Kohtulahend

2(7)

laekumisega. 08.12.2004 laekus 2000 krooni ja l0.12.2004 7600 krooni. Alates 2004.a. detsembrist on hageja maksnud töötasu osade kaupa ja hilinemisega. Elatusvahendite puudumise tõttu oli kostja sunnitud raha laenama. 18.05.2005 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, millega nõustumist kinnitas hageja allkirjaga. Avalduses põhjendas kostja töölt vabastamise nõuet palga ja puhkusetasu maksmisega viivitamisega. TLS § 82 lg 1 sätestab töötajapoolse õiguse töölepingu lõpetamiseks kui tööandja on jätnud täitmata töölepingu tingimused või täitnud need mittekohaselt. Töötasu maksmisega viivitamine ja selle ositi maksmine on töölepingu mittekohane täitmine. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Rapla Maakohus rahuldas hagi ja luges R.P.i ja OÜ M. vahel 02.05.2001 sõlmitud töölepingu lõpetatuks alates 24.05.2005 töötaja algatusel vastavalt TLS § 79 lg-le 1. Kohus tunnustas OÜ M. õigust mitte maksta R.P.ile töölepingu lõpetamise hüvitust kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, so summas 22 609,45 krooni. Kohus mõistis R.P.ilt riigituludesse 200 krooni riigilõivu. Töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 järgi tuleb käsitelda kui lepingu erakorralist ülesütlemist. VÕS § 196 lg 1 ja 2 mõtte kohaselt on erakorraline ülesütlemine võimalik ainult mõjuval põhjusel, mida antud juhul tööandja tegevuses ei ole tõendatud. 02.05.2001 töölepingu kohaselt oli palga maksmine ette nähtud üks kord kuus kuu viimasel päeval. Alates 01.05.2004 tõstis tööandja põhipalka 5000 kroonini kuus. Tööandja poolt lepingusse tehtud muudatus, et alates 2004.a. jaanuarist toimub palga maksmine iga järgmise kuu kolme esimese päeva jooksul, on töötajale tutvustamata. Palga maksmise aja kindlaksmääramisel tuleb lähtuda töölepingust, sest kollektiivlepingut ega sisekorra eeskirja kohtule ei esitatud. Seega ei ole tööandja töölepingu tingimusi alates 2004.a. jaanuarist palga väljamaksmise aja osas täitnud. Kostja seletustest nähtub, et ta loeb töölepingu lõpetamise aluseks töötasu maksmisega hilinemised alates 2004.a. detsembrist. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt laekus 01.10.2004 tööandjalt eelmise kuu töötasu 9900 krooni; 01.11.2004 eelmise kuu töötasu 9800 krooni; 08.12.2004 eelmise kuu eest osaline töötasu 2000 krooni ja l0.12.2004 7600 krooni; 06.01.2005 eelmise kuu osaline töötasu 2000 krooni ja l0.01.2005 7200 krooni; 02.02.2005 eelmise kuu kogu töötasu 9600 krooni. Kohtule esitati kostja allkirjastatud kinnitused töötasu sularahas kättesaamise kohta. Kostja sai 03.03.2005 sularahas 5700 krooni; 06.03.2005 koostatud palgalehel on kostja allkiri 9300 krooni, so kogu töötasu saamise kohta; 03.05.2005 sai kostja sularahas 5700 krooni, 10.04.2005 koostatud palgalehel on kostja allkiri kogu töötasu, so 9000 krooni saamise kohta. Hilinemisi töötasu väljamaksmisel ei saa antud juhul lugeda töölepingu tingimuste niisuguseks rikkumiseks, mis annaks töötajale aluse lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 järgi ja tööleping tuleb lugeda lõpetatuks töötaja algatusel vastavalt TLS § 79 lg-le 1. Töötasu maksmisega viivitamisel oleks kostjal olnud õigus nõuda viivist vastavalt PaS §-le 35. Hinnates tõendeid kogumis täitis tööandja töölepingut nõuetekohaselt, heas usus ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ning tegi kõik endast oleneva töötasu võimalikult kiireks väljamaksmiseks. Ta informeeris töötajaid palga maksmise aja muutmise vajadusest alates 2004.a. jaanuarist ja töötasu hilinemise põhjustest 2004.a. lõpus. Ka kostja kinnitas, et tööandja esindaja informeeris teda 2004.a. novembri töötasu hilinemisest ja küsis selleks nõusolekut.

3(7)

Hageja esindaja J.L. seletuste kohaselt sai töötasu maksta vastavalt laekumistele ja kuu esimestel päevadel ei olnud alati piisavalt raha töötasude täies ulatuses väljamaksmiseks; pangakonto arestimise tõttu Maksuameti poolt oli töötasu võimalik maksta ainult kassasse laekuvast sularahast. Tunnistaja E.L.i ütlustest nähtub, et talvel ütles J.L. kõigi töötajate kuuldes, et palka saab maksta osade kaupa ja natuke hiljem; keegi selle peale midagi ei öelnud; tunnistaja on kogu aeg saanud palka osade kaupa; ühe osa on ta saanud vahel 3.-5. kuupäeva paiku ja teise osa kuu keskel; palgalehele annab allkirja siis, kui kogu palk on kätte saadud. Tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et algul oli palgapäev kuu viimane päev; 2004.a. jaanuarist viidi see järgmise kuu esimestele päevadele; seda rääkis tööandja esindaja kõigi kuuldes puhketoas; tunnistaja oli palgapäeva muutmisega nõus; 2005.a. algul rääkis J.L., et palgad võivad hilineda, keegi selle vastu ei olnud; osa palka maksis J.L. kuu algul, teise osa hiljem, sularahas maksmise kohta võttis allkirja. Kohus tunnistajate ütlustes ei kahelnud. Hageja ei maksnud töötasu küll töölepingus ettenähtud ajaks, kuid maksis kostjale töötasu kokkulepitust rohkem. Asjaolu, et töölepingus ei olnud fikseeritud kogu kostjale makstud palk, ei saa olla töölepingu rikkumine. Alates 2004.a. maist on hageja lubanud tasuda kostjale 5000 krooni kuus ja fikseerinud selle ka töölepingus, kuid tegelikult on ta tulemusliku töö eest tasunud igas kuus rohkem, so muutnud ühepoolselt palga tingimused töötaja jaoks soodsamaks. PaS § 3 lg 1 kohaselt tuleb töölepingus palga tingimustena fikseerida palgamäär, lisatasud ja juurdemaksed. Lisatasu tingimus töölepingus antud juhul küll puudub, kuid tööandja on võtnud selle endale täitmiseks vabatahtlikult. PaS § 2 lg 4 mõistab lisatasu all muu hulgas ka summat, mida tööandja maksab preemiana oma ühepoolse otsuse alusel. Töölepingus kokkulepitud tasu (5000 krooni) ületavate summade maksmisega hilinemist ei saa lugeda töölepingu tingimuste rikkumiseks. Kohus ei lugenud usaldusväärseks tunnistaja K.P.i - kostja abikaasa ütlusi, kuna tunnistaja ütlused ei lange kokku palgalehtede ja kostja allkirjadega töötasu kättesaamise kohta. Kohtul puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid palga saamata jäämist tunnistaja nimetatud kuupäevadeks. Tööandjale esitatud avalduses on kostja märkinud töölepingu lõpetamise põhjuseks ka puhkusetasu maksmisega hilinemine. Selle põhjuse tõendamiseks ei esitatud kohtule ühtegi tõendit, kostja ei täpsustanud oma seletustes, millal ja millises summas tööandja puhkusetasu maksmisega hilines. Apellatsioonkaebuse põhjendused R.P. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Otsus on ebaõige tõenduslikus osas ja seaduse kohaldamisel. Tööandja võttis töösuhte ajal omaks palga väljamaksmisega viivitamise. 18.05.2005 töötaja avaldusele töösuhte lõpetamiseks TLS § 82 alusel kirjutas tööandja „nõus“ ja kinnitas seda allkirjaga. Asjakohane ei ole tööandja hilisem väide, et ta nõustus avaldusega ekslikult ega teadnud sätte sisu, kuna avalduse tekstis on märgitud töölt lahkumise põhjus – palga ja puhkusetasu maksmisega viivitamine. Kohus ei põhjendanud, miks ta nimetatud dokumendiga ei arvestanud. Tööandja rikkus VÕS §-st 6 tulenevat hea usu põhimõtet. Kohus sellele hinnangut ei andnud.

4(7)

Kohus tuvastas, et alates 2005 jaanuarist ei ole tööandja töölepingu tingimusi palga väljamaksmise osas täitnud – vastavalt töölepingule oli palga maksmise tähtajaks 1x kuus kuu viimasel tööpäeval. Kohus hindas tõendeid palga väljamaksmise osas vääralt. Kostja ja tunnistaja E.A.i sõnul allkirjastati palgalehed kuu lõpul, mitte palgalehtedel märgitud kuupäevadel. Allkirjade juures kuupäev puudub. Kohus ei analüüsinud tõendite vastuolulisust – 03.03.2005 anti allkiri sularahas 5700 krooni kättesaamise kohta ja 06.03.2005 9300 krooni, so kogu kuu töötasu väljamaksmise kohta, nagu leidis kohus. Sellise tõendi hindamise korral oleks kuu töötasuks 5700+9300 krooni, mis ei vasta kohtu järeldusele, et kogu märtsi töötasu on 9300 krooni. Samuti ei näita 10. aprilli palgaleht sel kuupäeval töötasu väljamaksmist. Aprilli palga väljamaksmise aega tõendav dokument puudub. On tuvastatud, et 2005 kõikidel kostja tööloleku kuudel toimus palga väljamaksmine hilinemisega. Kohus tugines VÕS § 196 lg-tele 1 ja 2, mille mõtte kohaselt on erakorraline ülesütlemine võimalik ainult mõjuval põhjusel ja leidis, et antud juhul põhjus ei olnud mõjuv. VÕS § 196 lg-te 1 ja 2 kohaldamine eeldab erinevaid asjaolusid, mida kohus välja ei toonud. VÕS § 196 lg 2 sätestab mõistliku tähtaja määramise mittevajalikkuse lepingust taganemise puhul olulise lepingurikkumisena sätestatud juhtude korral. Kohus ei tuvastanud lepingurikkumise olulisust VÕS § 116 lg 2 p 2-4 tähenduses. TLS § 82 näeb ette töötaja õiguse töölepingu lõpetamiseks ka siis, kui tööandja täidab töölepingut, kuid teeb seda mittekohaselt. Kohus tuvastas palgamaksmisega viivitamise 2004 detsembrist kuni 2005 maini igakuiselt. Kokkulepitud ajal palga saamine oli töötajale hädavajalik, kuna palgapäevast lähtuvalt oli võetud igakuine laenu tagasimaksmise kohustus, samuti on peres ülalpeetavad naine ja väike laps. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ M. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega tühistada ja uue otsusega OÜ M. hagi R.P.i vastu jätta rahuldamata. TLS § 82 lg 1 sätestab, et töötajal on õigus tööleping lõpetada, teatades sellest tööandjale ette vähemalt viis kalendripäeva juhul, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Seega pidi maakohus tuvastama, kas tööandja on jätnud täitmata töölepingu tingimused või on täitnud neid mittenõuetekohaselt. Töölepingu p-s 4.2 on pooled kokku leppinud, et töötaja palk on 5 000 krooni ja see tuleb välja maksta p 4.6 järgi üks kord kuus kuu viimasel päeval. Tööandja on ühepoolselt kandnud lepingusse, et alates 2004 jaanuarist toimub palga maksmine järgmise kuu kolme esimese päeva jooksul, kuid töötajaga muudatust kooskõlastatud ei ole. Seega oli tööandja kohustatud maksma töötasu kuu viimasel päeval. Vaidlust ei ole selles, et 2004 detsembris on tööandja hilinenud töötasu väljamaksmisega, makstes töötasust 2 000 krooni 08.12.2004 ja 7 600 krooni 10.12.2004, 06.01.2005 maksti välja 2 000 krooni ja 10.01.2005 7 200 krooni, 02.02.2005 maksti välja 9 600 krooni, 03.03.2005 sai kostja kätte 5 700 krooni ja 06.03.2005 9 300 krooni, 10.04.2005 9 000

5(7)

krooni ja 03.05.2005 5 700 krooni. Seega on tööandja viivitanud töötasu väljamaksmisega, mis on töölepingu tingimuste mittekohane täitmine. Kusjuures tööandja on jätnud oma kohustuse täitmata mitmel korral. Õige on see, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosa sätteid ka töölepingule. Kolleegium leiab, et võlaõigusseaduse üldosa sätteid töölepingule kohaldades tuleb arvestada töösuhete eripära. TLS § 49 p-st 2 järgi on kohustus maksta töö eest kokkulepitud tasu ettenähtud ajal ja suuruses tööandja töölepingust tulenev põhikohustus. Sõlmides töölepingu on töötaja arvestanud, et tööandja tasub talle töö eest just kokkulepitud päeval. Kostja on selgitanud, et töölepingus kokkulepitud palgapäeva arvestades on ta võtnud laenu ja määranud laenu tagasimaksmise päeva. Töölepingust tulenevate kohustuste täitmisel tuleb silmas pidada seda, et tööandja poolt makstud palk on tavaliselt töötaja ainuke sissetulek ja selle maksmisega viivitamine võib töötajale põhjustada olukorra, kus töötaja ei suuda oma kohustusi täita. Õige on see, et VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu üles öelda ainult olulistel põhjustel. Kuid arvestades töötasu kokkuleppe olulisust ja seda, et tööandja on viivitanud töötasu väljamaksmisega mitme kuu jooksul, ei saa kolleegiumi arvates tööandja viivitust pidada ebaoluliseks töölepingu tingimuste rikkumiseks. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et maakohtu järeldus tööandja poolsete töölepingu tingimuste rikkumine ebaolulise kohta ei ole õige. Töötasu õigeaegse väljamaksmise riski kannab tööandja ja tema rikkumist ei muuda vabandatavaks ega ebaoluliseks see, et kolmandate isikute nõuete tagamiseks on tööandja raha arestitud ja tööandja on töötajat suuliselt hoiatanud töötasu maksmisega viivitamisest. Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et töötajal oli õigus oma rikutud õiguste kaitseks nõuda PaS § 35 järgi töötasu maksmisega viivitamise korral tööandjalt viivist, mistõttu ei ole õigustatud töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna kokkulepitud palga ettenähtud ajal väljamaksmine on tööandja TLS § 49 p-st 1 ja töölepingust tulenev kohustus, siis selle rikkumise korral oli töötajal õigus valida, kas nõuda PaS § 35 alusel viivist või lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel või esitada mõlemad nõuded. Tööandja rikkumist ei muuda vabandatavaks ka see, et tööandja on töötajatele maksnud igakuiselt rohkem töötasu, kui oli kokkulepitud töölepingus. Tööandja seletuste kohaselt oli tegemist preemiatega ja lisatasudega. PaS § 2 lg 4 järgi on lisatasu palga osa ja see tuleb välja maksta vastavalt töölepingus kokkulepitule. Kolleegium märgib, et tulenevalt töötasu õiendist (t. l. 11) on kõikidel õiendil toodud kuudel makstud töötajale palka kokkulepitust enam ja tööandja on seda käsitlenud palgana, mitte eraldades põhipalka ja lisatasusid. Tööandja poolne töölepingust soodsama töötasu maksmine ei anna tööandjale alust töölepingus kokkulepitust mittekinnipidamiseks. Kostja on oma 18.05.2005. a avalduses töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjendanud töölepingu lõpetamist tööandja poolt töötasu ja puhkusetasu väljamaksmisega viivitamisega ning tööandja esindaja on avaldusele kirjutanud „nõus“. Töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel toimub töötaja algatusel ja see ei sõltu mitte tööandja nõusolekust, vaid töölepingu lõpetamise aluseks olevate asjaolude esinemisest. Samas möönab kolleegium, et tööandja käitumine viisil, kus ta muutis oma nõustumust töölepingu lõpetamise aluse suhtes, kuid ei teavitanud sellest töötajat, ei ole mõistlik ja tekitab lepingu poolte vahel mitmetimõistmist. Töölepingus olev kanne töölepingu lõpetamise kohta TLS § 76 alusel on ainult tööandja allkirjaga, mistõttu ei ole sellel õiguslikke tagajärgi.

6(7)

Kuna töötaja oli õigustatud lõpetama töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, siis oli hageja kohustatud TLS § 82 lg 2 järgi maksma hüvitusena kostjale kahe kuu keskmise palga. Selles, et kostja kahe kuu keskmine palk on 22 609,45 krooni, ei ole poolte vahel vaidlust. Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel hagi esitamine välistab ITLS § 25 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise. See tähendab, et maakohus vaatas läbi sama töövaidluse, mida arutas töövaidluskomisjon. Maakohtu otsuse tühistamisel tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kanda töövaidluses tehtud otsustus hagejalt kostja kasuks 22 609,45 krooni väljamõistmise kohta. Kostja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 200 krooni ja teinud apellatsioonimenetluses kulusid õigusabile summas 3 540 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 järgi käesolevas asjas tuleb menetluskulude jagamisel kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, mis kehtisid enne 01.01.2006.a. Tulenevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1, 8 ja 11 tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista riigilõiv 200 krooni ja TsMS § 61 lg 1 ja 2 järgi vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabile summas 3 000 krooni. Kokku 3 200 krooni.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Kai Kullerkupp

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.