Kohtulahend

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

OÜ D..

Hagiavalduse kohaselt oli võlausaldajate üldkoosoleku päevakorras pankrotitoimkonna liikme vabastamine ning uue liikme valimine. Haldur otsustas anda igale võlausaldajale hääli proportsionaalselt jõustunud kohtuotsusega kaitstud nõude suurusele, teistele võlausaldajatele haldur hääli ei andnud. Haldur ja kohus võtsid seega ära ka varem antud hääled, kuid mingeid asjaolusid või dokumente varem antud häälte äravõtmise põhjuse tekkimiseks ei ilmnenud. Andes hääli ainult Maksuameti nõudele, on teiste võlausaldajate huvid ja õigused asetatud ebavõrdsesse olukorda. Häälte arvu oleks kohtunik pidanud kinnitama määrusega, kuid kohtuniku määrus ei vastanud TsMS § 212 lõikele 1. Hagejad on jäetud ilma edasikaebamise õigusest. Seega tuleb koosoleku otsus tunnistada kehtetuks. Võlausaldajate üldkoosolekul ja pankrotiseaduses (PankrS) ei ole märgitud otsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega, seega on hagejad ilma jäetud apellatsiooni korras edasikaebe õigusest. Võlausaldajaid ei ole pankrotimenetluse käigus võrdselt koheldud. PankrS § 82 lõigete 4 ja 5, millega piiratakse edasikaebamise korda, kohaldamine hagejate suhtes on põhiseadusevastane. 3. novembri 2004. a. kohtuistungil loobusid hagejad nõudest tunnistada nimetatud õigusnormid põhiseadusevastaseks. Kostja vastuväited Vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnistanud, leides, hagejate väited on põhjendamatud ega ole kooskõlas kohaldamisele kuuluvate seaduste üldise mõttega. Võlausaldajate koosolek toimus 1. jaanuaril 2004. a. kehtima hakanud PankrS sätete kohaselt. PankrS § 82 kirjeldab häälte arvu määramist jätkuvuse printsiibi kohaselt, selle paragrahvi lõige 3 toob sisse muutuse häälte arvu määramisel ja ütleb, kuidas määratakse hääli kuni nõuete kaitsmise koosolekuni. Kuna võlausaldajate koosolekul 27. jaanuaril 2004. a. tekkis vaidlus võlausaldajatele häälte arvu määramise üle, kutsus haldur üldkoosolekule pankrotimenetlust läbi viiva kohtuniku. Koosolekul osalenud kohtunik määras häälte arvu, tehes selle kohta suulise määruse. Häälte arvu vaidlustamist kohtus seadus ette ei näe. Otsus tuleb lugeda tehtuks 27. veebruaril 2004. a., mil koosoleku juhataja teatel võis otsuse halduri juurest kätte saada. Hagejad on mööda lasknud PankrS § 83 lõikes 2 sätestatud nõude esitamise 10-päevase tähtaja, kostja palub kohaldada aegumist.

Vastavalt PankrS § 83 lõikele 1 võib võlausaldaja nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Vastavalt TsMS § 211 lõikele 3 võib edasikaebuse esitada ainult kirjalikult vormistatud kohtumääruse peale. Võlausaldajate üldkoosolekul kohtunik ei teinud määrust, mille peale oleks saanud edasi kaevata. Üldkoosoleku otsus ei saa olla seaduslik, kui selle tegemisel oli rikutud seadusest tulenevat korda algusest peale, alates häälte andmisest. Samuti on kohus ebaõigelt märkinud kostja seaduslikuks esindajaks pankrotitoimkonna esimehe asemel pankrotihalduri. Kostja leidis, et otsuse tegemisel rikuti seadusest tulenevat korda, kuid kohus jättis hagi tunnistamise põhjendamatult arvesse võtmata. Vastustajate seisukoht Kostja AS-i E. (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolek peab OÜ D. apellatsioonkaebust põhjendatuks ja palub selle rahuldada. Hageja OÜ D. peab AS-i E. (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku apellatsioonkaebust põhjendatuks. Hageja poolel esinenud OÜ R.M. leiab, et nii hageja kui kostja apellatsioonkaebused on õiged, paludes need rahuldada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohus on vaidlust lahendades rikkunud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohtuotsus tuleb seetõttu tühistada, hagi tuleb rahuldada. Linnakohtu 3. novembri 2005. a. kohtuistungi protokolli on märgitud, et kostja võttis hagi õigeks (tl. 157). Ka otsuse kirjeldavas osas märkis kohus, et kostja hagiga nõustus. Otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg. 9 kohaselt pidi kohus hagi õigeksvõtu korral arvestama seadustiku §-s 116 sätestatut, nimetatud sätte kohaselt aga, kui üks pool võtab omaks asjaolu, millele teine pool rajab oma nõude või vastuväite, loeb kohus omaksvõetud asjaolu tõendatuks, kui see ei riku teiste protsessiosaliste õigusi ega seaduslikke huve ja kui omaksvõttu ei mõjutatud pettuse ega vägivallaga ning see ei rajanenud eksimusel. Seega pidi kohus seaduse mõtte kohaselt hagi selle õigeksvõtu korral rahuldama, kontrollides eelnevalt, ega ei esine §-s 116 sätestatud asjaolusid. Linnakohus seda ei teinud, jättes hagi õigeksvõtu kostja poolt igasuguse tähelepanuta. Linnakohus küll protokollis kostjapoolse hagi õigeksvõtu, kuid vastuolus TsMS § 182 lg. 1 lausega 1 ei esitanud seda kostjale allakirjutamiseks. Samas on kostja apellatsioonkaebuses kinnitanud, et võttis linnakohtus hagi õigeks. Kuna linnakohus hagi õigeksvõtu osas mingit seisukohta ei võtnud, tuleb seda teha ringkonnakohtul. Nii kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 2 kui alates sellest ajast kehtiva TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seega tuleb ka kostjapoolse hagi õigeksvõtu hindamisel lähtuda uue TsMS-i sätetest. TsMS § 440 lg. 1 kohaselt, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Seega on kohus hagi õigeksvõtuga seotud ega või jätta seda arvestamata. Hagi tuleb juba ainuüksi kostja õigeksvõtu tõttu rahuldada. Lisaks sellele ei saa aga nõustuda ka linnakohtu otsuse sisulise põhjendusega. Vastavalt Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-42-05 antud tõlgendusele saavad võlausaldajad kooskõlas PankrS § 82 lõigetega 4 ja 5 edasi kaevata nii määruse peale, millega kohtunik on kinnitanud halduri poolt võlausaldajatele antud hääled, kui määruse peale, millega üldkoosolekul osalenud kohtunik on võlausaldajatele hääled määranud. Vaidlusaluste häälte määramise ajal kehtinud TsMS § 211 lg. 3 lause 2 kohaselt tuli määrus teha kirjalikult, kui selle peale võis seaduse kohaselt edasi kaevata. Et määrus tuli teha kirjalikult, tulenes ka sama

paragrahvi lõikest 5, mille kohaselt määrus, mida kohus ei tee eel- või kohtuistungil, tehakse kirjalikult. Osundatust tuleneb ühtlasi, et suulise määruse peale ei olnud võimalik erikaebust esitada. Võlausaldajate üldkoosolekul hagejatele 0 hääled määranud kohtunik vastuolus osundatud sätetega kirjalikku määrust ei teinud, seega ei olnud aga võlausaldajatel ka võimalust häälte määramise peale erikaebusega edasi kaevata. PankrS § 83 lg. 1 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku otsuse nõude kehtetuks tunnistamise aluseks muuhulgas asjaolu, et otsuse tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda. Võlausaldajatele häälte määramine selleks seadusega ettenähtud korda järgimata, mille tulemusena võlausaldajad jäeti ilma võimalusest häälte määramise peale edasi kaevata, ja korda rikkudes määratud hääli arvestades üldkoosoleku otsuse tegemine on kolleegiumi hinnangul seadusest tuleneva korra rikkumine, mis toob kaasa otsuse kehtetuks tunnistamise.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.