Kohtulahend

esitamise ajal kehtinud pankrotiseaduse § 60 lg-tele 1 ja 2 ning lg 3 p-dele 1 ja 3. Hagiavalduse kohaselt oli T.P AS N juhatuse liige kuni 04.11.1999, mil ta aktsiaseltsi nõukogu otsusega juhatusest tagasi kutsuti ja AS N uueks juhatuse liikmeks nimetati L.V. Loovutades 02.09.1999, 20.10.1999 ja 25.11.1999 lepingutega suures ulatuses AS N rahalisi nõudeid AS-le M, tegutses T.P hagejale kahjulikult ja vähendas pankrotivõlgniku vara 11 247 735,70 krooni võrra. Vara vähenemine põhjustas äriühingu maksejõuetuse. 25.11.1999 nõudeõiguse loovutamise leping sõlmiti lähikondsete vahel, kuna sel ajal oli L.V juba AS N juhatuse liige ja nõude omandaja AS M juhatuse liige samaaegselt. L.V pani raske juhtimisvea toime sellega, et kasutas AS N juhatuse liikmena AS N vara juriidilise isiku huvide vastaselt enda huvides. L.V ei andnud vastavalt nõudeõiguse loovutamise lepingutele AS N võlgnike poolt AS M (hiljem AS D) pangaarvele tasutud 1 265 702,92 kr. üle hagejale, vaid võttis selle summa AS M arvelduskontolt sularahas välja ja kasutas oma huvides. 21.03.2005 hageja täiendas hagi materiaalõiguslikku alust äriseadustiku §-dega 306 ja 315 ning TsK §-ga 187. Täiendatud hagiavalduse kohaselt rikkusid kostjad AS N juhatuse liikmetena ÄS § 306 lg-st 2 tulenevat kohustust tegutseda äriühingu juhtimisel kõige otstarbekamal viisil ja tekitasid hagejale oma kohustuse rikkumisega kahju. Äriühingu juhatuse liikme kohustus on olla hoolas otsustuste vastuvõtmisel ja mitte võtta aktsiaseltsile põhjendamatuid riske. T.P loovutas nõuete loovutamise lepingutega AS N vara 4 732 363 kr. ulatuses ja L.V loovutas AS N vara 6 515 372,44 kr. ulatuses. Kokku tekitasid kostjad esialgses hagis kirjeldatud juhtimisvigadega hagejale kahju summas 11 247 735,70 kr. TsK § 187 kohaselt tekib solidaarne nõue kohustise eseme jagamatuse korral. AS N loovutatud nõuete alusel AS M arvele laekunud summasid ei ole võimalik jagada selle järgi, kumma kostja juhatuse liikmeks oleku ajal need loovutati, ning seetõttu on kostjate vastutus solidaarne. T.P vaidles hagile vastu ja leidis, et nõudeõiguse loovutamise lepingute sõlmimise eesmärgiks oli parandada AS N majanduslikku olukorda ja saada lootusetutelt deebitoridelt võlad tagasi. Loovutatud nõuete kohta puudusid AS N raamatupidamises kohtukõlblikud tõendid. AS N ostis AS-lt M inkassoteenust, mille vormiks oli nõude loovutamine sissenõudmiseks. L.V hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitis, et ta tegutses AS D juhatuse liikmena õiguspäraselt ja äriühingu huvides ning kahju tekitamine AS-le N ei ole tõendatud. Raske juhtimisvea tuvastamine eeldab hageja maksejõuetuse põhjustamist kostja tegudega. Ent hageja maksejõuetus oli tekkinud juba enne nõudeõiguse loovutamise lepingute sõlmimist. AS N juhatuse liikmena L. V nõudeõiguse loovutamise lepinguid ei sõlminud, sest viimane nõudeõiguse loovutamise leping sõlmiti 25.10.1999, mitte 25.11.1999. Tegemist on trükiveaga lepingu tekstis. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohus jättis hagi 10.11.2005 otsusega rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sai kohus hinnata ainult T.P tegevust AS N juhatuse liikmena, sest 02.09.1999, 20.10.1999, 20.10.1999 ja 25.11.1999 nõuete loovutamise 3(7)

lepingud, millest hagi väitel kahju tekkis, sõlmiti T.P juhatuse liikmeks oleku ajal. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt oli T.P AS N juhatuse liige 16.04.1997 kuni 02.12.1999. Hageja nõukogu 04.11.1999 otsusega kutsuti juhatuse liikmed, sealhulgas T. P tagasi ja määrati juhatuse liikmeks L.V. Faktilised asjaolud kinnitavad, et 25.11.1999 kuupäevaga dateeritud leping on tegelikult sõlmitud oktoobrikuus, sest novembrikuus ei olnud T. P enam hageja juhatuse liige. Kostja L.Vi suhtes tuleb ÄS § 315 lg 1 alusel esitatud hagi jätta rahuldamata, sest ta ei olnud lepingute sõlmimise ajal AS N juhatuse liige. L.Vi tegevus AS D juhatuse liikmena väljub hagi piiridest ja käesolevas asjas tähtsust ei oma. Vastavalt ÄS § 306 lg-le 2 peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest. Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Seega ÄS § 306 lg 2 järgi peab juhatuse liige olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ja mitte võtma äriühingule põhjendamatuid riske. Hinnates kostja T.P tegevust AS N juhatuse liikmena ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud kohustuste täitmise aspektist, leidis kohus, et juhatuse liikme vastutuse aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et äriühingu poolt sõlmitud lepinguid ei ole üks lepinguosaline nõuetekohaselt täitnud. Hagi aluseks olevate tehingute tegemine oli iseenesest mõistlik. Kostja T. P seletuse kohaselt valmistas lepingud ette aktsiaseltsi nõukogu esimees ja kostja tegeles võlgade sissenõudmisega. Seega ei ole T. P poolt juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine käesolevas asjas tõendamist leidnud. Nõuete loovutamise lepingute kahjulikkust hagejale ja hageja väidetud täitmise võimatust ei tõenda ka kõnealuste lepingute p 4.1, milles nõude omandaja AS M kohustus hagejale tasuma 50 % või 75 % nõude suurusest pärast nõude täielikku täitmist uuele kreeditorile. Hageja ei ole põhjendanud, miks ei nõutud AS-lt D lepingu täitmist, kuigi juba 13.12.1999 alates oli hageja esindajaks pankrotihaldur. Kohtu hinnangul ei ole kostja T. P toime pannud ka PankrS § 60 lg 3 p-des 1 ega 3 nimetatud rasket juhtimisviga, s. t kostja ei ole kasutanud hageja vara hageja huvide vastaselt enda või mõne teise isiku huvides, mis oleks põhjustanud hagejast pankrotivõlgniku maksejõuetuse. Hageja pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 13.12.1999 otsusega. Pankrotiotsus ei kajasta, et hageja maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oleksid olnud juhatuse liikme ülesandeid täitnud kostja T. P allkirjastatud lepingud. Kohus nõustus sellega. Vaidlusalused lepingud sõlmiti 1999. aasta septembris ja oktoobris, kuid Tallinna Linnakohtu 13.12.1999 otsuse kohaselt oli võlgnikul vara reaalse väärtusega 55 762 020,40 krooni ja kohustusi 69 761 166,65 krooni. Tulenevalt eespool tuvastatust, et L.Vi AS N juhatuse liikmeks oleku ajal nõude loovutamise lepinguid ei sõlmitud, ei ole põhjendatud hageja väide, et lepingud sõlmiti lähikondsete vahel. Ühestki tõendist ei nähtu, et L. Vitsut oleks alusetult hageja vara käsutanud sel ajal, kui ta hageja juhatuse liige oli, ning tema tegevus AS D juhatuse liikmena ei kuulu tuvastamisele. Hageja ja AS D lähikondsus ei ole tõendatud. Apellatsioonkaebus ja vastus kaebusele Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 10.11.2005 otsuse ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks andmata, millega mõista kostjatelt solidaarselt välja 1 265 702,92 kr. AS N (pankrotis) kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti 4(7)

tõlgendanud mõistlikuna kostja T.P tegevust pankrotieelses seisundis oleva AS N vara (nõuete) loovutamisel AS-le D. Apellandi arvates kohaldas kohus sellega ebaõigesti hagi aluseks olnud ÄS § 306 ja § 315 ning PankrS § 60 lg 3 p 1 ja 3. Kohus on jätnud tõenditest täielikult tähelepanuta Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2/4/29-6649/01 toimiku materjalid ja kohtuotsuse, s. o pankrotihalduri tegevuse vara tagasivõitmisel ja tagasinõudmisel AS-lt D hageja pankrotivarasse. T.P, sõlmides 02.09.1999, 20.10.1999, 20.10.1999 nõuete loovutamise lepingud, ja L.V, sõlmides 25.11.1999 nõudeõiguse loovutamise lepingu, võtsid AS N juhatuse liikmetena äriühingule põhjendamatuid riske ja tegutsesid majanduslikult ebaotstarbekal viisil. Kaevatava otsuse seisukoht, nagu oleks 25.11.1999 leping sõlmitud varem, ei ole põhjendatud ja seega sõlmiti nimetatud leping lähikondlaste (AS N ja AS D) vahel. 25.11.1999 lepingu sõlmimise eest vastutab L. V, kes oli hageja juhatuse liige alates 04.11.1999. Apellandi hinnangul oli lepingute sõlmimisel tegemist teadliku vahendite väljaviimisega makseraskustes ettevõttest ning hageja raha omastamisega AS D kaudu. Majandusraskustele vaatamata loovutati 11 247 735,70 kr. eest AS N nõudeid uuele kreeditorile ja loobuti sissenõutavatest summadest kuni nende täieliku laekumiseni (lepingute p 4.1). Kohus ei ole motiveerinud, kuidas oli majanduslikult kasulik 50 % või 75 % sissenõutava summa loovutamine uuele kreeditorile teenustasuna pangakonto kasutamise võimaldamise eest. Apellant ei ole nõus kohtuotsuse järeldusega, et AS N juhatuse liige T.P tegeles võlgade sissenõudmisega, sest tõenditest nähtuvalt kostja just loovutas nõuded teisele äriühingule AS D, nõudmata mingit tagatist uuele kreeditorile laekunud võlasummade kandmise kohta esialgsele kreeditorile (hagejale). Linnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja ei nõudnud kostjatelt kahju hüvitamist mitte kõikide loovutatud nõuete ulatuses, vaid summas, milles raha tegelikult AS-le D laekus. AS D juhatuse liikmena suutis kostja L.V võlad sisse nõuda ja kasutas raha enda huvides (sularahas väljavõetud summade kasutamise kohta raamatupidamisdokumendid puuduvad), samas AS N juhatuse liikmena ta äriühingu huvides ei tegutsenud. AS D ei kandnud sissenõutud summasid hagejale vabatahtlikult üle (tõendatud kostja L. V seletusega) ja likvideeriti seejärel, mistõttu hageja pankrotihaldur kaotas võimaluse ülejäänud nõudeid ise sisse nõuda. Kostjate süül jäi hagejal raha saamata. Apellant ei nõustu esimese astme kohtu otsuse järeldusega, et kostja T.P ei ole toime pannud rasket juhtimisviga PankrS § 60 lg 2 tähenduses. Tallinna Linnakohtu 13.12.1999 otsuses, millega AS N pankrot välja kuulutati, ei ole märgitud, et maksejõuetuse põhjuseks oli raske juhtimisviga, kuid ei ole ka välistatud, et majandustegevuse detailsemal uurimisel leitakse asjaolusid, mis viitavad rasketele juhtimisvigadele aktsiaseltsi juhatuse tegevuses. Viimane nõuete loovutamise leping sõlmiti 25.11.1999, s. o samal päeval AS N vastu pankrotiavalduse esitamisega. Seega eksisteerib vahetu seos nõuete loovutamise (kostjate tegevuse) ja hageja maksejõuetuse tekkimise vahel. Kuigi pankroti väljakuulutamise ajal oli AS-l N vara 55 762 020,40 kr. ja kohustusi 69 761 166,65 kr., põhjustab äriühingu maksejõuetuse pikemaajaline nõuete kuhjumine, mida ei suudeta tasuda. Apellandi arvates pani T. P hagis kirjeldatud tegevusega AS N juhatuse liikmena toime PankrS § 60 lg 3 p-s 3 sätestatud raske juhtimisvea (juriidilise isiku vara kasutamine juriidilise isiku huvide vastaselt teise isiku huvides) ning L. V pani toime PankrS § 60 lg 3 p-s 1 sätestatud raske juhtimisvea (juriidilise isiku vara enda huvides ärakasutamine). Kostjad kasutasid AS N vara AS D huvides ja L. V selle kaudu enda huvides (võttis raha AS D arvelt sularahas välja). Kaevatava otsusega on kohus heaks kiitnud olukorra, kus pankrotieelses seisundis 5(7)

olevast ettevõttest nõuete loovutamisega raha väljaviimine ja selle ettevõtte veelgi sügavamatesse majandusraskustesse viimine juhatuse liikme poolt on aktsepteeritav ja väidetavalt majanduslikult kasulik tegevus. Majanduslikult otstarbekaks ja mõistlikuks on loetud kostjate poolt võlausaldajatele kahju tekitamine ning hageja pankrot. Kostja L.V vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu istung Istungil palus apellandi esindaja kaebuse rahuldada, vastustajad- rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium kõigepealt, et hageja on mitteselgelt määratlenud tekkinud kahju suurust (kogu loovutatud nõuete kogusummast kuni kohtuotsusega AS-lt D välja mõistetud summani; viimase ulatuses on ka hagi esitatud) ja esitanud laia ampluaa põhjendustest, milles seisnevad kostjate juhtimisvead ja hoolsuskohustust rikkuv tegevus või tegevusetus. Igatahes on hagi esitatud alusel, et kostjad, olles hageja juhatuse liikmed, tekitasid hagejale kahju. Linnakohus on tõendeid õigesti hinnanud, tuvastades, et loovutuslepingute, sealhulgas viimase, sõlmimise ajal ei olnud kostja L.V hageja juhatuse liige. Seda, et 25.11.1999 kuupäevaga dateeritud leping sõlmiti tegelikult 25.oktoobril, tõendab peale kostjate seletuste loovutuslepingu lisa, mis kannab 25.10.1999 kuupäeva, ja see, et selles lisas on märgitud „esialgset“ ja „uut“ kreeditori (toimiku lk.24); lepingule alla kirjutanud T.P kutsuti juhatusel liikmest tagasi ja L.V nimetati hageja juhatuse liikmeks hageja nõukogu 04.11.1999 otsusega. Seega ei saanud L.V hageja juhatuse liikmena tekitada loovutuslepingute sõlmimisega hagejale kahju ja tegemist ei ole lähikondsetega, nagu apellant väidab. Hagi T.P vastu on samuti õigesti jäetud rahuldamata seetõttu, et tema raske juhtimisviga ja oluline hoolsuskohustuse täitmata jätmine ei ole tõendatud. Nõuete tasu eest loovutamine, seejuures tingimusega, et kokkulepitud tasu laekub pärast nõude sissenõudmist, ei ole majanduspraktikas harvaesinev. Tavapärane on raskesti sissenõutavate ehk nn. lootusetute nõuete loovutamine nõuete sissenõudega professionaalselt tegelevale isikule, nn. inkassofirmale. Hageja põhitegevus oli kütuse müük, AS D (endise nimega M) põhitegevuse hulgas oli „majandusliku julgeoleku süsteemi väljatöötamine ja rakendamine; materiaalsete ja intellektuaalsete väärtuste reaktiveerimine“ (toimiku lk. 86). Hageja on möönnud, et nõuete loovutamine ei olnud hageja pankrotistumise põhjuseks. T.P kinnitust, et loovutuslepingute sõlmimise põhjuseks oli soov raskesti tõendatavate nõuete inkassofirma kaudu vähemalt osalise sissenõudmisega parandada majandusraskustesse sattunud äriühingu olukorda, tuleb eelneva alusel pidada usutavaks ja aktsepteeritavaks. Et tegemist oli raskesti tõendatavate ja sissenõutavate võlgadega, kinnitab kaudselt ka hageja pankrotihalduri vähene aktiivsus AS De pankrotimenetluses, kus ta võlausaldajana ei vaidlustanud pankrotimenetluse lõpetamist. 6(7)

Hageja süüdistus T.P suhtes selles, et ta ei nõudnud loovutuse saajalt tagatist, on alusetu; hageja ei selgita, mis tagatist saab siin olla.

Tiit Kollom

Ande Tänav

Gaida Kivinurm

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.