Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-163-05 Otsuse kuupäev Tartu, 22. veebruar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve Kohtuasi A-AG avaldus välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/273/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A-AG kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator A-AG ja vastustaja Aktsiaselts M (registrikood esindajad Riigikohtus xxxxxxxx). Kassaatori A-AG esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Jüri Sirel ja vastustaja Aktsiaseltsi M esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Andres Aavik. Asja läbivaatamise kuupäev 9. jaanuar 2006. a Istungil osalenud isikud A-AG esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel ja Aktsiaseltsi M esindaja vandeadvokaat Andres Aavik. Istungit protokollis Ragne Rebane. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo Seppik & Sirel OÜ-le 15. juulil 2005. a A-AG kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtule esitatud avalduses palus A-AG tunnustada Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a otsust (koos 24. märtsi 2003. a otsusega arbitraaþikulude väljamõistmise kohta) A-AG hagis Aktsiaselts (AS) M vastu vahekohtu asjas puksiirlaev TUGEV/praam 3607. Vahekohtu otsusega rahuldati hagi osaliselt. Avalduse kohaselt tugines avaldaja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 377 ja välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile.
2.Huvitatud isik AS M ei tunnistanud A-AG avaldust. Vastuväidete kohaselt ei ole avaldaja tõendanud, et AS M on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks vahekohtus ja et vahekohtu otsus on Saksamaal täidetav. Samuti ei ole tõendatud, et AS-ile M, kes kohtuistungil ei osalenud, oleks vastavalt Saksa riigi seadustele kohtukutse kätte antud ja talle vahekohtu otsus saadetud.
3.Tallinna Linnakohus jättis 19. oktoobri 2004. a otsusega avalduse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa esitatud dokumentide põhjal tuvastada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg-te 5 ja 6 järgi vahekohtu otsuse tunnustamiseks vajalikke asjaolusid. Tõendatud pole, et AS-ile M on menetluse toimumisest vahekohtus nõuetekohaselt teatatud. Seda ei kinnita G AG saateleht, mille võttis 11. jaanuaril 2001. a vastu V. I, sest sellest ei nähtu selgelt, millise saadetisega oli tegemist. Dr C.H ja dr U.S 9. jaanuari ja 1. veebruari 2001. a kirjadest tuleneb, et 11. jaanuari 2001. a saadetise näol oli tegemist nimetatud isikute 9. jaanuari 2001. a kirjaga AS-ile M selle kohta, et vaidluse lahendamiseks on moodustatud vahekohus ning vahekohtunikud on valmis
võtma vastu nõuete punkte. Tõendatud pole, milline on V. I seos asjast huvitatud isikuga ning kas AS M sai saadetise V. I kätte. Avaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et AS M oli kutsutud
21.augustil ja 16. oktoobril 2001. a toimunud vahekohtuistungitele. Tõendamata on Aktsiaseltsi (ASi) M volitused AS-i M esindamiseks vahekohtu istungitel. Avaldaja ei ole tõendanud, et vahekohtu otsus on AS-ile M kätte antud. 14. veebruari ja 27. märtsi kättesaamiskinnitustest, millel on allkiri R, ei nähtu, kas saadetise näol oli tegemist AS-ile M saadetud 10. veebruari ja 24. märtsi 2003. a vahekohtu otsustega. Tõendatud pole, milline on R seos asjast huvitatud isikuga ning kas AS M sai saadetise R kätte. Samuti ei ole avaldaja esitanud tõendeid selle kohta, et vahekohtu otsus on jõustunud ning Saksamaa seaduste kohaselt täidetav. Dr S faksist nr 33 67 54 nähtub, et vahekohtu otsuse Saksamaa Liitvabariigis täitmisele pööramist tuleb avaldajal taotleda Hamburgi apellatsioonikohtult. Kohtule ei ole esitatud Hamburgi apellatsioonikohtu kinnitust selle kohta, et Saksamaal on vahekohtu otsus täidetav.
4.A-AG esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega avaldus rahuldada. AS M esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus muuta otsust osaliselt, täiendades selle põhjendusi viidetega välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjärelduses muutmata. Ringkonnakohus täiendas linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a ja
24.märtsi 2003. a otsuste täidetavaks tunnistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud linnakohus asja menetlemisel protsessiõiguse norme. Välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi 1958. a konventsiooni art 3 kohaselt tunnustab iga lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele. Vahekohtu otsuste tunnustamist reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustiku 9. osa. Konventsiooni art 2 ning art 4 p 1 lit a ja lit b järgi tuleb vahekohtu otsuse tunnustamise taotlejal esitada leping, milles sisaldub poolte vahekohtu kokkulepe ning vahekohtu otsus. Lisaks loetletakse enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg-tes 5 ja 6 täiendavaid dokumente, mis on vaja esitada koos vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise taotlusega. Eeltoodud sätetest tuleneb ühtlasi, et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamiseks peab kohus tuvastama, et pooltel oli kirjalikus vormis sõlmitud vahekohtu kokkulepe, vahekohtu otsus on jõustunud ja otsuse tegemise maa seaduste järgi täidetav ning kostjale oli vahekohtu menetluse toimumisest nõuetekohaselt teatatud ja kostjale on vahekohtu otsus ka kätte antud. Vahekohtu kokkuleppe kohta ei ole linnakohus oma seisukohta väljendanud ning selles osas tuleb kaevatavat otsust täiendada. Kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et pooled olid sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Asjas ei ole tõendatud, et puksiirlaeva TUGEV ja praami 3607 prahilepingu pooleks oleks AS M. See, et AS-il M olid lepingulised suhted tandemi TUGEV/praam
3607 omaniku M Ltd-ga, ei võimalda pidada AS-i M lasti vedajaks ja lepingu pooleks ega seega isikuks, kes sõlmis vahekohtu kokkuleppe. Nõustuda ei saa A-AG-ga, et vahekohtu kokkulepe sisaldub 13. oktoobri 1999. a prahilepingu täiendavate punktide p-s 23. Selle prahilepingu sõlmisid V AS kui vahendaja (ostja agent) ja C AS kui laevaomaniku agent. Seisukoht, et C AS tegutses prahilepingut sõlmides AS-i M nimel, pidades viimast laeva omanikuks, ei võimalda väita, et AS M on prahilepingu pooleks. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, et AS M oleks tegutsenud enda nimel. Asjaolu, et isikul on lepinguline suhe omanikuga, mis võis anda õiguse sõlmida prahilepinguid omaniku nimel, ei võimalda pidada teda tehingu pooleks.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub A-AG ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega tema avaldus Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a ja 24. märtsi 2003. a otsuste tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks rahuldada. Kui Riigikohus leiab, et asja lahendamine uue otsuse tegemisega ei ole võimalik, nõustub kassaator ka asja saatmisega uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et pooltel puudub vahekohtu kokkulepe. Vahekohtu kokkulepe sisaldub M/L "Sonata" prahilepingus, mille sõlmisid 13. oktoobril 1999. a V AS kui vahendaja (ostja agent) ja C AS kui laevaomaniku agent. Vahekohtu kokkuleppele viitab ka V AS kui vahendaja (ostja agent) oma booking note`is. C AS tegutses prahilepingut sõlmides AS M nimel, arvates, et ta on laeva omanik. Puksiirlaeva tegelik omanik oli M Ltd, kellega AS-il M oli sõlmitud haldusleping, mis andis viimasele õiguse sõlmida prahilepinguid Mt Ltd eest ja nimel. Ka Hamburgi vahekohus lähtus oma otsuse tegemisel sellest, et pooltel on tuvastatud vahekohtu kokkuleppe olemasolu. Kohtud leidsid ebaõigesti, et AS M ei olnud algatatud vahekohtumenetlusest teadlik ja ta ei ole volitanud kedagi ennast vahekohtus esindama. Avaldaja esitas ringkonnakohtule AS-i M poolt AS-i M esindajale D.S 19. märtsil 2001. a edastatud kirja, mille kaaskirjas palub AS-i M juhatuse liige V.A AS-i M töötaja D.S arvamust Saksamaalt advokaadibüroost Dabelstein & Passehl arbitraaþimenetlusega seotud küsimusi puudutavas kirjas tõstatatud probleemide kohta. Kõnealune kiri kinnitab üheselt, et AS M oli vahekohtumenetlusest teadlik. Ringkonnakohtu 2. juuni 2005. a istungil tunnistajana osalenud D. S kinnitas oma ütlustega, et ta esindas AS-i M vahekohtu asjas materjalide läbitöötamisel, vastuväidete koostamisel ja saatmisel vahekohtule. AS-i M juhatuse liikme V. A suulise volituse kohaselt tegutses D. S AS-i M esindajana vahekohtumenetluses ning tegi kõiki vajalikke toiminguid äriühingu eest ja nimel. Kuivõrd D. S saatis vahekohtu menetluse käigus kirjad ja vastused välja AS-i M blankettidel ja tema sidevahendite numbritelt, siis käsitas Saksamaal asuv arbitraaþikohtu kantselei põhjendatult AS-i M AS-i M esindajana ning edastas kõik arbitraaþimenetlusega seotud dokumendid AS-i M esindajale, AS-i M töötajale D. S, AS-i M postiaadressile või faksile. Seda kinnitab ka Saksamaal asuva vahekohtu kohtuniku Dr C.H sekretäri N.C.A seletuskiri. Vahekohtu saadetud kohtukutse oli AS-ile M nõuetekohaselt kätte toimetatud. Linnakohtule esitatud tõendist nähtub, et kullerfirma G AG on 11. jaanuaril 2001. a AS-i M aadressile toimetanud saadetise, milles sisaldus vahekohtu poolt äriühingule saadetud kohtukutse, ja
selle üle andnud V. I. AS-i M asukoha aadressile ja seal asuvale töötajale saadetise üle andmisega on tõendatud, et AS M on kohtukutse kätte saanud. Kohtud leidsid ebaõigesti, et avaldaja ei ole tõendanud vahekohtu saadetud kohtuotsuste kätteandmist AS-ile M. Avaldaja esitas linnakohtule tõendid, mis kinnitavad vahekohtu otsuste kättetoimetamist AS-i M esindajale AS-ile M. Kullerfirma G AG kättesaamiskinnituste kohaselt sai AS-i M esindaja vahekohtumenetluses AS M Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a otsuse ja 24. märtsi 2003. a otsuse kätte vastavalt 14. veebruaril 2003. a ja 27. märtsil 2003. a. Saadetiste kättesaamist kinnitab AS-i M töötaja pr R allkiri saadetiste vastuvõtmisaktidel. AS M edastas need otsused oma volitajale, s.o AS-ile M. Kohtud leidsid ebaõigesti, et vahekohtu otsus ei ole Saksamaal täidetav. Avaldaja on linnakohtule esitanud oma esindaja, advokaadibüroo Dabelstein & Passehl 23. veebruari 2004. a õigusliku arvamuse Saksamaal kehtiva vahekohtumenetlust reguleeriva seadusandluse kohta, mille järgi ei ole Saksamaal vahekohtu pädevuses otsustada vahekohtu otsuste täitmisele pööratavust. Vahekohtu otsused pööratakse täitmisele vaid juhul, kui need on kuulutatud täitmisele pööratavateks. Kuivõrd kõnealuses vahekohtumenetluses ei olnud vajalik vahekohtu otsuste täitmisele pööramine Saksamaal, vaid Eestis, siis A-AG ei esitanud avaldust vahekohtu otsuste täitmisele pööramiseks Saksamaal kõrgema astme kohtule. Kuivõrd vahekohtu otsuseid Saksamaal kehtiva seadusandluse kohaselt ei vaidlustatud, on avaldajal õigus taotleda ka nende kohest täitmisele pööramist Saksamaal. Avaldaja ei ole otsuste täitmisele pööramist Saksamaal taotlenud, kuna see ei olnud käesolevas vaidluses vajalik. Vahekohtu otsuste tunnustamata jätmine on vastuolus õigustatud ootuse printsiibiga. Avaldajal on põhjendatud ootus, et Eesti Vabariik tunnustab Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu poolt Saksamaal kehtivat seadusandlust järgides tehtud otsuseid ning tunnistab need Eesti Vabariigis täidetavaks. Analoogsetele tõenditele tuginedes on Tallinna Linnakohus tunnustanud avaldaja õigusi tulenevalt vahekohtu otsusest teises tsiviilasjas.
7.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles AS M sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige.
8.Riigikohtu istungil jäi A-AG esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning AS M esindaja vastuses esitatud vastuväidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas avaldaja, kes on esitanud taotluse Saksamaa Liitvabariigi Hamburgi vahekohtu 10. veebruari 2003. a otsuse (koos 24. märtsi 2003. a otsusega) Eestis täidetavaks tunnistamiseks, on täitnud selleks seaduses sätestatud nõuded.
11.Välisriigi kohtu- ja vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise kord Eestis ja sellele esitatud nõuded on sätestatud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-s 377. Viidatud paragrahvi lg-te 5 ja 6 kohaselt tuleb välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise kirjalikule taotlusele lisada: 1) vahekohtu otsuse ärakiri, mis on tõestatud otsuse teinud vahekohtu asukohamaa seaduse
kohaselt, samuti ametlik kinnitus otsuse jõustumise kohta; 2) dokument, mis kinnitab, et kostjale, kes kohtuprotsessil ei osalenud, oli õigel ajal kas või kordki vastavalt selle riigi seadusele kohtukutse kätte antud; 3) eelnimetatud dokumentide tõestatud tõlked eesti keelde; 4) dokument, mis tõendab, et kohtuotsuse tegemise maa seaduse järgi on otsus täidetav ja kostjale kätte antud; 5) dokument otsuse täitmise kohta, kui seda on juba täidetud. Peale tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete reguleerib välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamist ka välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise New Yorgi 1958. a konventsioon (ratifitseeritud Riigikogus 16. juunil 1993. a). Konventsiooni art 3 sätestab, et iga lepinguosaline riik tunnustab vahekohtu otsuseid kui kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele, vastavalt konventsioonis kehtestatud tingimustele. Konventsiooni art 2 ning art 4 p 1 lit a ja lit b kohaselt tuleb vahekohtu otsuse tunnustamist ja täitmist taotleval poolel esitada: 1) autentiseeritud originaalotsus või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia; 2) originaalleping, mis hõlmab lepingu vahekohtu tingimust või vahekohtu kokkulepet, või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia.
12.Avaldaja taotluse lahendamiseks tuli kohtul seega esmalt viidatud konventsiooni sätete alusel kontrollida, kas avaldaja on esitanud kohtule lepingu, mis sisaldaks vahekohtu kokkulepet. Kohtule esitatud 13. oktoobri 1999. a prahilepingu poolteks on puksiirlaeva prahtinud isiku agendina V AS ja laevaomaniku agendina C AS. C AS on tegutsenud prahilepingut sõlmides AS-i M nimel, pidades teda puksiirlaeva omanikuks. Puksiirlaeva tegelikuks omanikuks on M Ltd. M Ltd ja AS M on sõlminud halduslepingu, mille järgi täitis viimane agendi, lasti haldamise ja prahtimise funktsioone M Ltd eest ja nimel. Kõnealuse prahilepingu täiendavate punktide p 23 järgi leppisid lepingupooled kokku vaidluse lahendamise Hamburgis toimuva arbitraaþimenetluse kaudu. Hamburgi vahekohtusse on pöördunud hagiga AS-i M vastu A-AG, kellele puksiirlaeva prahtija K GmbH & Co KG on loovutanud oma nõude kostja vastu. Kõnealuses vahekohtumenetluses oli vaidlusküsimuseks ka asjaolu, keda pidada prahilepingu järgi lastivedajaks. Vahekohus tuvastas Saksa seadusele tuginedes, et prahilepingu järgi on lastivedajaks AS M, kelle nimel on prahilepingu sõlminud C AS. Eeltoodust tulenevalt lahendas vahekohus kõnealuse vaidluse, tuginedes järeldusele, et vaidluse poolte (A-AG ja AS M) vahel on kokku lepitud vaidluse lahendamine vahekohtus tulenevalt prahilepingu täiendavate punktide p-st 23. Kolleegium leiab, et enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 mõttega ei ole kooskõlas see, kui Eesti Vabariigi kohus asub ümber vaatama asjaolusid, mis olid vahekohtus asja läbivaatamise ja otsuse tegemise eelduseks (vahekohtu kokkuleppe olemasolu). Kohus asuks sel moel analüüsima prahilepingu sisu, mille alusel on tehtud vahekohtu otsus ja mida AS M ei ole vaidlustanud. Kolleegium jääb ka oma varasemas otsuses väljendatud seisukoha juurde, et viidatud sätte kohaselt ei kontrolli Eesti Vabariigi kohus välisriigi vahekohtu otsuse materiaalõiguslikku õigsust ega lahenda vahekohtus lahendatud asja sisuliselt (vt
1.detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-03 (RT III 2003, 36, 376)).
13.Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg 5 p-st 2 ning lg 6 p-st 1 tuli avaldajal esitada tõendid, mis kinnitavad, et vahekohtu menetluse toimumisest oli kostjale nõuetekohaselt
teatatud ja vahekohtu otsus on kostjale kätte antud. AS M on esitanud kohtumenetluses vastuväite, et ta polnud vahekohtu menetlusest teadlik ning talle pole vahekohtu otsust kätte antud. AS M leidis, et tal puudub igasugune suhe AS-ga M, keda avaldaja peab vahekohtumenetluses tema esindajaks. Linnakohus hindas järgimisi tõendeid: 1) G AG saatelehte, mille võttis vastu 11. jaanuaril 2001. a V. I (linnakohtu toimik, lk 77); 2) Dr C.H ja dr U.S 9. jaanuaril ja 1. veebruaril 2001. a saadetud kirju (linnakohtu toimik, lk-d 97-100); 3) 14. veebruari ja 27. märtsi 2003. a saadetiste kohta R allkirjastatud kättesaamiskinnitusi (linnakohtu toimik, lk-d 76 ja 78). Tõenditele tuginedes leidis linnakohus, et avaldaja pole TsMS § 377 lg 5 p-s 2 ja lg 6 p-s 1 nõutud asjaolusid tõendanud. Ringkonnakohtu toimikusse on võetud avaldaja poolt apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud tõendid: 1) 22. novembri 2004. a vahekohtunike Dr C.H ja dr U. S kinnituskiri ja sellele lisatud sekretäri N.C.A seletuskiri (ringkonnakohtu toimik, lk-d 40-43); 2) AS-i M esindaja V. A poolt AS-i M töötajale D. S 19. märtsil 2001. a edastatud faks (ringkonnakohtu toimik, lk-d 10-12). Samuti on ringkonnakohus avaldaja taotlusel kohtuistungil tunnistajana üle kuulanud D. S. Kolleegium märgib, et enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole ringkonnakohtul keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta. Kohus peab seejuures arvestama TsMS § 308 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kui ringkonnakohus on täiendavad tõendid vastu võtnud, tuleb neid ka kooskõlas enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 95 lg-tega 1 ja 2 hinnata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kohtule esitatud tõenditest teha järeldust, et AS-il M olid volitused AS-i M esindamiseks vahekohtumenetluses. Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus rikkunud viidatud menetlusnormi, mille kohaselt tuleb kõiki tõendeid hinnata igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Avaldaja märkis apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtub 11. jaanuari 2001. a saadetise kättetoimetamine AS-i M aadressil selle töötajale V. I, samuti saadetise sisu (teade vahekohtumenetluse alguse kohta). Samuti viitab avaldaja, et lisatud tõenditest nähtub ka 14. veebruari ja 27. märtsi 2003. a saadetiste kätteandmine pr R kui AS-i M töötajale ja saadetiste sisu (vahekohtu 10. veebruari ja 24. märtsi 2003. a otsused). Apellatsioonkaebuse kohaselt nähtuvad esitatud tõenditest AS-i M ja AS-i M vahelised seosed, mis kinnitavad järeldust, et AS M oli vahekohtumenetluses AS-i M esindaja. Ringkonnakohus ei ole enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-te 4 ja 6 kohaselt apellatsioonimenetluses esitatud tõendeid analüüsinud ega nendega seotud apellatsioonkaebuse väidetele vastanud. Samuti pole ringkonnakohus hinnanud toimikus olevat tunnistaja D. S poolt 29. novembril 2004. a AS-ile M saadetud faksi (ringkonnakohtu toimik, lk 31).
14.Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 377 lg 5 p 1 ja lg 6 p 1 kohaselt tuli kohtul samuti kontrollida, kas avaldaja on esitanud tõendeid selle kohta, et vahekohtu otsus on jõustunud ja Saksamaa seaduste kohaselt täidetav. Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et avaldaja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Linnakohus hindas dr S faksi (linnakohtu toimik, lk-d 106-108), leides, et avaldajal tuli taotleda otsuse täitmisele pööramist Hamburgi apellatsioonikohtult, kuid kohtule ei ole sellist kinnitust esitatud. Apellatsioonkaebuses märkis avaldaja, et linnakohus rikkus protsessiõiguse normi, kui ei selgitanud talle täiendava tõendi esitamise vajadust. Samuti taotles avaldaja
ringkonnakohtult abi Hamburgi vahekohtust ametliku kinnituse saamiseks vahekohtu otsuste jõustumise ning täidetavuse kohta. Ringkonnakohus rikkus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-t 6, kui jättis avaldaja eeltoodud väidetele vastamata. Samuti viitas avaldaja, et Saksamaa seaduste kohaselt ei ole vahekohtunikel volitusi oma otsuseid täitmisele pööratavaks kuulutada. Ringkonnakohus saanuks avaldaja väite alusel ka ise kontrollida, kas Saksamaa seaduste kohaselt oli vahekohtu otsus täidetav või mitte. Kolleegium peab vajalikuks viidata Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16.veebruari 2005. a otsuse nr 3-2-1-165-04 (RT III 2005, 7, 72) p-le 19, kus kolleegium selgitas, et rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 1 kohaselt teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus, milleks on kohtul õigus nõuda selleks poolte kaasabi, aga samuti vajadusel ise selgitada välisriigi õigust. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 330 lg-st 8 võib vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise taotlust lahendav kohus vajaduse korral küsida selgitust ka vahekohtult, kelle otsuse täitmist taotletakse. A. Kull, P. Jerofejev, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.