Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Reet Allikvere ja Ande Tänav
Tsiviilasi
M.O.1i hagi M.O.2i vastu 697 616 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 31.05.2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.O.1i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
02. märts 2006. a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant M.O.1, tema esindaja adv P.B., vastustaja M.O.2, tema esindaja adv J.O.
RESOLUTSIOON
Tühistada Tallinna Linnakohtu 31.05.2005 otsus ning M.O.1i hagi rahuldada. Mõista M.O.2ilt (isikukood ***, ***, Tallinn) välja M.O.1i (isikukood ****, ***, Tallinn) kasuks 697 616 (kuussada üheksakümmend seitse tuhat kuussada kuusteist) krooni ning kohtukulu 83 880 (kaheksakümmend kolm tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni. Apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.M.O.1 esitas Tallinna Linnakohtule hagi M.O.2i vastu kahju 697 616 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt olid pooled registreeritud abielus alates 08.01.1983 kuni 03.04.1985, kuid faktilised abielusuhted jätkusid ka pärast abielulahutust 1996. aastani. Kooselu ajal ehitasid pooled Tallinnas K 17/10 ridaelamuboksi, mis oli registreeritud kostja nimele ning mille ehitamine lõppes üheaegselt faktiliste abielusuhete lõppemisega. Hageja kandis kõik ehitamisega seotud kulud ning tegi ehitustööd. 01.08.1994 sõlmisid pooled kokkuleppe/võlakirja, mille kohaselt 2/3 ridaelamuboksi väärtusest kuulub hagejale ning kostja kohustub ridaelamuboksi müümisel tasuma hagejale 2/3 saadud väärtusest. 17.03.1999 erastas kostja ridaelamuboksi juurde kuuluva maa, tasudes selle eest 13 750
krooni erastamisväärtpaberites. Ridaelamuboksi alune maa kanti kinnistusraamatusse 03.06.1999. Kostja sõlmis 28.07.2000 kinnistu ostu-müügilepingu, millega müüs kinnistu tervikuna 1 050 000 krooni eest AS-le H.L.E.. 05.12.2000 lõpetasid kostja ja AS H.L.E. 28.07.2000 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu ja võtsid tagasi omandiõiguse ülekandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu. 16.03.2001 kinkis kostja kinnistu poolte ühistele lastele V.O.ile ja A.O.ile võrdsetes osades, kes selle 08.04.2003 võõrandasid 850 000 krooni eest kolmandatele isikutele.
2.Hageja leidis, et kostjal tekkis pärast kinnistu võõrandamist (kinkimist) 01.08.1994 kokkuleppest tulenev kohustus tasuda hagejale 2/3 ridaelamuboksi väärtusest. Kokkulepet tuleb käsitada laenulepingule sarnase lepinguna tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 3 tähenduses. Kuna pärast abielu lõppemist eksisteeris poolte vahel ühise tegutsemise leping eluaseme ehitamiseks, siis sellest tulenevalt tekkis kostjal kokkuleppel põhinev võlakohustus. Kinkelepingu sõlmimine ei vabasta kostjat hageja ees võetud kohustuse täitmist. Hageja arvates oli kinkeleping näilik ja selle eesmärk oli vältida rahalise kohustuse täitmist. Poolte tahe kokkuleppe sõlmimisel oli suunatud sellele, et tagada ühise tegutsemise lepingust tekkinud rahalise kohustuse täitmine ridaelamuboksi väärtuse arvel olenemata, millisel viisil ridaelamuboks võõrandatakse. Hüvitamisele kuuluva summa kindlaksmääramisel tuleb võtta aluseks ridaelamuboksi väärtus kinnistuna selle võõrandamise ajal (kinkelepingu sõlmimise ajal seisuga 16.03.2001). 28.07.2000 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingus oli kinnistu hinnaks 1 050 000 krooni, millest tuleb maha arvata maa erastamishind 3575 krooni, mis teeb hüvitamisele kuuluvaks summaks 697 616 krooni. Kostja vastuväited
3.Kostja tunnistas hagi 2500 krooni osas. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kandnud kulutusi ridaelamuboksi ehitamiseks. Hagejale 03.10.2003 saadetud teates loobus kostja ühepoolselt antud kohustusest ja tühistas kokkuleppe. Kokkulepe ei keelanud kinkida ridaelamuboksi poolte ühistele lastele. Võlakiri on kirjutatud hageja sunnil. Kuna 28.07.2000 tehing lõpetati õiguslike tagajärgedeta 05.12.2000, siis ei ole õige hüvitise määramisel lähtuda 28.07.2000 tehingus märgitud hinnast. Hinda saab määrata kas müügitingimuste järgi või ekspertiisiga. Kokkuleppe järgi pidi kostja maksma hagejale 2/3 ridaelamuboksi müügihinnast ainult selle müümisel. Hageja ei ole tõendanud, et kinkeleping oli näilik. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
4.Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled vaidlesid selle üle, kas nad tegutsesid Tallinnas K 17/10 asuva ridaelamuboksi ehitamisel ühise tegutsemise lepingu alusel ning kuidas tõlgendada 01.08.1994 kokkulepet. Kohus nõustus hagejaga, et kokkulepe on koostatud õigusteadmisteta isiku poolt, kuid leidis, et poolte tegeliku tahte üle ei saa otsustada üksnes kokkuleppes märgitu järgi. Kohus asus seisukohale, et kostja kinnitas kokkuleppega poolte ühist tegutsemist ridaelamuboksi ehitamisel. Kokkuleppe koostamise ajal oli kostja formaalselt ridaelamuboksi ainuomanik. Samas kinnitab kokkuleppe sisu, et hageja osales ridaelamuboksi ehitamisel ja kandis ehitamisega seotud kulutusi. Kohus pidas ühise tegutsemise lepingut ridaelamuboksi ehitamisel 01.08.1994 kokkuleppega tõendatuks ning leidis, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping TsK § 438 mõttes. Kokkuleppest tulenevalt võttis kostja kohustuse tasuda hagejale ridaelamuboksi müümisel 2/3 saadud väärtusest. Samas ei tulene kokkuleppest, et kostja peab maksma hagejale rahalist hüvitust juhul, kui ridaelamuboks kingitakse poolte ühistele lastele. Vaidlust ei ole selles, et muuhulgas oli pooltel tahe rajada kodu nende ühistele lastele. Kohtu arvates vastas sellele tahtele ka ridaelamuboksi omandiõiguse üleminek lastele. Ka hageja avaldust hagist loobumiseks võib hinnata heakskiiduna kinnistu võõrandamisele.
5.Kostja ei rikkunud 01.08.1994 kokkuleppega endale võetud kohustust mitte müüa ega koormata ridaelamuboksi hageja nõusolekuta. Kokkuleppes on kostja märkinud, et hageja ehitas ja finantseeris ridaelamuboksi ehitust, seega panustas elamu ehitusse. Kohus asus seisukohale, et kostja, kelle ainuomandisse ridaelamuboks jäi, võttis endale kohustuse teatud juhul hüvitada hagejale tema panus. Kokkuleppes on selgelt märgitud edasimüümine ja on meelevaldne sisustada seda kinkega. Kokkuleppega ei võtnud kostja endale kohustust tagastada hagejale 2/3 ridaelamuboksi väärtusest olenemata viisist, kuidas ridaelamuboks võõrandatakse. Kohustuse täitmine seati sõltuvusse tehingust, millest tulenevalt pidi kostja rahalist kasu saama. Kostja pidi saadavast rahast 2/3 tasuma hagejale. Meelevaldne ja tõendamata on hageja seisukoht, et kinnistu kingiti põhjusel, et välistada kohustuse täitmine hageja ees. Kuna vaidlusaluse vara omandamine toimus ühise tegutsemise lepingu alusel, ei kuulu hagi rahuldamisele ka TsK § 477 alusel. Ka ei leidnud tõendamist, et kostja oleks tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju, mistõttu ta peaks selle hagejale hüvitama. Kinkelepingu sõlmimine ei ole käsitatav TsK §-s 227 sätestatud süülise käitumisena, mis tooks kaasa kostja tsiviilvastutuse. Kohtu arvates ei tõenda ridaelamuboksi väärtust ei kinkeleping ega sellele järgnenud müügileping. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid ridaelamuboksi maksumuse kohta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
6.Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kohus, tuvastades, et pooled sõlmisid ühise tegutsemise lepingu, kohaldas vääralt TsK § 440 lg 3 ja jättis ebaõigesti kohaldamata TsK § 477 lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1. 01.08.1994 kokkulepe kinnitab, et poolte osalus ühise tegutsemise lepingu alusel eesmärgi saavutamisel ei olnud võrdne. Kostjal ei olnud õigus käsutada ridaelamuboksi kui ühise tegutsemise tulemusena loodud vara hageja nõusolekuta. Kohus leidis põhjendamatult, et igasugused muud käsutamise juhud peale müümise olid lubatud ning kinkimine oli kooskõlas hageja tahtega. Hageja ei ole kunagi andnud nõusolekut oma vara tasuta võõrandamiseks lastele. Hageja esitas ekslikult antud asjas hagist loobumise avalduse, millest kohus järeldas vääralt, et kinnistu võõrandamine vastas hageja tahtele. Kuna pooled elasid koos kuni 1996. aastani ja ehitasid ridaelamuboksi ühise tegutsemise lepingu alusel, oli loodud vara TsK § 440 lg 2 alusel poolte kaasomandis. Hageja ei ole oma kaasomandist loobunud. Kostja rikkus ridaelamuboksi aluse maa erastamise ja maa kinnistamisega AÕS § 68 lg 1 ning omandas alusetult hagejale kuuluva kaasomandi osa. Seega järeldas kohus ebaõigesti, et antud asjas ei saa kohaldada TsK § 477. Põhjendamata ja tõendamata on kohtu seisukoht, et hagejale kuuluv kaasomandi osa on omandatud ühise tegutsemise lepingu alusel. Kohtuotsusest ei selgu, kas hagejale kuuluva vara omandamine toimus kostja või poolte ühiste laste poolt. Lapsed ei olnud ühise tegutsemise lepingu pooleks.
7.Kohtu hinnang kokkuleppele on väär, samuti jättis kohus ebaõigesti kohaldamata TsK § 108 lg 2 ja kohaldas vääralt TsK § 227 lg 1. Kokkulepet ei saa tõlgendada hageja käitumisest lähtuvalt. Kohus jättis tähelepanuta, millest ajendatult võlakiri anti. Kostja tahe võlakirja andmisel oli suunatud sellele, et tagada hageja ees kohustuse täitmine ridaelamuboksi arvel olenemata viisist, kuidas see võõrandatakse. Pooled soovisid laiendada võlakirjast tulenevat kohustust ka juhule, kui ridaelamuboks tasuta võõrandatakse. Võlakiri pidi tagama hagejale võimaluse otsustada müümise tingimuste üle. Võlakirja eesmärgiks oli tagada, et hageja saab enda poolt loodud vara eest hüvitist, mitte ei välistatud hüvitise maksmist juhuks, kui kostja otsustab vara tasuta ära anda. Kostja ei ole tõendanud, et tal olid objektiivsed põhjused anda kinnistu tasuta oma täiskasvanud lastele. Juhul kui võlakiri ei keela kostja poolt kinnistu kinkimist, oli kostja tegevus vastuolus TsÜS § 108 lg 2, millega on põhjustatud hagejale
varalist kahju, mis kuulub TsK § 222 lg 1 alusel hüvitamisele. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja pidi hüvitama 2/3 ridaelamuboksi eest saadud väärtusest. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et võlakirja tähenduses tuleb ridaelamuboksina käsitada kinnistut. Juhul kui kohus peab õigeks lähtuda üksnes ridaelamuboksi väärtusest, tuleb kinnistu hinnast maha arvata maatüki hind (13 750 EVP krooni ehk 3575 krooni).
8.Juhul kui leiab tuvastamist, et kostja omandas hageja osa kaasomandist, peab ta hüvitama hagejale tema kaasomandi osa väärtuse. Tulenevalt TsK § 477 lg-test 1 ja 3 peaks kostja sel juhul hüvitama hageja osa 03.06.1999 seisuga. Sel juhul on põhjendatud käsitada kinnistu hariliku väärtusena 28.07.2000 tehingus sätestatud müügihinda 1 050 000 krooni, millest maa erastamishinna mahaarvamisel on hagejale tasumisele kuuluv summa 697 616 krooni. Juhul kui tuvastamist leiab, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta kinnistu kinkimisega kokkuleppest tulenevaid kohustusi ja põhjustanud sellega hagejale kahju, on tekitatud kahjuks kinnistu väärtus selle võõrandamise ajal (kinkelepingu sõlmimise ajal seisuga 16.03.2001). Ka siis tuleb kinnistu väärtuse kindlaksmääramisel võtta aluseks 28.07.2000 tehingus sätestatud müügihind, kuivõrd selle hinnaga oli võimalik kinnistu reaalselt võõrandada (maha arvates maa erastamishinna). Juhul kui kohus ei nõustu hagejaga kohustuse tekkimise kohta kinnistu igal viisil võõrandamise korral, siis ka sel juhul on käesolevaks ajaks kohustus muutunud sissenõutavaks, lähtudes kinnistu müügist 08.04.2003. Võlakiri ei sätesta, et kostja peaks hagejale tasuma kinnistu müümisel 2/3 väärtusest üksnes juhul, kui tema seda müüb. Sel juhul oleks tasumisele kuuluvaks summaks 566 666 krooni. Apellatsioonkaebuse vastus
9.Kostja peab kohtuotsust õigeks ja õiglaseks ning palub jätta selle muutmata. Asjakohased ei ole kaebuse väited, et kuna hageja ei andnud nõusolekut kinnistu kinkimiseks, siis ei tohtinud kostja sellist tehingut ka teha. Vaidlusalune kinnistu oli kinnistusraamatu kande kohaselt kostja omandis AÕS § 68 lg 1 mõttes ja M.O.2il olid kõik omaniku õigused. Võlakirja ei saa tõlgendada laiendavalt, sest seal oli täpselt kirjas, milliseid tehinguid oli kostjal keelatud teha. Samas on vastustaja seisukohal, et ehitusaluse maa kinnistusraamatusse kandmisel kaotas võlakiri oma õigusliku tähenduse. Väide, et kinkelepinguga põhjustati hagejale kahju, ei ole asjakohane. Vastuseks kaebuse väidetele hagi hinna kohta peab kostja vajalikuks märkida, et tegelikult saab hinnana käsitada vaid jõusolevas notariaalses kinkelepingu deklareeritud hinda. Apellandi väited selle kohta, et kinnistu väärtus oli 2003.a vähemalt 3,3 miljonit krooni on spekulatiivne ega ole millegagi tõendatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
10.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et kaevatav kohtuotsus tuleb tõendite ebaõige hindamise ja seaduse väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
11.16.02.2004 eelistungil esitas hageja kohtule oma nõude suhtes täpsustatud seisukohad, mille kohaselt on hagi esitatud lähtudes 01.08.1994 võlakirjast, mida tuleb käsitada laenulepingule sarnase lepinguna TsK § 272 lg 3 tähenduses. Pärast poolte abielu lõppemist eksisteeris poolte vahel ühise tegutsemise leping eluaseme ehitamiseks, kuid kuna ehituskrunt oli M.O.2i nimel, leppisid pooled kokku, millises ulatuses ja kuidas tuleb hüvitada M.O.1ile tema poolt kantud kulud. Kui linnakohus pidas tuvastatuks, et poolte vahel oli sõlmitud ühise tegutsemise leping TsK § 438 lg 1 tähenduses (eesmärgiks K 17/10 ridaelamuboksi ehitamine), siis vastavalt sellele tuli hinnata ka kostja antud võlakirja. Kolleegium nõustub
hagejaga selles, et 01.08.1994 võlakirjas tunnistas kostja tinglikult hageja omandiõigust 2/3 ehitisele ning kinnitas, et kohustub kinnistu müümisel ja koormamisel arvestama hageja arvamusega ja müügi korral peab ta väärtusest (hinnast) 2/3 hagejale tagastama (hüvitama). Vaidlusaluses võlakirjas on kostja kinnitanud, et tema omandiks olevast ridaelamuboksi väärtusest 2/3 kuulub M.O.1ile, kes ridaelamuboksi ehitas ja finantseeris. Võlakohustuses märgitu on vaadeldav pooltevahelist võlasuhet lõpetava kompromissilepinguna sõltumata sellest, et dokumendil on üksnes ühe poole allkiri. Poolte kokkuleppel kohustuse kindlakstegemiseks piisab võlgniku kinnitusest võla olemasolu kohta. 01.08.1994 võlakirjaga võttis kostja endale kohustuse ilma M.O.1i nõusolekuta vara mitte müüa ega koormata ning tasuda hagejale 2/3 ridaelamuboksi väärtusest juhul, kui boks võõrandatakse. Neid kohustusi kostja ei täitnud. Kuigi võlakirjas ei ole eraldi keeldu vara kinkimise osas, saab võlakirja sisust ja eesmärgist järeldada siiski ka seda, et pooled ei välistanud kohustuse täitmist vara tasuta võõrandamisel. Kohus pidi poolte tahte kindlakstegemisel lähtuma kõigist kohtu ette toodud asjaoludest, arvestades seejuures poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. Kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et poolte tahte kohaselt oli kokkuleppe (võlakirja) eesmärgiks määrata kindlaks viis, kuidas hüvitatakse kinnistu võõrandamisel hagejale kuuluv osa. Ka asjaolu, et kostja võõrandas vara kinkelepinguga oma (poolte ühistele) lastele, ei võimalda asuda teistsugusele seisukohale. Võlakirjast ei saa järeldada hageja tahet anda vara tasuta V.O.i ja A.O.i omandisse.
12.Seetõttu tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et võlakirjas nimetatud tingimus saabus ka juhul, kui M.O.2 loobus ridaelamuboksi omandist selle väärtusele vastavat tasu saamata. Ebamõistlik ja võlakirja sisuga vastuolus oleks eeldada, et pooled soovisid M.O.2i vabastamist tasu maksmise kohustusest juhul, kui ta ridaelamuboksi M.O.1i nõusolekuta tasuta võõrandab. Seda seisukohta kinnitab ka võlakirja käsitsi kirjutatud osa, mille kohaselt võttis M.O.2 kohustuse mitte tegema M.O.1i loata varaga tehinguid, mis võiksid selle väärtust vähendada. Poolte tahe oli suunatud M.O.2i kohustuse fikseerimisele, et tagada M.O.1i ees ühise tegutsemise lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmine ridaelamuboksi väärtuse arvel. Seetõttu oleks kitsendav ning poolte tahtega ilmses vastuolus tõlgendus, et kinkelepingut kui vara tasuta võõrandamistehingut võis kostja teha ilma, et tal oleks kohustus hagejale tema kulutusi hüvitada. Selline käsitus ei vastaks võlakirjas kokkulepitud kohustuse mõttele. Pigem kinnitab võlakirjas võetud kohustus poolte tahet siduda rahalise kohustuse täitmine vara võõrandamisega. Tõenäoliselt arvestasid pooled sellega, et võlakirja koostamise ajal puudusid M.O.2il vahendid M.O.1ile tema osa hüvitamiseks. Seda, et hageja esitas hagist loobumise avalduse, millest pärast kohtupoolseid selgitusi loobus, ei saa hinnata kohtuotsuses märgitud viisil. 01.08.1994 võlakirjas sisalduva tahte sisu hindamisel tuleb lähtuda asjaoludest, mida sel ajal silmas peeti.
13.Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega TsK § 477 kohaldamise suhtes. Kuna hageja on tuginenud hagis kostja poolsele lepingulisele kohustusele ja selle rikkumisele, ei ole alust nimetatud sätte kohaldamiseks. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Tulenevalt TsK §-st 222 kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Seega ka juhul, kui kostja võõrandas vara tasuta, on ta kohustust rikkunud ning peab sellega tekitatud kahju hüvitama. Kostja ei ole tõendanud tema vastutust välistavaid asjaolusid (TsK § 227).
14.Vara väärtuse osas nõustub kolleegium hageja käsitusega ning leiab, et hageja poolt nõutud summa vastab võlakirjas kokkulepitule (2/3 vara väärtusest müümise (võõrandamise) aja
seisuga). Kinnistu tegelik maksumus selle võõrandamise ajal 16.03.2001 oli väljendatud 28.07.2000 müügilepingus, mille lepingu pooled hiljem lõpetasid, ning see oli 1 050 000 krooni. Vastavalt kuni 01.07.2002 kehtinud AÕS § 29 lg-le 2 (alates 01.07.2002 TsÜS § 65) loetakse asja harilikuks väärtuseks selle kohalikku keskmist müügihinda (turuhinda), mistõttu peegeldab müügilepingus kokkulepitud hind vara tegelikku väärtust. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et 28.07.2000 lepingus näidatud müügihind ei vastanud vara tegelikule väärtusele (müügilepingu lõpetamine ei olnud seotud hinnaga, vaid oli kostja kinnitusel tingitud ostjast ja kolmandast isikust tulenenud põhjustest). Pealegi on üldteada, et Tallinnas paikneva kinnisvara hind ei ole alates 2000.a langenud. 16.03.2001 kinkelepingus märgitud maa maksustamishind objekti tegelikku väärtust ei kajasta. Kuna maa erastamise kulud kandis kostja, siis tuleb ülalnimetatud hinnast maha arvata selleks tehtud kulutused, mis väljendatuna kroonides on 3575. Seega on kostja kohustatud hüvitama hagejale 2/3 vara väärtusest, s.o 1 046 425 kroonist, mis on 697 616 krooni.
15.Kohtukulude jaotamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8, mille kohaselt jäävad nii apellatsioonkaebuse kui hagi rahuldamisel kohtukulud kostja (vastustaja) kanda. Hageja kohtukulud, mis kostja peab hüvitama, on 83 880 krooni (49 000 + 34 880). Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 10 000 krooni, millele lisandus kahel korral apellatsioonkaebustelt tasutud riigilõiv kokku 39 000 krooni (34 000 + 5000), seega kahes kohtuastmes kokku 49 000 krooni. Hageja on kandnud menetluses õigusabikulusid kokku 100 813, 25 krooni, millest 34 880 krooni mõistab kohus kostjalt välja. Vastavalt kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-le 1 kuuluvad vastaspoole poolt hüvitamisele õigusabi kulud kuni 5% ulatuses hagi hinnast. Arvestades menetluse käiku ja keerukust peab kolleegium nimetatud summat vajalikuks ja põhjendatuks.
Ü.Jänes
R.Allikvere
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.