Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse avalikult teatavakstegemise 03. märts 2006.a Tallinn aeg ja koht Tsiviilasja number
2-05-1886
Tsiviilasi
S AS-i hagi MTÜ L vastu õiguse tuvastamiseks mitte maksta 16 959,19 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 05. oktoobri 2005. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S AS-i apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) S AS, esindaja E. S.
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja) MTÜ L, esindaja J. A.
1.Jätta Tallinna Linnakohtu 05. oktoobri 2005.a otsus muutmata.
2.S AS apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Asjaolud ja kindlustuse vahekohtu otsuse põhjendused
1.03.12.2004 toimus liiklusõnnetus Soomes Turus Linnankatu 21 juures, kus Eesti sõiduk Ford Taurus registreerimismärgiga 46 ZDB tagurdas otsa tema taha pargitud Soome
sõidukile Mazda 626 registreerimismärgiga LGB 322. Sõiduki Ford Taurus valdaja tsiviilvastutuse kindlustamiseks oli sõlmitud hagejaga liikluskindlustuse tavaleping. Liiklusõnnetus toimus liikluskindlustuse lepingu maksevabal perioodil, sõidukile ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkeks liikluskindlustuse poliisi väljastatud ja kindlustusvõtja ei olnud kindlustusandjale kindlustusmakset sõiduki kasutamise aja eest tasunud. 23.02.2005 otsustas kostja hüvitada kahju Finnish Motor Insures Center’ile summas 1083,89 EUR ehk 16 959,19 krooni.
2.Kindlustuse vahekohtu 05.05.2005 otsuse nr 7-1/05/32 kohaselt peab hageja kostjale hüvitama 16 959,19 krooni. Vahekohtu otsuse kohaselt oli Eesti Vabariik liiklusõnnetuse toimumise ajal Euroopa Liidu liige. Seoses Euroopa Liiduga liitumisega viidi Eesti õigusaktid, sh liikluskindlustuse seadus (LKindlS) vastavusse Euroopa Liidu õigusega. Nii kaotati erinevus tavalepingu ja rohelise kaardi vahel, mistõttu kindlustuspoliis kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil. Seadusandja järgis seejuures Euroopa Nõukogu kolmandat direktiivi 90/232/EMÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Eeltoodu põhjal ei ole kahtlust, et liikluskindlustuse leping kehtib kogu ühenduse territooriumil ja LKindlS tekstist ega seaduse eelnõu seletuskirjast ei nähtu seadusandja kavatsust kehtestada erand liikluskindlustuse lepingu kehtimise ulatusele lepingu maksevabal perioodil. Asjaolu, et liikluskindlustuse leping on territoriaalse piiranguta kehtiv ka lepingu maksevabal perioodil, järeldub liiklusõnnetuse ajal kehtinud seaduse süstemaatilisest tõlgendamisest. LKindlS § 6 sätestab liikluskahju hüvitamise juhtumil, kui sõiduki suhtes ei ole sõlmitud liikluskindlustuse lepingut. Nimetatud paragrahv ei näe ette Liikluskindlustuse Fondi poolt hüvitamist juhtumil, kui leping on maksevaba. Järelikult ei ole seaduse mõte, et sõidukiga kindlustuslepingu maksevabal perioodil väljaspool Eesti Vabariiki põhjustatud kahju käsitletakse kindlustamata sõidukiga tekitatud kahjuna. Kahju hüvitamise kohustus on kindlustuslepingust tulenev kindlustusandja põhikohustus (LKindlS § 7 lg 1). Kahju hüvitamisest keeldumise alused on sätestatud LKindlS § 44 lg-s 3 ja nimetatud säte ei anna alust keelduda hüvitamisest juhtumil, kui liikluskahju on tekitatud väljaspool Eestit kindlustuslepingu maksevabal perioodil. Hageja tõlgendab LKindlS § 19 lg-t 7 grammatiliselt ja vääralt. Tõlgendusviisi ebaõigsusele viitab asjaolu, et selle paragrahvi reguleerimisese on maksevaba leping, mitte hüvitamine. Samuti ei sisalda antud säte otsest ja selgesõnalist Eesti Vabariigist väljaspool tekitatud kahju hüvitamise välistatust. Sama paragrahvi lõiked 8 ja 9 panevad kindlustusvõtjale kindlustusmaksete ning hüvitamise ja käsitluskulude tasumise kohustuse sõltumata sellest, kas sõiduki kasutamine lepingu maksevabal perioodil toimus Eestis või mitte. Ei ole alust eeldada, et seadusandja on vabastanud kindlustusandja lepingu põhikohustuse täitmisest, kuid kohustab kindlustusvõtjat täitma enda korrespondeeruvat kohustust. Vahekohus leidis, et sättes sisalduv sõna „Eesti“ on sõnastusviga. Hageja nõue ja põhjendused
3.Hageja esitas Tallinna Linnakohtule hagiavalduse tulenevalt LKindlS § 58 lg-st 4 ning palus tuvastada, et hagejal puudub liikluskahju hüvitamise kohustus summas 16 959,19 krooni.
4.Hagejal puudub kohustus hüvitada sõiduki Ford Taurus registrimärgiga 46ZDB valdaja poolt sõiduki Mazda 626 registrimärgiga LGB 322 omanikule tekitatud kahju. Kindlustuse vahekohtu otsuse seisukohad LKindlS tõlgendamise kohta on ekslikud ja meelevaldsed ning kindlustuse vahekohtu otsus ei ole õige. LKindlS § 19 lg 7 sätestas, et lepingu maksevabal
2(6)
perioodil ei või nimetatud sõidukiga liikluses osaleda, kuid kindlustusandjal on lepingust tulenevad õigused ja Eestis tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus. Tegemist on selge ja üheselt mõistetava sättega, mis vabastab kindlustusandja maksevabal perioodil väljaspool Eesti Vabariiki põhjustatud liikluskahju hüvitamise kohustusest. LKindlS § 19 lg 7 piirab sõnaselgelt tavalepingust tuleneva kindlustuskaitse territoriaalset kehtivust olukorras, kus leping on muutunud maksevabaks. LKindlS § 19 lg 7 on erinorm LKindlS § 9 lg 3 suhtes. Vastuolu üldnormi ja erinormi vahel on aktsepteeritav. Erinorm välistab üldnormi kohaldamise erikorra sätestamisega. Asjaolu, et LKindlS § 19 lg 7 on tänaseks päevaks muudetud, ei tähenda, et sätte varasem redaktsioon oleks olnud õigusjõuta. Kostja vastuväited
5.MTÜ L hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväited kattusid kindlustuse vahekohtu põhjendustega. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
6.Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja käsitluses piirab sõna „Eesti“ tema vastutust. Kohus sellega ei nõustunud. Kindlustuspoliis kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil. Sellega kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil liikluskahju hüvitamise põhimõte. Kostja kahju hüvitamise kohustamiseks puudub alus. On alust asuda seisukohale, et kahju peab hüvitama hageja. Hagejal on õigus, et LKindlS § 19 lg 7 grammatilisel tõlgendamisel võib jääda mulje, et hageja antud situatsioonis ei vastuta, kuid sellele seisukohale ei saa asuda kasutades teisi tõlgendamismeetodeid, eelkõige teleoloogilist tõlgendamismeetodit. Kohus nõustus kindlustuse vahekohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks neid korrata. Lepingu maksevaba periood võimaldab kindlustusvõtjal mitte tasuda kindlustusmakset, kuid ei vabasta kindlustusandjat kahju hüvitamise kohustusest. Kuigi LKindlS § 19 lg 7 sätestab, et kindlustusandjal on Eestis tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus, ei tähenda antud sõnastus seda, et väljaspool Eestit liikluskahju hüvitamise kohustus puuduks. Seetõttu jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
7.S AS esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnustada, et hagejal puudub kahju hüvitamise kohustus summas 16 959,19 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda.
8.Kohtu seisukoht LKindlS § 19 lg 7 tõlgendamisel ei ole õige. Seadusandja on määratlenud kindlustuskaitse territoriaalse ulatuse Eesti Vabariigi territooriumiga. Liikluskindlustuse leping ja poliis ei ole kattuvad mõisted. LKindlS § 14 lg 1 kohaselt on liikluskindlustuse leping tähtajatu leping, mille juurde väljastatakse perioodi tarbeks, millal sõiduk liikluses osaleb, tähtajaline liikluskindlustuse poliis, mille eest tasub isik kindlustusandjale kindlustusmakse. Väljastatud poliis annab LKindlS kohaselt sõiduki valdajale õiguse sõidukit kasutada. Kui sõidukil poliisi ei ole, on tegemist maksevaba perioodiga LKindlS § 19 tähenduses. Maksevaba periood on periood, kus sõiduki suhtes kehtib tähtajaline tavaleping, kuid sõidukile ei ole väljastatud poliisi. Kui sõidukile on väljastatud poliis, ei saa toimuda sõiduki kasutamist maksevabal perioodil. Asjakohased ei ole otsuse väited kindlustuspoliisi kehtivuse kohta, kuna poliisi ei olnud.
3(6)
9.Kindlustusandja hüvitamiskohustus saab tuleneda vaid liikluskindlustuse lepingu tingimustest, mis on sätestatud LKindlS-s, mitte järeldusest, et kui LKindlS ei sätesta vastustajale liikluskahju hüvitamise kohustust, siis järelikult on kahju hüvitamise kohustus apellandil. Kui vastustaja on kannatanule kahju hüvitanud ilma õigusliku aluseta või tema kahju hüvitamise kohustus tuleneb muust õigusaktist kui LKindlS või lepingust, ei tähenda see, et vastustajal tekib tagasinõudeõigus apellandi vastu üksnes fakti tõendamisel, et tema on kannatanule liikluskahju hüvitanud.
10.Kuni 01.01.2005 kehtinud LKindlS § 19 lg 7 redaktsiooni näol oli tegemist üheselt mõistetava sättega, mis vabastas kindlustusandja maksevabal perioodil väljaspool Eesti Vabariiki põhjustatud liikluskahju hüvitamise kohustusest. Nimetatud norm piirab sõnaselgelt tavalepingust tuleneva kindlustuskaitse territoriaalset kehtivust olukorras, kus leping on muutunud maksevabaks, mistõttu on üheselt mõistetavalt tegemist erinormiga LKindlS § 9 lg 3 suhtes. Üldnormi LKindlS § 9 lg 3 kohaselt hüvitatakse tavalepingu alusel Eestis, liikmesriigis, lepinguriigis ning poliisi vastava märke olemasolu korral ka teistes riikides tekitatud liikluskahju. LKindlS-st tulenev üldine eeldus on, et sõidukile väljastatakse poliis, mille eest peab kindlustusvõtja tasuma kindlustusandjale kindlustusmakse riski kandmise eest, et juhul, kui kindlustusvõtja sõiduk satub liiklusõnnetusse ja põhjustab kolmandatele isikutele kahju, lasub kolmandatele isikutele liikluskahju hüvitamise kohustus kindlustusandjal liikluskindlustuse lepingu alusel õigusaktidega ettenähtud tingimustel ja ulatuses. LKindlS § 19 lg 1 kohaselt on lepingu maksevaba periood aeg, millal leping kehtib, kuid kindlustusvõtjal ei ole kindlustusmakse tasumise kohustust. LKindlS § 19 lg 7 kohaselt ei või sõidukiga maksevabal perioodil liikluses osaleda. Seega on liikluskindlustuse maksevaba periood seaduse mõttes selline periood, millal liikluskindlustuse tavaleping on küll jõus, kui kindlustusandjale ei tasuta kindlustusmakset riski kandmise eest, sest sõidukit ei kasutata liikluses, sõiduki kasutamine on keelatud. On mõistlik, et perioodi eest, millal kindlustusandjale kindlustusmakset ei tasuta, ei pea kindlustusandja vastutama sõiduki poolt väljaspool Eestit põhjustatud liikluskahjude eest. LKindlS § 9 lg 3 tõlgendamisel tuleb silmas pidada LKindlS § 3 lg-s 1 sätestatut. Vastuolu üldnormi ja erinormi vahel on aktsepteeritav. Erinorm reguleerib üldnormi reguleerimisalasse jäävat faktilist olukorda üldnormis sätestatust erinevalt, mistõttu erinorm võibki üldnormiga vastuolus olla. Erinorm välistabki üldnormi kohaldamise erikorra sätestamisega. LKindlS § 19 lg 7 ei ole vastuolus LKindlS mõttega. Vastus apellatsioonkaebusele
11.MTÜ L ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
12.Tsiviilkolleegium leidis, et apellatsioonkaebus ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Linnakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Apellant ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et liiklusõnnetuse toimumise ajal 03.12.2004.a kehtinud LKindlS § 19 lg 7 redaktsiooni tuli tõlgendada selliselt, et maksevaba kindlustuslepingu puhul ulatus kindlustuskaitse territoriaalne ulatus lisaks Eesti Vabariigile ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumile.
4(6)
14.Enne 01. maid 2004.a (s.o enne Eesti saamist Euroopa Liidu liikmeks) kehtinud LKindlS § 9 lg 3 redaktsiooni kohaselt kuulus tavalepingu alusel hüvitamisele Eestis tekitatud liikluskahju. Alates 01. maist 2004.a kehtiva redaktsiooni kohaselt hüvitatakse tavalepingu alusel Eestis, liikmesriigis ning lepinguriigis, teatud juhtudel ka muudes riikides tekitatud liikluskahju. Vaidlusaluse LKindlS § 19 lg 7 kohaselt ei võinud lepingu maksevabal perioodil sõidukiga liikluses osaleda, kuid kindlustusandjal olid lepingust tulenevad õigused ning Eestis tekitatud liikluskahju hüvitamise kohustus. LKindlS § 19 lg 7 muudatus, millega jäeti sättest välja sõna „Eestis“, jõustus 01. jaanuaril 2005.a.
15.Selgitamist vajab küsimus, kas LKindlS § 19 lg 7 kujutab endast erinormi LKindlS § 9 lg 3 suhtes. Erinormiks saab lugeda niisugust sätet, millega seadusandja näeb ette üldregulatsioonist erineva õigusliku lahenduse teatud kindlate juhtumite või juhtumigruppide jaoks. Kui LKindlS §-ga 9 sätestatakse tavalepingu mõiste ning üldine õiguslik tähendus (sh ka tavalepingu territoriaalse kehtivuse ulatus), siis § 19 reguleerib liikluskindlustuse lepingu poolte õiguste ja kohustuste erisusi lepingu maksevaba perioodi kestel. Sätete võrdlusest nähtub, et sõnastuslik erinevus, millele tugineb apellant, eksisteeris üksnes ajavahemikul 01. maist 2004.a kuni 01. jaanuarini 2005.a. Enne 01. maid 2004.a kehtinud LKindlS redaktsiooni kohaselt kattus tavalepingust tulenev kindlustusandja üldine kohustus hüvitada liikluskahju (LKindlS § 9 lg 3) oma ulatuselt kindlustusandja kohustusega hüvitada liikluskahju maksevaba lepingu puhul (LKindlS § 19 lg 7) – mõlemal juhul kuulus tavalepingu alusel hüvitamisele Eestis tekitatud liikluskahju. Seejuures tuleb arvestada, et enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga 01. mail 2004.a eristati liikluskindlustuses tavalepingut ja rohelist kaarti, alates 01. maist 2004.a aga see vahetegu kaotati ning sealtpeale kehtib põhimõte, mille kohaselt liikluskindlustuse leping kehtib kogu ühenduse territooriumil. Alates 01. jaanuarist 2005.a ei seosta LKindlS § 19 lg 3 enam sõnaselgelt kindlustusandja kohustust hüvitada tekitatud liikluskahju selle kahju tekitamise kohaga.
16.Vastavalt üldisele tõlgendamispõhimõttele tuleb seaduse sätet tõlgendada koos seaduse teiste sätetega. Kolleegiumi arvates tuleb seaduse süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusena asuda seisukohale, et maksevaba lepingu puhul oli ja on kindlustusandjal kohustus hüvitada liikluskahju samas ulatuses, sealhulgas ka territoriaalses ulatuses, nagu tal oleks tavalepingu puhul üldiselt – s.o vastavalt LKindlS § 9 lõikele 3. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli Eesti Vabariik Euroopa Liidu liige, millega seoses oli Eesti seadusandjal kohustus ja tahe viia liikluskindlustuse seadus vastavusse Euroopa Liidu asjaomaste direktiividega. Muuhulgas pidi Eesti seadusandja tagama, et sõiduki kasutamisest tuleneva tsiviilvastutuse sundkindlustuskaitse kataks ühtse kindlustusmakse põhjal kogu ühenduse territooriumi ning tagaks sama ühtse kindlustusmakse põhjal igas liikmesriigis kaitse, mida nõutakse selle riigi õigusaktidega või sõiduki põhiasukoha liikmesriigi õigusaktidega olenevalt sellest, kumb kaitse on parem. Asjaolu, et kõnealune sõnastuserinevus kehtis üksnes piiratud ajavahemikul (01. maist 2004.a kuni 01. jaanuarini 2005.a) ning enne ja pärast seda saab LKindlS § 9 lg 3 ja § 19 lg 7 lugeda kindlustusandja hüvitamiskohustuse osas teineteisega territoriaalse ulatuse mõttes kattuvaks, ei viita kolleegiumi arvates seadusandja tahtele kitsendada maksevaba lepingu puhul kindlustusandja hüvitamiskohustust.
17.Eeltoodust tulenevalt ei saa LKindlS § 19 lõiget 7 käsitada erisättena LKindlS § 9 lg 3 suhtes selliselt, et maksevaba lepingu puhul oleks kindlustusandja kohustus tekitatud liikluskahju hüvitada territoriaalselt kitsama ulatusega kui tavalepingu alusel üldiselt. Vaadeldes LKindlS § 19 lg-t 7 kindlustusandja LKindlS § 9 lg-st 3 tuleneva hüvitamiskohustuse territoriaalselt ulatust muutva erisättena tuleks LKindlS kehtiva
5(6)
redaktsiooni puhul teha järeldus, et alates 01. jaanuarist 2005.a tuleb kindlustusandjal hüvitada mistahes riigis tekitatud liikluskahju sõltumata sellest, kas see riik on kaetud kindlustuskaitsega LKindlS §-de 9 ja 10 mõttes. Kolleegiumi arvates puudub niisuguseks tõlgenduseks mõistlik põhjendus. Samuti ei ole veenev apellandi seisukoht, et LKindlS § 19 lõikest 7 tulenenud arvatav territoriaalne piirang (s.o vastutus üksnes Eestis tekitatud liikluskahju eest) pidi kompenseerima kindlustusandja hüvitamiskohustust aja eest, millal kindlustusmakseid ei tasutud. Kindlustusandja õiguskaitsevahendid juhuks, kui sõiduk osaleb lepingu maksevabal perioodil keeluvastaselt liikluses, olid ja on sätestatud LKindlS § 19 lgtes 8 ja 9.
18.Seega tuleb nõustuda vastustaja (kostja) seisukohaga, et LKindlS § 9 lg 3 ja § 19 lg 7 sõnastus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal vastuoluline ning vastuolu ületamine on võimalik seaduse mõtte abil. Kolleegiumi arvates tulenes liikluskindlustuse seaduse mõttest, et maksevaba lepingu puhul pidi kindlustusandja hüvitama tekitatud liikluskahju lähtudes liikluskindlustuse lepingu territoriaalsest kehtivusest vastavalt LKindlS § 9 lõikele 3.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.