Eesistuja J. Kartau, liikmed G. Kivinurm ja U. Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2006.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-1765
Tsiviilasi
T.Lu. hagi OÜ S. (pankrotis) ja T.Li. vastu nõude tunnustamiseks OÜ S. pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 26. septembri 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.Lu. ja T.Li. apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
6. veebruar 2006.a, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant T.L. esindaja A.N., apellant T.Li. ja tema esindaja M.S. ning OÜ S. (pankrotis) pankrotihaldur L.M.
RESOLUTSIOON
1.Tallinna Linnakohtu 26. septembri 2005.a otsus hagi rahuldamata jätmise osas jätta muutmata. Tühistada otsus kohtukulude jaotamise osas ja teha selles osas uus otsus asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks saatmata.
2.T.Lu. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.L.Li. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Kohtukulude jaotus
Välja mõista T.Lu.lt T.Li. kasuks 5 040 krooni kohtukulusid. T.Lu. ja OÜ S. (pankrotis) kohtukulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagiavaldus
1.Hageja T.Lu. palus tunnustada 106 532 krooni 11 sendi suurust nõuet OÜ S. (pankrotis) pankrotimenetluses II järgu nõudena.
2.Tallinna Linnakohus kuulutas 1. novembril 2004.a välja OÜ S. (edaspidi nimetatud ka võlgnik) pankroti. 24. novembril 2004.a esitas hageja võlausaldajana OÜ S. pankrotihaldur L.M.
nõudeavalduse 106 532 krooni 11 sendi suuruse nõude tunnustamiseks OÜ S. pankrotimenetluses, millest nõude põhiosa on 23 546 krooni ja viivisenõue 82 986 krooni 11 senti. 11. aprillil 2005.a toimunud OÜ S. (pankrotis) nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas hageja nõude 59 440 krooni 11 sendi ulatuses pankrotihaldur ja täies ulatuses võlausaldaja T.Li., kes on OÜ S. (pankrotis) osanik ja endine juhatuse liige.
3.Võlg tuleneb 1. juulil 2003.a hageja ja OÜ S. vahel sõlmitud töölepingust nr 9, milles lepiti kokku hageja poolt tehtav töö ja selle eest temale makstav palk. Palgana tasus OÜ S. hagejale 20 410 krooni ja jättis tasumata 23 546 krooni. Vastavalt palgaseaduse (PalS) §-le 35 on võlg viivise osas
31.oktoobri 2004.a seisuga 82 986 krooni 11 senti. Kuna PalS § 35 alusel arvestatava viivise näol ei ole tegemist viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 mõistes, siis pidas hageja põhjendatuks nõuda kogu viivisevõla tunnustamist.
4.6. septembril 2005.a täpsustas hageja haginõuet, muutmata nõude suurust. Hageja leidis, et temale jäi välja maksmata palk ja puhkusekompensatsioon summas 43 562 krooni (netona), ülejäänud nõudesumma moodustab viivis (tl 39). Kostja T.Li. vastus
5.T.Li. ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-le 1 on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Hageja esitas OÜ S. pankrotimenetluses nõude 24. novembril 2004.a, seega on hageja nõue kuni 24. juulini 2004.a arvestatud viivise osas aegunud.
6.Hageja ei ole reaalselt OÜ-s S. töötanud ning on kahtlus ühe nõude aluseks oleva dokumendi autentsuses ja nõude sisulises õigsuses. On tõenäoline, et hagejaga sõlmiti näilik tööleping eesmärgiga suurendada OÜ S. kohustusi. Politsei on alustanud kriminaalmenetlust OÜ S. pankrotihalduri kuriteoteate põhjal, mille kohaselt võib esitatud nõude puhul olla tegemist ebaseadusliku kohustuste suurendamisega ja võltsitud dokumendil põhineva nõudega. Kostja OÜ S. (pankrotis) vastus
7.OÜ S. (pankrotis) hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Eesti Töötukassa hüvitas
10.veebruari 2005.a otsusega T.Lu.le saamatajäänud töötasu 21 063 krooni. Seega jääb põhivõla summaks 2 483 krooni. Viivisevõlg on nõudeavalduse kohaselt 82 986 krooni 11 senti, mis ületab põhivõlga 33,42 korda, mis on ebamõistlik. Nii suure viivisenõude tunnustamine rikub teiste võlausaldajate ja ka võlgniku huve ning ei ole kooskõlas heade tavadega. Mõistlik on tunnustada hageja nõuet saamatajäänud töötasu osas summas 2 483 krooni ja ka viivise osas ainult põhivõla ulatuses, s.o kokku 4 966 krooni. Linnakohtu otsus
8.Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet OÜ S. pankrotimenetluses summas 2 483 krooni pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 näidatud rahuldamisjärgus. Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis kohus kohtukulud poolte endi kanda.
9.Kohus lähtus esialgselt hagis esitatud nõude suurusest. Kaitsmisele esitatud nõue koosnes väljamaksmata palgast 23 546 krooni ja viivisest 82 986 krooni 11 senti. Nõudeavalduses pankrotihaldurile on märgitud, et arvestamata on T.Lu. lõpparve ja puhkusekompensatsioon, kuna
OÜ S. raamatupidaja seda välja ei arvestanud ja need summad on teadmata. Hageja esitas nõuete kaitsmiseks OÜ S. pankrotimenetluses oma nõude summas 106 532 krooni 11 senti. Selles summas pandi nõue kaitsmisele 11. aprillil 2005.a. Koosolekust võttis osa hageja esindaja, kes nõude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Viide lõpparve ja puhkusekompensatsiooni arvestamata jätmisele ei tähenda, et nõue lõpparve ja puhkusekompensatsiooni osas oleks nõuete kaitsmiseks esitatud. Hageja ei saa kohtuvaidluses suurendada oma võlanõuet palga osas ega arvestada juurde saamatajäänud puhkusekompensatsiooni, kui ta ei ole seda eelnevalt nõuete kaitsmiseks esitanud. Seetõttu ei kuulu PankrS § 107 kohaselt haginõude täpsustuses esitatud lõpparvenõue tunnustamisele.
10.OÜ S. ja hageja sõlmisid 1. juulil 2003.a töölepingu tähtajaga üks aasta. Tööleping lõpetati töötaja initsiatiivil 31. oktoobril 2003.a. Kostja T.Li. väide, et hageja tegelikult ei töötanud OÜ-s S., ei ole tõendatud. Tunnistaja M.L. ütlustega on tõendatud, et T.Lu. võeti tööle OÜ-sse S. majandusliku analüüsi tegemiseks. On tõendatud, et hageja töötas OÜ-s S. 1. juulist 2003.a kuni 31. oktoobrini 2003.a.
11.Hagejale palga maksmise kohta tõendid puuduvad, kuid hageja arvestuse järgi on ta saanud kätte 20 410 krooni. Kohus leidis, et hagejale oli töölepingu lõppemise ajaks välja maksmata töötasu summas 23 546 krooni. Selline nõue oli esitatud hageja poolt nõuete kaitsmiseks ja sellele ei vaidle vastu ka pankrotihaldur. Eesti Töötukassa 10. veebruari 2005.a otsusega on hagejale hüvitatud töötasu 21 063 krooni. Seega on põhjendatud ja kuulub tunnustamisele hageja töötasunõue summas 2 483 krooni.
12.PalS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Palgaseadusega ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani.
13.ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, v.a selle paragrahvi lõigetes 2 ja 3 ettenähtud juhul. Hageja tööleping lõppes 31. oktoobril 2003.a ja hageja ei pöördunud nelja kuu jooksul palga maksmisega viivitamise eest viivise nõudega töövaidluskomisjoni ega kohtusse, millest järeldub, et hagi on aegunud. Hageja nõue summas 82 986 krooni 11 senti ei kuulu tunnustamisele. T.Lu. apellatsioonkaebus
14.T.Lu. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsust muuta osas, millega jäeti tunnustamata tema nõue OÜ S. pankrotimenetluses summas 104 049 krooni 11 senti. Ta palus tunnustada seda nõuet, millest töötasu ja puhkusekompensatsioon on 43 562 krooni ja viivised 62 970 krooni 11 senti.
15.Linnakohtu otsus ei ole põhjendatud ja kohus kohaldas valesti seadust. Kohus lähtus esialgselt hagis esitatud nõude suurusest, kuid jättis tähelepanuta, et hageja esindaja juhtis kohtuistungil korduvalt tähelepanu asjaolule, et nõudeavalduses esitatud summad on netos. Seda ei ole kohus otsuses analüüsinud. Pankrotiseadus ei sätesta, kas töötaja on kohustatud nõudeavalduses märkima töötasu netos või brutos. Töölepingust nähtub, et hageja töötasu oli 20 000 krooni bruto ning nõudeavalduse lisas nr 3 on märgitud saamatajäänud palgasumma ühes kuus 14 652 krooni. Pankrotihaldur oleks pidanud nõudma hagejalt selgitust oma nõude kohta. Haldur seda ei teinud ega teatanud hagejale, et nõudeid arvestatakse brutona.
16.Kohus märkis otsuses, et hageja on oma arvestuse järgi kätte saanud 20 410 krooni, millele ei vaielnud vastu ka pankrotihaldur, sest need palgasummad on OÜ S. (pankrotis) Hansapanga arveldusarvelt tasutud (netos). Nimetatu viitab veelkordselt sellele, et hageja poolt esitatud viivise- ja palgaarvestus oli esitatud netos.
17.Hageja palus nii hagis kui kohtuistungil võlanõude tunnustamist kogusummas 106 532 krooni 11 senti, kuid kohus tunnustas vaid 2 483 krooni suurust nõuet. Tunnustamata on töötukassa poolt hüvitatud töötasu 21 063 krooni (bruto). Samas nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas T.Li. hageja nõude täies ulatuses. Olenemata sellest, et töötukassa on osaliselt töötasu hüvitanud, tuleks tunnustada hageja kogu töötasu nõuet, mis on pankrotimenetluses esitatud, et hoida ära hilisemad võimalused väljamakstud töötasu tagasinõudmiseks. Seadusest ei tulene, et tunnustada ei tuleks juba enne nõuete kaitsmise koosolekut töötukassa poolt tasutud töötasusid.
18.Esimese astmes kohtus hageja ei muutnud, vaid täpsustas oma nõuet. Nõude alus tulenes samast töölepingust ja summa, mille tunnustamist hageja palus, oli sama kui enne täpsustuste esitamist 106 532 krooni 11 senti. Kohtu viide PankrS §-le 107 ei ole seaduslik ega põhjendatud.
19.Seadusest ei tulene, et puhkusekompensatsiooni töölepingu lõppedes peaks välja arvestama töötaja, vaid selle arvestamise kohustus on tööandjal. Antud juhul oleks seda pidanud tegema pankrotihaldur. Pankrotihaldur lõpetas teiste töötajatega töölepingud ja arvestas neile ka puhkusekompensatsiooni koos lõpparvega. Juhul kui halduril ei ole teadmisi kompensatsiooni väljaarvestamiseks, oleks ta pidanud võlausaldajale teatama ning paluma uut nõudeavaldust, mis oleks olnud kooskõlas ka hea usu põhimõtetega. Pankrotihaldur peab kõiki võlausaldajaid kohtlema võrdselt ja heas usus. Kohtuistungil tunnistas M.L., et hagejale lubati palk, viivis ja lõpparve tasuda aasta jooksul pärast töölepingu lõpetamist.
20.TsÜS §-s 162 on sätestatud, et aegumine peatub ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige kui temale on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. Aega, mille kestel aegumine on peatatud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Hageja viitas nii istungil kui ka kirjalikus vastuses täiendavale kokkuleppele tööandjaga, kuid kohus jättis selle tähelepanuta. T.Li. vastus T.Lu. apellatsioonkaebusele
21.T.Li. vaidles T.Lu. apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei saa esitada kohtumenetluse käigus teistsugust nõuet kui esitati nõuete kaitsmise koosolekul. Nõudeavalduses on selgelt märgitud, et nõuet ei ole esitatud puhkusekompensatsiooni osas.
22.Nõude esitamine netosummas tulnuks nõudeavalduses selgelt märkida. Hageja töölepingus oli kokku lepitud brutopalgas, mistõttu tuleb eeldada nõuete esitamist brutosummas. Hageja nõuet ei saa käsitleda netosummas esitatud nõudena. Vastasel juhul oleks hageja tegelik nõue veelgi suurem ning tegemist oleks nõude varjatud suurendamisega kohtumenetluse käigus.
23.Pärast töölepingu lõppemist ei saa nõuda viivist, vaid hüvitust lõpparve õigeaegselt väljamaksmata jätmise eest. Enne töölepingu lõppemist tekkinud viivise nõue on aegunud. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus TLS § 119 lg-ga 2, sest sellega on tööandjale pandud kohustus maksta välja lõpparve konkreetsel päeval ja lõpparve väljamaksmata jätmisel peab töötaja pöörduma töövaidlusorganisse või kohtusse lõpparve või hüvituse nõudega.
24.Hageja väited ja tunnistaja ütlused lisakokkuleppe kohta on ebausaldusväärsed. Hageja ei ole lisakokkuleppe olemasolu varem väitnud kui 6. septembri 2005.a kirjalikus vastuses. Selline kokkulepe oleks pidanud olema vähemalt kirjalikus vormis. Hageja pidi nõuete kaitsmise koosolekuks esitama kõik nõuet tõendavad kokkulepped. Tegemist on hagejapoolsete uute asjaolude esitamisega. Kuna selline kokkulepe sai avalikuks alles 6. septembri 2005.a hageja kirjalikus vastuses ning hageja ei viidanud kokkuleppe olemasolule isegi mitte 31. augusti 2005.a kohtu eelistungil, siis ei ole ka tunnistaja ütlused usaldusväärsed. OÜ S. (pankrotis) vastus T.Lu. apellatsioonkaebusele
25.OÜ S. (pankrotis) ei pidanud apellatsioonkaebust põhjendatuks ja palus jätta linnakohtu otsuse muutmata. Pankrotihaldur on kogu aeg olnud seisukohal, et võlausaldaja poolt esitatud nõudeavalduses on toodud brutopalga summad. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kuna T.Lu. esitatud nõudeavalduse kohaselt oli võla põhiosa 23 546 krooni ja Eesti Töötukassa hüvitas sellest 21 063 krooni, siis jääb OÜ S. (pankrotis) kohustuseks tasuda 2 483 krooni. T.Li. apellatsioonkaebus
26.T.Li. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse kohtukulude jaotamise osas. Kohus rikkus oluliselt protsessiõiguse normi, tõlgendades ja kohaldades ebaõigesti TsMS § 60 lg 1. Samuti rikkus kohus TsMS § 227 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise nõuet. T.Li. taotles linnakohtult kohtukulude väljamõistmist vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale. Kohus tegi ebaõige lahendi, kui jättis kohtukulud poolte endi kanda. Kohus tõlgendas ja kohaldas meelevaldselt TsMS § 60 lg 1 teist lauset. Kohus oleks pidanud mõistma hagejalt välja kostja õigusabikulud 11 875 krooni.
27.Kohtukulude teisele poolele hüvitamise kohustus tsiviilprotsessis hagi rahuldamata jätmise korral on üldreegliks. Sellest kõrvalekaldumiseks peab olema oluline põhjus. TsMS § 60 lg 1 esimese lause kohaselt on see õigus protsessiosalistele ka tagatud. Vastupidisel juhul ei oleks isikutele tagatud võimalus kaitsta oma eraõigusi kohtus, sest kohtuskäimine eeldab kvalifitseeritud õigusabi saamist ning õigusabi osutamiseta jääksid paljud õigused kaitsmata.
28.Pooled vaidlesid rahalise nõude üle, mis on suures osas põhjendamatu. Hagi jäeti rahuldamata T.Li. esindaja vastuväidete tõttu hageja viivisenõudele. Nõue esitati kokku summas 106 532 krooni 11 senti, sellest viivis 82 986 krooni. Kohus tunnustas nõuet üldse ainult 2 483 krooni ulatuses. Järelikult on põhjendatud üldises korras kohtukulude hüvitamine TsMS § 60 lg 1 alusel. Vastuväidete esitamata jätmine oleks tinginud nõude põhjendamatu tunnustamise. Aegumist kohaldab kohus ainult poole taotlusel, mida T.Li. esindaja ka tegi. T.Lu. vastus T.Li. apellatsioonkaebusele
29.T.Lu. vaidles T.Li. apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtukulude jaotamise otsustamine ja väljamõistmine on TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohtu pädevuses. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Tsiviilkolleegium leidis, et linnakohus on hagi õigesti rahuldamata jätnud ja et T.Lu. apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. Tsiviilkolleegium nõustub hagi rahuldamata jätmise osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. Kohtukulude osas tuleb linnakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha selles osas uus otsus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.
31.Kohus ei saanud arvestada apellandi alles kohtuistungil esitatud väidet nõudeavalduses summade näitamise kohta netos. Kuna hageja näitas pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses võlgnevuse põhiosa summaks 23 546 krooni ja töölepingus oli hageja kuutöötasu suurus määratletud koos maksudega, siis ei saanud pankrotihaldur lähtuda teistsuguselt arvutatud töötasu summast. Kui hageja tõesti arvestas saamata töötasu summa lähtudes nn netopalgast, siis pidanuks ta seda märkima pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ja nõuete kaitsmiseks toimunud võlausaldajate üldkoosolekul, mida hageja aga ei teinud. Asja materjalist ei nähtu, et hageja oleks taotlenud nõuete kaitsmisel ilma maksudeta arvutatud töötasunõude tunnustamist, kuigi hageja esindaja oli nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja viide PankrS § 94 lg-le 3 ja pankrotihalduri kohustusele nõuda selgitust esitatud võlanõude kohta ei ole asjakohasne, kuna hageja esitas oma nõude ja pankrotihaldur ei leidnud kõrvaldamist vajavaid puudusi.
32.Põhjendamatu on hageja väide, et olenemata Eesti Töötukassa poolt osa töötasu hüvitamisest, pidanuks kohus tunnustama töötasu nõuet kogu ulatuses, seega ka selle summa ulatuses, mis hagejale oli juba hüvitatud. Summa, mille töötukassa oli hagejale juba välja maksnud, oli õigesti kaitstava võlanõude hulgast välja arvatud. OÜ S. (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollist ilmneb, et hageja võlanõue 106 532 krooni 11 senti esitati seoses töötukassa poolt hagejale 21 063 krooni suuruse hüvitise maksmisega kaitsmisele ainult summas 85 469 krooni 11 senti, sellest nõue töötasu osas 2 483 krooni, millist koosolek ka tunnustas.
33.Alusetu on hageja väide, et ta ei muutnud esimese astme kohtus oma nõuet, vaid täpsustas seda, kuna nõude alus tulenes samast töölepingust ja summa oli sama. Riigikohus on 23. jaanuari 2006.a otsuses nr 3-2-1-146-05 asunud seisukohale, et vastavalt PankrS §-le 107 võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kui hageja esitas hagi samas suuruses ning samadel asjaoludel, mis ta esitas nõude kaitsmisel võlausaldajate üldkoosolekul, on PankrS §-s 107 sätestatud reegel täidetud. Asjaolud, millistel hageja taotles nõude tunnustamist OÜ S. pankrotiprotsessis, olid võlg töötasu osas 23 546 krooni ja sellelt arvutatud viivis. Hageja ei esitanud nõuet sel alusel, et tal on saamata puhkusekompensatsioon ja tegemata lõpparve. Asjaolu, et teiste töötajatega lõpetas töölepingud pankrotihaldur ja et teistele töötajatele maksti puhkusekompensatsiooni koos lõpparvega, ei tähenda, et pankrotihaldur oleks pidanud küsima uut nõudeavaldust hagejalt, kellega tööleping oli lõpetatud juba 31. oktoobril 2003.a, s. o üle aasta enne OÜ S. pankroti väljakuulutamist ja poolteist aastat enne nõuete kaitsmise koosolekut. Hagejal oli võimalik taotleda lõpparve tegemist ja puhkusekompensatsiooni töölepingu lõpetamisel, aga samuti esitada vajadusel vastav nõue ka pankrotimenetluses, kuid hageja näitas nõudeavalduses oma nõude suuruseks 106 532 krooni 11 senti, millest enamiku moodustab viivis. Pankrotihaldur ei ole hageja suhtes rikkunud võrdse kohtlemise ja hea usu põhimõtteid.
34.Linnakohus on õigesti jätnud viivise nõude tunnustamata seoses selle nõude aegumisega ja õigesti viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-48-99. Ka hageja viide tunnistaja M.L.i ütlustele ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-122-02 ei anna alust hageja nõude tunnustamiseks viivise osas, sest erinevalt nimetatud lahendis toodud asjaoludest, mil töötajatega oli tööleping lõpetamata, oli hagejaga tööleping lõpetatud juba üle aasta enne OÜ S. pankroti väljakuulutamist ja tunnistaja M.L.
ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, tõendamaks viivise maksmise kohta kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja ei teadnud maksmisele kuuluvat summat ega mäletanud, kas ta summa ka kuhugi fikseeris. Kokkuleppe kohta mingeid dokumentaalseid tõendeid hageja pankrotihaldurile ega kohtule ei esitanud.
35.Linnakohtu otsus ei ole õige kohtukulude poolte endi kanda jätmise osas ja kohtuotsus tuleb selles osas tühistada ning kohtukulude jaotuse osas teha uus otsus. Põhjendatud on T.Li. apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kuna pooled vaidlesid rahalise nõude üle, tulnuks arvestada, millises osas hagi rahuldati ja millises ulatuses jäi hagi rahuldamata. T.Li. taotles 11 875 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist seoses asja menetlemisega esimese astme kohtus ning 80 krooni riigilõivukulu ja 12 500 krooni õigusabikulu väljamõistmist seoses apellatsioonimenetlusega. T.Lu. taotles esimese astme kohtus 80 krooni riigilõivukulu ja 5 310 krooni õigusabikulu väljamõistmist. OÜ S. (pankrotis) kohtukulude väljamõistmist ei ole taotlenud.
36.Tsiviilkolleegium leiab, et arvestades nii hageja kui kostja T.Li. poolt esimese astme kohtus õigusabikulude kandmist ja hagi ainult väikeses ulatuses rahuldamist, on asja linnakohtus menetlemise ajal kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi T.Li. vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme kohtus, mis tuleb hagejalt sisse nõuda, 3 000 krooni. Apellatsioonimenetluses peab kolleegium T.Li. vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks 2 000 krooni ning hüvitamisele kuuluvaks riigilõivukuluks 40 krooni. Kokku tuleb hagejalt T.Li. kasuks välja mõista 5 040 krooni kohtukulu.
Jaan Kartau
Gaida Kivinurm
Ulvi Loonurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.