2-04-1421 Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Margo Klaar, Ulvi Loonurm, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.veebruar 2006, Tallinn
Tsiviilasi
SA V.T. hagi O.P. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 5.septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 2/32-8926/04
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O.P. apellatsioonkaebus SA V.T. vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.veebruar 2006
Tsiviilasja number
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant O.P. ja tema esindaja advokaat I.S., Apellant SA V.T. esindaja advokaat P.L.
Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Kostja O.P. töötas näitlejana E.R.V.D.s alates 29.06.1988. 29.06.2004 teatas teater kostjale, et tema tööleping on lõpetatud TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu alates 30.06.2004. Töölepingu lõpetamine vormistati tööandja 29.06.2004 käskkirjaga nr 33-k. Kostja vaidlustas koondamise töövaidluskomisjonis. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjon rahuldas 14.09.2004 otsusega töövaidlusasjas nr 9.0102/2172-04 kostja avalduse ning tunnistas kostjaga töölepingu lõpetamise 30.06.2004 TLS § 86 p 3 alusel ebaseaduslikuks, ennistas kostja tööle E.R.V.D.sse näitlejana ja mõistis tööandjalt kostja kasuks välja keskmise palga 14 179,85 krooni sunnitud töölt puudutud 53 tööpäeva (01.07.2004 kuni 14.09.2004) eest. Tööandja Eesti Vabariik Kultuuriministeeriumi hallatava riigiasutuse E.R.V.D. kaudu, mille eriõigusjärglaseks on Vabariigi Valitsuse 23.09.2004 korralduse nr 727-k ja 05.10.2004 asutamisotsuse alusel loodud sihtasutus V.T., ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 21.10.2004 Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus tunnustada kostjaga 30.06.2004 TLS § 86 p 3 alusel töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Hagiavalduse kohaselt olid täidetud kõik eeldused kostjaga töölepingu lõpetamiseks koondamise tõttu. Koondamine oli tingitud teatri töömahu vähenemisest TLS § 98 lg 1 mõttes, mistõttu kostjale ei olnud võimalik pakkuda pidevat tööd. Töömahu vähenemise tingis loomingulise personali optimaalse suuruse saavutamise vajadus. Enne 2004/2005. a. hooaega ja enne kostja koondamist oli teatris tööl 37 näitlejat, kellest koondati viis. Samas näeb Kultuuriministeeriumi poolt väljatöötatud riiklik teatripoliitika ette V.D.s optimaalsena 28 näitlejat. 2004. a. juulis algas teatrihoone kapitaalremont, mis peaks kestma aasta. Selle tõttu oma lava ei kasutata ja teater tegutseb ca 1/3 koormusega. Etendusasutuste seaduse § 5 lg 2 p-de 1 kuni 3 järgi kavandab ja koordineerib etendusasutuste loomingulist tegevust loominguline juht, kes korraldab repertuaarivalikut, koostab repertuaariplaani, korraldab loominguliste töötajate valikut ja rakendamist. Tegemist on teatri personalipoliitika spetsiifikat rõhutava sättega, mis viitab üheselt teatri juhtkonna, eelkõige aga teatri loomingulise juhi pädevusele teha personalipoliitilisi otsustusi, muuhulgas selgitada välja koondatavaid loomingulisi töötajaid (näitlejaid). Tööandja lähtus näitlejate võrdlemisel ja hindamisel objektiivsetest tööalastest näitajatest, mitte niivõrd subjektiivsest suhtumisest töötajasse. Kostja kutsealased oskused on halvemad kui töölepingu alusel töölejäänud näitlejatel. Hindamisel võrdles teatri juhtkond kostjat eelkõige kahe teise sarnase ampluaaga ja vanusega näitlejaga (L.S. ja J.T.). Arvestades lavastajate poolt neile kolmele näitlejale viimastel hooaegadel pakutud rollide arvu ja tüüpe, tehti koondamisotsus kostja kahjuks. 2003/2004. a. hooajal osales kostja vaid ühes uuslavastuses ,,Armuviirastus" episoodilises tekstita rollis. See asjaolu viitab lavastajate kriitilisele hinnangule kostja kutsealaste oskuste kohta. Üheks kostja koondamist tingivaks teguriks oli kostja suhteliselt kõrge vanus ja sellest tulenevalt tema lavatüüp: tema tüübile ja vanusele vastavaid rolle ei ole pakkuda. Loominguliste töötajate keskmine vanus teistes Eesti teatrites on madalam kui V.D.s. Samas on teatri üldise kunstilise taseme hoidmiseks ja edendamiseks vajalik näitlejaskonna pidev noorenduskuur. Hagejale jäänud mulje kohaselt ei tegele kostja tööst vabal ajal erialase enesetäiendamisega. Kostja töötab Merekeskuses müüjana, mis on
tekitanud ka tööalaseid probleeme proovide läbiviimisel, kus kostja ei ole saanud osaleda, sest on olnud hõivatud müüjatööga. Kuna kostja seetõttu ei suuda pühenduda täiel määral tööle, on tema erialane areng peatunud. Teater pakkus kostjale teist tööd. Kostjale pakuti alternatiivset töövõimalust rollilepingu näol. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu, leides, et tema koondamine näitleja ametikohalt oli alusetu ning töövaidluskomisjoni 14.09.2004 otsus tööle ennistamise kohta oli õige. Kostjaga lõpetati tööleping asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, ja töölepingu lõpetamiseks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes, s. o ITLS § 28 lg 1 tähenduses ebaseaduslikult. Hageja ei põhjendanud kostjale töölepingu lõpetamise vajadust TLS § 87 lg-s 11 ettenähtud kirjalikus teates ega ka suuliselt. Esmakordselt tõi hageja koondamise põhjendused välja kohtule esitatud hagiavalduses, kuid need ei vasta tõele ega ole tõendatud. Teatri loomingulise personali suurus on hagi väidetel 32 töötajat, seega ei ole tööandja järginud Kultuuriministeeriumi soovitusi trupi optimaalse suuruse 28 näitlejat osas. Teatriruumide remont ei ole põhjus töötajate koondamiseks, kuna etendusi saab anda ka väljaspool statsionaari. Võrreldes töövaidluskomisjonis toimunud kostja avalduse läbivaatamisega on tööandja koondamise põhjendusi muutnud, kuna seal ta tugines eelarveliste vahendite kokkuhoiu vajadusele. Eeltoodust tegi kostja järelduse, et tema koondamise põhjused olid subjektiivset laadi ning töölepingu lõpetamine oli objektiivselt põhjendamata. Kostja töölejäämise eelisõigus on sekundaarne ja kerkib üles vaid koondamise põhjendatuse korral, kuid sellega seoses märkis kostja, et ka tema tööalaste näitajate ja kutsealaste oskuste objektiivset hindamist ja võrdlemist teiste sama ampluaaga näitlejatega ei toimunud. Töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu teatas hageja kostjale ette ühe päeva ja palus lugeda 27.02.2004 teadet töölepingu lõpetamisest etteteatamiseks. Seevastu 27.02.2004 saadetud teates tuletas tööandja kostjale meelde, et temaga määratud tähtajaks sõlmitud tööleping lõpeb 30.06.2004 ja kutsus vestlusele eesmärgiga arutada edasisi töösuhteid. Töölepingu lõpetamise soov peab olema väljendatud tingimusteta. Töölepingu lõpetamisest etteteatamist ühel alusel ei ole lubatud lugeda töölepingu lõpetamisest etteteatamiseks muul alusel. Seoses TLS § 27 lg 4 jõustumisega muutus kostja tööleping 01.05.2004 tähtajatuks ja lõpetamisest etteteatamine kaotas õigusliku tähenduse. Järelikult võib öelda, et hageja rikkus töölepingu lõpetamise protseduurireegleid lisaks koondamise sisulise aluse puudumisele. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 05.09.2004 otsusega ja tunnistas seaduslikuks töölepingu lõpetamise sihtasutuse V.T. õiguseelneja (Eesti Vabariik E.R.V.D. kaudu) ja O.P. vahel 30.06.2004 TLS § 86 p 3 alusel. Kohus tuvastas, et E.R.V.D. baasil riigi sihtasutuse V.T. asutamise ja registrisse kandmisega 30.11.2004 läksid poolte vahel sõlmitud töölepingust tulenevad õigused ja kohustused TLS § 6 lg 1 p 2 kohaselt üle uuele tööandjale SA V.T., kes sai asjas uueks hagejaks. Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmis Eesti Vabariik E.R.V.D. kaudu kostjaga 02.08.2003 töölepingu tähtajaga kuni 02.08.2004. Lepingu p 2.1 kohaselt asus kostja tööle loomingulise töötajana näitleja ametikohale. 29.06.2004 käskkirjaga nr 33-k luges V.D. kostjaga määratud ajaks sõlmitud töölepingu sõlmituks määramata ajaks, lõpetas nimetatud töölepingu alates 30.06.2004 TLS § 86 p 3 alusel töömahu vähenemise ja töötajate koondamise tõttu ning
maksis kostjale välja lõpparve, kasutamata puhkuse rahalise hüvituse ja töölepingu lõpetamise hüvituse nelja kuu keskmise palga ulatuses. 29.06.2004 saatis teater kostjale teate nimetatu kohta. Teates oli märgitud, et tööleping lõpetatakse TLS § 86 p 3 alusel töömahu vähenemise ja töötajate koondamise tõttu ning tööandja loeb 27.02.2004 töölepingu lõpetamisest etteteatamise neljakuulise tähtaja alguseks. TLS § 86 p 3 kohaselt võib tööandja lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja koondamisel. Töötajate koondamise vajadus tekib siis, kui tööandja töötajat enam tööga kindlustada ei suuda. Käesoleval juhul tähendas see töömahu vähenemist. Hageja on antud asjaolu tõendanud hagiavalduses esiletoodu, hageja esindaja seletuse ning tunnistajana ülekuulatud E.T.i ütlustega. Nimetatud tõendite kohaselt ei valita lavastajate poolt kostjat näitlejana etendustesse. Koosseisu optimeerimise vajadust tõendab Kultuuriministeeriumi 17.05.2002 kiri nr 2-4/540. TLS § 87 lg 1 p 3 järgi oli hagejal kohustus kostjale töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu ette teatada mitte vähem kui neli kuud. Hageja teatas kostjale töölepingu lõpetamisest seoses koondamisega 29.06.2004, seega TLS § 87 lg 1 p-s 3 märgitud tähtaega rikkudes. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et etteteatamise tähtaega tuleb lugeda vastavalt 29.06.2004 teates märgitule alates 27.02.2004. 27.02.2004 teade sisaldab vaid meeldetuletust selle kohta, et tööleping kostjaga lõpeb 30.06.2004, ning kostjat kutsutakse vestlusele edasiste tööalaste suhete arutamiseks. Teade ei sisalda mingitki viidet võimalikule koondamisele. Tulenevalt TLS § 87 lg-st 2, ei ole hageja poolt töölepingu lõpetamisest kirjaliku teate esitamise tähtaja mittejärgimine hagi rahuldamata jätmise aluseks. TLS § 87 lg-s 2 ettenähtud hüvitise nõuet kostja ei esitanud. TLS § 87 lg 2 sätestab, et ettenähtud tähtaegade mittejärgimisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust, kuid vastavat hüvituse nõuet kostja ei esitanud. TLS § 98 lg 1 järgi on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 3 ettenähtud alusel muuhulgas töömahu vähenemisel. Hageja lõpetas kostjaga töölepingu seoses loomingulise personali optimaalse suuruse saavutamise vajadusega ning seoses töömahu vähenemisega teatriruumide kapitaalremondi tõttu, mille tagajärjel teater tegutseb 1/3 koormusega võrreldes tavapärasega. TLS § 98 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud enne töölepingu lõpetamist pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Hageja pakkus kostjale edasitöötamise võimalust rollilepingu näol, millest kostja keeldus. TLS § 99 lg 1 alusel on töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu töölejäämise eelisõigus eelkõige töötajate esindajal, seejärel töötajatel, kes töötavad selle tööandja juures põhikohaga. Nimetatud paragrahvi 2. lõike järgi eelistatakse põhikohaga töötavatest isikutest neid, kel on paremad tööalased näitajad, ning 3. lõike järgi eelistatakse võrdsete tööalaste näitajate korral töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse või töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures; kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas õppeasutuses. Hageja tegi koondamisel kindlaks, et kostjal puudub töölejäämise eelisõigus, ning järgis sellega TLS § 99 lg 1 nõudeid. Et hageja järgis TLS § 99 lg 1, on tõendatud hageja seadusliku esindaja seletusega, mille kohaselt näitlejatega, kellele koondamisest teatati, viidi läbi vestlused. Vestluste toimumist möönis ka kostja Teatri kunstilise juhi E.T. ütlustega on tõendatud, et kostja kutsealased oskused on halvemad kui teistel töölepingu alusel töölejäänud näitlejatel. Hageja võrdles kostjat eelkõige kahe teise sarnase ampluaa ja vanusega näitlejaga ning arvestas lavastajate poolt neile viimastel
hooaegadel pakutud rollide arvu ja tüüpe. Kostja osales 2003/2004. a. hooajal vaid ühes uuslavastuses ("Armuviirastus") episoodilises tekstita rollis. Lavastajad on andnud kostja kutseoskuste kohta kriitilisi hinnanguid. Arvestades kostja vanust ja lavatüüpi, ei ole kostja lavatüübile vastavaid rolle pakkuda. Ka ei tegele kostja erialase enesetäiendamisega. Tal ei jää selleks aegagi, kuna töötab teatritööst vabal ajal müüjana. Nimetatud asjaolu on saanud takistuseks proovide tegemisel. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 05.09.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus jättis tähelepanuta väga olulised asjaolud, millega seoses kaevatav otsus sisaldab ekslikke järeldusi ja kuulub tühistamisele. Apellandi hinnangul ei ole võimalik kohtuotsuses loetletud tõenditest (viidatud on hageja esindaja seletusele ja tunnistaja E.T. ütlustele) järeldada, missugustele asjaoludele tuginedes luges kohus tõendatuks, et kostja koondamine oli põhjendatud ja et töömaht teatris tegelikult vähenes. Kohtuotsus peab olema selge. Antud juhul on rikutud TsMS § 227 lg 1 nõuet. Lisaks tuleb arvesse võtta E.T. ütluste ebaobjektiivsust, kuna tunnistaja on sõltuvuses hagejast (tööandjast) ning samas oli kostjal konflikt E.T.ga. Kohus ei vastanud kostja vastuväidetele, et koondamise ajal töölepingu lõpetamist kostjale ei põhjendatud, et hagis toodud põhjendused ei vasta tõele ning erinevad töövaidluskomisjonis tööandja poolt esitatutest. Kohus ei andnud hinnangut tõenditele nende kogumis ja vastastikuses seoses, jättes kostja tõendid hindamata ning otsuses märgitud tõendid asjaoludega seostamata. Kaevatavas otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus tõenditele sellise hinnangu andis, mis ei võimalda kontrollida, kas tõendeid uuriti piisava põhjalikkusega. Kohtuotsuse väide ei ole õige, et kostja ei esitanud TLS § 87 lg-s 2 ettenähtud hüvitise nõuet. Kohus jättis kostja sellekohase nõude tähelepanuta, mis on kohtumenetluse normide rikkumine. Samuti on kaevatavas otsuses ebaõigesti tuvastatud, et kostjal puudus töölejäämise eelisõigus. Kostjal on piisavalt kogemusi ja oskusi oma erialal, mistõttu on arusaamatu kohtu väide, et nimetamata jäänud lavastajad on andnud kostja kutseoskuste kohta kriitilisi hinnanguid. Vastupidist tõendab kohtutoimikus olev Peterburi lavastaja T. kiri kostjale, mille kohus jättis tähelepanuta. Samuti ei võrrelnud tööandja koondamisotsustuse tegemisel 29.06.2004 kostjat teiste sarnase ampluaaga näitlejatega. Selline võrdlemine kohtumenetluse käigus ei toimunud objektiivsete kriteeriumide alusel (ei toodud välja näitlejate mängitud rollide arvu, vanust, tööstaaži) ning oleks ka olnud asjakohatu, kuna koondamine ei olnud põhjendatud. Kostja juhib tähelepanu, et tööle jäetud näitlejatest on J.T. asunud tööandja juures tööle hiljem; tal ei ole ülalpidamisel alaealist last; tööle jäetud näitlejatel on keskharidus, samal ajal kui apellandil on erialane kõrgharidus. Kohtuotsuse väide, et kostja ei tegele erialase enesetäiendamisega, ei vasta tõele. Asjaolu, et kostja töötab teatritööst vabal ajal teises kohas, ei tähenda, et ta ei tegele enesetäiendamisega. Kostja töötamine müüjana, nagu ka puudumine proovidest on tõendamata. Seoses töölepingu lõpetamise protseduurireeglitele hinnangu andmisega kohtu poolt leiab apellant, et linnakohus on eiranud TLS § 87 lg-s 11 sätestatut. Nagu eespool viidatud, ei põhjendanud tööandja kostjale töölepingu lõpetamise vajadust kirjalikus teates ja muutis
töövaidlusorganites asja menetlemise käigus põhjendusi. Kostja jääb seisukoha juurde, et töölepingu lõpetamise vajaduse põhjendamise kirjaliku vormi järgimine on vajalik töötaja kaebeõiguse tagamiseks. Seega on TLS § 87 lg-st 11 tulenevas kohustuslikus kirjalikus vormis tõendamata kohtu tuvastus, et hageja lõpetas kostjaga töölepingu seoses loomingulise personali optimaalse suuruse saavutamise vajadusega ning seoses töömahu vähenemisega teatriruumide kapitaalremondi tõttu, kuna neid põhjendusi ei ole koondamisteates mainitud. Sellega seoses on asjakohatu otsuse viide TLS § 99 lg 1 kontekstis tööandja vestlustele kostjaga. Poolte vestlus toimus 2004. a. kevadel teistsugustel asjaoludel, seoses palga tõstmise arutamisega. Kostja oli vastuväidetes hagile ka ära näidanud, miks tööandja põhjendused töölepingu lõpetamiseks tõele ei vasta. Kohus hindas tõendeid antud asjaolu suhtes ebaõigesti. Kultuuriministeeriumi 17.05.2002 kiri nr 2-4/540 näitlejakoosseisu optimeerimise vajaduse kohta on kirjutatud üle kahe aasta enne kostja koondamist ja hagejal oli vahepeal võimalus mitte sõlmida uusi tähtajalisi töölepinguid kostjaga, kuid veel 27.02.2004 kaalus hageja kirjalikust teatest nähtuvalt kostjaga töösuhte jätkamist. Samuti ei alanud teatri remont ootamatult ning hageja juhatuse liige M.D. möönis kohtuistungil, et remont ei saa olla koondamise põhjuseks. Töömahu tegelik vähenemine (lavastuste arvu vähenemine) ei leidnud asjas tõendamist. Asjaolu, et kostja koondati päevapealt, ilma töölepingu lõpetamisest ette teatamata, oleks pidanud kohut kallutama teistsuguse otsuse tegemisele. Apellant vaidlustab protsessinormide olulise rikkumisena selle, et esimese astme kohus jättis rahuldamata tema taotlused keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest TsMS § 149 lg 2 p 10 alusel ja tagastada hagi ning kohaldada ITLS § 24 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni otsuse peale kaebamise ühekuulise tähtaja rikkumisest tulenevalt aegumist. Nimelt avaldas kostja kohtule seisukoha, et hagi on esitanud volituseta isik, kuna hagejat esindaval advokaadil puudus Eesti Vabariigi seadusliku esindaja, kultuuriministri volikiri Eesti Vabariigi esindamiseks. Pärast SA V.T. registrisse kandmist ja hageja õigusjärglasena protsessi lubamist oli töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise tähtaeg juba möödunud. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub muuta Tallinna Linnakohtu 05.09.2005 otsuse põhjendavas osas töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja rikkumise põhjendusi vastavalt vastuapellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele ning mõista kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme kohtukulu. Ülejäänud osas peab vastuapellatsioonkaebuse esitaja kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt ei rikkunud hageja TLS § 87 lg 1 p-s 3 märgitud töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtaega. Seoses 27.02.2004 kostjale kirjaliku teate esitamisega töölepingu lõpetamise kohta on oluline etteteatamistähtaja järgmine, mille kestel kostja pidi mõistma, et töösuhe temaga lõpeb 30.06.2004. Lisaks viidi läbi suulised arenguvestlused töötajaga, mille toimumist kostja ei ole vaidlustanud ja mille käigus selgitati piisavalt töölepingu lõpetamise vajadust ja põhjusi. Apellant leiab, et kostja ei tõstatanud etteteatamistähtaja mittejärgimise probleemi Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjonis, mistõttu analoogia põhjal ITLS § 7 lg 1, § 8 lg 2 ja § 24 lg-ga 1 puudus töövaidlusasja arutaval kohtul õigus väljuda töövaidluskomisjonis lahendatud asja, sh avalduse väidete piiridest. Linnakohus oleks pidanud kostja vastuväite mittearvestamist pidanud põhjendama eespool toodud motiividega arvestades.
Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsus ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud, kuid otsuse põhjendav osa kuulub osalisele tühistamisele. Kolleegium ei tuvastanud linnakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega protsessiõigusnormide rikkumist hageja esindajal volituse puudumise osas, esindaja volituse olemasolu on linnakohtu poolt kontrollitud. Väide hagi aegumise osas on põhjendamatu. Apellant O.P. väide on põhjendatud, et tööandja algatusel töölepingu lõpetamise korral on töötaja õigustatud teadma töösuhte lõpetamise põhjusest. Toimiku materjalidest ilmneb, et hagejaga töölepingu lõpetamisel 29.06.2004 on viidatud üksnes töölepingu seaduse paragrahvile 86 punktile 3 so, töölepingu lõpetamisele töötajate koondamise tõttu. Antud kirjalikust tõendist ei ilmne, mis oli töötaja koondamise põhjuseks. Linnakohus, kuulates üle tunnistajana teatri kunstilise juhi E.T., võttes arvesse seadusliku esindaja M.D. seletuse, tuvastas, et teatris leidis tegelikult aset töömahu vähenemine ning hageja ei suutnud kostjat kindlustada tööga. Kostjaga ühes vanusegrupis oli veel naisnäitlejaid ning kõigile neile tööd pakkuda ei olnud võimalik. Linnakohus tuvastas, et töötajate koondamise tingis loomingulise personali optimaalse suuruse saavutamise vajadus ning töömahu vähenemine teatriruumide kapitaalremondi tõttu. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et teatriruumide kapitaalremont on ajutine nähtus ning sellel perioodil on võimalik kohaldada teisi abinõusid töömahu vähenemise korral. Töötajaga töölepingu lõpetamiseks koondamise tõttu peavad olema kaalukamad põhjused. TLS § 98 lg-s 1 on sätestatud töölepingu lõpetamiseks koondamise tõttu alused: töömahu vähenemine, tootmise või töö ümberkorraldamine, varem töötanud töötaja tööle ennistamine ja muud juhud, mis tingivad töö lõppemise. Seega tööandja pidi tõendama, et tal ei olnud kostjale tööd pakkuda. Linnakohus leidis, et antud asjaolu leidis tuvastamist ning on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga ning ei pea vajalikuks otsuses olevaid motiive üle korrata. Hageja väidetel antud perioodil ei koondatud mitte üksnes kostja, vaid koondati 12 loomingulist töötajat, kellest 7 töötajat nõustusid töötama rollilepingu alusel, millist võimalust pakuti ka kostjale. Eeltoodud asjaolu ei ole kostja ümber lükanud. Seega E.R.V.D. leidis aset faktiline töömahu vähenemine ning seda mitte ainult teatri kapitaalremondi tõttu. Asjaolu, et näitlejate koosseisu tuli optimiseerida tuleneb Kultuuriministeeriumi 17.05.2002 kirjast nr 2-4/540. Apellandi O.P. väide, et teater ei vähendanud koosseisu 2002.a., vaid 2004.a., ei saa tõendada, et koosseisude koondamise vajadus oli ära langenud. Seega töötajate koondamise vajadus E.R.V.D., kelle õigusjärglaseks on SA V.T., leidis linnakohtus tõendamist. Töötajate koondamise situatsioonis tuli tööandjal töölepingu lõpetamiseks järgida protseduurireegleid, sealhulgas töötajatele teavitamiskohustuse täitmist, töötajate ringi kindlaksmääramist, kellel on eelisõigus jätkata töösuhteid, hüvitise maksmist. Kuivõrd O.P. töötas teatris üle 10 aasta, siis tuli teda teavitada ette kirjalikult töölepingu
lõpetamisest TLS § 87 lg 1 p 3 järgi mitte vähem kui neli kuud ning hüvitus tuli välja maksma TLS § 90 lg1 p 1 c alusel nelja kuu keskmise palga ulatuses. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, millal töötaja sai faktiliselt teada töölepingu lõpetamisest. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et hageja poolt viidatud 27.02. 2004 teadet ei saa käsitleda töötaja koondamise teatena, kuivõrd see sisaldab üksnes meeldetuletust, et tööleping lõpetatakse 30.06.2004, kuid see ei sisalda mingit viidet koondamisele/ t.lk. 33/. Seetõttu puudub alus rahuldada SA V.T. vastuapellatsioonkaebust otsuse põhjendava osa tühistamiseks töölepingu lõpetamisest teavitamise osas. Apellant O.P. väidetel jättis tööandja talle välja maksmata nelja kuu hüvitise töölepingu lõpetamisest vähemteatatud aja eest. Õige on, et TLS § 87 lg 2 järgi juhul, kui tööandja ei järgi seaduses sätestatud tähtaegu töölepingu lõpetamisest etteteatamise osas, siis on ta kohustatud maksma hüvitust keskmise palga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Kohtu väidetel ei ole hageja vastavat hüvitise nõuet esitanud. Apellandi väidetel on kohtu seisukoht ekslik, kuivõrd selline nõue oli esitatud. Kolleegium ei tuvastanud, et O.P. oleks TLS § 87 lg-st 2 tulenevat nõuet esitanud, mistõttu puudub alus otsuse tühistamiseks ka antud osas. Apellant O.P. väide on põhjendatud, et töötajate koondamise puhul tuleb tööandjal kaaluda töötajate töölejäämise eelisõigust. Tööandjana on hageja põhjendanud ja ka tõendanud tunnistaja E.T. ning seadusliku esindaja M.D.i seletusega, miks kostjal puudus eelisõigus töösuhte jätkamiseks. TLS § 99 lg 2 kohaselt on eelisõiguse puhul määravaks paremate tööalaste näitajate omamine. Õige on, et näitleja ei saa ise võtta endale rolli. Näitlejate puhul on kahtlemata raske hinnata seda asjaolu, miks kunstilisel juhil laabub koostöö ühe näitlejaga paremini kui teisega. See ei pruugi sugugi tähendada, et rolli mittesaanud näitleja oleks andetu, pigem on probleem koostöö võimalikkuses. Eesti Teatrijuhtide Liit on oma kirjas 26.10.2004/ tlk. 68/ pööranud tähelepanu sellele, et loomingulistel institutsioonidel, st teatritel; on võrreldes muude asutustega töökorralduslik omapära, kus loominguliste töötajate töölerakendamisel on määravad loomingulised aspektid, mida ei ole võimalik standardiseerida ning välja töötada skaalat, mille järgi näitlejate talenti hinnata. Etendusasutuse seaduse kohaselt antakse loomingulisele juhile õigus repertuaari ja loominguliste töötajate valikuks. Toimikust ilmneb, et SA V.D. kunstiline juht E.T. eelistas rolli valikul hagejaga samas vanusegrupis olevaid teisi naisnäitlejaid/ kostja poolt viidatud L.S. ja J.T. Asjaolu, et teise teatri lavastaja T. hindas apellandi rolli täitmist kõrgelt, ei oma antud vaidluse lahendamisel tähendust. Apellandi O.P. mure stabiilse töö kaotamise pärast alaealiste ülalpeetavate olemasolu korral on kolleegiumile igati mõistetav, kuid see ei võimalda linnakohtu otsust lõppjärelduses tühistada. SA V.T. esitas taotluse kohtukulude, sh õigusabikulude väljamõistmiseks. Kolleegium leiab, et kuivõrd mõlema apellandi apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt rahuldamata, siis tuleb kohtukulud jätta nende endi kanda.
Riigi poolt osutatud õigusabi kulu hüvitamine O.P. taotles riigi õigusabi korras apellatsioonimenetluses advokaadi abi kasutamist. Tallinna Ringkonnakohtu 7.detsembri 2005 määrusega määrati O.P.le esindaja riigi arvel koos kohustusega ühekordse maksena hüvitada pärast asjas otsuse jõustumist riigi õigusabi tasu ja kulud 50% ulatuses. Apellant O.P. esindas vandeadvokaat I.S.. Vandeadvokaat I.S. esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks O.P. esindamise eest apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt osutas vandeadvokaat I.S. O.P.le õigusabi summas 3632,04 krooni, esitades teostatud teenuse ja aja kulu arvestuse. Taotluse esitaja palus määrata riigi arvel õigusteenuse osutamise eest väljamaksmiseks 3632,04 krooni. Kolleegium, juhindudes riigi õigusabi seaduse §-dest 21 ja 22 lg-st 1 ning Justiitsministeeriumi 26.jaanuari 2005 määrusest nr 2 leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele ning vandeadvokaat I.S. õigusabi tasu suuruseks tuleb lugeda 3632,04 krooni Kuivõrd O.P. apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ning ta oli vabastatud makseraskuste tõttu õigusabi tasu hüvitamisest riigile 50 % ulatuses, siis tuleb temalt välja mõista 50% 3632,04 kroonist, mis moodustab 1816,02 krooni.
Margo Klaar
Ulvi Loonurm
Mare Merimaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.