Kohtulahend

Asjaolud Hageja ja kostja sõlmisid 18.09.2003 nõude loovutamise lepingu, millega hageja loovutas kostjale nõude summas 2 062 988,10 krooni AS J (pankrotis) vastu. Nõue põhineb kostja ja AS J (pankrotis) vahel sõlmitud lepingu alusel esitatud arvetel. Viljandi Maakohus algatas hageja pankrotimenetluse 28.10.2003 ja kuulutas pankroti välja 01.12.2003. AS J (pankrotis) pankrotimenetlus algatati 25.07.2003 ja pankrot kuulutati välja Jõgeva Maakohtu 03.10.2003 otsusega. Hageja nõue ja põhjendused Nõude loovutamise lepingu p 4.1 kohaselt oli nõude loovutamise hinnaks 800 544,10 krooni, mille hageja kohustus tasuma kolmes osas. Hageja tasus 19.09.2003 esimese makse 400 544,10 krooni ostja arvelduskontole Hansapangas. Järgnevaid makseid hageja ei sooritanud. Hageja esitas AS J (pankrotis) pankrotimenetluse nõude summas 4 039 836,20 krooni, mis tunnustati osaliselt. AS J (pankrotis) esitas osalise vastuväite intressinõudele summas 501 333,32 krooni. Hageja nõue ei ole eesõigusnõue. AS J (pankrotis) pankrotimenetluse käigus on selgunud, et pankrotivarast jätkub osaliselt I järgu nõuete rahuldamiseks. Poolte vahel sõlmitud nõude loovutamise leping on hageja võlausaldajatele kahjulik, sest AS J (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud nõude rahuldamine ei ole tõenäoline. Vaidlusalune tehing on sõlmitud 1 kuu ja 10 päeva enne hageja pankrotimenetluse algatamist ajal, mil käis AS J (pankrotis) pankrotimenetlus, seega pidi kostja olema teadlik sellest, et AS J (pankrotis) ei ole võimeline rahuldama hageja nõuet. Kohaldamisele kuulub kehtiv pankrotiseadus. Hageja palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks hageja ja kostja vahel 18.09.2003 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ning välja mõista hageja kasuks lepingu järgi saadu summas 400 544,10 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. AS J (pankrotis) varaline seisund võimaldas lepingu sõlmimise ajal rahuldada loovutatud nõuet, sest 18.09.2003 Ametlikes Teadaannetes avaldatud seisuga oli AS J (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõuete kogusumma 11 982 000 krooni ning äriühingu omandis oli sama seisuga vara – kinnistu x linnas väärtusega 14 000 000 krooni, kinnistud x vallas suurusega 8,96 ha, 22,99 ha ja 11,30 ha ning muu kinnisvara. Leping ei olnud selle sõlmimise ajal hageja suhtes kahjulik ning kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et võlgnik kahjustab sellega võlausaldajate huve. Kuna ei ole selge, kas hageja nõue AS J (pankrotis) pankrotimenetluses jääb rahuldamata, ei ole selge, kas tehing on hagejale kahjulik või mitte. Tehingu tühistamise alusena tuleb kohaldada tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseadust. Esimese astme kohtu põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks OÜ O (pankrotis) ja AS O vahel 2(6)

18.09.2003 sõlmitud nõude loovutamise lepingu ning mõistis AS-ilt O välja 400 544,10 krooni OÜ O (pankrotis) kasuks. Kohus mõistis AS-ilt O välja kohtukulu 24 000 krooni riigituludesse. Kohaldamisele kuulub käesoleval ajal kehtiv pankrotiseadus. Pankrotiseaduse § 109 lg 1 sätestatud tagasivõitmise võimalus tähendab seda, et tavapärases majandustegevuses tehtud kehtiv tehing kaotab teatud tingimustel oma kehtivuse ning seda on võimalik alati tuvastada vaid tagantjärele, sest kehtivuse kaotamise eeltingimuseks on ühe lepingupoole kohtu poolt väljakuulutatud pankrot. Tagasivõitmise korral saabki üksnes tagasiulatuvalt anda hinnangu tehingule, mis toimus enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse § 109 lg 1 võimaldab kohtul tunnistada kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja kahjustab võlausaldajate huve. Pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 2 sätestab ajalise piirina 1 aasta tehingute puhul, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ning pankrotiseaduse § 110 lg 2 sätestab, et tehingu puhul, mis toimus kuus kuud enne pankrotimenetluse algatamist, eeldatakse teise poole teadmist. Seega lasub tõendamiskoormis selle kohta, et teine pool ei teadnud ega pidanudki teadma, et kahjustatakse võlausaldajate huve, kostjal. Kostja seaduslik esindaja seletas kohtuistungil, et kostja tegi järelepärimisi hageja majandusliku seisundi teadasaamiseks, kuid selliseid järelpärimisi ei saa käsitleda kui tõendeid selle kohta, et hageja ei teadnud ega pidanud teadma, et tehinguga kahjustatakse teiste võlausaldajate huve. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja nõuet AS J (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati osaliselt teise järgu nõudena, kuid pankrotimenetluse vara müügist laekunud rahaga on võimalik osaliselt rahuldada vaid esimese järgu nõuded, seega hagejale loovutatud nõude rahuldamine ei ole tagatud. Nõude loovutamine selliselt, et nõude saab esitada maksejõuetu äriühingu vastu, kahjustab võlausaldajate huve ning seega tuleb nõude loovutamise tehing kehtetuks tunnistada pankrotiseaduse § 109 lg 1 alusel ning kostjalt välja mõista 400 544,10 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused AS O esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus rikkus TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõudeid, mis tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kohus ei põhjendanud, millest ta järeldas, et hageja nõuet AS J (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustati osaliselt teise järgu nõudena, kuid pankrotimenetluses vara müügist laekunud rahaga on võimalik rahuldada vaid esimese järgu nõudeid. Kostja esitas koopia hageja poolt AS J (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest ja AS J (pankrotis) pankrotihalduri V. Paju 10.03.2005 teatise. Nimetatud dokumentidest nähtuvalt omandas hageja kostjalt koguhinnaga 800 544,10 krooni nõude AS J (pankrotis) vastu kogusummas 4 039 836,20 krooni ja hageja nõue on AS J (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud summas 3 961 040,32 krooni. Kohus märkis otsuses, et hageja esitas AS J (pankrotis) pankrotimenetluses nõude summas 4 039 836,20 krooni, millest kaitstuks osutus 501 333,32 krooni. Otsusest ei nähtu, miks kohus ei pidanud tõeseks AS J (pankrotis) pankrotihalduri V. Paju 10.03.2005 teatises 3(6)

märgitud vastustaja nõude tunnustatud osa suurust. Kui kohus peab tehingu kahjulikkuse hindamisel vastustaja nõude tunnustatud osa suuruseks 501 333,32 krooni tegeliku nõude tunnustatud osa suuruse 3 961 040,32 krooni asemel, ei ole võimalik hinnata ka tehingu kasulikkust või kahjulikkust pooltele. AS J (pankrotis) pankrotihalduri V. Paju 10.03.2005 teatise p 2 väitest, et pankrotihaldur ei oska ennustada II järgu nõude võimaliku rahalise väljamakse suurust, järeldas kostja, et II järgu nõue saab teatud ulatuses rahuldatud, kuid teada ei ole, millises ulatuses. Otsusest ei nähtu, miks kohus, erinevalt pankrotihaldurist asus seisukohale, et pankrotimenetluse vara müügist laekunud rahaga on võimalik rahuldada vaid esimese järgu nõuded. Kui kohus võttis tehingu kahjulikkuse hindamisel aluseks tõendamata arvamuse sellest, et teise järgu nõuded ei kuulu üldse rahuldamisele, on võimatu õigesti hinnata ka tehingu kasulikkust või kahjulikkust pooltele. Küsimus sellest, kas ja kuivõrd kostja teadis hageja võlausaldajate huvide võimalikust kahjustamisest nõude loovutamise tehinguga, omandab õigusliku tähenduse üksnes juhul, kui tehing osutub tegelikkuses hageja jaoks kahjulikuks. Käesoleva tsiviilasja lahendamine ei ole võimalik enne, kui Jõgeva Maakohtu määrus on AS J (pankrotis) pankrotimenetluse lõpetamise kohta on jõustunud. Tehingu tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks puudub alus ka siis, kui tehing osutub hageja jaoks tegelikult kahjulikuks. Nõude loovutamise tehing tehti 18.09.2003, 1 kuu ja 10 päeva enne hageja pankrotimenetluse algatamist. Tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 2 kohaselt eeldati võlgniku teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest juhul, kui tehing oli tehtud 10 päeva jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Enne kehtiva pankrotiseaduse jõustumist tehtud tehingutele ei saa kohaldada seadust, mis tehingu tegemise ajal ei kehtinud ja seab tehingu ühe poole halvemasse olukorda võrreldes tehingu tegemise ajal kehtinud seadusega. Kuivõrd tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse regulatsioon seob tehingupartneri majandusseisundi ebaõige hindamise teistsuguse õigusliku tagajärjega kui kehtiv pankrotiseadus, siis rikuks kehtiva seaduse kohaldamine enne selle jõustumist tehtud tehingu kehtetuse alusena õiguskindluse printsiipi. Kehtiva pankrotiseaduse § 110 lg-l 2 ei ole tagasiulatuvat jõudu ning seda käesolevas tsiviilasjas kohaldada ei saa. Kostja on tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et nõude loovutamise tehinguga võidakse kahjustada hageja võlausaldajate huve. Isegi, kui oleks kohaldatav kehtiva pankrotiseaduse § 110 lg 2, ei ole alust hagi rahuldamiseks. Kostja seadusliku esindaja seletuste kohaselt kontrolliti enne hagejaga nõude loovutamise tehingu tegemist hageja tausta ning selgus, et hageja on maksejõuline. Seda kinnitab ka kohtule esitatud hageja raamatupidamise aastaaruanne, mille kohaselt hageja omakapital oli seisuga 31.12.2002 üle viie miljoni krooni. Kostja eeldas, et tehing suurusjärgus 800 000 krooni ei saa tavapärase majandamise korral kahjustada hageja ja tema võlausaldajate huve. Kohus ei põhjendanud, miks selline kontroll ja selle põhjal tehtud järeldused hageja maksevõime kohta ei ole piisavad. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ O (pankrotis) ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

4(6)

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt põhjenduste osas, kuna linnakohus kohaldas tagasivõitmise hagi lahendamisel ebaõigesti pankrotiseaduse sätteid, mis kehtivad alates 01.01.2004. Linnakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamise kohta on õige, kuid hagi kuulub rahuldamisele ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kehtiva PankrS § 193 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast selle seaduse jõustumist, selles seaduses sätestatut. Kolleegiumi arvates on pankrotimenetluse toimingutena käsitatavad protsessuaalsed toimingud. Tagasivõitmine ei ole protsessuaalne toiming, millele kohaldub PankrS § 193 lg-s 1 sätestatu, vaid tegemist on pankrotimenetluses esitatava hagiga. Tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda seadusest, mis kehtis tagasivõidetava tehingu tegemise ajal. Vaidlustatud nõude loovutamise leping sõlmiti 18.09.2003. Järelikult tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. Hageja pankrotimenetlus algatati 28.10.2003 ja nõude loovutamise leping sõlmiti 18.09.2003. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda enne 01.01.2004 kehtinud PankrS § 43 lg 1 p-st 2, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingud, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Seega pidi hagi rahuldamiseks kohus tuvastama, kas 18.09.2003 kostjalt nõude omandamisel kahjustas hageja teadlikult võlausaldajate huve. Tulenevalt Viljandi Maakohtu 01.12.2003. a otsusest (t. l. 9) oli hageja 2003. a suvel OÜ-le P võlgu 13 456 418,24 krooni ja hageja juhatuse liikme seletuse kohaselt 2003. a septembriks oli tekkinud pankrotiseis. Vastavalt hageja raamatupidamise aastaaruandele 2002. a kohta olid hageja majandusnäitajad juba 2002 sellised, millest sai järeldada nõuete suurenemist 2002 aasta jooksul. Nii näiteks olid hageja maksuvõlad kasvanud oluliselt ning olid tekkinud intressivõlad. Hageja äritegevuse tulemiks oli 2001. a ja 2002. a kahjum. Eeltoodust saab järeldada, et 18.09.2003 oli hagejal võlausaldajaid, kelle nõuete tähtaeg oli saabunud ja kelle nõuded olid rahuldamata. Nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutas AS O hagejale nõuded AS J (pankrotis) vastu summas 2 062 988,10 krooni. Hageja pidi loovutatud nõuete eest tasuma 800 544,10 krooni, millest tasuti 19.09.2003 400 544,10 krooni. AS J (pankrotis) pankrot kuulutati välja 03.10.2003. Hagiavalduse kohaselt oli AS J (pankrotis) pankrotimenetlus algatatud 25.07.2003. Kolleegium leiab, et omandades nõude äriühingu vastu, milles suhtes on pankrotimenetlus alustatud, võtab nõude omandaja riski, et nõue võib jääda rahuldamata või see rahuldatakse osaliselt. Samas on hageja nõude loovutamise lepinguga kohustunud tasuma kostjale rahas enam kui 1/3 nõude suurusest. Kolleegium leiab, et omandades nõude maksejõuetu äriühingu vastu ajal, kui võlausaldajate nõuded olid rahuldamata ja tasudes selle eest ca 1/3 nõude väärtusest rahas, pidi hageja aru saama, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huvisid. Seega oli hageja tehinguga teadlikult kahjustanud teiste võlausaldajate huve.

5(6)

AS J (pankrotis) pankrotimenetluses on hageja nõuet tunnustatud summas 3 961 040,32 krooni teises rahuldamisjärgus. Linnakohus on vaidlustatud otsuses ekslikult märkinud tunnustatud nõude suuruseks 501 333,32 krooni. AS J (pankrotis) pankrotihalduri kirja kohaselt prognoosib ta teise rahuldamisjärgu nõuete rahuldamist 3% - 8% ulatuses. 10.01.2006 oli hagejale laekunud AS-lt J (pankrotis) 95 357,42 krooni. Eeltoodust saab järeldada, et nõude rahuldamine AS J (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole tõenäoline. See, kas tehingu teine pool oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, ei ole tulenevalt PankrS § 43 lg 1 p-st 2 oluline. Seega ei ole asjakohased apellandi väited selle kohta, et kostja seaduslik esindaja kontrollis enne tehingu tegemist hageja ja AS J (pankrotis) tausta ja maksejõulisust. Linnakohus on kohtuotsuse resolutsioonis jätnud märkimata, millise poolte vahel sõlmitud tehingu on kohus kehtetuks tunnistanud. Kolleegium leiab, et tegemist on ilmse ebatäpsusega ja tulenevalt TsMS § 447 lg-st 2 parandab ringkonnakohus vea ning täpsustab otsuse resolutsiooni. Kuna linnakohtu otsuse lõppjäreldus on õige, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lgtest 1 ja 8 tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Kai Kullerkupp

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.