Kohtulahend

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.02.1998 kindlustuslepingu (varakindlustuspoliis nr VK/98/001), millega kindlustati muuhulgas tulekahju vastu Tallinnas, Peterburi mnt 48A asuv tootmiskompleks, s.o hooned, põhivahendid, kontori mööbel, valmistoodang ja tooraine. Kindlustuslepingu lahutamatuks lisaks on kostja varakindlustuse üldtingimused (edaspidi üldtingimused). 23.02.1998 toimus kindlustusobjektil tulekahju. Kindlustusjuhtumi järgselt täitis hageja kõik oma üldtingimuste §-s 13 loetletud kohustused. 16.10.1998, s.o kaheksa kuud peale tulekahju, teatas kostja, et tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. 25.06.1998 kirjas Eesti Ühispanga laenuosakonnale kinnitas kostja, et ta võttis 23.02.1998 aset leidnud kindlustusjuhtumi menetlusse. 16.10.1998 kirjas Äripäevale väitis kostja, et ta ei ole keeldunud kahjuhüvitise väljamaksmisest. 25.11.1998 kirjas loetleb kostja rida põhjusi, mis annab aluse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Kuid arvestades hagejat kui klienti, kellega on olnud pikaajaline koostöö, leidis kostja võimaluse välja maksta hagejale tekkinud kahju osaliselt, kokkulepitud summas. Hageja kostjaga ei nõustu. 1997.a. ja 1998.a. ehitustööd ei olnud mingis põhjuslikus seoses toimunud tulekahjuga. 1997.a. alustatud ehitustöödest informeeris hageja kostjat, mida kinnitab kostja poolt eelmisele, sama objekti suhtes 1997.a. sõlmitud poliisile nr VK97/001 väljastatud lisa Addendum. Õnnetushetkel jõusolnud varakindlustuspoliisi VK 98/001 sõlmimisest reedel 20.02.1998 kuni kindlustusjuhtumini esmaspäeval 23.02.1998, mingeid ehitus ega ümberehitustöid ei tehtud. Tegelikult ei ole ehitustööd üldtingimuste kohaselt riskiastet muutvaks asjaoluks. Riskiastme muutumiseks loetakse üldtingimuste § 9 p 1 kohaselt hoonete või ehitiste lammutamist ja ümberehitust, mida ei teostatud. Hageja tootmishoonele anti 19.12.1997 kasutusluba, kuid kostja ei tunne hoonete kindlustamisel huvi kohaliku omavalitsuse kasutuslubade vastu, sest ta sõlmib kindlustuslepinguid ja võtab vastu kindlustuspreemiaid kohaliku omavalitsuse loast sõltumata. Kindlustusjuhtumi käsitlemise käigus pole tuvastatud tuleohutusreeglite rikkumist, mis annaks kostjale üldtingimuste § 10 p 2 kohaselt õiguse hüvitise maksmisest keelduda. Tulekahju tegelikku põhjust pole ekspertidel õnnestunud kindlalt tuvastada. Kindlustuslepingu sõlmimisel ei lugenud kostja hageja tootmiskompleksi signalisatsiooni ebapiisavaks ega teinud hagejale ettekirjutusi signalisatsiooni paigalduse osas. Lahtisi ja kinniseid ukseavasid ning muid asjaolusid oli kindlustusjuhtumi ajal täpselt sama palju kui kolm päeva varem kindlustuslepingu sõlmimise ajal. Hoone ja territoorium olid valve all. Laoruumi põrand oli tulekahju tekkimise hetkel samas tavapärases olukorras kui kindlustuslepingu sõlmimisel kolm päeva varem, põrand oli samas seisukorras olnud ka eelmise kindlustuslepingu sõlmimise ja kehtivuse ajal. Kui põranda seisukord ei takistanud kostjal aasta möödumisel uue kindlustuslepingu sõlmimist, ei saa see olla takistuseks hüvitise väljamaksmisel. Kindlustuslepinguga ei seata kindlustusvõtjale mingeid tingimusi tootmisjääkide paigutuse osas. Tekkinud kahju suuruseks on 17 457 683,90 krooni. Kuigi kostja leidis, et tegu ei ole kindlustusjuhtumiga, hüvitas ta 03.11.1998.a. hagejale oma edasikindlustaja OSAO Ingosstrah kaudu 287 566,54 USD (3 795 418,22 krooni). Ülejäänud summa väljamaksmisest on kostja alusetult keeldunud. Kostja vastuväited Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Kuna kahju tekkis hageja raske ettevaatamatuse tõttu ja see oli vahetult põhjustatud ohutuseeskirjade rikkumisest, ei kuulu kahju üldtingimuste § 1 p 7 c kohaselt hüvitamisele. Hageja oli raskelt ettevaatamatu, kuivõrd tulekolde piirkonnas leiti kasutusrežiimis elektritõstuki

akupatarei laadimiskaablid, mis olid mehhaaniliselt ühendatud kokkukeeramise teel, mis ei ole elektrilise ühenduse mõttes korrektne ja millest saigi ekspertide kinnitusel tulekahju alguse (ekspertiisiakt nr 836- t..lk.252). Tulekahjuekspertiisi akti p-s 7.1 asuti seisukohale, et tulekahju kolle ja süttimise tehniline põhjus on ekspertiisiaktis nr 836 määratud õigesti. Hageja esitas 19.02.1998 avalduse, milles palus pikendada kehtivat hoonete ja varakindlustuslepingut (poliis nr VK/97/001) samadel tingimustel. Kuna hageja ei teatanud kostjale pooleliolevatest ehitustöödest ja kindlustatud objekti valvamisel tehtud muudatustest, mis suurendasid hoone riskiastet, on kostjal õigus üldtingimuste § 5 lg 2 alusel mitte maksta kindlustushüvitist (t.lk 106-109). 23.01.2002 esitas kostja täiendavad vastuväited, mille järgi ei ole hageja maha arvestanud 16.10.1998 kokkuleppe alusel edasikindlustajalt saadud 287 566,54 USD-d (t.lk 262-267). Tähendatud kokkuleppega lõppes kindlustusõigussuhe. Hageja poolt kirjutas kokkuleppele alla nõukogu esimees ja olulise osalusega aktsionär A. K., kes omas selleks kas volikirja või TsÜS § 98 lg 3 ja 5 ning § 108 lg 1 alusel näivusvolitust, kuna tegutses pidevalt olukorras, millest võib järeldada, et ta tegutseb hageja ülesandel, kasutades seejuures esindatava blankette ja pitsatijäljendit. Lisaks on kostja õigustatud keelduma kindlustushüvitise maksmisest üldtingimuste § 13 p 2 alusel, sest hageja rikkus üldtingimuste § 13 p 1 alapunktide d ja e sätteid, mille kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud esitama kindlustusandjale kogu info, mis on vajalik vara kahjustamise või hävimise põhjuste ja ulatuse kindlaksmääramiseks ning esitama ühe kuu jooksul kindlustusandjale hävinud ja kahjustatud vara nimekirja. 19.05.2003 kaasas kohus kolmanda isikuna protsessi kostja poolel A. K.. Kolmanda isiku A. K. seisukoht Kolmas isik toetas hagi ja kinnitas et tal puudus juhatuse volitus sõlmida kindlustushüvitise osas kokkuleppeid (t.lk 856-858). Ta oli tulekahju toimumise ajal hageja nõukogu liige ja suuraktsionär. Ettepanekud kostjale kindlustushüvitise maksmiseks tehti tema nimel ja huvides, kuivõrd hävis hoonetekompleks, mis kuulus äriühingule, millises ta oli olulist osalust omav aktsionär. A. K. käitumist võib selgitada asjaoluga, et ta oli pärast tulekahju toimumist endast väljas, šokeerituna tekkinud suurest varalisest kahjust, mille tulemusena oli tõenäoline äriühingu tegevuse lõpetamine. A. K. ei ole teadlik, kas ja kuivõrd oli hageja juhatus teadlik temapoolsetest kontaktidest kostjaga seonduvalt kindlustusjuhtumi käsitlemise ja lahendamisega. Ta hakkas tegutsema koheselt peale tulekahju toimumist, teavitamata sellest hageja juhatust. Sellises olukorras oli tema käitumine igati ootuspärane. Kostja väited näivusvolitusest on alusetud. Käesoleval juhul ei müünud kolmas isik kaupu ega osutanud teenuseid hageja ülesandel, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks kolmanda isiku volitust, tegutsedes hageja nimel. A. K.le teadaolevalt suhtlesid kostjaga kindlustusjuhtumi lahendamisel hageja esindajatena nii hageja juhatuse liige kui ka hageja töötajad. Seetõttu on alusetud kostja väited nagu suhelnuks ta A. K.ga heas usus kui hageja volitatud isikuga. Linnakohtu otsuse põhjendused Kohus rahuldas 30.12.2004 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja kindlustushüvitise 13 217 049,24 krooni. Kohus leidis, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga. Vaidlust ei olnud tulekahju kolde asukoha ja süttimise tehnilise põhjuse osas, milleks oli elektrilise protsessi tagajärjel tõstuki akulaadija laadimiskaablitest eraldunud soojus. Tuvastamist ei leidnud, et tulekahju toimus hageja raske ettevaatamatuse ja ohutuseeskirjade rikkumise tõttu. Tulekahju toimumise päeval kell 19.00–19.30 vaatas logistikajuht E.H. ruumid üle ning kell 20.29 lahkusid viimased töölised, pannes valvesse viimase tsooni nr 16. Kella 21.00 paiku

tegi Akropoli turvamees R.P. välisterritooriumil ringkäigu, seejuures midagi kahtlast märkamata nagu ka kell 21.05 objektil viibinud Akropoli patrullekipaaž (t.lk 25-26). Kell 21.50 andis hageja tootmiskompleksis valvesignalisatsioon häire lisaplaadi nr 1 toite katkemisest, mis fikseeriti turvafirma Akropol valvepuldis kell 21.54. Puldist teate saanud, nägi kohapealne turvamees viilhalli otsauksest tulemas suitsu ja teatas sellest valvepulti. Kell 21.57 teatati tulekahjust päästeteenistuse häirekeskusesse. Kell 22.03 saabus sündmuskohale tuletõrjekomando, kelle saabudes olid leegid väljas viilhallist ja selle kõrval olevast katusealusest. Kell 22.04 anti kõrgendatud väljakutse nr 2 (t.lk 248). Seega üheksa minuti möödudes alates häire saamisest oli kohal esimene tuletõrjekomando ning sel ajal olid viilhallist ja selle kõrval olev katusealune leekides. Seega algas tulekahju väga kiiresti ja jõuliselt. Alusetu on väita, et hageja tootmiskompleks oli jäetud valveta. Hagejal oli sõlmitud objekti valvamiseks leping turvafirmaga Akropol A, kes patrullis vastavalt marsruudile. Samuti olid hageja töötajad kohal kuni poole üheksani õhtul, kes täitsid oma igapäevaseid tööülesandeid ega täheldanud akulaadija laadimiskaablites mingeid muutusi varasema ajaga. Ööpäevaringselt olid töökorras signalisatsioonisüsteemid. Kohus ei saa jätta tähelepanuta ekspertiisiaktis nr 836 (t.lk 29) viidatud asjaolu, et akulaadija pandi tööle orienteeruvalt kell 14.30–15.00 ja akulaadija töörežiimi esimesel etapil lülitub tööle aegrelee, mis määrab kogu laadimistsükli pikkuseks 20 tundi. Toimub aku laadimine teatud pingeni, seejuures on aku peaaegu laetud. Seejärel algab teine etapp, kus jätkub laadimine esimese etapi lõpus saavutatud pingega 2,5 tunni jooksul. Pärast seda lülitub pinge vähemaks, mille tagajärjel väheneb vool 5 amprini. Laadimine jätkub kuni 20 tunni täitumiseni ja seejärel lülitub laadija välja. Eksperdid ei ole akulaadija pingete vaheldumise aegu täpselt käsitlenud. Seega oli akulaadija töötanud enne tulekahju algust umbes 6-7 tundi. Võib eeldada, et laadimine esimestel tundidel toimus saavutatud pingega ja peale seda vähenes vool 5 amprini, millega laadimine toimub kuni 20 tunni laadimistsükli täitumiseni. Akude laadimiseks kasutati kahte painduvat ca 14m pikkust 10 mm2 soone ristlõikega kiulist vaskkaablit. Laadimiskaablid paiknesid vabalt põrandal. Samas on eksperdid viidanud, et akude laadimiseks kasutatav vaskkaabel oli kunagi varem saanud vigastada ja hiljem remonditud. Eksperdid ei ole andnud hinnangut sellele, millal, mil viisil, kus ja kui palju oli kaabel saanud vigastada ning kas, millal, kuidas ja kelle poolt oli kaabel remonditud kui see vajas remonti. Tunnistaja V.P. ütlused ei ole kohtule veenvad, mistõttu ei saa tema ütlustega tõendada kaablite purunemist ja remontimist, kuna tunnistaja ise eeldas, et tegemist oli tervete akulaadija kaablitega. Tunnistaja oli vaid kuulnud teiste käest, et elektrikud olid kaablit parandanud, ise ei ole ta midagi näinud. Ekspertiisiaktist ei nähtu, kas akude laadimiseks kasutatud vaskkaablid olid kunagi varem saanud vigastada või mitte ja millisel tasemel remonditud kaablit saab lugeda defektseks. Samuti ei nähtu, kui pikka aega oli hageja kasutanud elektritõstukit Mitsubishi, mille akude laadimiseks kasutati tõstukiga komplektis olnud akulaadijat ja selle laadimiskaableid ning kas hageja oli kuni tulekahju toimumiseni üldse teadlik, et elektritõstuki Mitsubishi akulaadija laadimiskaablid olid millalgi varem kokkukeerutamise teel ühendatud või mitte. Kostja taotlusel läbi viidud ekspertiisiaktis nr 836 (t.lk 24-34) on märgitud üksnes, kokkukeerutamise teel jätkatud juhe tuleb lugeda defektiga juhtmeks, mida ei või hoonetes kasutada. Ekspertiisiakti nr 836 p 9.2 kohaselt (t.lk 33) tekkis tulekahju akulaadimiskaabli suure kontakttakistusega ühenduskohas eraldunud energia mõjust sama kaabli kummiisolatsioonile ja/või külgnevatele ning ligidusesolevatele põlevmaterjalidele (poroloonplokkide vormimisel kasutatav paber, porolooni saagimise jäätmed). 07.01.2002 ekspertiisiakti (t.lk 251-253) kohaselt paiknes tulekahju kolle viilhallis, selle lääneseinal asunud akulaadija ja akutõstuki vahelises piirkonnas, põrandal või selle lähedal. Tulekahju põhjuseks oli tõenäoliselt akulaadija kaablis või kaablites lokaalselt eraldunud soojusimpulsi

termiline toime külgnevale või ligiduses olevale põlevmaterjalile. Konkreetset põhjust ei tuvastatud. Eksperdid ei leidnud sündmuskohal tunnuseid, mis viitaksid tulekahju tekkele muul elektrilisel põhjusel kui akutõstuk Mitsubishi akulaadimise kaablites toimunud elektrilised protsessid. Otsesed tunnused kaablite jätkamisest nende katkemise kohtades puuduvad. Ekspertide kasutuses olnud andmed ei võimaldanud tuvastada kaablite ühenduskohtade elektrilist ja mehaanilist töökindlust ja tulekahju sai alguse tõenäoliselt elektritõstuki akulaadija laadimiskaablist. Tulekahjujärgselt säilinud ühenduskohad olid teostatud soonte metallosa kokkukeerutamise teel, seejuures kaks ühenduskohta olid kaetud pealepressitud vasktoruga. Vigastamata isolatsiooni ja soontega kaabli süttimine ei ole tõenäoline. Mehaanilisel kokkukeerutamise teel ühendatud tõstuki töörežiimis akulaadija kaabli jätkamiskoha üleminekutakistusel eralduv energia võib olla piisav selleks, et süüdata kaabli isolatsioon ja külgnev põlevmaterjal. Ekspertide kasutuses olevad andmed ei võimalda tuvastada kaablite ühenduskohtade elektrilist ja mehaanilist töökindlust. Ega kaablite defektsust. 07.01.2002 ekspertiisiaktis ei ole antud hinnangut sellele, millal, mil viisil, kus ja kui palju oli kaabel saanud vigastada ning mil viisil oli kaabel remonditud, kas kaabel oli töökorras või defektne. Eeltoodu alusel ei saa väita, et hageja tootmiskompleksis toimunud tulekahju tekkimine oli põhjuslikus seoses 22.06.1995 Siseministri poolt kinnitatud tuleohutuseeskirjade üldeeskirja TE-1 punkt 55 alapunkt 13 rikkumisega. Meelevaldne on kostja väide, et kokkukeerutamise teel jätkatud juhe tuleb lugeda defektiga juhtmeks, kuivõrd eksperdid ei ole selle hinnangut andnud. Ekspertiisiakti nr 836 kohaselt on kolde piirkonnas välistatud porolooni isesüttimine. Toorainet kolde piirkonnas ei esinenud. Seega ei valmistoodang ega tooraine ei saanud olla tulekahju tekke põhjuseks. Tootmiskompleksis ei olnud peale akutõstuki muid autonoomse toitega süütevõimelisi elektriseadmeid. Kuna ekspertidel ei õnnestunud üheselt määratleda tulekahju tekkepõhjust, vaid oletuslikult, siis ei ole võimalik seostada tulekahju tekkepõhjuseid hageja raske ettevaatamatuse või hooletuse, ohutusnõuete rikkumise või õigusvastase teoga. Kuna ekspertiisi tulemused on oletuslikku laadi, tingimuslikud ning möönavad teatud asjaolude esinemise võimalikkust, siis ei saa väita, et hageja on olnud raskelt ettevaatamatu või rikkunud tuleohutuseeskirju, mis annaks kostjale õiguse keelduda üldtingimuste § 1 p 7 c ja § 5 p 2 alusel kindlustushüvitiste väljamaksmisest. Kohus, hinnates kostja juhatuse esimehe A.V. poolt 16.10.1998 A. K.le tehtud ettepanekut tekkinud kahjust 300 000 USD hüvitamiseks ja A. K. kui hageja nõukogu esimehe poolt samal päeval allakirjutatud nõusolekut, asus seisukohale, et nimetatud dokumentide alusel ei toimunud kohustise lõpetamine TsK § 238 mõttes. TsK § 238 järgi lõpeb kohustis poolte kokkuleppega, eriti kokkuleppega ühe kohustise asendamise kohta teisega ühtede ja samade isikute vahel. Kokkulepe eeldab poolte vaba tahet tehingut või lepingut sõlmida. Antud juhul ei olnud tegemist kohustiste asendamisega ning A. K. vaba tahtega, vaid raskete asjaolude kokkusattumise või nende ärakasutamisega. Kostja ei olnud kuni 16.10.1998 hagejale teatanud kindlustushüvitise maksmisest või mittemaksmisest. Ka ei olnud teada, kas on vajalik veel teostada tulekahju ekspertiise või mitte, kas kõik asjaolud on pooltele üheselt selged. 06.08.1998 teatas hageja kostjale, et ta ei nõustu kostja poolt esitatud ekspertiisiaktiga nr 836, kuna selle koostamisel ei ole arvesse võetud kõiki asjas olulisi asjaolusid. Kirjale oli lisatud J.Aija ja T.Randmaa poolt 30.07.1998 koostatud tulekahjuekspertiisi akt (t.lk 274). Samas oli hageja asunud oma tehast taastama, lootes selle võimalikult kiiresti taaskäivitada, kuid mida igati raskendas pidev rahaliste vahendite puudus, sest kindlustushüvitise maksmine oli lahendamata. Kahju suuruseks oli orienteeruvalt 20 miljonit krooni.

Hageja oli alates 1995. a kindlustanud oma vara kostja juures mitmete riskide, sealhulgas tulekahju vastu. Hageja nõukogu liikmel ja suuraktsionäril A. K.l ja juhatuse liikmel E.K. oli hädavajalik tehas uuesti üles ehitada ning jätkata tootmist. 1998.a märtsikuu alguses sõlmiti tootmishoonete renoveerimiseks esimesed töövõtulepingud ning suve lõpuks oli tööde maht orienteeruvalt üle 15 miljoni krooni. Hageja oli äärmiselt keerulises ja raskes majanduslikus olukorras. Vaja oli tasuda või asuda tasuma krediidiasutustele laenumakseid ja saada kostjalt kätte kindlustushüvitis. Aastate vältel kostjaga sõlmitud kindlustuslepingud ja makstud kindlustusmaksed olid selle tagatiseks. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kostja pidas samal ajal ühendust oma edasikindlustajaga Ingosstrakh. Kostja ja Ingosstrakhi vahelisest kirjavahetusest (26.05.1998, t.lk 946-947, 20.07.1998, t.lk 940, 30.07.1998, t.lk 939, 30.07.1998, t.lk 943, 30.07.1998, t.lk 943-945) nähtub, et otsiti võimalusi hüvitise väljamaksmise edasilükkamiseks, hageja süüdistamiseks üldtingimuste rikkumises ning pikaajalist perspektiivi arvesse võttes Ingosstrakhi Eesti turul tegutsemiseks ja kostja maine eest hoolitsemiseks. Ajalehes Äripäev 16.10.1998 ilmunud artikliga (t.lk 1207) sai kahjustada kostja maine ning kohus, toetudes kogu eelnevale materjalile ja esitatud tõenditele, leidis, et kostja juhatuse esimees V.V. asus koheselt kindlustusseltsi head mainet päästma ja selle nimel tegutsema. 16.10.1998 saatis ta vastukaja ajalehes Äripäev ilmunud artiklile, milles teatas, et kostja ei ole keeldunud kahjuhüvitise väljamaksmisest (t.lk 37), kuid samal päeval saatis ta A. K.le kirja, milles teatas, et kuigi tegu pole kindlustusjuhtumiga, on nad valmis hüvitama tekkinud kahjust 300 000 USD (t.lk 35). A. K. oma vastuses teatas nõustumisest, lisades, et peale selle summa laekumist neil pretensioone kostja vastu enam ei ole (t.lk 162). Kirjale on alla kirjutanud A. K., omamata selleks hageja volitust. Asja materjalist ei nähtu, et A. K.le oleks antud mõistlik aeg ettepaneku kaalumiseks ja arutamiseks hageja juhatuse liikmega. A. K. käitumist võib selgitada asjaoluga, et kuivõrd hävis hoonetekompleks, mis kuulus äriühingule, millises ta oli olulise osalusega aktsionär, et ta oli pärast tulekahju šokis tekkinud suurest varalisest kahjust. A. K. on seisukohal, et sellises olukorras oli tema käitumine igati ootuspärane ja ta kinnitas volituse puudumist sõlmida kindlustushüvitise osas kokkuleppeid ja ta ei ole ka tagantjärele pöördunud kostja poolt viidatud toimingutele hageja heakskiidu saamiseks. Seda tõendab hageja juhatuse liikme E.K. 19.11.1998 päring kostjale selgituse saamiseks, miks ei pea ta toimunud tulekahju kindlustusjuhtumiks (t.lk 38) ning kostja 25.11.1998 vastus (t.lk 39-40). Hageja ei andnud sellele tehingule hilisemat heakskiitu. Kohus nõustus A. K.ga, et kindlustustegevus on spetsiifiline majandustegevuse vorm, kus kehtivad kõrgemad hoolsusstandardid. Kindlustusseltsi juhatuse liige peab suutma vahet teha aktsionäri, nõukogu liikme ja juhatuse liikme vahel ning kellel neist on juriidilise isiku esindamiseks seadusest tulenev õigus ja kellel mitte. Kostja heausksust ei saa väita ka seetõttu, et tegelikult oli nii kostjale kui hagejale üheselt arusaadavad 16.10.1998 toimunud kirjavahetuse tegelikud põhjused, milleks oli poolte tahe meedias parandada oma mainet, kostjal oma klientide ees ja hagejal oma kreeditoride ees. Avalikkusele sooviti anda sõnum, et kostja puhul on tegemist kliendisõbraliku kindlustusseltsiga ja hageja tuleb tulekahju tagajärgedega toime ja majandustegevus jätkub. A. K. oli veendunud, et kirjavahetuse eesmärgiks oli kindlustushüvitusest esimese osa väljamaksmine, et seejärel jätkata omavahel kindlustusjuhtumi ja hüvituskohustuse käsitlemist. Seega olid hageja ja kostja eesmärgiks oma väljapoole suunatud huvide maksimaalne kaitsmine. Poolte kirjavahetus viitab selgelt, et kostja juhatuse liige V.V. teadis, kes on A. K. ja E.K. Samal ajal olid andmed igal hetkel äriregistrist kontrollitavad. Kostja

kasutab kirjavahetust meelevaldselt hageja vastu, mis on selgelt vastuolus hea usu

põhimõttega nagu ka A. K. poolt 13 miljoni krooni suurusest kindlustushüvitisest loobumine ilma kindlustusjuhtumit lahendamata. Kostja juhatuse esimehel V.V. oli omalt poolt õigus, kui ta avalikkusele väitis, et huvid on mõlemal poolel erinevad, kuid just sellest lähtuvalt oligi vajalik kindlustusjuhtumi kõikide asjaolude väga põhjalik ja argumenteeritud juurdlemine. Kostjal oli 30.07.1998 olemas edasikindlustaja nõusolek orienteeruvalt 3,5 miljoni krooni hüvitise maksmiseks hagejale, kuid mida hoiti hageja eest saladuses kuni 16.10.1998. Antud asjas ei oma tähtsust asjaolu, kas A. K. omas volitust sõlmida muid lepinguid ja allkirjastada ehituslepingutega seotud arveid ja kostjale esitatud kindlustusjuhtumiga seotud materjale, kuna nad ei ole varasemalt kunagi tekitanud vaidlust A. K. volituste olemasolu või puudumise kohta. Kostja ei tundnud enne 2002.a huvi A. K. volituste vastu. Kohus leidis, tuginedes 23.02.1998 kehtinud TsÜS § 103 lg 1 ja 2, et hageja ei ole A. K. poolt kostjaga sõlmitud kokkulepet mingil viisil heaks kiitnud, mistõttu on nimetatud kokkulepe tühine ja sel puuduvad algusest peale õiguslikud järelmid. Kostja juhatuse liikmele V.V.le, kes tundis nii E.K. kui A. K. pikemat aega, oli teada või pidi teada olema, et hageja tegevjuhiks ja juhatuse liikmeks on E.K., mitte aga A. K.. Eelnimetatud asjaolud näitavad, et tegemist ei saanud olla vaba tahtega kokkuleppe sõlmimisel, vaid kiire olukorra ärakasutamisega ja hageja jaoks raskete asjaoludega. Eeltoodu alusel leidis kohus, et 16.10.1998 kokkulepe kindlustushüvitise summas 300 000 USD saamiseks on kehtetu ja tühine. Tuleb märkida, et tegelikkuses tegi Ingosstrakh 30.11.1998 hagejale ülekande summas 287 566,54 USD ehk 3 795 418,22 krooni (t.lk 88), mitte 300 000 USD nagu kindlustusandja oli lubanud. Ülejäänud summa 12 433,46 USD ehk 181 272,76 krooni tasuti alles 27.03.2003 (t.lk 817). Tekkinud kahju suuruseks hindas hageja kokku 17 457 683,90 krooni., millest hüvitati 287 566,54 USD ehk 3 795 418,22 krooni, mistõttu on võlgnetav summa 13 662 265,68 krooni. 05.02.2003 vähendas hageja nõuet 13 398 322 kroonile (t.lk 774-776). Ekspertiisiakti nr 836 kohaselt on kahjumi suuruseks kokku 10,73 miljonit krooni (t.lk 52-60). 20.01.2003 ekspertide arvamuses on leitud, et otseselt tulekahju tagajärgedega on seotud 14 528 425 krooni (t.lk 729-735). Protsessiosalised sellele ekspertiisiaktile vastuväiteid ei esitanud. Kostja maksis menetluse kestel 27.03.2003 hagejale 12 433,46 USD, mis selle päeva Eesti Panga valuutakursi järgi (1 USD = 14,57943 krooni) moodustab 181 272,76 krooni (t.lk 817). Seetõttu on põhjendatud kostja taotlus 181 272,76 krooni võrra kindlustushüvitise vähendamiseks. Muus osas kostja hageja esitatud kahju arvestust ei vaidlusta. Ülejäänud väidetele ei pidanud kohus vajalikuks hinnangut anda, kuna see ei väära kohtu otsustust. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub linnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt hindas kohus ebaõigesti tõendeid, kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ja rikkus oluliselt protsessinorme. Kohtuistung toimus 01.06.2004, kuid kohus tegi otsuse teatavaks alles 10.01.2005. Asja õigeks lahendamiseks on vajalik, et kohus teeks otsuse mõisliku aja jooksul peale kohtuistungi toimumist. Ka väga mahuka kohtuasja puhul ei saa olla kuidagi põhjendatud otsuse tegemisega viivitamine üle poole aasta. Kohus viitas otsuses 16.10.1998 ajalehes Äripäev ilmunud artiklile ja põhistas oma järeldusi sellele tuginevalt. Kuna kumbki pool ei esitanud kohtule seda artiklit ja kohus ei põhjendanud selle dokumendi vajalikkust, siis rikkus kohus oluliselt protsessinorme. Ka on välistatud täiendavate tõendite kogumine pärast kohtuvaidluste lõppu. Kohus mõistis alusetult kostjalt välja kohtukulud. Kostja leidis, et õigusabikulud on põhjendamatult suured ja kohtukulude nimekirja põhjal ei ole võimalik tuvastada õigusabi sellises ulatuses

osutamist ning õigusabikuludelt tasutud käibemaks ei ole hageja kulu. Kohus ei põhjendanud vastuväidetega mittearvestamist. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse kohustada hagejat tasuma kohtu deposiiti 1 057 213 krooni. Kohus leidis ebaõigesti, et poolte vahel 16.10.1998 sõlmitud kokkulepe kindlustussuhte lõpetamise kohta on kehtetu. Tegu oli pooltevahelise kompromissiga, millega pooled muutsid õiguslikult vaieldava ja ebaselge õigussuhte vastastikuste järeleandmiste teel vaieldamatuks. Kohtuotsus ei ole kompromisslepingut puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud. Kohus leidis, et tehing tehti raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning samas tuvastas tehingu tühisuse volituste puudumise tõttu. Kuna esimene on tehingu vaidlustamise alus ja teine tehingu tühisuse alus, ei ole need samaaegselt kohaldatavad. Kohtuotsus on kokkuleppe tühisust ja kehtetust puudutavas osas ebaselge ja vastuoluline. Otsusest ei selgu, millisel alusel jättis kohus 16.10.1998 kokkuleppe asja lahendamisel arvestamata. Kohus väljus otsuse tegemisel hagi piiridest, leides, et 16.10.1998 kokkulepe alusel ei toimunud kohustise lõppemine TsK § 238 mõttes. Hageja ei ole väitnud, et A. K. sõlmis 16.10.1998 kokkuleppe raskete asjaolude kokkusattumise mõjul, mistõttu ei saanud kohus ilma huvitatud isiku poolt hagi esitamiseta tuvastada vaieldava tehingu kehtetust. Kohus leidis ebaõigesti, et A. K.l puudus volitus hageja esindamiseks. Kohus ei hinnanud väidet, et A. K. esindas hagejat taluvus- või näivusvolituse alusel. A. K. esindas hagejat kindlustussuhtes kaalukate õigustoimingute ja tahteavalduste tegemisel. V. V. ütluste kohaselt (t.lk 1055-1058) oli põhiliseks läbirääkijaks ja hageja esindajaks kindlustusseltsiga majanduslikult olulisemates kindlustusküsimustes A. K., mitte E. K. Hageja talus teadlikult A. K. esindajana kõigis tehingutes, mis seondusid hagi aluseks oleva kindlustussuhtega ja jättis kostjale ühese veendumuse, et A. K. omab hageja esindamiseks volitust. Hageja pidi teadma A. K. poolt hageja nimel kostjaga 16.10.1998 sõlmitud kokkuleppest, sest samal päeval esitasid pooled ühiselt ajalehe Äripäev kirjastusele avalduse (t.lk 37) vastukaja esitamiseks, et teavitada lugejaid mõlemaid osapooli rahuldava lahenduseni jõudmisest. Avaldusele kirjutasid alla hageja esindajana E. K. ja kostja esindajana V. V. Seega pidi E. K. olema teadlik poolte vahel sõlmitud kokkuleppest ja sellest, et kokkuleppe sõlmimisel esindas hagejat A. K.. Kohus leidis ebaõigesti, et 16.10.1998 kirjavahetuse tegelikuks põhjuseks oli poolte tahe meedias oma mainet parandada ja kokkuleppe tegelikuks sisuks oli kindlustushüvitise esimese osa väljamaksmine, et seejärel jätkata omavahel kindlustusjuhtumi ja hüvitiskohustuse käsitlemist. Hageja teatas pärast 300 000 USD laekumist, et tal ei ole enam kostja vastu pretensioone ja luges sellega pooltevahelise kindlustussuhte lõppenuks. 25.11.1998 hagejale saadetud vastuses selgitab kostja veelkord, miks ta ei loe toimunud tulekahju kindlustusjuhtumiks ja otsustab hüvitada kahju kokkulepitud summas. Hageja oleks pidanud teatama kostjale, kui ta sai sellest kirjast teisiti aru. Samuti jättis kohus tähelepanuta V. V. selgitused selle kohta, miks ei soovinud hageja kindlustushüvitise taotlemisega seonduvate täpsete asjaolude jõudmist avalikkuseni (t.lk 1055). Poolte käitumisest nähtub selgelt, et pärast kokkuleppe sõlmimist kindlustusjuhtumi ja hüvitiskohustuse käsitlemine ei jätkunud. Kohus ei hinnanud kostja kohtukõnes esitatud analüüsi A. K. tehingutest hageja nimel. 16.10.1998 ühisavaldus ajalehele Äripäev allkirjastati pärast kompromisslepingu sõlmimist. Kohtu vastupidine järeldus ei tugine asjas kogutud tõenditele. 16.10.1998 vastuse koostamise ajal ei saanud A. K. olla seisundis, mis takistas tal enda koostatud dokumentide sisust ja tähendusest aru saamast, kuna tulekahjust oli möödas 8 kuud. Taluvusvolitus ja näivusvolitus on käibekaitse huvidest lähtuvad üldtunnustatud põhimõtted, mis on kohaldatavad läbi hea usu põhimõtte ka enne 01.07.2002 tekkinud võlasuhtele. Kuna A. K.

avaldused ja käitumine mõjutasid kostjat mõistlikult uskuma, et talle on antud volitus hageja nimel 16.10.1998 kokkuleppe sõlmimiseks ning hageja pidi teadma, et A. K. tegutseb hageja nimel ja hageja talus A. K. sellist tegevust, tuleb lugeda, et hageja on A. K.le 16.10.1998 kokkuleppe sõlmimiseks volituse andnud. Seega on pooltevaheline 16.10.1998 kokkulepe kehtiv ja pooltevaheline kindlustussuhe lõppes TsK § 238 alusel. Kohus leidis ebaõigesti, et hageja ei olnud raskelt ettevaatamatu ega rikkunud tuleohutuseeskirju. 07.01.2002 ekspertiisiaktist (t.lk 252, p 9) nähtub, et kaablite süttimiseks pidid hageja poolt kasutatavad kaablid olema vigastatud isolatsiooni või soontega. Kohus ei ole selle asjaoluga mittearvestamist põhjendanud. Kohus ei ole tõendite hindamisel eristanud asjaolu, et ekspertidel ei olnud tulekahju tagajärjel laadimiskaablite olulisest kahjustumisest ja osalisest hävinemisest tulenevalt võimalik üheselt väita, milline konkreetne kaabli vigastus tulekahju põhjustas, asjaolust, et tulekahju ei saanud tekkida vigastamata kaablist. Kuna hageja pidi tulekahju tekkimiseks kasutama vigastustega laadimiskaableid, on käesolevas asjas tõendatud, et hageja rikkus tuleohutuseeskirjade üldeeskirja TE-1 p 55 ap 13. Seega rikkus hageja üldtingimuste § 10 tulenevat tuleohutuseeskirjade nõuetekohaselt täitmise kohustust. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Tunnistaja V. P. ütlustest (t.lk 1046) ja kahjukäsitluse käigus antud seletuskirjast (t.lk 314-315) ning 07.01.2002 ekspertiisiaktist (t.lk 250 lõike 1 punkt 3) tuleneb, et tulekahju põhjustanud laadimiskaablid olid varasemalt mitmest kohast katkenud ja seejärel soonte kokkukeerutamise teel jätkatud. V. P. ütluste kohaselt oli selliseid kaableid kasutatud juba pikemat aega. Seda kinnitab ka hageja (t.lk 175 ja 176). Otsusest ei selgu, miks jättis kohus nimetatud asjaoludega arvestamata. Asjaolu, et hageja tuleohutusnõuete täitmise eest vastutava isikuna ei tea, kes on tema vastutusalas kasutuses olevaid elektrikaableid remontinud ja millistel asjaoludel ja millal on seda tehtud, tõendab, et hageja oli oma kohustuste täitmisel ja laadimiskaabli kasutamisel raskelt ettevaatamatu. Ka on 07.01.2002 ekspertiisiaktiga, ekspertiisiaktiga nr 836 ja asjatundja H. Perli 28.08.1998 arvamusega tõendatud, et kokkukeeramise teel jätkatud kaabli tuleohtlikuse aste suureneb sellise kaabli püsival kasutamisel ja selline kaabel võib aja jooksul muutuda defektseks ja põhjustada tulekahju. Apellant leiab, et tõendatud on hageja raske ettevaatamatus, kuivõrd ta võimaldas enne tulekahju toimumist igapäevaselt pika aja vältel kasutada tuleohtlikku laadimiskaablit. Hageja tegutses selgelt raskelt ettevaatamatult teostades elektritõstuki akude laadimist ruumis, kuhu oli samal ajal ladustatud 13 tonni tuleohtlikku ainet. Seda kinnitab täiendavalt asjaolu, et ta jättis tuleohtlikus keskkonnas töötava elektriseadme tööle peale tööpäeva lõppu (t.lk 248 teine lõik), mistõttu ei olnud elektriseade enam pideva vahetu järelevalve all. Sellega rikkus hageja muuhulgas hoonekompleksi tuleohutuseeskirja p 2.6 ap 3 (t.lk 299). Kohus leidis ebaõigesti, et hagi rahuldamisel ei tule hüvitise suurust vähendada 1 171 500 krooni võrra. Kohtu põhjendustel puudub sisu ja neist ei ole võimalik aru saada. Vastused apellatsioonkaebusele Hageja ja kolmas isik ei pea kaebust õigeks ning paluvad jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosaliste seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada ja asjas teha uus otsus. Linnakohus hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid, kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt protsessiõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Pooled sõlmisid 20.02.1998 varakindlustuslepingu, millega hageja kindlustas Tallinnas Peterburi mnt 48A tootmiskompleksi mitmete kindlustusriskide, muuhulgas tule vastu. Kuna kindlustuslepinguga oli kaetud risk tulekahju korral, on alusetu väita, et tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga. Asjaolu, et kostja seisukohalt oli tal õigus hüvitise maksmisest keelduda

vastavalt kindlustuslepingu tingimustele, ei tähenda, et tegemist ei oleks olnud kindlustusjuhtumiga. Vastavalt 1998. aastal kehtinud TsK §-le 238 oli üheks kohustise lõppemise aluseks kokkulepe. Esitatud tõenditest nähtub, et 16.01.1998 sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus maksma kindlustushüvitist antud kindlustusjuhtumi eest hagejale 300 000 USD-d ning hageja lubas, et ei esita pärast selle summa saamist kostjale enam pretensioone täiendava hüvituse saamiseks. Ringkonnakohus loeb sellise kokkuleppe tõendatuks ja kehtivaks. Hageja väited, et kokkuleppele hageja poolt allakirjutanud nõukogu liikmel A. K.l puudus volitus sellise tehingu sõlmimiseks, loeb kohus alusetuks. On tõendatud, et A. K. ei olnud hageja seaduslik esindaja, s.t. ta ei olnud juhatuse liige. Samas on tõendatud, et suhetes kolmandate isikutega, sealhulgas kostja ees tulenevalt kindlustussuhtest, esines A. K. pidevalt hageja esindajana, kasutades seejuures oma kirjalikes pöördumistes hageja blankette ja pitsatit. Nii sõlmis ta 1995. aastal esmakordselt hageja jaoks kostjaga kindlustuslepingu mainitud tehase kindlustamiseks ja tegi seda ka hiljem lepingu tähtaja uuendamisel, sealhulgas 20.02.1998 kindlustussuhte uuendamisel (uueks tähtajaks kindlustuslepingu sõlmimisel). Hageja seaduslik esindaja talus seda, ega ole vaidlustanud A. K. poolt hageja nimel sõlmitud tehinguid, sealhulgas 20.02.1998 kostjaga sõlmitud kindlustuslepingut, mis on käesoleva hagi õiguslikuks aluseks. Arvestama peab ka seda, et A. K. oli ja on hageja juhtorgani liige (nõukogu esimees) ja olulise osalusega aktsionär, kes aktiivselt tegeles hageja juhtimises ja lepingute sõlmimisel. Tõendid ja asjaolud näitavad, et 16.10.1998 kokkuleppe sõlmimisest oli hageja juhatuse liige teadlik veel enne lepingu vormistamist (ettepaneku aktseptimist) A. K. poolt. Seda kinnitab juhatuse liikme allkiri kolmandale isikule saadetud kirjal selle kohta, et kindlustusvaidluses on saavutatud kompromiss kokkuleppe näol. Seda kinnitust ei saa teisiti hinnata kui selliselt, et A. K.l oli hageja volitus kokkuleppe sõlmimiseks ning seaduslik esindaja kiitis selle heaks. Seega on hageja oma avalduste ja käitumise alusel mõjutanud kostjat mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsenud A. K.le oli antud volitus tehingu teostamiseks ning hageja oma seadusliku esindaja kaudu teadis, et A. K. tegutseb tema nimel esindajana ja talus seda. Seega tuleb hea usu põhimõttest lähtuvalt ja tol ajal kehtinud TsÜS § 108 lg 1 alusel lugeda esindatava poolt volitus antuks kompromisslepingu sõlmimiseks. Kohus väljus hagi piirest, kui ta leidis, et 16.10.1998 sõlmitud kokkuleppe puhul ei olnud tegemist A. K. vaba tahtega, vaid raskete asjaolude kokkusattumisega või nende ärakasutamisega (t.lk.1241, kohtuotsuse p.93). Kohus rikkus TsMS § 229 lg-t 2, kuna hageja ei esitanud kohtule väidet, et A. K. sõlmis 16.10.1998 kokkuleppe raskete asjaolude kokkusattumise mõjul, mistõttu kohus ei võinud sellele asjaolule otsust rajada. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-de 67 ja 74 kohaselt oli raskete asjaolude kokkusattumisel tehtud tehing vaieldav, mille kohus võib üksnes huvitatud isiku nõudel kehtetuks tunnistada. Käesolevas asjas sellist nõuet ei esitatud ja seega ei saanud kohus vaieldava tehingu kehtetust tuvastada. Seoses 16.10.1998 kokkuleppega ja kostja poolt kokkuleppes pakutu täitmisega (viimast kinnitab hageja oma hagiavalduses) tuleb lugeda kostja kohustus vaidlusalusest kindlustusjuhtumist lõppenuks ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Seoses ülaltooduga ei võta kohus seisukohta, kas hagi tulnuks ja kui suures ulatuses rahuldada, kui ei oleks sõlmitud 16.10.1998 kokkulepet. Samas märgib kohus, et kostjal olid kaalukad asjaolud tõstatada hageja ees küsimus hoolsusnõuete rikkumisest ja sellega seoses õigusest keelduda kahju hüvitamast vastavalt kindlustuslepingu sätetele. Kostjal oli esitada ekspertiisiakt, milles eksperdid

järeldasid, et tulekahju põhjuseks võis olla ainult tööpinges olnud akulaadija toitekaabel, millel olid põlengujärgselt lühise tunnused, mille säilinud osadel olid mittekorrektsed ühendused, osa kaablist oli põlengujärgselt eemaldatud, kaabli läheduses oli kergestisüttiva tootmispraht ja pinge alla olev seade oli jäetud järelevalveta. Sõltumata kohtus määratud ekspertiisist, mille kohaselt ei ole võimalik kategooriliselt vastata küsimusele tulekahju algpõhjuse kohta ning esitatud arvamusest kaablite jätkamise ühendamise korrektsusest, leiab kohus, et kompromissiks oli mõistlik alus, s.o tegemist ei olnud juhuslikult allkirja kättesaamisega väidetavalt eksitusse viidud isikult. Ringkonnakohus leiab, et linnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt protsessiõiguse norme. Linnakohus kogus omal algatusel tõendeid (t.lk.1207). Kumbki pool ei esitanud kohtule Äripäeva artiklit, millega kohus oma järeldusi põhjendas. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et kohtuotsus tuleb tühistada ja asjas teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotusest Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud (s.t enne 01.01.2006 kehtinud) tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna ringkonnakohus tühistab linnakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, tuleb tühistada ka otsus väljamõistetud kohtukulude osas ja teha selles osas uus otsus. Hagi rahuldamata jätmisel jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda TsMS § 60 lg 1 alusel ja tal tuleb hüvitada kostja poolt esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulud ja tasuda eksperditasu (t.lk.748). Kostjat esindasid kohtus kahe advokaadibüroo vandeadvokaadid, kes kandsid õigusabikulusid esimese astme kohtus 450 199,80 krooni ja ringkonnakohtus 128 502 krooni, milline summa kuulub TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 p 1 alusel hüvitamisele. Lisaks tuleb hagejal hüvitada ekspert T.Metsalu eksperditasu koos käibemaksuga, s.t kokku 23 600 krooni. Samuti tuleb hagejalt välja mõista kostja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 502 700.00 krooni.

U.Loonurm

M.Merimaa

T.Hiiuväin

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.