Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Määruse tegemise aeg ja koht
23. märts 2006. a Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-13073
Tsiviilasi
M. S. (pankrotis) hagi OÜ LTM E. vastu alusetult saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. veebruari 2006.a määrus asjas menetluse lõpetamise kohta.
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. S. määruskaebus Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja M. S., seaduslik esindaja pankrotihaldur P. S. Vastustaja OÜ LTM E.
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Edasikaebe kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 13. veebruari 2006.a määrus muutmata.
2.M. S. määruskaebus jätta rahuldamata.
Menetluse varasem käik
1.M. S. (pankrotis) esitas Tallinna Linnakohtule hagi OÜ LTM E. vastu alusetult saadu tagastamiseks summas 799 424 krooni ja kahju hüvitamiseks summas 279 798,40 krooni.
2.Eelistungil esitas M. S. (pankrotis) pankrotihaldur P. S. kohtule avalduse, milles palus menetluse tsiviilasjas lõpetada seoses loobumisega hagist kostja vastu, kuivõrd hagi on alusetu ja võib pankrotimenetluses kaasa tuua täiendavaid kulutusi.
3.M. S. (pankrotis) avaldusega ei nõustunud ja leidis, et pankrotihalduri avaldus hagist loobumiseks piirab M. S. (pankrotis) põhiõigust ise füüsilise isikuna asjast osa võtta.
4.Kostja avaldusele vastuväiteid ei esitanud.
5.Harju Maakohus võttis hagist loobumise vastu ja lõpetas menetluse M. S. (pankrotis) hagis OÜ LTM E. vastu alusetult saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2 alusel läheb pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Hageja esitas kostja vastu varalise nõude, millest tulenevalt on pankrotihaldur asjas menetlusosaliseks, kellel on õigus ka hagist loobumise avaldus kohtule esitada. Pankrotimenetlus on eriline menetlus, mille läbiviimist reguleerib pankrotiseadus ja millest tulenevalt on võlgnik allutatud antud seaduse regulatsioonile ning võlgniku õigused on piiratud nimetaud seadusega. Kui pankrotihalduril ei oleks õigust hagist loobumise avaldust kohtule esitada, võiks see pankrotimenetluses kaasa tuua põhjendamatuid kulutusi ja pankrotihalduril puuduks võimalus täita pankrotiseaduse § 55 lg 1 tulenevat kohustust kaitsta kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagada seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Kostja on juba käesolevas menetluses TsMS § 196 lg 1 p 3 alusel esitanud kohtule taotluse kostja kohtukulude tagamiseks rahasumma nõudmiseks kohtu deposiitkontole, mis võib võlgniku jaoks kaasa tuua otseseid kulutusi. Eeltulenevalt tuleb pankrotihalduri avaldus hagist loobumiseks vastu võtta ja asjas menetlus lõpetada. Määruskaebuse põhjendused
6.M. S. esitas määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Avaldus hagist loobumiseks põhineb pankrotihalduri subjektiivsel arvamusel, õiguslikke põhjendusi haldur ei esitanud. Kohe pärast pankrotihalduri poolt hagist loobumise suulise avalduse esitamist piiras hageja TsMS § 223 alusel esindaja volitusi ja teatas kohtule, et piirab pankrotihalduri esindusõigust hagist loobumiseks ja kasutas TsMS § 217 lg-s 5 sätestatud õigust ja võttis hagist loobumise avalduse tagasi. Pankrotihaldur seadusliku esindajana ei tohi kasutada oma esindusõigust vastuolus esindatava õigustega. Kuna ringkonnakohus leidis, et hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks puudub alus, ei ole pankrotihalduril seadusliku esindajana alust hagist põhjendamatuks loobumiseks.
7.Kohus tõlgendas ja kohaldas vääralt pankrotiseadust ning rikkus oluliselt menetlusnormi. Kohus jättis kohaldamata PankrS § 54 lg 4, millega on halduri õigus tehingute ja õigustoimingute tegemiseks füüsilise isiku pankroti puhul piiratud. Hagi eesmärk on täitmata lepingu alusel alusetult saadu tagastamine pankrotivarasse. Halduril ei ole õigust tegutseda pankrotimenetluse eesmärgi vastaselt ja takistada võlgnikku pankrotivara moodustamisel. Halduri käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Põhiseaduse §-ga 15 on tagatud igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Teovõimelise isiku põhiõigust pöörduda kohtusse piirata ei saa. Isiku kohtusse pöördumise õigus hõlmab ka õigust kasutada kõiki menetlusõigusi (TsMS § 199), sh õigust piirata esindaja õigust hagist loobumiseks.
8.Kui kohus leidis, et hageja tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud pankrotiseadusega, 2(5)
siis oli ta kohustatud kontrollima, et seadusliku esindaja hagist loobumine ei oleks vastuolus hageja huvidega (TsMS § 429 lg 4) ja hindama faktilisi asjaolusid ja õiguslikku põhjendust.
9.Hagi rahuldamise korral laekuks pankrotivarasse täiendavat vara. Vara tagasivõitmise hagide esitamine on pankrotihalduri kohustus. Hagi esitamise korral ei saa prognoosida hagi kindlat rahuldamist, kuid sellest ei tulene, et kohtusse ei olegi õigust pöörduda, see on vastuolus PS §-ga 15 ja TsMS § 3 lg-ga 1. Kohtule ei olnud hagi materjalide põhjal seadusest tulenevat õigust eeldada, et hagi ei rahuldata ja hagimenetlus võib tuua kaasa pankrotimenetluses põhjendamatuid lisakulutusi. Kohus sellist seisukohta ei põhjendanud. Kohus oleks pidanud lähtuma menetluses osalemise edukuse eeldusest. Arusaamatu on kohtu seisukoht, et hagist põhjendamatu loobumisega saab kaitsta võlausaldajate ja võlgniku huve. Tegemist on hageja huvide kahjustamisega, mida kinnitab ka kohtu selgitus, mille kohaselt ei saa hageja menetluse lõpetamise korral uuesti kohtusse pöörduda sama hagiga, vaatamata sellele, et hageja ei ole ise hagist loobunud.
10.Kohus märkis täiendavate kulude tekkimise võimaliku alusena kostja taotlust kohtukulude tagamiseks rahasumma nõudmiseks kohtu deposiitkontole. Kostja peab menetlusõigusi kasutama heas usus. Kostja taotlus ebaproportsionaalses summas tagatise andmiseks on esitatud ilmse eesmärgiga takistada asja menetlemist. Kohus ei ole kohustatud kostja taotlust rahuldama. Taotluse lahendamisel peab kohus hindama hagi ja taotluse põhjendatust. Kohus ei olnud erapooletu ja lähtus kostja tõendamata positsioonidest. Tagatise nõudmist menetluskulude katteks ei saa kasutada pankrotimenetluse eesmärkide vastaselt – takistamaks hagi esitamist. Tagatise kohaldamine on õigustatud juriidilise isiku pankroti puhul, sellist seisukohta toetab ka PankrS § 158 lg 1. Pankrotivara puudumise või vähesuse korral ei ole halduri ülesanne mitte hagidest loobumine, vaid vara puudumisest kohtule teatamine pankrotimenetluse lõpetamiseks raugemise tõttu.
11.Hagist loobumise tegelikud põhjused on korruptiivsed. Hageja pankrotitoimkonna liikmed on R. K., kes on kostja esindaja ja T. M., kes oli kostja esindaja varasemas töövõtulepinguga seotud kohtuvaidluses. Tegemist on ilmse huvide konfliktiga. Pankrotihaldur kinnitas kohtus, et loobub hagist pankrotitoimkonna nõudel. Pankrotitoimkonna liikmed kahjustavad teiste võlausaldajate huve, takistades käesoleva hagi menetlemist.
12.Kohus ei kontrollinud ega tuvastanud hageja põhiõigustesse sekkumise õigustatust. Kohus peab kontrollima, kas piirangul on õiguslik alus, kas piirang teenib ühte piirangusätetes loetletud eesmärkidest ning kas piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Isiku põhiõigusi- ja vabadusi võib piirata üksnes juhul, kui see võimalus on ette nähtud seaduses (TsMS § 8 lg 3). Kohus on põhiõigustesse õigustamatu sekkumisega rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 6 (õigust õiglasele kohtulikule arutamisele). Vastused määruskaebusele
13.Pankrotihaldur P. S. ei nõustunud määruskaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Pankrotihaldur ei ole volitanud M. S.t määruskaebust esitama. OÜ LTM E. vaidles samuti määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu põhjendused
3(5)
14.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Asja materjalidest nähtuvalt võttis M. S. pankrotihaldur P. S. 08.02.2006.a kohtuistungil tagasi oma 30.09.2005.a antud nõusoleku, millega pankrotihaldur oli lubanud M. S.l (pankrotis) ennast käesolevas kohtuvaidluses esindada. M. S. kaebeõiguse osas asub kolleegium seisukohale, et kuivõrd hagi esitas pankrotivõlgnik isiklikult ning tal oli selleks pankrotihalduri nõusolek, tuleb pankrotivõlgnikul võimaldada kaevata hagimenetluse lõpetamise määruse peale.
16.PankrS § 3 lg 2 kohaselt kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut juhul, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Seega on pankrotiseaduse normid tsiviilkohtumenetluse seadustiku normide suhtes erinormideks. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus olla võlgniku nimel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Käesoleval juhul on tegemist pankrotivaraga seotud vaidlusega, mida on kinnitanud ka M. S.. Seega ei tulene PankrS § 54 lõikest 4 pankrotihalduri esindusõiguse piirangut kõnealuse vaidluse suhtes.
17.Asjakohased ei ole kaebaja väited pankrotihalduri esindusõiguse piiramise kohta TsMS § 223 alusel. TsMS kohaselt võib oma esindaja esindusõiguse seadusjärgset ulatust piirata isik, kel on endal õigus teha kohtus tsiviilmenetlustoiminguid. Pankrotivõlgnikul ei ole õigust piirata pankrotihalduri seadusjärgset esindusõigust pankrotivaraga seonduvates tehingutes ja muudes toimingutes. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide analoogiale TsMS § 429 lõikega 4, mille kohaselt kohus ei võta vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega. Füüsilisest isikust pankrotivõlgnik ei ole tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik (TsMS § 202 lg 2). Pankrotimenetluse eripärast tulenevalt on pankrotihaldur vastavalt PankrS §-le 55 kohustatud tegutsema nii võlgniku kui võlausaldajate huvides. Pankrotivaraga seotud vaidlus puudutab ühtviisi nii võlgniku kui võlausaldajate huve, kuivõrd on olemas väljavaade, et hagi võidakse rahuldada. Seega ei saa pankrotivara puudutavas vaidluses pankrotivõlgniku huve hinnata lahus võlausaldajate huvidest ning puudub alus kaaluda hagist loobumise põhjendatust üksnes võlgniku huvidest lähtuvalt. Seadusest ei tulene, nagu peaks kohus pankrotimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel hagi eduväljavaateid eriliselt vaagima, arvestades sedagi, et hagist loobumise avalduse esitab pankrotihaldur, olles vaidluse asjaolusid ning eduväljavaateid eelnevalt kaalunud.
18.Ainuüksi asjaolu, et hagiga on kohtusse pöördutud, ei anna alust eeldada, nagu vastaks hagimenetluse jätkamine võlgniku või võlausaldajate huvidele. Samuti ei tulene asjaolust, et kohtul puudus alus keelduda hagiavaldust menetlusse võtmast, nagu oleks hagi põhjendatud või nagu ei võiks edasise menetluse käigus hagist loobuda. Pädevus hinnata pankrotivaraga seotud küsimusi kuulub pankrotimenetluses pankrotihaldurile. Pankrotihaldur on haginõudega seonduvat selgitanud kohtule 06.02.2006.a esitatud arvamuses (t lk 81-82) leides, et nõudel ei ole alust. Pankrotihalduri selgitusest nähtuvalt tasus hageja 799 424 krooni tema ja kostja vahelise töövõtulepingu nr 604 alusel ning töövõtulepingu kostjapoolne täitmine nimetatud summale vastavas ulatuses on tuvastatud
4(5)
tsiviilasjas nr 2/3/25-4503/01. Kõnealuse töövõtulepingu tühistamise õigust M. S.el 01.04.2003.a ei olnud, kuna tema pankrot oli välja kuulutatud 17.02.2003.a. Eeltoodut arvestades puudus kohtul kohustus hagist loobumise asjaolusid lähemalt kontrollida ning määrust täpsemalt põhjendada. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida ka kaebaja ülejäänud väiteid hagist loobumise põhjendatuse ning hagimenetluse jätkamisega seotud võimalike kulude kohta.
19.Ringkonnakohtul puudub käesoleva määruskaebuse menetlemisel alus hindamaks kaebaja esitatud väiteid, nagu oleks pankrotihaldur rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi. Võlgnikul on võimalik kaevata halduri tegevuse peale PankrS § 67 alusel ning kohus saab pankrotihalduri tegevust kontrollida vastavalt pankrotiseaduses sätestatule (PankrS § 69).
20.Kaebaja ei ole täpsustanud, missugust oma põhiõigust peab ta rikutuks, kuid määruskaebuse sisu arvestades võib eeldada, et kaebaja on silmas pidanud Põhiseaduse § 15 sätestatud õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kolleegium märgib, et pankrotivõlgniku esindamine pankrotihalduri poolt PankrS alusel ei riku pankrotivõlgniku õigust kaitsta oma huve kohtus, vaid vastupidi – pankrotihalduri ülesanne ongi tegutseda ka pankrotivõlgniku huvides ja kaitsta tema rikutud õigusi niivõrd, kui need omavad seost pankrotimenetlusega. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, nagu suudaks pankrotivõlgnik pankrotimenetluses oma huve isiklikult kaitsta tõhusamalt kui seda teeb pankrotihaldur. Pankrotivõlgniku käsutuses on ka pankrotiseaduses ettenähtud abinõud juhuks, kui ta leiab, et pankrotihaldur ei täida oma ülesandeid nõuetekohaselt.
K. Kullerkupp
M. Klaar
Ü. Jänes
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.