Kohtulahend

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

Kohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt maksekorraldustes märgitu tõendab, et poolte vahel on laenusuhe. Leping tuleb VÕS § 76 lg 1 järgi täita vastavalt kokkuleppele. Hageja ei ole kohtule veenvalt tõendanud, et laenu tagastamise tähtaeg on saabunud. Maksekorraldustest ei nähtu laenu tagasimakse tähtaeg. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid nagu oleks hageja kostja poole pöördunud lepingu täitmise nõudes. Kostja on laenu osaliselt tagastanud, kuid sellest ei järeldu, et kogu laenusumma tagastamise tähtaeg oleks saabunud. Hageja seletus laenulepingu ülesütlemise kohta ei ole veenev, kuna kostja eitab laenulepingu ülesütlemist või laenu tagastamise tähtaja kokkulepet. Hageja on laenulepingu sõlminud maksekorraldustega, st kirjalikult, seega võib eeldada, et ka lepingu täitmist puudutavad kokkulepped oleks tulnud esitada kohtule dokumentaalsete tõenditena. Hageja õigust laenu tagasisaamiseks ei ole rikutud, kuna hageja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et laenuleping on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused J. J. palus linnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Kohtu seisukoht lepingu vormi osas ei ole kooskõlas TsÜS § 9 lg-s 4 sätestatuga. Kumbki pool ei ole kohtule esitanud allkirjastatud lepingudokumenti. Seega ainuüksi nimetatud põhjusel ei saa laenulepingut lugeda sõlmituks kirjalikult. Maksekorraldused ei ole käsitletavad lepingudokumendina TsÜS § 9 lg 4 tähenduses, maksekorraldused on maksekäsundid VÕS § 703 mõttes. Kohus on segi ajanud suulise laenulepingu sõlmimise ja sellise lepingu täitmise instituudi. Raha ülekandmine ei tähista mitte laenulepingu sõlmimist, vaid selle täitmist. Laenulepingu puhul on tegemist konsensuaalse lepinguga ning VÕS § 396 lg-st 1 tulenevalt on laenuandja kohustatud laenusaajale rahasumma üle andma. Maksekorralduse koostamine laenusumma ülekandmiseks kujutab endast eelnevalt suuliselt sõlmitud laenulepingu täitmist VÕS § 76 järgi. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et vaidlusalune kohustus ei ole sissenõutavaks muutnud. Kuna laenuleping sõlmiti suulises vormis ja maksekorraldus ei ole lepingudokument, siis on loogiline, et maksekorraldustest ei saagi nähtuda laenu tagastamise tähtaeg. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjalt nõudnud laenu tagastamist. Hageja selgitas 30.11.2005 toimunud kohtuistungil, et ta ütles laenulepingu üles juba 2003.a. lõpus ja nõudis raha tagastamist. Hageja seletus on tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend TsMS § 90 lg 2 järgi. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt hageja seletus laenulepingu ülesütlemise kohta ei ole veenev, kuna kostja eitab laenulepingu ülesütlemist või laenu tagastamise tähtaja kokkulepet. Kohus rajas selle põhjenduse kostja lepingulise esindaja paljasõnalisele väitele. Kostja ei ole sellist väidet TsMS § 91 lg-ga 1 vastuolus mingilgi moel tõendanud. Kostja lepingulise esindaja seletus ei ole tõendina käsitletav. Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet ega ka tõendit, millest nähtuks tema õigus keelduda laenu tagasimaksmisest. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et antud juhul tuleks laenuleping üles öelda kirjalikult, on hageja sellise kohustuse kohaselt täitnud, kuid sellele vaatamata ei ole kostja laenusummat tagastanud. Hagiavaldus õnnestus kostjale üle anda politsei kaasabil 19.05.2005. Seega oli kostja alates 19. maist 2005 teadlik hageja soovist saada laenatud raha tagasi. Kuigi kostjal oli mitte 2 kuud, vaid koguni üle 6 kuu aega laenu tagasimaksmiseks, ei ole ta siiani kohustust täitnud ega laenatud raha tagastanud. Kostja tuginemine VÕS § 398 lg-le 1 ja selles sätestatud formaalsusele ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja on kostjale korduvalt üritanud saata erinevaid avaldusi ja kirju, kuid valdav enamus sellistest saadetistest tagastatakse põhjusel, et adressaat ei võta neid vastu. Samuti üritas hageja kostjale enne kohtusse pöördumist edastada laenulepingu kirjalikku

ülesütlemise avaldust, kuid ka see tagastati hagejale. Antud asjas õnnestus hagi kostjale üle anda üksnes politsei kaasabil 19.05.2005. Vaatamata hagi vastuvõtmisele ei esitanud kostja hagile 5 kuu jooksul mingeid vastuväiteid ega tasunud võlga, mistõttu kohus rahuldas hagi 22.09.2005 tagaseljaotsusega. Kostja esitas esmakordselt vastuväited hagile alles 25.10.2005 koos kajaga. Seega kostja teostab oma protsessiõigusi pahas usu ja teeb kõik endast oleneva menetluse venitamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele A. K. palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Laenulepingu mõiste on sätestatud VÕS § 396 lg-s 1, mille kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laenu), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asjas samas koguses ja sama kvaliteediga. Perioodil 02.07.2002-12.03.2003 kandis hageja kostja arveldusarvele kokku 55 000 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust, et antud summa näol oli tegemist hageja poolt kostjale antud laenuga. Linnakohus asus seisukohale, et maksekorraldused, mille alusel raha üle kanti, tõendavad kirjaliku laenulepingu olemasolu poolte vahel. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Maksekorraldused ei tõenda kirjaliku laenulepingu olemasolu. Maksekorraldused tõendavad, et laenuandja on andnud eelnevalt kokkulepitud summa laenusaajale üle, st täitis laenulepinguga võetud kohustuse. Laenulepingut reguleerib VÕS 21. peatüki 1. jagu. Nimetatud jaos ei ole sätestatud, millises vormis peab füüsiliste isikute vahel laenuleping sõlmitud olema. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud kohustuslikku vormi. Pooled ei ole kohtule esitanud allkirjastatud lepingut. Seega võib järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel hageja kandis kostja arveldusarvele üle 55 000 krooni. Toimiku materjalidest nähtuvalt tegi kostja hagejale esimese laenu tagasimakse 12.03.2003 summas 20 000 krooni. Sellest võib järeldada, et nimetatud kuupäeval saabus laenu tagasimaksmise tähtaeg ja kostja kohustus hakkama hagejale saadud laenu tagasi maksma vastavalt kokkulepitule. Tõendatud ei ole kostja väited nagu ta oleks hagejale võetud laenu tagastanud. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. 30.11.2005 kohtuistungil väitis hageja, et ta ütles laenulepingu üles 2003.a. sügisel. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 90 lg 2 kohaselt võis tõendiks olla ka poole seletus. Kostja antud hageja väitele vastu ei vaielnud. Samas on tõendatud laenulepingu ülesütlemine ka hageja poolt 11.03.2005 Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavaldusega, mille kostja sai kätte 19.05.2005. Riigikohus on 29.03.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04 asunud seisukohale, et lepingupoole hagiavalduse saab lugeda tehingu tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis teise pooleni. Hagiavaldus jõudis teise pooleni seega Põhja Politseiprefektuuri kaudu 19.05.2005 (t.l.35-37). Vaatamata sellele ei ole kostja laenu tagastanud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja poolt võetud kohustus on muutunud sissenõutavaks, kuid ta ei ole oma laenu tagasimaksmise kohustust hageja ees täitnud. Seega

tuleb hagi VÕS §-de 100 ja 101 lg 1 p 1 alusel rahuldada ja kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata laenumakse 35 000 krooni. 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-le 1, 8 ja 11 mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 4900 krooni.

R. Allikvere

M. Merimaa

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.