Kohtulahend

MAAKOHTU LAHEND

Jõgeva Maakohus rahuldas 22. detsembri 2005 otsusega I. J hagi osaliselt ning mõistis K. J I. J kasuks välja ühisvara kompensatsiooniks rahalise hüvituse summas 30 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. Kostja poolt abielu kestel omandatud elamu kuulub abikaasade ühisvara hulka. PKS § 18 kohasel abikaasade ühisvara võidakse jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda ning ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Antud juhul tuleb jagamisele kuuluv ühisvara kindlaks teha abielu lõppemise seisuga 1995. aastal. Kuna jagatakse abikaasade ühisvara pärast abielu lõppemist, siis tuleb vara hinnata jagamise hetke seisust lähtudes. Hageja poolt esitatud hindamisakti kohaselt on J kinnistu turuväärtuseks 350 000 krooni ning sellel paikneva majavalduse turuväärtuseks 150 000 krooni. Hageja poolt esitatud hindamisaktis on elamu võimalik tuletatav väärtus kajastatud õigesti. Hindaja on oma arvamuse kujunemist põhjendanud. Hindamisakte tuleb lugeda piisavalt usaldusväärseteks, kuna ehitustehnilises osas olulisi erinevusi ei ole. Objektide väärtused on hindajad andnud erinevate ajaperioodide kohta ning seetõttu on ka tulemused kordades erinevad. Seega on hageja osaks elamu mõttelisest väärtusest mõistlik lugeda 1/5 terviku väärtusest, s.o 30 000 krooni. Kostja poolt esitatud hindamisaktis märgitud väärtus 13 300 krooni ei ole usutav. Hindaja ei ole oma arvamust sisuliselt põhjendanud ning on märkinud, et tegemist saab olla vaid teoreetilise väärtuse hinnanguga. Hindamise aluseks oleva 100 kr/m2 osas ei ole hindaja andnud kontrollitavaid või võrreldavaid põhjendusi. Kuna hagejale kuuluv osa ühisvarast on muutunud kostja kinnisasja lahutamatuks osas, ei ole võimalik ühisvara jagamisel rakendada PKS § 19 lg 3 põhimõtet, mille kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Ühisvaraks olnud elamu ei ole vallasasjana säilinud, kuna elamualune maa on kantud kinnistusraamatuse ning kostja on selle maatüki omanik. Kinnistusraamatu kanne on tehtud peale abielu lahutamist. Seetõttu ei saa kinnisasi tervikuna olla abikaasade ühisvaraks. Hageja osa ühisvarast tuleb lugeda kostjale kuuluvaks ning välja mõista kostjalt rahaline hüvitus hageja kasuks PKS § 19 lg 4 alusel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

K. J esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Jõgeva Maakohtu 22. detsembri 2005 otsuse ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 ei korda ringkonnakohus oma otsuses esimese astme kohtu otsuse motiive. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel jätnud olemasolevad tõendid hindamata või hinnanud neid ebaõigesti. Jõgeva Maakohus on õigesti lähtunud PKS §-s 18 lg sätestatud põhimõttest, mille kohaselt ühisvara määratakse kindlaks abielu lõppemise aja seisuga ja kui ühisvara jagatakse pärast abielu lõppemist, siis ühisvara väärtus tuleb kindlaks määrata ühisvara jagamise aja seisuga. Arvestades seda, et kostja poolt esitatud hindamisaktis (maakohtu toimik, lk-d 51-53) oli ühisvaraks olevat elamut püütud kirjeldada küll 1995. a seisuga, kuid selle turuväärtust ei olnud hinnatud mitte ühisvara jagamise aja seisuga, vaid samuti 1995. a seisuga, siis on maakohus õigesti ühisvara turuväärtuse määratlemisel aluseks võtnud hageja poolt esitatud ning Tõnisson Kinnisvara poolt koostatud hinnangu. Maakohus on põhjendatult jätnud aluseks võtmata kostja poolt esitatud hindamisaktile hiljem esitatud täienduse, milles määratleti elamu 2005. a turuväärtust ja saadi selleks summaks 13 300 krooni, kuna sellest hindamisakti täiendusest (maakohtu toimik, lk 59) ei tulene tõesti ühtegi sisulist, võrreldavat ja kontrollitavat alust või põhjendust sellele, mille alusel on leitud, et 2005. a saab mitme toa, köögi ja abiruumidega üle 100 m2 suuruse täispalkhoone turuväärtus olla 13 300 krooni. Otsuse põhjendustest nähtuvalt on maakohus pidanud ehitustehnilises osas erinevuste puudumise tõttu piisavalt usaldusväärseteks hageja poolt esitatud hindamisakti ning kostja poolt esitatud esimest hindamisakti (maakohtu toimik, lk 51-53), kuid kuna kostja poolt esitatud selles hindamisaktis ei olnud ühisvara väärtust hinnatud vara jagamise aja seisuga, siis on maakohus põhjendatult selles osas aluseks võtnud hageja poolt esitatud hindamisakti ning seda, miks maakohus ei pea 2005. a seisuga usaldusväärseks kostja poolt lisatud esialgse hindamisakti täiendust (maakohtu toimik, lk 59) ja ei arvesta seda ühisvara väärtuse kindlakstegemisel, on maakohus vaidlustatud otsuses piisavalt ja ka sisuliselt õigesti põhjendanud. Seega ei ole õige apellandi väide, et kui maakohus pidas mõlemaid esitatud hindamisakte piisavalt usaldusväärseteks, siis oleks tulnud tingimata asja lahendamisel aluseks võtta ka kostja poolt esitatud esialgse hindamisakti täiendus ja selles märgitud hoone väärtuse hinnang. Nagu juba varem märgitud, on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja poolt esitatud tõendit - hindamisakti täiendust. Põhjendatud ei ole ka see väide, et juhul, kui maakohus leidis, et kostja poolt esitatud hindamisakti täiendust ei saa selle sisust tulenevalt asja lahendamisel aluseks võtta, siis oleks maakohus pidanud tegema kostjale ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks või kutsuma hindamisakti tegija eksperdina istungile, et selgitada välja hindamisakti sisu ja selle tegemise alused. Ringkonnakohus leiab, et hoone väärtuse kohta esitatud hinnanguid ei olnud maakohtul otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS §-de 129, 130 ja 134 alusel põhjust käsitleda ekspertiisiaktidena, vaid TsMS § 117 lg 3 järgi asja tundva isiku või asutuse arvamusena, mida kohus sai hinnata dokumentaalse tõendina. Seda maakohus ka tegi. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 91 alusel pidi samuti tsiviilmenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema nõuded või vastuväited tuginevad ning kohus võis teha ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Dokumentaalse tõendina esitatud hindamisaktide sisuline analüüs on juba tõendi hindamine ning TsMS §-de 228 ja 231 lg 4 järgi tuli seda teha otsuse tegemise staadiumis, mistõttu on alusetu apellandi väide, et kui kohus leidis, et kostja poolt

esitatud täiendavas hindamisaktis esitatud väärtus ei ole põhjendatud, siis oleks maakohus pidanud hindamisakti koostanud isiku välja kutsuma ja teda küsitlema. Kuna hindamisakt on dokumentaalne tõend ja selle koostajat oleks saanud üle kuulata üksnes tunnistajana, siis tulenevalt dokumentaalse tõendi olemusest ja sisust ei oleks selle koostaja tunnistajana ülekuulamine kuidagi muutnud kirjaliku tõendi – täiendavalt esitatud hindamisakti – sisu ega selles välja toodud põhjendusi (või põhjenduste puudumist). Asja materjalidest nähtuvalt (maakohtu toimik, lk 54) on maakohus menetluse käigus selgitanud kostjale, et hindamisaktis tuleb välja tuua ühisvara võimalik väärtus vara jagamise aja seisuga, millest tulenevalt esitaski kostja täiendava hindamisakti (10.06.2005) just sellise sisu ja vormiga nagu see koostatud on. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole hinnanud kummagi poole poolt esitatud hindamisakte objektiivselt ning on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata Jõgeva Inventariseerimisbüroo 1988. a hindamisaktis toodud kulumiprotsendid. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et hindamisaktides ehitustehnilises osas erinevusi ei ole ning võtnud põhjendatult arvesse ka neid poolte seletusi, mis puudutasid seda, millised osad hoonest on 1995. a saadik säilinud muutumatutena ja millises osas on kostja hoonet renoveerinud. Kuna hageja poolt esitatud ja Tõnisson Kinnisvara poolt koostatud hindamisaktis on samuti välja toodud elamu konstruktsioonid, kommunikatsioonid ja elamu seisund visuaalsel vaatlusel, mille tulemusena leiti, et nähtaval olevate põhikonstruktsioonide juures olulisi kahjustusi ei esine ning need on rahuldavas seisukorras, kusjuures hindamisaktile on lisatud ka fotod nii renoveeritud kui ka renoveerimata ruumide kohta, siis ei ole põhjendatud apellandi arvamus, et hageja poolt esitatud hindamisaktis ei ole kõiki ruume vaadeldud ega hinnatud elamu seisundit selle vanusest ja põhikonstruktsioonide tegelikust olukorrast lähtuvalt. Samuti on maakohus hagejale kuuluva ühisvara osa väärtuse kindlaksmääramisel arvestanud ka elamu ehituskonstruktsioonide loomulikku kulumist, eriti katusekattematerjali osas (otsuse lk. 3). Mis puudutab inventariseerimisbüroo 1988. a hindamisakti kulumisprotsentide tervikuna mittearvestamist, siis on maakohus need õigesti tervikuna arvestamata jätnud, kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole alust asuda seisukohale, et 1988. a hinnanguid oleks olnud alust arvestada veel ka 1995. a elamu olukorra väljaselgitamisel. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja selgitanud, et pärast elamu ostmist 1988. a tehti seal sanitaarremonti ning see elamu ei olnud ei 1988. a ega ka 1995. a elamiskõlbmatu, nagu väidab kostja, kuna seda elamut saadi kasutada ja kasutatigi suviti elamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et üksnes kostja poolt esialgselt esitatud hindamisaktis väljatoodud ehitise kirjeldust ning hinnanguid saab ja tuleb pidada ainuõigeks ning hageja poolt esitatud hindamisaktis ei ole hoone seisundit kontrollitud piisava põhjalikkusega. Arvestades seda, et Tõnisson Kinnisvara hindas elamu seisundit ja selle väärtust 2005. a seisuga, ongi maakohus otsuse tegemisel arvestanud ka poolte seletusi selle kohta, millises seisus oli elamu 1995. a ning ka kostja poolt esitatud ekspertiisiakti sisu ja leidnud, et hageja osa väärtuseks elamu mõttelisest osast tuleb lugeda üksnes 1/5 elamu kui terviku väärtusest. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ka apellandi väide, et maakohus ei ole uurinud ega välja selgitanud, milline võis olla elamu seisund 1995. a. Kuna ka muud apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi sellist menetlusnormide rikkumist, mis kehtiva TsMS § 656 järgi annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks esimese astme kohtule uueks arutamiseks, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata.

Kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ka apellandi menetluskulud (riigilõiv, õigusabikulud) tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kohtukulude nimekirja ega ka taotlust tema poolt kantud menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt.

Ago Kutsar

Viivi Tomson

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.