-müügilepingu olulistes tingimustes oli saavutatud ja ostja poolt müüjale sõiduki hind tasutud, 2) ostu-müügileping ei sisalda lisatingimuste osas kokkulepet sõiduki hinna ega selle tasumise kohta, nt märget, et ostuhind on tasumata või tasumise tähtaega või maksegraafikut, 3) kostja avaldas sama sõiduki müügipakkumise kuulutused juba enne pooltevahelise tehingu toimumist 08.11.2001 Kuldses Börsis ja 16.-20.11.2001 Soovis, 4) kostja seletuse kohaselt küsis ta ostu-müügi ARK-is vormistamise päeval T. S. 50 000 krooni ja viimane võttis OÜ Kratt PH juhatuse liikmena nimetatud rahasumma välja osaühingu krediitarvelt Hansapangas Karlova kontoris ja andis selle samal päeval kostja kätte, 5) hageja ei esitanud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist kostjale ühtegi pretensiooni ostuhinna tasumiseks ja seda isegi vaatamata asjaolule, et hageja esindaja M. A üheks tegevusalaks on võlgade tagastamisega seonduv, - ei ole piisavad ning on liialt kaudsed selleks, et neist järeldada kostjapoolset oma kohustuse täitmist. Ainuüksi asjaolust, et ostu-müügileping ei sisaldanud lisatingimuste osas kokkulepet sõiduki hinna ega selle tasumise kohta, ei saa järeldada, et kostja oli sõiduki ostjana ostusumma koheselt hagejale ära tasunud. Hageja ei ole oma allkirjaga ühelgi dokumendil, sh ostumüügilepingul, kinnitanud seda, et ta oleks kostjalt sõiduki müügihinna 70 000 krooni vastu võtnud, seega ei ole kostja esitanud kohtule TsK § 233 lg 2 kohast dokumenti, mis tõendaks tema

poolt ostuhinna tasumist. Sõiduki hinna kohene tasumine ARK-is samaaegselt sõiduki omaniku kande muutmisega võis olla küll vaidlusalusel ajal kodanike vahel tavaks, kuid seda eelkõige juhul, kui lepinguosaliste näol oli tegemist üksteisele võõraste inimestega. Käesoleval juhul olid kostja ja hagejat lepingus esindanud M. A omavahel aga head tuttavad, mistõttu ei saa välistada, et lepiti kokku ostuhinna hilisemas tasumises. Nimetatud asjaolu on ka arvestatav põhjusena, miks hageja ei esitanud kostja vastu nõuet kohe, vaid tegi seda ca 3 aastat sõiduki ostu-müügi vormistamisest hiljem. Hageja on põhjendanud nõude hilisemat esitamist ka asjaoluga, et kostja oli vahepealsel ajal kandnud suurt varalist kahju seoses tema elamu põlenguga. Ka see, et kostja sai ostu-müügi vormistamise päeval T. S 50 000 krooni sularaha, ei tõenda, et kostja täitis nimetatud summaga oma lepingujärgset maksekohustust hageja ees, sest tõendatud ei ole nimetatud summa hagejale üleandmine. Maakohtul puudus alus nimetatud summa saamisega seonduvalt tugineda tunnistaja T. S ütlustele, kuivõrd tulenevalt TsMS § 93 ei olnud tunnistaja ütlustega raha maksmise kohustuse täitmise tõendamine lubatav. Ka asjaolust, et kostja pidas end hagejalt ostetava sõiduki omanikuks juba enne pooltevahelise tehingu toimumist, avaldades müügipakkumised kuulutuslehtedes, ei tulene kuidagi see, et kostja müügihinna kohe omaniku registris ümbervormistamisel tasus. Müügilepingu täitmine müüja poolt asja omandiõiguse üleandmise näol ei pea alati tähendama ilmtingimata seda, et samaaegselt täideti ka ostja poolne maksekohustus. Põhjendatud ei ole vastustaja-kostja viide sellele, et hageja, väites ostusumma mittetasumist, pole näidanud, millal tuli kostjal antud kohustus täita. TsK ostu-müüki reguleerivatest sätetest ei tulenenud, et müügilepingus pidi olema ostusumma tasumise tähtaeg tingimata kindlaks määratud. TsK § 177 lg 1 sätestas, et kui kohustise täitmise tähtaeg on kindlaks määramata või on kindlaks määratud nõudmise momendiga, on kreeditoril õigus nõuda täitmist, võlgnikul aga õigus täita kohustis igal ajal; nimetatud paragrahvi lg 2 järgi oli võlgnik kohustatud sellise kohustise täitma seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast. Kuna pooled ei olnud lepingus kokku leppinud ostja maksekohustuse täitmise konkreetset tähtaega, oli hagejal tulenevalt TsK §-st 177 lg 1 ja 2 õigus nõuda kostjalt võla tasumist igal ajal ja kostja võlgnikuna oli kohustatud võla tasuma arvates hageja poolt nõude esitamise päevast seitsme päeva jooksul. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja oli 10.11.2004 esitanud kostjale kirjaliku nõude ostuhinna tasumiseks, andes selleks 10-päevase tähtaja (vt tõendid tl 13 ja 14). Eeltoodud asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hageja nõue tuleb TsK §-de 173 lg 1; 174; 242 lg 1 ja 249 alusel rahuldada.

Üllar Roostoja

Aarne Sarjas

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.