Kohtulahend

nõue. Tallinna linna heakorra eeskirja p 12.1 sätestab ehitise omaniku kohustuse hoida korras hoone fassaad ja sinna juurde kuuluvad elemendid ning sama eeskirja p 12.6 järgi on ehitise omanik kohustatud kõrvaldama ehitiselt lume, jääpurikad jms. Vihmaveerenni allakukkumisest tekitatud kahju eest vastutavad XXX hoone omanikud, kuna nad on jätnud järgimata oma hoolsuskohustuse hoone remontimisel ja hooldamisel. Õigusvastaselt tekitatud kahju tuleb võlgnikel hüvitada solidaarselt. Kostjad on XXX hoone omanikud ja elamut haldava korteriühistu juhatuse liikmed ning solidaarvõlgnike puhul võib võlausaldaja valida millise võlgniku vastu ta nõude esitab. Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjatelt välja mõista sõiduauto Toyota Land Cruiser 90 taastusremondi kulud 63 966 krooni. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. KÜ V. XXX on sõlminud elamu hoolduslepingu OÜ-ga R, seega ei ole kostjad oma hoolsuskohustust rikkunud. Kostjad ei ole kahju tekitamises süüdi. 05. ja 06.04.2003 sadas Tallinnas maha erakordselt suur kogus sademeid (lumi) ning seetõttu olid häiritud kõik lumekoristustööd Tallinna linnas. XXX omanikel ei õnnestunud seetõttu tellida 07.04.2003 tõstukit katuse koristamiseks lumest, sest tõstukid olid hõivatud. Seega ei saanud lumekoristustöid teostada XXX elamu omanike tahtest sõltumatutel asjaoludel. Tegemist oli loodusõnnetusega, seega vääramatu jõu tõttu toimunud kahjujuhtumiga, sest 05. ja 06.04.2003 Tallinnas toimunud lumesadu oli käsitletav loodusõnnetusena ning hoone vihmaveerennide purunemine katusele kogunenud lume tõttu on erakorraline asjaolu, mis on tekitatud vääramatu jõu poolt. Kahju tekkimine sai võimalikuks seetõttu, et kannatanu käitumine ei olnud õiguspärane ja kannatanu ei rakendanud vajalikku hoolsust kahjujuhtumi ärahoidmiseks, kuigi oleks pidanud ette nägema kahju tekkimise võimaluse. Tuleohutuse üldnõuded, mis on kehtestatud siseministri 08.09.2000 määrusega nr 55, kehtestavad §-s 21 nõude, et sõidukid tuleb parkida vähemalt 4 m kaugusele ehitisest. Kahjustatud sõiduk oli pargitud oluliselt lähemale, kui tuleohutuse üldnõuded lubavad. Ka sõidukikindlustuse tingimused, mis on kindlustuslepingu lahutamatu osa, kohustavad sõiduki kasutajat hoidma ja kasutama sõidukit hoolikalt ja turvaliselt, tegema kõik endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks ning võimaliku kahju vähendamiseks ja mitte suurendama kindlustusriski. Kahjuhüvitist tuleb vähendada, sest kahju tekkimine on põhjustatud kannatanud enda käitumisest. Juhul, kui kohus hagi rahuldab, palusid kostjad kahjuhüvitise välja mõista OÜ-lt R, kuna vastavalt kolmanda isiku ja KÜ XXX vahel sõlmitud elamu hoolduslepingule, oli kolmanda isiku kohustuseks teostada lumekoristustööd õigeaegselt, reageerida avariile ja kõrvaldada avarii tagajärjed. Kolmandate isikute vastuväited OÜ R ja Tallinna linn palusid jätta hagiavalduse rahuldamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 44 776,20 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt kohtule esitatud Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi kirjast nähtub, et 4.-7. aprillini sadas Tallinnas maha kokku 14,6 mm lund. Tegemist oli küll suure sademete kogusega ja raskete ilmastikutingimustega, kuid lumesadu aprilli alguses ei saa Eesti kliimatingimusi arvestades käsitleda vääramatu jõuna. Vääramatu jõuna tuleb käsitleda asjaolu, mida ei oleks saanud ette näha, erakordset ja antud asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Vääramatuks jõuks võib küll eelkõige olla loodusjõud, kuid sõidukit ei kahjustanud otseselt

lumesadu, vaid lume raskuse tõttu alla kukkunud vihmaveerenn. Vihmaveerenni kinnituste tugevuse kontrollimine on asjaolu, mis on võlgniku mõjupiirkonnas. Kohtule esitatud fotodest nähtub, et sõiduk oli pargitud vahetult hoone seina äärde. Kostjate poolt viidatud tuleohutuse üldnõuete kaitse-eesmärgiks on siiski tuleohutuse tagamine, seega saab tuleohutuse üldnõudeid kahju hüvitamise vaidluses rakendada siis, kui kahjujuhtumiks on kas tulekahju vm sündmus, mille kohta tuleohutuse üldnõuded kehtivad. VÕS § 139 lg-s 1 ja §-s 1059 sätestatud kannatanu tegevus tuleb käesolevas vaidluses sisustada sõidukikindlustuse tingimustes sätestatud kannatanu kohustustega. Suure lumesaju järel sõiduki parkimine otse hoone seina äärde, st hoone räästa alla, ei ole mõistlik ja sellise tegevusega suurendas kannatanu kindlustusriski, seega ei käitunud vastavalt temale pandud hoolsuskohustusele ja seetõttu tuleb kindlustushüvise väljamõistmisel seda arvestada ning hüvitise suurust vähendada. Kannatanu parkis oma sõiduki pärast tugevat lumesadu hoone seina äärde, osaliselt lumehange. Kannatanu juhilubadest nähtub, et ta võib juhtida ABECE* kategooria sõidukeid, millest võib järeldada, et kannatanul on piisavad kogemused sõiduki käsitlemisel ning mõistlik inimene pidi ette nägema, et katusele kogunenud lumi võib kevadise päikese mõjul raskeks muutuda ja sulama hakata ning sellega põhjustada sõidukile ebasoovitavaid tagajärgi. Kahjuhüvitise suurust tuleb vähendada 30 % ulatuses ja kostjatelt VÕS § 1043 alusel välja mõista 44 776,20 krooni. Kostjad palusid hagi rahuldamise korral kahjuhüvitise välja mõista kolmandalt isikult OÜ-lt R. TsMS § 82 alusel saab kohus seda teha üksnes siis, kui kostja esitab kolmanda isiku vastu enne kohtuistungit hagiavalduse. Kostjad ei ole TsMS § 147 sätetele vastavat hagiavaldust OÜ R vastu esitanud ja seetõttu ei saa kohus kostjate taotlust rahuldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused S. Z., K. Z., A. P. ja L. T. palusid linnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt hageja kasuks välja 44 776,20 krooni ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt jättis kohus tähelepanuta, et hageja on 09.06.2003 sõidukikahju väljamaksu arvestus-otsuses ise märkinud kahju liigina loodusõnnetuse. Hageja sõidukikindlustuse tingimuste S100*1999 p 13.2 kohaselt loetakse loodusõnnetuseks välgutabamust, tormi, orkaani, rahet, paduvihma, üleujutust, massilist lumesadu ja lume sulamist. Seega nimetatud hageja kahjukäsitluse otsus iseenesest välistab kostjate vastutuse tekkinud kahju eest, sest kostjad ei saa kanda vastutust loodusõnnetusest tingitud kahju eest. Loodusõnnetus on selle tagajärjel tekkinud kahju suhtes vääramatuks jõuks. Seega kohus on ebaõigesti ja meelevaldselt märkinud, et lumesadu aprilli alguses, Eesti kliimatingimusi arvestades, ei saa käsitleda vääramatu jõuna. Antud juhul oli tegemist erakorralise, massilise lumesajuga ja sellele järgneva lume sulamisega, mis arvestades aastaaega ja võrreldes seda teiste aastatega, oli tavatu ja erakordne. Seda kinnitas hageja ka ise kahjukäsitluse otsuses, nimetades kahjujuhtumit loodusõnnetuseks. Vastasel korral oleks hageja oma ülalnimetatud sõidukikahju väljamaksu arvestus-otsuses liigitanud vaieldava kahjujuhtumi liiklusõnnetuseks. Käesolevas vaidluses kohaldatavate sõidukikindlustuse tingimuste p 13.1 kohaselt loetakse liiklusõnnetuseks ka esemete kukkumist sõidukile. Kuivõrd hageja on ise kahjujuhtumi otsuses antud kahju liigitanud loodusõnnetuseks ja maksnud välja kindlustushüvitise seoses loodusõnnetusega, siis on alusetu käesolevas vaidluses asuda seisukohale, et kostjatelt tuleb kahju välja mõista kui liiklusõnnetuse läbi tekkinud kahju, mitte aga kui loodusõnnetuse läbi tekkinud kahju. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 1059. Kohus, asudes seisukohale, et VÕS § 139 lg-s 1 ja §s 1059 sätestatud kannatanu tegevus tuleb käesolevas vaidluses sisustada sõidukikindlustuse tingimustes sätestatud kannatanu kohustustega, oleks VÕS § 1059 mõtte kohaselt pidanud jätma hagi täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 1059 mõte seisneb selles, et kannatanu tegevuse tõttu põhjustatud kahju korral ei vastuta ehitise omanik ehitiselt selle osade allalangemise

tõttu tekkinud kahju eest. Lisaks kindlustustingimuste rikkumisele on kannatanu poolt eiratud ka tuleohutusnõudeid. Nõustuda ei saa kohtuotsusega selles osas, mille kohaselt ei saa tuleohutuse nõudeid käesolevas vaidluses rakendada. Kannatanu poolt tuleohutuse üldnõuete p 21 rikkumine, so sõiduki parkimine ehitisest lähemal kui 4 m, oli otseses seoses saabunud tagajärjega. Väär on kohtu seisukoht, et kostjad ei ole esitanud TsMS § 147 sätetele vastavat hagiavaldust OÜ R vastu. Kostjad on esitanud 20.06.2005, seega enne käesolevas asjas toimunud kohtuistungit, hagiavalduse Tallinna Linnakohtusse TsMS § 82 korras kolmanda isiku OÜ R vastu 63 966 krooni regressinõudes, milles on taotletud nimetatud hagi liita ja lahendada ühiselt põhihagiga tsiviilasjas nr 2/242-5664/04. Juhul, kui esitatud hagiavaldus ei vastanud TsMS § 147 nõuetele, siis TsMS § 149 lg 4 kohaselt nõuab kohus määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist. Antud asjas kohus ei ole andnud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks, vaid jätnud kostjate hagiavalduse rahuldamata. Nõustuda ei saa kohtukulude jaotusega. Vaidlustatud kohtuotsusega on kohus välja mõistnud kohtukulud küll kostjatelt, kuid jätnud kohtukulud välja mõistmata hagejalt hagi rahuldamata jätmise osas. Samuti on kohus jätnud otsuses põhjendamata sellise kohtukulude jaotuse viisi. Vastused apellatsioonkaebusele A. S. ja E AS palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. OÜ R, Tallinna linn, T. K., K. R., T. R., Ž. F., V. G., T. P., V. K., K. M., E. P., U. U., Ž. J., V. T., I. N., S. U., S. J., L. A., T. R. ja P. V. palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 08.09.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel ning seetõttu ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Kohus on kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ja ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuses on kostjad korranud oma vastuväiteid hagile ning neile väidetele on linnakohus hinnangu andnud. Kohus tugines õigesti VÕS §-le 1059, mille kohaselt ehitisealuse maa omanik vastutab ehitiselt selle osade allalangemisega tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Linnakohus põhjendas otsuses, miks ta leidis, et kahju tekitamist ei põhjustanud loodusjõud lume ja sula näol, vaid ehitise küljest eraldunud ja autole kukkunud vihmaveetoru, mistõttu ei tekkinud kahju vääramatu jõu vahetul toimel. Samuti leidis kohus õigesti, et meie kliimas ei ole lumesadude ja sula vaheldumine haruldane. Seda juhtub sagedasti ka jaanuaris-veebruaris viimastel aastatel, kus südatalvel on aset leidnud ka suured üleujutusedki. Vihmaveetorud peaks püsima kindlalt kinnitatuna ikka aastaringselt. Seega pole põhjendatud ka kostjate poolt tuginemine just aprillikuu ilmastiku erakordsusele. Peale selle ei ole kostjad tõendanud, et vihmaveetorud oleks olnud kinnitatud nõuetekohaselt räästa külge. Kolmanda isiku A. Suure seletuse kohaselt kukkus alla just see osa vihmaveetorust, mis oli hiljuti asendatud ja oli heledam. Asjaolu, et hageja oli märkinud kindlustushüvise väljamaksmisel kahju liigina loodusõnnetus, ei ole piisavaks aluseks otsuse tühistamiseks ega tuvastatud asjaolude teisiti hindamiseks. Linnakohus on hagi rahuldamisel õigesti tuginenud VÕS §-dele 139 lg 1 ja 1059 ja arvestanud piisavalt ka seda, et kannatanu oma tegevusega (parkis auto maja lähedale) suurendas kindlustusriski. Tuleohutuse üldnõuete p 21 võimalik rikkumine ei ole kohaldatav arvestades asjas tuvastatud asjaolusid ja kahju tekkemehhanismi. Kaebuse punktis 2.3 toodud väited jätab kohtukolleegium tähelepanuta, kuna kostjate esindaja kinnitas ise kohtuistungil, et käesoleva tsiviilasja juurde ei ole liidetud kostjate regressnõuet

kolmanda isiku OÜ R vastu, seega polnud kohtul võimalik ka regressnõude osas seisukohta võtta. Kaebus ei kuulu rahuldamisele ka osas, kus vaidlustatakse kohtukulude väljamõistmist õigusabi eest. Linnakohus ei ole kulutusi õigusabile poolte kasuks välja mõistnud. Kostjatelt on kohus hageja kasuks välja mõistnud riigilõivu 3150,00 krooni + 200,00 krooni Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise eest ja asja läbivaatamise kulud summas 1888.90 + 200,00 krooni Ametlikes Teadaannetes teate avaldamise eest, mis kajastuvad kohtukulude arvestuslehel I köites. Kostjad ei ole esitanud esimese astmes kohtus taotlust õigusabile tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kohtule ei ole esitatud vastavat kohtukulude nimekirja, millest nähtuks, kes kostjatest ja kui palju osutatud õigusabi eest oli kohustatud tasuma või tasus. Asjas pole esitatud ka vastavaid arveid. Madis Mahlapuu esindas kostjaid lihtkirjaliku volituse alusel, kust ei nähtu, et kostjad volitaksid õigusabi osutama Advokaadibürood Kuklas ja Partnerid. Vastavat advokaadivolikirja kooskõlas TsMS §-ga 86 lg 3 välja antud ja kohtule esitatud ei ole. Milline puutumus on aga asjas esitatud Hansapanga ülekandel t.l.337, mille kohaselt on XXX tasunud Advokaadibüroo Kuklas ja Partnerid arvele 5900,00 krooni, sellest ülekandest ei nähtu. Puudub viide käesolevale tsiviilasjale, kuna selgituses on nimetatud E hagi KÜ XXX juhatuse liikmete vastu. Sellist nõuet aga antud menetluses läbi vaadatud ei ole. Seega puudus kohtul seaduslik alus kostjate kasuks kulutusi õigusabi eest kohtukuluna hagejalt välja mõista. Kuna apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, ei kuulu rahuldamisele ka apellantide (kostjate) taotlus õigusabikulude hüvitamiseks.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.