Tameo MT OÜ hagi S.O. vastu töölepingu sõlmimise aja, vastava perioodi eest puhkusetasu maksmata jätmise õiguse ja lõpparve kinnipidamisega mitteviivitamise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 23.09.2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-335/05
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tameo MT OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
31. jaanuar 2006. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant Tameo MT OÜ (registrikood 10136096), esindajad Mati Tsirel ja Kalle Voogla
esindajad
Vastustaja S.O. , esindaja Maia Ploom
RESOLUTSIOON
Jätta
apellatsioonkaebus
rahuldamata
ja
Tartu
Maakohtu 23.09.2005. otsus muutmata
Kohtukulude jaotus
Mõista Tameo MT OÜ-lt välja õigusabi kulude katteks 1500 (üks tuhat viissada) krooni S.O. kasuks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,
kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 31.08.2001 hagejale avalduse tööle asumiseks alates 03.09.2001. Nimetatud avalduse alusel sõlmiti kostjaga tööleping nr 297. Tööleping lõpetati 30.09.2004 TLS § 86 p 3 alusel, s.o koondamise tõttu. Lõpparve väljamaksmine toimus 30.09.2004 maksekorralduse nr 199 alusel viimasel tööpäeval. Lõpparve kogusummast 926 krooni on makstud puhkusetasuna 06.09.2004 maksekorralduse nr 7051 alusel. Kostja pöördus töövaidluskomisjoni, paludes tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja mõista välja vastav hüvitus, välja mõista puhkusehüvitus 14 kalendripäeva ulatuses tegelikult töötatud perioodi 27.02.-01.09.2001 eest, välja mõista ajavahemikus 01.01.-31.03.2004 vähem makstud põhipalk (3x320) 960 krooni koos viivisega 969.90 krooni, kokku 1929.60 krooni, välja maksta arvutatud, kuid väljamaksmata jäänud osa lõpparvest 926 krooni, välja mõista lõpparve osalise kinnipidamise eest viivis ühe kuu keskmise palga ulatuses ning viia vastavusse tööraamatu kanne tegeliku tööleasumisega 27.02.2001. Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon tunnustas 26.01.2005 otsuses S.O. töötamist Tameo MT OÜ-s perioodil 27.02.-02.09.2001 ning mõistis välja tegelikult töötatud aja eest kasutamata jäänud puhkuse hüvituse 1870 krooni. Töövaidluskomisjon kohustas tööandjat vormistama töölepingu ja tööraamatu kanded S. O töötamise kohta 27.02.-02.09.2001. Samuti rahuldas töövaidluskomisjon lõpparve väljamaksmata osa 926 krooni nõude. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest mõistis töövaidluskomisjon tööandjalt välja 4217 krooni. S.O. nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata. Vaidluse menetlemise ajal töövaidluskomisjonis maksis tööandja kostjale ära vähemmakstud põhipalga perioodi 01.01.-31.03.2004 eest ja viivise. Tameo MT OÜ ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus hagiga kohtusse. Hageja leidis, et töösuhte algus 27.02.2001 ei ole tõendatud. Samuti palus hageja selle nõude osas kohaldada aegumist. Kostja sai sellest, et temaga sõlmitakse tööleping alates 03.09.2001, teada hiljemalt lepingu allakirjutamisel 31.08.2001. Kuivõrd hageja ei tunnista töösuhte algust 27.02.2001, siis ei ole põhjendatud ka puhkusehüvituse väljamõistmine selle perioodi eest. Kolme kuu jooksul vähemmakstud palk on kostjale hüvitatud enne töövaidluskomisjoni otsust. Tegemist oli eksitusega, mitte tahtliku kinnipidamisega, mistõttu hageja palus hüvitust lõpparve kinnipidamise eest mitte välja mõista. Lõpparve arvestuses märgitud 926 krooni on kostja kätte saanud puhkusele jäämisel.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja asus hageja juurde tööle 27.02.2001 esialgu õmbleja H.A. asendajaks tema haiguslehel viibimise ajaks. Juhataja S.P. ütles kostjale, et asendamise ajaks temaga kirjalikku töölepingut ei sõlmita. Palka sai ta käest-kätte sularahas. Kui H.A. pärast tervenemist mais 2001 tööle tuli, siis kostjaga töösuhet ei lõpetatud, sest umbes sel ajal avati siiditrüki osakonna uued ruumid ning laiendati tegevust. Postimehes avaldati aprillis kuulutus õmbleja otsimise kohta. Kostja soovis seda töökohta ning S.P. nõustus kostja tööle asumisega. Kostja küsis S. P korduvalt, millal ta vormistatakse tööle ning hakatakse tema eest tasuma sotsiaalmaksu ja võetakse arvele haigekassas. Augustis 2001 pidi kostja laps minema operatsioonile ning kostja nõudis jälle tööle vormistamist. Siis kästi kostjal kirjutada avaldus, anti allkirjastamiseks tööleping ja võeti vastu tööraamat. Kui tööleping 30.09.2004 lõpetati, siis avastas kostja tööraamatu kättesaamisel, et sellesse ei olnud kantud tegelikku tööle asumise aega. Kostja palus tunnistada töösuhte algust 27.02.2001 ning välja mõista kuue kuu töötatud aja eest kasutamata puhkuse hüvitus 1870 krooni. Lõpparvet hageja kostjale viimasel töötamise päeval tervikuna välja ei maksnud. Puudu jäi palgavahe kolme kuu eest ning lõpparves nimetatud, kuid
välja maksmata jäetud 926 krooni. Kostja palus töövaidluskomisjoni otsuse ühe kuu keskmise palga väljamõistmise kohta lõpparve osalise kinnipidamise eest jätta muutmata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 23.09.2005 otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja õigust mitte välja maksa S.O. le täiendavalt 926 krooni. Kohus tuvastas, et S.O. töötas AS-s Tameo MT alates 27.02.2001 kuni 02.09.2001 ja kohustas Tameo MT OÜ-t tegema vastava kande S.O. tööraamatusse. Kohus mõistis välja Tameo MT OÜ-lt S.O. kasuks hüvituse 1870 krooni kasutamata puhkuse eest perioodil 27.02.-02.09.2001 ja lõpparve kinnipidamise eest 4217 krooni. Otsuse kohaselt on hageja tõendanud, et nõutav 926 krooni on kostja puhkusetasu, mille ta sai kätte 06.09.2004. Kohus luges kostja töösuhte alguseks 27.02.2001. Sellest tulenevalt on töötajale välja maksmata kasutamata puhkuse hüvitus perioodi 27.02.-02.09.2001, s.o 6 kuu eest 14 päeva eest. Vaidlus kostja töötamise üle perioodil 27.02.-02.09.2001 ei ole aegunud. Kostja sai teada sellest, et tema töötamist ei ole aktsepteeritud, tööraamatu kättesaamisel 30.09.2004, sest selles ei kajastunud töötamine vaidlusalusel perioodil. Hageja väide, et kirjaliku töölepingu sõlmimisel pidi kostja aru saama, et tema varasemat töötamist ei aktsepteerita, ei ole põhjendatud. Töötaja võis eeldada, et tööleping oli sõlmitud suulises vormis. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Kostja tööle lubamine tööandja poolt on tõendatud S.O. seletusega, tunnistajate Mai Uiga, H.A. ja S.P. ütlustega, mille kohaselt tegi kostja tööd tööandja ruumides tööandja töövahenditega ning allus tööandja kehtestatud töökorraldusele: täitis S.P. antud tööülesandeid, pidas arvestust tehtud töö kohta, sai tehtud töö eest tasu. S.P. ütluste kohaselt maksis ta kostjale küll omast rahast, kuid kui see ka nii oli, siis kostja ei pidanud seda teadma. Tööandja poolt konkursi väljakuulutamine 2001 aprillis ja katseaja kokkuleppimine töölepingus ei kummuta loetletud tõendeid. Töölepingu sõlmimisel on töötaja nõrgem pool ning aktsepteerib sageli tingimusi, mis ei ole seadusele vastavad. Nõusolek töötaja tööle lubamiseks võib olla ka vaikiv. Tegemist on suhteliselt pikaajalise töötamisega suhteliselt väikeses töökollektiivis, mistõttu ei ole aktsepteeritav väide, et hageja seaduslik esindaja ei teadnud kostja töötamisest. Tööandja on jätnud töötajale maksmata palgavahe ajavahemiku 01.01.-31.03.2004 eest. Seda ei makstud välja ka töölepingu lõpetamisel, vaid alles pärast töötaja pöördumist töövaidluskomisjoni, s.o 12.11.2004. Viivitatud summa (põhipalk ja viivis) oli ligi 2000 krooni. Tegemist on suhteliselt suure summaga ja viivitati palga väljamaksmisega, mistõttu kohus ei pea võimalikuks TLS § 119 lg 2 sätestatud hüvitust – ühe kuu keskmist palka – vähendada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Tameo MT OÜ taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega kohaldada töölepingu tuvastamisele perioodil 27.02.-03.09.2001 aegumist, tuvastada Tameo MT OÜ õigus jätta välja maksmata nimetatud perioodi eest arvestatud kasutamata puhkuse hüvitus ja jätta välja mõistmata või vähendada TLS § 119 lg 2 alusel määratud hüvitust. Kaebuse põhjenduste kohaselt pidi kostja olema teadlik oma õiguste väidetavast rikkumisest juba vaidlusalusel ajavahemikul (27.02.-03.09.2001). Vastavalt TLS § 28 tööleping, mille kestus ületab kaks nädalat, sõlmitakse kohustuslikult kirjalikus vormis. Kostja on väitnud, et tundes muret töölepinguga kaasnevate tagatiste pärast, nõudis ta vaidlusalusel perioodil korduvalt kirjaliku töölepingu sõlmimist, kuid tema nõudmist ei täidetud. Tööandja poolt töölepingu
sõlmimata jätmine kostja kirjeldatud moel oli töötaja õiguste rikkumine. Oma nõudmisele eitava vastuse saamisest alates oli töötajal õigus nelja kuu jooksul pöörduda töövaidlusorganisse, kuid kostja ei kasutanud seda õigust õigeaegselt. Hiljemalt töölepingu sõlmimisega 31.08.2001 pidi kostjale olema selge, et tööandja ei tunnusta töösuhet perioodil 27.02.-02.09.2001. TLS § 26 kohaselt tuleb töölepingusse märkida andmed tööle asumise aja kohta. TLS § 28 kohaselt tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui lepingusse ei märgitud tööle asumise ajaks 27.02.2001, siis pidi töötaja mõistma, et tema varasemat väidetavat töötamist ei aktsepteerita. 31.08.2001 sõlmitud kirjalikus lepingus on tingimusteta väljendatud töötaja tahteavaldus tööle asumise kohta 03.09.2001 ning samas on pooled kokku leppinud, et töötaja pidevat tööstaaži tööandja juures arvestatakse alates nimetatud päevast. Maakohus tuvastas, et töötaja tööraamat võeti tööandja poolt vastu kirjaliku lepingu sõlmimisel. Seega töösuhte tuvastamise nõude aegumine algas hiljemalt töölepingu sõlmimisest 31.08.2001. Hageja tunnistab, et ajavahemikul 01.01.-31.03.2004 maksti kostjale tööandja hooletusest tingitud eksimuse tõttu palka iga kuu kohta 320 krooni (kokku 960 krooni) vähem. Valdava osa palgast sai töötaja neil kuudel kätte. Kõik ülejäänud töölepingu lõpetamisega seotud summad on välja makstud õigeaegselt. Kõnealuse palgavahe koos viivistega, kokku 1317 krooni (mitte 2000 krooni), maksis tööandja töötajale välja ilma vaidluseta 12.11.2004. TLS § 119 lg 2 alusel hüvituse väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve või osa lõpparvest välja maksmata. Käesoleval juhul pole tööandja tahtlik tegevus tõendamist leidnud. Nendel asjaoludel palub hageja ringkonnakohtul kaaluda lõpparve kinnipidamise eest ettenähtud sanktsiooni rakendamata jätmist või väljamõistetud summa vähendamist selliselt, et see oleks proportsionaalne tööandja rikkumisega. Keegi ei pea saama teise poole rikkumisest kasu.
5.S.O. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt asus kostja hageja juurde tööle 27.02.2001. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega. Seega oli tööleping sellel perioodil töötamise kohta sõlmitud, kuid kirjalikult vormistamata. 31.08.2001 esitati kostjale allakirjutamiseks kirjalik tööleping, mille kohaselt ta asus selle lepingu alusel hageja juurde tööle 03.09.2001. Kostja käsitles 31.08.2001 sõlmitud lepingut uue töölepinguna. Kuna oleks absurdne arvata, et kehtinuks nii eelnev tööleping kui uus tööleping üheaegselt, oli loomulik, et uue töölepingu sõlmimisega kaotas eelmine tööleping oma kehtivuse. Kostjal ei olnud enne töölepingu lõpetamist 30.09.2004 kuidagi võimalik teada saada, mis ajast tööandja arvestas tööleasumist ja töölepingu sõlmimist. Kostja ei pidanud ette nägema tööandjapoolset seaduserikkumist. Avalduse töövaidluskomisjonile esitas kostja tähtaegselt. Töötamise aja eest 01.01.-31.03.2004 maksis hageja kostjale põhipalka vähem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, jäädes kostjale võlgu 960 krooni. Hageja viivitas üle kuu saadaoleva palga väljamaksmisega ja ei ole kuni käesoleva ajani välja maksnud kasutamata puhkuse kompensatsiooni 1970 krooni. Palgaseaduse § 32 ja TLS § 119 lg 2 ei näe ette võimalust tööandjat keskmise palga maksmisest vabastada. Seadusandja ei seosta keskmise palga maksmise kohustust tahtliku tegevuse või süüga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.
Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 654 lg 6 märgib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu põhjendustega ning ei esita käesolevas otsuses samu põhjendusi teistkordselt.
7.Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on aegunud hageja nõue tuvastada, et perioodil 27.02.-03.09.2001 oli poolte vahel töösuhe, ei ole õige. Asjaolu, et kostja nõudis korduvalt kirjaliku töölepingu sõlmimist, tõendab, et puudus kirjalik tööleping ning kinnitab, et poolte vahel oli töösuhe, mille vormistamist kostja taotles. Apellandi väide, mille kohaselt kirjaliku töölepingu vormistamisest keeldumisest pidi kostja aru saama, et tema ja hageja vahel üldse töösuhe puudus, ei ole tõendatud. Asjas on õigesti tuvastatud maakohtu poolt, et kostja lubati tööle, talle anti tööülesanded ja ta sai tasu. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väiteid selle kohta, et kostja sai aru, et töösuhe poolte vahel puudub, ei toeta ka apellandi seadusliku esindaja seletused ringkonnakohtu istungil, kus esindaja kinnitas, et tema kostjat tööle 2001. veebruaris ei lubanud, samas ta möönis, et seda võis teha S. P, kuid esindaja seletuse kohaselt, kui seda tegi S. P, siis oli see tema omaalgatus, millel puudub seos hagejaga. Ringkonnakohus leiab, et S.P. poolt kostja töölelubamisest, tööülesannete andmisest ja tasu maksmisest tulenevad kohustused hagejale kui tööandjale. Kui S. P tööandja esindajana sooritatud toimingud olid vastuolus hageja pädeva isiku korraldustega, siis on see hageja ja S.P. vaheline küsimus, kuid sellest ei saa tuletada negatiivseid tagajärgi kostjale. TLS § 8 kohaselt vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.
8.Apellandi väide, et kuna tööandja tegevus lõpparve osalisel kinnipidamisel oli tingitud tööandja hooletusest ning tõendamata on tööandja tahtlik tegevus, siis on alus jätta TLS § 119 lg 2 sätestatud sanktsioon kohaldamata, ei ole õige. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Ringkonnakohus leiab, et viidatud säte ei erista hooletust ja tahtlikku tegevust, seega sõltumata tööandja tahtluse väidetavast puudumisest, kuulub nimetatud säte kohaldamisele.
9.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb apellandilt välja mõista vastustaja poolt ringkonnakohtus kantud õigusabikulu 1500 kr ulatuses.
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.