Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse tegemise aeg ja koht
24. märts 2006. a Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-3177
Tsiviilasi
OÜ A hagi S. B. vastu 3926,91 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S. B. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) S. B.
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja) OÜ A, seaduslik esindaja J. L, lepinguline esindaja L. L.
1.Jätta Tallinna Linnakohtu 15. detsembri 2005.a otsus muutmata.
2.S. B. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulude jaotus
Jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja palus kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 2929,71 krooni ning viivised summas 997,20 krooni. AS Eesti Ühispank ja kostja sõlmisid 02.09.1997 Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Pärast arvelduskonto avamist ja maksekaardi lepingu sõlmimist sooritas kostja maksekaardiga tehinguid, ületades 2929,71 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. AS Eesti Ühispank loovutas oma nõude koos kõrvalnõuetega nõuete loovutamise lepingu alusel
hagejale. Kostjal oli kohustus hoida maksekaarti hoolikalt ja PIN koodi kaardist eraldi ja salajas. Kostja võis kaardiga teostada tehinguid kontojäägi ulatuses. Kaardi ja PIN koodi kasutamine andis pangale aluse eeldada, et tegemist on kostja poolt konto kasutamisega. Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks seetõttu, et hageja teostas suuremahulisi infotehnoloogilisi töid ning samaaegselt töötasid kaks autoriseerimiskeskust, mis ei vahetanud andmeid reaalajas. Kostja omandas alusetult panga vara ning panga vara on selle võrra vähenenud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et tehingud on sooritanud kostja. Maksed on tehtud kauplustes, seega oleks pidanud kostja arve allkirjastama. Kostja ei ole kunagi viibinud Hamburgis, kus tehingud on sooritatud. Samuti ei ole kostja PIN koodi ega kaarti andnud kolmandate isikute kasutusse. Esimese astme kohtu põhjendused
3.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis S. B.lt välja 3926,91 krooni OÜ A kasuks. Kohus mõistis S. B.lt välja kohtukulu 476,35 krooni OÜ A kasuks.
4.Pangakaardi kasutamise lepingust nähtub, et kostjal oli kohustus hoida PIN kood kaardist eraldi ning salajas. Kostja oli vastutav kaardiga tehtud tehingute eest. Kaardi väljavõttest nähtub, et kaardiga on Tallinnas välja võetud sularaha ning teostatud makseid Hamburgis. Asjaolu, et kostja ega tema abikaasa ei ole kunagi Hamburgis viibinud, ei anna alust arvata, et tehingud on sooritatud kostja korralduseta. Sularaha väljavõtmisel peab kaarditehingu tegema kasutades PIN koodi, seega võib eeldada, et tehingu on sooritanud kostja. Kaardiga makstes on samuti vaja autoriseerida kaardi kasutus allkirja või PIN koodiga. Asjaolu, kas reaalselt sooritas tehingud kostja või keegi teine, ei oma tähtsust, sest kostjal oli lepingu järgi kohustus hoiduda tegudest, mis võimaldaksid kolmandatel isikutel kaarti kasutada. Kostja on oma lepingus sätestatud hoolsuskohustust rikkunud. Lepingu järgi oli kostjal õigus kasutada rahalisi vahendeid üksnes kontojäägi ulatuses. Seega ei hõlma poolte vahel sõlmitud leping kontojääki ületavaid summasid ning seda tuleb käsitleda lepinguvälise kohustusena. Kostja kasutas hageja rahalisi vahendeid ilma õigusliku aluseta, seega on kostja TsK § 477 lg 1 järgi alusetult rikastunud ja saadu tuleb kostjal hagejale tagastada. Hageja on õigustatud saama seaduses sätestatud viivist summas 997,20 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused
5.S. B. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtuotsus on vastuoluline, ei vasta asjas esitatud tõenditele ja ei ole seaduslik.
6.Ühelt poolt kohus oletas, et tehingud kostja konto kaudu tegi keegi teine, kas kostja korraldusel või hooletuse tõttu pangakaardi ja PIN koodi hoidmisel. Sellisel juhul ei saanud kostja alusetult rikastuda ja see välistab TsK § 477 kohaldamise. Kostja kinnitas, et ei ole kellelegi korraldusi andnud, samuti ei ole kostja andnud kellelegi oma VISA kaarti ega PIN koodi. Kohus ei märkinud, miks ta kostja vastuväiteid ei arvestanud. Hageja tunnistas, et tol ajal olid panga elektronsüsteemis tehnilised vead.
2(4)
7.Kohus rahuldas hagi TsK § 477 alusel, mis eeldab tõendite olemasolu kostja isikliku rikastumise kohta. Hageja selliseid tõendeid ei esitanud. Kostja ei ole pangakontoga viidatud tehinguid teinud ega kunagi Hamburgis viibinud.
8.Pooltevaheline leping võimaldas saada sularaha ja teha tehinguid vaid kontol oleva summa piires. Kui panga elektronsüsteemi rikete tõttu annab pank välja sellest summast rohkem, on see panga või tema töötajate süü. Kui kostja oleks võtnud kontolt välja tahtlikult rohkem raha, kui lepinguga kokku lepiti, sisaldaks see endas kuriteo tunnuseid ning kannaks materiaalset vastutust pärast kohtuotsuse jõustumist. Kostja suhtes kriminaalmenetlust alustatud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele
9.OÜ A ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
10.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et Tallinna Linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Seega tuleb linnakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
11.TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostjale panga poolt väljastatud deebetkaardiga on pangakonto jääki ületades Tallinnas välja võetud sularaha ning teostatud makseid Hamburgis. Pangakaart on ette nähtud kasutamiseks üksnes pangaga sellekohase lepingu sõlminud isikule ning kaardiga tehingute tegemisel tuvastatakse kaardi valdaja isik kas individuaalse PIN koodi või kasutaja allkirja abil. Vastavalt kohtule esitatud pangakaardi kasutamise lepingule oli kostjal kui kaardi valdajal kohustus hoida kaarti hoolikalt ning mitte anda seda üle teistele isikutele, samuti hoida saladuses ja kaardist eraldi temale kuuluvat PIN koodi. Seega on alust eeldada, et pangakaardiga tehtud tehingute alusel rikastub isik, kellele kasutamiseks pangakaart on väljastatud. Vastavalt asja linnakohtus menetlemise ajal kehtinud TsMS § 91 lõikele 1 pidanuks nimetatud eelduse ümber lükkama kostja. Kostja ei ole tuginenud asjaoludele, nagu oleks pangakaart või PIN kood läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Ka ei saa ringkonnakohtu arvates pidada üldteada asjaoluks apellandi väidet, et kõrvalistel isikutel on sageli võimalik PIN koodi kasutamata pääseda ligi võõrastele pangakontodele. Kuivõrd hageja poolt esitatud konto liikumise aruandest nähtuvalt on ajavahemikul 01.08.1998.a – 31.12.1998.a kostja pangakontot debiteeritud 2929,71 krooni ulatuses, on alust lugeda kostja selles ulatuses rikastunuks.
12.Vastavalt pangaga sõlmitud deebetkaardi kasutamise lepingule oli kostjal õigus kasutada rahalisi vahendeid üksnes kontojäägi ulatuses. Kontojääki ületavas ulatuses kasutatud rahalisi vahendeid tuleb seega lugeda alusetult omandatud varaks TsK § 477 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga selles, et tähtsust ei oma, kas raha võttis arvelt või kasutas rahalisi vahendeid kontojäägist suuremas ulatuses kostja või tegi seda keegi teine kostja korraldusel või kostja hooletuse tõttu, kuivõrd kostjal lasus kohustus teha endast mõistlikult olenev kaardi ja PIN koodi teiste isikute kätte sattumise vältimiseks. Kuna esitatud ei ole asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul tuvastada, et pangakaardi kasutamine toimus kostja tahte
3(4)
vastaselt ilma, et kostja oleks rikkunud oma hoolsuskohustust pangakaardi ja PIN-koodi hoidmisel, tuleb pangakonto jääki ületavate rahaliste vahendite kasutamine omistada kostjale. Seejuures ei pea kolleegium asjakohaseks kostja väidet, et kontojääki ületavas ulatuses rahaliste vahendite kasutamise võimalus oli tekkinud panga enda süül. Alusetult omandatud vara tagastamise kohustust ei välista see, et vara alusetult omandamine sai võimalikuks sellest isikust tulenevatel asjaoludel, kelle arvel rikastumine toimus.
13.Asjassepuutuvad ei ole ka apellandi väited selle kohta, nagu eeldaks alusetult omandatud vara väljamõistmine kostja tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmist. Tsiviilasja lahendades lähtub kohus üksnes sellest, kas täidetud on pooltevahelise võlasuhte aluseks oleva õigusnormi abstraktse faktilise koosseisu eeldused.
14.Apellandi kohtukulud tuleb vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 ning kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lg-tele 1 ja 8 jätta tema enda kanda.
Kohtunikud:
K. Kullerkupp
M. Klaar
Ü. Jänes
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.