Kohtulahend

Hageja töötas ajavahemikul 19. augustist 1996. a. kuni 28. juunini 2002. a. Õ.-koolis direktori asetäitjana õppe-kasvatustöö alal. 20. augustil 2002. a. sai hageja töövaidluskomisjonist sinna esitatud kostja 9. augusti 2002. a. pöördumise. Nimetatud pöördumises olev informatsioon sisaldab valeandmeid, mis kahjustavad hageja au ja väärikust. Avalduses kirjutab kostja, et ta asendas hageja palvel korduvalt 9a klassis vene keele ja kirjanduse tunde. See väide on vale, kuna kostja töötab medõena ja ei saa läbi viia vene keele tunde ega saada selle eest tasu. Kostja levitab teadlikult valeandmeid ja eksitab kohtuorganeid. Kostja avaldust saab lugeda amoraalseks pealekaebuseks, kuna autor ei kinnita oma süüdistusi. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2001. - 2002. õppeaasta jooksul andis kostja hageja korraldusel mitu korda vene keele tunde Õ.-kooli 9a klassile. Mingisugust tasu kostjale selle eest ei makstud. Linnakohtu otsus Linnakohus rahuldas hagi, lugedes laimuks ja mittetõepärasteks andmed, mis sisaldusid kostja

räägiti ka meditsiinilistel teemadel ja siis mindi edasi plaanijärgse tunniga vastavalt hageja antud juhistele ja õpikus näidatud peatükkidele. Lisaks ei omagi asjas tähtsust, millest konkreetselt kostja vene keele tunni ajal rääkis, vaid keskne küsimus on hoopis see, et kostja kui mittepedagoog viis tunde läbi hageja asemel plaanijärgse vene keele tunni ajal. Täiesti arusaamatuks jääb, millisele loogilisele seosele toetudes tegi kohus järelduse, mille kohaselt hageja samaaegne koolimajas viibimine lükkab ümber kostja poolt hageja asemel tundide andmise. Kohus tõlgendas tunnistaja E. ütlusi viisil, mis nende ütluste sisu lubamatult moonutab. Kohus ei täpsustanud, millised on need „teised asjaolud“, mis põhjustasid kostja viibimise vene keele tunni ajal klassiruumis. Kostja enda väidete kohaselt andis ta seal vene keele tundi hageja asemel. Kohus rajas otsuse hüpoteetilistele asjaoludele, mis ei tugine asjas kogutud tõenditele. Kohus jättis tähelepanuta tunnistaja E. väite, et kostja tõepoolest temale teadaolevalt asendas hagejat korduvalt 9. klassi vene keele tundides. Lugedes tuvastatuks kostja korduva viibimise 9. klassi klassiruumis vene keele tunni ajal, kui hageja seal ei viibinud, on kohus kostja meelest möönnud, et kostja asendas hagejat 9. klassi vene keele tundides. Seega on otsuse põhjendav osa vastuolus resolutsiooniga. Tunnistaja M. ei välistanud võimalust, et asendatav pedagoog korraldab klassipäevikusse kannete tegemise enda nimel, kuigi teda asendas reeglitevastaselt mittepedagoog. Vaidlusalune kohtuasi ongi põhjustatud selle reegli rikkumisest ja on loogiline, et hageja ei kajastanud rikkumist klassipäevikus ega maksnud kostjale asendatud tundide eest tasu. Seega jättis kohus tunnistaja M.i ütluste hindamisel analüüsimata nende ütluste tõeväärtuse. Kohus ei tuvastanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega asjas kohaldamisele kuuluvat seadust. Kohus lahendas sisuliselt kahju hüvitamise nõuet, milles kahju hüvitamine toimuks hageja nõudel muul viisil kui raha maksmise teel. Hageja nõude alusena viitas kohus PS §-dele 17 ja 25, ent hageja nõude õigusliku aluse saab moodustada hoopis võlaõigusseaduse (VÕS) §-des 1046 ja 1047 sätestatu. Kui õiguslikku olukorda reguleerib erinorm, tuleb sellest ka lähtuda. Kohus ei jätnud mitte ainult otsustamata õigussuhtele kohalduva seaduse küsimuse, vaid jättis ka tuvastamata hagi rahuldamise vältimatuks eelduseks olevad asjaolud, rikkudes seeläbi otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudeid, s. h. keeldu vastuolu suhtes otsuse põhjendava osa ja resolutsiooni vahel. Otsuse resolutsioon ei ole täidetav. Eesti õigussüsteem ei tunne nõude, õiguskaitsevahendi ega muu õigusliku instrumendina „ametlikku õiendust“. Kohus ei selgitanud, mida selle all on mõeldud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Otsus ei vasta otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 228 ja § 231 lg. 4 nõuetele. Asjas on võimalik teha uus sisuline otsus, millega hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja on oma hagi põhjendanud väitega, et kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud andmed, mille kohaselt kostja on asendanud hageja palvel 9a klassis vene keele ja kirjanduse tunde, on ebaõiged ja teotavad tema au. Hagi eseme on hageja sõnastanud kui nõude lugeda kostja esitatud andmed laimuks ja mittetõepärasteks ning kohustada kostjat avaldama õienduse ajalehes. Niisuguseid õiguskaitsevahendeid VÕS-s sõnaselgelt sätestatud ei ole, kuid vaatamata nõude ebaõnnestunud sõnastusele võib mõista, et hageja on soovinud vaidlusaluste andmete au teotava laadi ja sellega kahju tekitamise tuvastamist ning kahju hüvitamiseks andmete ümberlükkamist, kusjuures ümberlükkamine peaks toimuma meedia vahendusel. Kolleegium leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1046 lg. 1 kohaselt on muuhulgas isiku au teotamine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb isiku au õigusvastase teotamisega tekitatud kahju

hüvitada. Kahju hüvitamise nõude eelduseks on niisugusel juhul, et isiku au oleks teotatud. Vaidlusalusel juhul eeldab au teotamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue, et kostja poolt hageja kohta esitatud andmed oleksid au teotavad. Seejuures saab andmeid lugeda au teotavateks, kui need teotavad isiku au nii objektiivselt (üldtunnustatud väärtushinnangute seisukohalt) kui subjektiivselt (isiku enda hinnangul). Kolleegium leiab, et kostja vaidlusalune väide ei ole oma olemuselt isiku au teotav, kuna faktiväide teise isiku eest keeletundide andmise kohta ei ole iseenesest teist isikut halvustav või tema väärikust alandav. Seega ei saa seda väidet lugeda hageja au teotavaks vaatamata sellele, et hageja ise seda niimoodi hindab. Seega ei ole tegemist hageja au teotamisega ning au teotamisega ei ole saadud hagejale kahju tekitada. VÕS § 1047 lg. 1 kohaselt on õigusvastane muuhulgas isiklike õiguste rikkumine isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Sama paragrahvi lg. 4 kohaselt võib kannatanu ebaõigete andmete avaldamise korral avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Seega nähakse selles sättes ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude eeldusteks on, et andmeid oleks avaldatud selle sätte tähenduses ning et tegemist oleks ebaõigete andmetega. Kolleegium leiab, et kumbki eeldus ei ole täidetud. Tegemist ei ole kostja poolt andmete avaldamisega VÕS § 1047 lg. 1 mõttes. Hageja on ise hagiavalduses märkinud, et kostja vaidlusaluse avalduse (venekeelses originaaltekstis pealkirjastatud kui ettekanne) esitas töövaidluskomisjonile hageja tööandja hagejaga peetavas töövaidluses. Oma sisult kujutab see avaldus endast kostja kui töötaja poolt tööandja ettepanekul kirjutatud seletust talle teadaolevate hageja töötamist puudutavate asjaolude kohta. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 7 lg. 2 kohaselt on tööandjal õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse; samas on ette nähtud, et seletuse andmisest keeldumise eest võib tunnistajale määrata distsiplinaarkaristuse. Seega oli kostja kohustatud oma tööandja nõudmisel seletuse andma ja selle andmist ei saa talle ette heita. Seletuse kirjutamisega on kostja täitnud oma seadusest tuleneva kohustuse ning selle täitmist ei saa lugeda niisuguseks andmete avaldamiseks, mille ümberlükkamist võiks kostjalt kooskõlas VÕS § 1047 lõikega 4 nõuda isegi juhul, kui tema poolt avaldatavad andmed ei oleks tõesed. Tunnistaja poolt tõeste andmete avaldamise tagamiseks on ette nähtud sanktsioon TDS § 7 lg. 2 lauses 2, mille kohaselt võib tunnistajale seletuses teadvalt valeandmete esitamise eest määrata distsiplinaarkaristuse. Juba ainuüksi seetõttu, et tegemist ei ole andmete avaldamisega, ei ole alust ebaõigete andmete ümberlükkamiseks esitatud hagi rahuldada. Peale selle leiab aga kolleegium sedagi, et tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub, et vaidlusaluses avalduses sisalduvad andmed ei ole ebaõiged. Lisaks kostja seletusele on asjaolu, et kostja on hagejat Õ.-kooli 9a klassis vene keele tundide ajal asendanud, kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud Elena E., kes oli sama klassi juhataja. Tunnistaja kinnitas, et on näinud kostjat hageja ainetundide ajal hageja asemel 9a klassis tunde läbi viimas, tema pärimise peale on aga kostja selgitanud, et on teinud seda hageja palvel (tl. 110). Seega on kostja seletus ja tunnistaja ütlus omavahel kooskõlas, samas ei ole esitatud tõendeid, mis nimetatud tõendid ümber lükkaksid. Sellest, et hageja asemel tundide andmine ei olnud kostja töö, et kostjal ei olnud vene keele tundide andmiseks vajalikku kvalifikatsiooni, et asendamist ei olnud tunniplaanis ette nähtud ning et kostja asendamist ametlikult ei vormistatud, ei saa teha järeldust, nagu ei oleks asendamist ka tegelikult toimunud. Asjaolu, et kostja hageja ainetundide ajal 9a klassis tunde läbi viis, on tuvastanud ka linnakohus, kes tegi sellest asjaolust siiski ebaõige järelduse. Kolleegium leiab, et vaidlusaluses avalduses esitatud andmete sisust lähtudes on nende tõele vastavuse hindamise seisukohalt tähtis see, kas kostja viis läbi hageja asemel tunde, ei ole aga tähtis see, millist ainet kostja õpetas või kas kostjal oli õigus seda ainet õpetada. Seega ei sisalda vaidlusalune avaldus ebaõigeid andmeid ja teinegi eeldus VÕS § 1047 lõikes 4 sätestatu kohaldamiseks on täitmata.

Kuna hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks on eespoolkirjeldatust tulenevalt alusetu, siis ei ole vajalik käsitleda küsimusi, mis seonduvad hageja poolt taotletava andmete ümberlükkamise viisiga. Kooskõlas kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 11 tuleb kohtukulud ümber jaotada. Esimese astme kohtu menetluses taotles kostja hagejalt õigusabikulu 8684, 80 krooni väljamõistmist. Kolleegium leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud õigusabikuluga, taotlus on seega kooskõlas TsMS § 61 lg. 1 punktiga 2 ja tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluses taotles kostja, et kohus mõistaks hagejalt välja tema apellatsioonimenetluse kohtukulu 32.504, 20 krooni, sealhulgas riigilõivu 60 krooni, tunnistajatasu 124 krooni ja õigusabikulu 32.320, 20 krooni. Kolleegium leiab, et taotlus riigilõivu 60 krooni hüvitamiseks tuleb rahuldada TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 alusel. Tunnistajatasu väljamõistmiseks ei ole alust, kuna taotlust tunnistaja ülekuulamiseks kolleegium ei rahuldanud ning kulutusi tunnistajatasule ei ole apellatsioonimenetluses seega olnud. Arvestades asja kestust, mahtu ja keerukust, aga ka tavapäraseid advokaaditasu määrasid, saab apellatsioonimenetluse põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks pidada 25.000 krooni. Kahe kohtuastme peale kokku väljamõistetav õigusabikulu ei ületa ka TsMS § 61 lg. 1 punktis 2 märgitud piirmäära. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks seega välja mõista kohtukulu 33.744, 80 krooni.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.