Kohtulahend

25 830 krooni viivist tulenevalt pooltevahelise töövõtulepingu p-s 4.1 kokkulepitud viivisemäärast 5 % tasumata summalt iga maksetähtaega ületanud päeva eest. Hageja palus VÕS § 76 ja § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel kostjalt enda kasuks välja mõista 25 830 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Poolte vahel 15.09.2004 sõlmitud tööettevõtulepingu p 2.1 kohaselt oli videovalvesüsteemi montaaži ettevalmistamine ja montaažitööde teostamise lõpetamise tähtaeg 25.09.2004. Tegelikult andis kostja tööd üle 29.09.2004. Seega hilines hageja tööde tegemisega, mistõttu oli kostja õigustatud arve tasuma samuti 4 päeva hiljem. 29.09.2004 allkirjastatud videovalvesüsteemi paigalduse vastuvõtmise aktile on kostja esindaja teinud märkuse, et puudub eestikeelne kasutusjuhend seadmetele. Seega ei olnud lepingujärgne töö teostatud nõuetekohaselt, mille kohta kostja esitas kirjaliku pretensiooni. VÕS § 113 lg 4 kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Juhul kui kohus peaks otsustama hagi rahuldada, taotles kostja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Hageja nõutava viivise suuruseks on 25 830 krooni. Nimetatud summa moodustab ilma käibemaksuta lepingusummast 25,66 %. Seejuures on väidetav viivitus kestnud 118 783,52 krooni osas ainult 4 päeva ja 18 783,52 krooni osas ainult 20 päeva. Hageja ei ole tõendanud, et tema huvid said maksmisega lühiajalisel viivitamisel nii suures ulatuses kahjustada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 23.09.2005 otsusega täies ulatuses ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 830 krooni ja 2 100 krooni kohtukulude katteks. Otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et pooled sõlmisid 15.09.2004 videovalvesüsteemi paigaldamiseks tööettevõtulepingu. Tööde teostamise tähtajaks leppisid pooled kokku 25.09.2004. Poolte vahel sõlmitud 17.09.2004 protokolliga tööettevõtuleping peatati. 22.09.2004 sõlmitud protokolliga lepingu täitmine jätkus, pooled leppisid kokku tööde lõpetamise tähtajaks 29.09.2004. Lepingu lisa nr 5 järgi andis hageja tööd kostjale üle 29.09.2004. Lepingu lisa nr 5, videovalvesüsteemi paigalduse vastuvõtmise akti kohaselt on kostja teinud 29.09.2004 märkuse, et puudub eestikeelne kasutusjuhend seadmetele. Sama akti kohaselt on kostja kasutusjuhendi kätte saanud 30.09.2004. Puudub vaidlus selles, et arve teostatud tööde eest tasumiseks esitas hageja 30.09.2004. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja väited, mille kohaselt oli kostja õigustatud arve tasuma hiljem, kuna hageja hilines tööde tegemisega ja ei esitanud paigaldatud süsteemi eestikeelset kasutusjuhendit õigeaegselt, on tõendamata. Tööettevõtulepingu 17.09.2004, 22.09.2004 protokollid ja lepingu lisa nr 5 kostja nimel allkirjastanud K.P. oli tööettevõtulepingus märgitud volitatud isikuna. Kostja vastuväited seoses nimetatud isikul esindusõiguse puudumisega on tõendamata. Poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingu p 3.1.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale lepingu kogumaksumuse pärast objektil tööde vastuvõtuakti allakirjutamist 30 päeva jooksul hageja poolt esitatava arve alusel. Asjas puudub vaidlus, et arve esitas hageja 30.09.2004 ning sellest tulenevalt tekkis kostjal arvel näidatud summa tasumise kohustus 30.10.2004. Asjas puudub vaidlus selles, et hagejale laekus 100 000 krooni

2(5)

05.11.2004, s. o 5 päeva arvel märgitud tähtajast hiljem. Ülejäänud lepingusumma tasus kostja hagejale 01.12.2004. Pooled on tööettevõtulepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et juhul, kui hageja poolt kostjale esitatud arve ei ole kostja poolt tasutud lepingu p-s 3.1.1 märgitud tähtajal, on hagejal õigus nõuda viivist 5 % tasumata summalt iga maksetähtaja ületatud päeva eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 järgi on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult seaduses sätestatust kõrgema intressimääraga viivitusintressi, kui pooled on nii kokku leppinud. Hageja on arvestanud ja nõuab kostjalt 25 166 krooni viivist kogu lepingusumma tasumisega viivitamise eest 5 päeva võrra arvestusega 5 033,20 krooni ühe päeva eest. 18 783,52 krooni tasumisega viivitamise eest 20 päeva võrra nõuab hageja täiendavalt 664 krooni arvestusega 33,20 krooni 1 viivitatud päeva eest. Hagejal on eeltoodust tulenevalt õigus nõuda kostjalt 25 830 krooni viivist. Kostja taotluse viivise vähendamiseks jättis kohus rahuldamata. Kohtu hinnangul on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju hüvitamise lihtsustamine, lisaks on viivise eesmärgiks ka võlgniku sundimine oma kohustuste täitmisele. Seadus ei sätesta piiranguid viivise suuruse kokkuleppele. Kuna asja materjalidest nähtuvalt on pooled lepingu sõlmimisel viivise suuruses ise kokku leppinud ning viivise rakendumine sõltus võlgnikust enesest, siis ei ole põhjendatud kostja vastuväited viivisemäära ebamõistlikust suurusest. Kuna hageja ei nõudnud põhivõlast suuremat viivist, siis pidi kostja tõendama, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 19). Käesolevas asjas kostja seda teinud ei ole, esitades ainult paljasõnalisi vastuväiteid. Ainuüksi kahju puudumine või selle olemasolu viivisesummaga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla viivise alandamise aluseks kostja nõutud suuruseni, kuna viivise eesmärgiks võimaliku kahju hüvitamise kõrval on ka rahuldada võlausaldaja huvi, et kohustus saaks täidetud vastavalt lepingus sätestatule. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 23.09.2005 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kostja taotlus viivise vähendamiseks ja rahuldati hagi täies ulatuses, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivisena 2 583 krooni. Kohtukulud palub kostja jätta vastaspoole kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas esimese astme kohus ebaõigesti VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1. Võlaõigusseaduse § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 2 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja jääb oma seisukoha juurde, et hageja nõutav viivis on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Viivisemäär 5 % päevas tasumata summalt iga maksetähtaega ületanud päeva eest moodustab viivisemäära 1 825 % aastas. Sellises määras viivis on heade kommete vastane. VÕS § 113 lg-s 1 on ette nähtud

3(5)

viivise suuruseks 9 % aastas ehk 0,025 % päevas. Igapäevases majandustegevuses võib kostja hinnangul tavapäraseks pidada viivist 0,5 % päevas. Kohtuistungil avaldas kostja, et mõistlik viivise suurus oleks 10 korda väiksem ehk 2 583 krooni. Kostja palub kohtul arvestada, et ta viivitas koguvõla 118 783,52 krooni tasumisega ainult 5 päeva ja 18 783,52 krooni tasumisega ainult 21 päeva. 25 830 krooni viivise nõudmine antud asjaoludel, mis moodustab ilma käibemaksuta lepingusummast 25,66 %, ei ole hageja poolt kooskõlas hea usu põhimõttega (TsÜS § 138 lg 1). Viivise põhifunktsiooniks on raha tasumise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine. Hageja ei ole tõendanud, et tema huvid oleksid saanud maksmisega lühiajalisel viivitamisel nii suures ulatuses kahjustada. Kostja nõustub kohtuga, et viivisel on ka tagatisfunktsioon, kuid sellega ei saa põhjendada viivise nõudmist 25 % ulatuses, kui enamus põhivõlast on tasutud ainult viiepäevase hilinemisega. Seadusega ei ole kooskõlas kaevatava otsuse seisukoht, et kostja pidi tõendama hagejal kahju puudumist. Hageja on tuginenud viivise nõudes ainult pooltevahelisele kokkuleppele tööettevõtulepingus. Hageja pidi motiveerima, miks ta peab mõistlikult põhjendatuks ebaolulise lepingurikkumise (viiepäevane viivitus) eest viivise nõudmist nii suures ulatuses nagu 25 830 krooni. Kostja ei saanud ümber lükata hageja põhjendusi ja tõendeid selles küsimuses, kuna hageja ei motiveerinud nõuet sellest aspektist. Lepinguline kokkulepe ei anna alust nõuda heade kommete vastast viivist. Viide pooltevahelisele kokkuleppele muudab VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 sisutühjaks, kuna viivises lepitakse alati kirjalikult kokku. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kohtukulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Menetlusosalised on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teadlikud, mingit teadet esitanud ei ole, miks ei ole võimalik kohtusse ilmuda. Apellant ei ole taotlenud apellatsioonkaebuse läbivaatamist kohtuistungil. Tulenevalt TsMS § 649 lg- st 2 peab kolleegium võimalikuks apellatsioonkaebus läbi vaadata ilma menetlusosaliste osavõtuta. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda selle rahuldamist. Otsus on hagi rahuldamise osas piisavalt põhjendatud. Kohus on põhjendanud ka kostja taotluse rahuldamata jätmist viiviste vähendamiseks. Kolleegium nõustub linnakohtu otsuses oleva põhjendusega ning tulenevalt TsMS § 654 lg- st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Kolleegium peab vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu sellele, et viiviste vähendamise taotluse esitamisel lasub kostjal tõendamiskoormis tõendada neid asjaolusid, mis oleksid andnud kohtule õiguse VÕS § 162 alusel lugeda leppetrahv ebamõistlikult suureks ning sellest tulenevalt vähendada poolte vahel kokkulepitud viiviste suurust. Väide sellest, et rahalise kohustuse 118 783,52 krooni täitmisega viivitati kõigest 5 päeva ja 18 783,52 krooni tasumisega 21 päeva, ei ole piisavaks asjaoluks, mis annaks alust taotlus rahuldada. Rahaline kohustis tuli täita tähtaegselt. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et viiviste suuruses on pooled ise kokku leppinud.

4(5)

Apellatsioonkaebuses on apellant leidnud, et viiviste suurus on vastuolus heade kommetega ja hea usu põhimõttega. Toimikust ei nähtu, et neile asjaoludele oleks kostja varem viidanud. Samas kolleegium ei tuvastanud, et hagetud viiviste suurus oleks vastuolus heade kommetega või hea usu põhimõttega. Kolleegium ei tuvastanud alust, mis oleks võimaldanud apellandi taotlust rahuldada ning apellatsioonimenetluses viiviste suurust vähendada. Arvestades eeltoodut kolleegium asub seisukohale, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Kuivõrd linnakohtu otsus jääb muutmata, siis tuleb kohtukulud jätta apellandi enda kanda. Vastustaja kohtukulude osas taotlust ei esitanud.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.