Kohtulahend

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on esitanud ebaõige hageja. Kauba tellijaks oli F OÜ. Kauba omanikuks oli W, seega tekitati kahju talle. Kauba vedajaks ja õigeks kostjaks on AS K. Tõendamata on kahju suurus. Kolmanda isiku AS K seisukoht AS K vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja selle suurust, samuti seda, et ta on kohane hageja. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi. Poolte vahel sõlmiti ekspedeerija F OÜ vahendusel rahvusvaheline autoveoleping. Seega reguleerib pooltevahelisi suhteid rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR). Poolte vahel sõlmitud veolepingust tulenevalt on kostja vedajaks ja hageja selle saatjaks. Asjaolu, et kostja ei täitnud lepingut vahetult, vaid oma lepingupartneri kaudu, ei välista tema vastutust ja vaidluses CMR kohaldamist, sest artikkel 3 kohaselt konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires. Kaubadeklaratsiooni, hageja arvega nr 200212004 ja C OOO 03.01.2003 nõude loovutamise kirjaga on tõendatud, et kauba maksumuseks oli 49 237,20 EUR, mille hageja on kauba saajale hüvitanud ja omandanud viimaselt nõude vedaja vastu. 10.01.2003 avariilise kauba ülevaatuse protokolli aktiga, 22.01.2003 reklamatsiooni ja 23.01.2003 pretensiooniga on tõendatud, et kaup hävines ning muutus kasutuskõlbmatuks kokku 13 119 EUR väärtuses. Asjaolu, et AS R tollilaos kauba omandanud W on faktuurarvel märkinud kauba hinnaks 7895,10 USD, ei tõenda kauba tegelikku hinda, sest C OOO ega hageja ei ole sellist kauba hinda üheski dokumendis kinnitanud. 03.01.2003 nõude loovutamisel on C OOO kauba kohaletoimetamata jätmisega tekkinud kahjuks hinnanud ja hageja on talle hüvitanud 49 237,20 EUR. Seega on W koostatud faktuurarve vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ja tuleb tähelepanuta jätta. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis välistaksid tema vastutuse kauba vigastamise ja kahju hüvitamise eest. Ka ei ole kostja tõendanud, et hagejale oleks tekkinud kahju teises ulatuses, kui hageja esitatud tõenditelt nähtub. Seega on kostja vastuväited paljasõnalised ega ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kostja ei ole veolepingut nõuetekohaselt täitnud ja tal tuleb hüvitada hagejale tekitatud kahju 138 868,28 krooni. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 720 päeva eest summas 13 694,40 krooni, kuna kahju on hagejale hüvitamata.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused OÜ K ja AS K palusid linnakohtu otsuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt rikkus kohus TsMS § 227 lg 1 ja § 228. Kohus ei tuvastanud korrektselt õigussuhte osapooli. Ekslik on kohtu väide, et pooled sõlmisid ekspedeerija F OÜ vahendusel veolepingu. Kohus jättis tähelepanuta veokirjast tuleneva asjaolu, et saatjaks, saajaks ja vedajaks on käesoleva asja pooltest erinevad isikud. Toimiku lk 75-76 olev leping ei tõenda õigussuhet poolte vahel, sest kostja ei ole märgitud lepingu pooleks. Tõendid toimiku lk 8 ja 9 on vastuolulised, sest veotellimuses on kostja teostamise kinnitanud autoga nr 273 ANK, tolli on deklaratsioonis kajastatud kaup aga toimetatud autoga nr 410 MCO. Veokirja nr 879 järgselt on auto 410 MCO kolmanda isiku kasutatud sõiduk veokirja järgse veo teostamisel. Kohus on otsuse jätnud analüüsimata tõendi toimiku lk 11, mille kohaselt liiklusõnnetus toimus autoga nr 783 MCU. Tõendid, mille alusel kohus ekslikult hindas õigussuhte pooli, ei sisalda viidet liiklusõnnetuses osalenud konkreetsele autole. Hagiavalduse kohaselt toimus kauba kahjustamine aga just toimiku lk 11 olevas tõendis märgitud avarii tõttu. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju vahel. Kohus ei andnud hinnangut toimiku lk 83 olevatele fotodele, mis on tehtud kahjustunud kaubast. Fotodelt nähtub, et kahjustunud on üksnes kauba pakend, mitte kaup ise. Hageja ega kolmas isik ei korraldanud kauba inventuuri, sest kaup oli säilinud ning hageja ja kolmas isik eeldasid, et hageja või kauba saatja kontrollivad tagasi saadud kaupa CMR artikkel 30 punkt 1 nõuete kohaselt. Kostjat või kolmandat isikut ei teavitatud kauba puudustest enne 23.01.2003. Samas olid võimalikud puudused hagejale teada 10.01.2003. Hageja ei järginud CMR artikkel 30 punktis 1 tulenevat tähtaja nõuet. Pooltel on olnud erimeelsused selles, kas hageja teatas teistele asjasse puutuvatele isikutele kauba ülevaatamise ajast. Kohus ei ole otsuses võtnud seisukohta, kas ja miks peab ta ühe poole väiteid tõendatuks. Hageja ei ole samas põhjendanud, miks ta loeb oma kahjuks hagetava summa sel juhul, kui kahjustatud on üksnes pakend. Kohus jättis välja selgitamata kahjustunud kauba kaalu. Kuna hageja ei ole tõendanud, kui palju kaalus kahjustunud kaup, siis puudus kohtul otsust tehes võimalus hinnata, kas hagetavat hüvitist tuleks CMR artikkel 23 punk 3 alusel vähendada. Kohus jättis tähelepanuta tõendi toimiku lk 36-43. Veolepingu poolteks on kostja ja F OÜ. Tõendatud ei ole, et hageja oleks omandanud F OÜ võimalikke nõudeid või õigusi. 05.11.2997 lepingu p 6.2 ei saa tõlgendada nii, et kõik tulevikus tekkivad viidatud punktile vastavad nõuded ja õigused loetakse loovutatuks ilma sellekohase tahteavalduseta. Seega on hagi esitanud vale hageja ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Lepinguks võib olla ka saatedokument, milleks antud juhul on veokiri nr 879. Veolehe kohaselt on õigussuhte poolteks saatjana W, ekspediitorina F OÜ ja vedajana kolmas isik. Sellisel juhul on asjas valed mõlemad pooled. Kohus ei ole võtnud seisukohta, kumba lepingudokumenti aluseks võttes ja millist seadust kohaldades jõudis ta järeldusele, et asjas on kohased pooled. Kui kauba veoks kokkulepitud sihtkohta kasutatakse järjestikku mitut vedajat, siis toimub riski üleminek kauba üleandmisel esimesele vedajale. W ei saanud kaupa üle anda vedamiseks enne selle omandamist, seega on esimeseks vedajaks kolmas isik. Tarneklausliga CPT lepitav riskide jaotus ei ole kooskõlas VÕS § 209 lg-s 4 sisalduva asja üleandmise aega määrava normiga. Kui W ja C OOO vahelisele õigussuhtele kohaldub Eesti õigus, siis tuleb VÕS § 209 lg 4 põhjal asuda seisukohale, et kauba omandiõigus ei ole ostjale üle läinud ja kauba omanik on endiselt W. Samas ei ole tuvastatud, et W oleks saanud kahju või selle hüvitamist nõudnud. Kohus jättis tuvastamata millist õigust tuleb kohaldada W ja C OOO vahelisele õigussuhtele. Asjas ei saa omada tähtsust C OOO loovutuskiri, kuna viimane ei olnud kauba omanik selle

kahjustumise ajal ega saanud seetõttu ka loovutada muid nõudeid kui saaja õigus kaupa vastu võtta. Väide nagu oleks hageja üldse kahju saanud, on tõendamata. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kauba omaniku W esitatud arve, mille kohaselt kogu veetava kauba väärtuseks oli 7895,10 USD. Ebaõige on seisukoht, et viidatud arve ei kajasta kauba väärtust laadimiskohas. Tõendatud ei ole, et kolmas isik oleks asunud kaupa vedama enne kauba omandamist W poolt. Veokiri nr 879 tõendab, et W oli saatjaks ja kolmas isik vedajaks. Seega on põhjendatud seisukoht, et kauba väärtus, mis veolehega vedamiseks üle anti, oli väljendatud hinnas, mida W kauba saaja käest kauba eest nõudis. Kui kaup oleks jõudnud sihtkohta, siis poleks W saanud kauba eest rohkem raha, kui märgitud arvele ehk 7895,10 USD. Vedaja seisukohalt on mõistlik eeldada, et kui kaup antakse üle veoks, siis vedaja arvestab igal veolõigul kauba väärtusega, mille avaldab saatja. Vedajal on võimalus veost keelduda või nõuda veo eest suuremat tasu, kui saatja märgib veose hinna nii suure, et vedaja ei loe oma riske piisavalt kaetuks. CMR ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat piisavalt ja CMR reguleerimata osas tulnuks kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 127. Lisaks võimaldab VÕS § 132 hinnata kahju suurust lähtuvalt W esitatud arvest, sest ilmselt on W-lt võimalik samaväärset kaupa arvel toodud hinnaga osta. Kohus rahuldas ebaõigesti hageja viivise nõude, kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Samuti ei ole hageja esitanud kostjale pretensiooni seoses kauba kahjustumisega. Viivise nõude põhjendamiseks pidanuks hageja kostjale esitama esialgse nõude. Kui pidada piisavaks teavitamist F OÜ vahendusel, siis pidanuks kohus hindama, kas allkirjastamata kiri saab olla tahteavalduseks ja nõude esitamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ K palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 13.10.2005 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud põhjendustel. Kuna kohtukolleegium nõustub linnakohtu otsuses toodud põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Kohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse kaebuses. Linnakohus on õigesti asjas esitatud asjaolude ja neid kinnitavate tõendite alusel tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping ja et antud vaidluses tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR). Ka on kohus kõiki tõendeid kogumis hinnanud, neid analüüsinud ja nende alusel õigesti tuvastanud, et OÜ K on asjas õigeks kostjaks. Kaebuses toodud väited ei anna alust selles osas asuda teistsugusele seisukohale. Kohus on õigesti tuginenud selles osas CMR artiklile 3. Samuti on kohus õigesti leidnud, et OÜ K on asjas kohane hageja. Kuni 01.01.2006 aastani kehtinud TsMS § 319 lg 2 kohaselt ei saa pool apellatsioonkaebuses esitada uusi vastuväiteid, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt tuleb jätta tähelepanuta kaebuse p-s 2.1 ja 2.2 esitatud väited, milles vaidlustatakse nõude loovutamist hagejale, liiklusõnnetuse asjaolusid ja kauba kahjustumist liiklusavarii tagajärjel. Selliseid vastuväiteid kostja ei ole esitanud esimese astme kohtus, vaid on 21.04.2004 toimunud eelistungil kinnitanud, et kostja ei vaidlusta neid asjaolusid (t.l.4546). Eeltoodu alusel jätab kohtukolleegium kaebuse p-s 2.1 ja 2.2 toodud uued väited tähelepanuta. Kohus on õigesti asjas esitatud tõendite alusel tuvastanud, et kostja vastutab kauba vigastamise eest CMR artikkel 17 lg 1 alusel, kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse

põhjenduste muutmiseks. Vaidlus puudub selles, et kaup sai kahjustatud vedamise ajal enne kauba üleandmist kaubasaajale. Seega on põhjendatud hageja vastuväited kaebusele, mille kohaselt pidanuks inventuuri kauba vigastuste kohta teostama kostja ja kolmas isik ise kui vedajad. Vedaja ei ole tõendanud CMR artiklis 17 lg 2 nimetatud asjaoludes esinemist, mis välistaks vedaja vastutuse. Põhjendatud ei ole ka kaebuses toodud väited selle kohta, mille kohaselt ei ole kohus õigesti tuvastanud asjas esitatud tõendite alusel kahju suurust, st kauba maksumust. CMR artikkel 23 lg 1 kohaselt, kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekitatud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel ja sama sätet kohaldatakse ka artikli 25 lg 1 kohaselt vigastatud kauba väärtuse kindlaks tegemiseks. Kohus on hinnanud asjas esitatud tõendeid ja nende alusel õigesti tuvastanud kauba hariliku väärtuse. Kohus on ka otsuses märkinud, millistele tõenditele tuginedes kauba väärtus on tuvastatud. Kostja tuginemine CMR-i artiklile 23 lg 3 ei ole antud asjas põhjendatud, mis tuleneb ka artiklist 25 lg 1. Kauba vigastuste maksumuse hüvituse suuruse piirangud on sätestatud CMR-i artiklis 25 lg 2, kuid asjas ei ole tuvastamist leidnud nimetatud piiride ületamine. Kostja pole ka linnakohtule vastavaid tõendeid esitanud. Vedaja vastutus kauba säilimise eest on sätestatud CMR-i artiklis 17 lg 1. Põhjendatud on hageja väited, mille kohaselt ei ole kostja esitanud oma kohustuse täitmist tõendavaid dokumente ega kauba üleandmist hagejale. Põhjendatud on ka hageja tuginemine CMR-i artiklile 29.1, mille kohaselt lasub kahju suuruse tõendamise koormus kostjal, kuna kaup sai vigastatud liiklusavarii käigus vedamisel. Kaebuse väidete kohaselt ei ole kohus andnud hinnangut t.l. 83 olevale fotole, millest nähtub, et vigastatud on vaid kauba pakend. Linnakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja ka sealhulgas nimetatud fotot. Kohtukolleegiumi arvates ei nähtu nimetatud fotolt, et hageja kaup pole vigastusi saanud. Kuna liiklusavarii toimus kauba veol, siis oli vedaja kohustus ka tagada kauba säilimine ja kahju tuvastamine. Kostja ei ole vaielnud linnakohtus vastu hageja väidetele, mille kohaselt kaup sai vigastatud hageja poolt nimetatud koguses, vaid on vaidlustanud vaid vigastatud kauba maksumust (t.l.84). Kolmas isik on kinnitanud samuti, et ei vaidlusta kaubale tekitatud kahju 26,6% ulatuses. Vedaja ei ole tõendanud, et kaup avarii tagajärjel vigastusi ei saanud või et kostjale ei olnud teada liiklusavarii toimumine. Seega on linnakohus õigesti leidnud, et kostja on esitanud hagile vaid paljasõnalisi vastuväiteid. Kohus ei pidanudki otsuse tegemisel aluseks võtma kostja poolt esitatud W faktuurarvet, kuna see ei ole kohane tõenda CMR artikkel 23 lg 1 mõttes, kuna ei tõenda kauba maksumust veoks vastuvõtmise kohas ja ajal. Ka on märkinud kostja kaebuses, et kohus ei ole andnud hinnangut t.l. 36-43 asuvale tõendile. Nimetatud lehekülgedel asub toimikus Eesti Ekspedeerijate Assotsiatsiooni üldtingimused. Millised järeldused kohus pidanuks nimetatud üldtingimustest tegema, seda kaebusest ei nähtu. Kostja ise oma vastuväidetes ei ole ka nimetatud aktile tuginenud. Kohtukolleegiumi arvates on põhjendatud hageja seisukoht, mille kohaselt ei pidanudki kohus tuvastama W ja C OOO vahelisi õigussuhteid, kuna nad ei ole antud asjas poolteks. Kohus on otsuse tegemisel õigesti tuginenud CMR-ile ning põhjendatud ei ole kostja poolt kaebuses toodud väited, mille kohaselt tulnuks kohaldada ka võlaõigusseaduse sätteid. Vastustaja on esitanud 09.01.2006 taotluse, milles suurendab kõrvalnõuet (viivist) ja palub viivise apellandilt (kostjalt) välja mõista alates 13.01.2005 aastast. Nimetatud ajani esitas hageja viivisenõude linnakohtule, milles taotles viiviste väljamõistmist kuni 13.01.2005. Nimetatud nõude linnakohus ka rahuldas. Hageja ei ole asjas kaebust esitanud. Taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kehtiva TsMS §-de 376 lg 7 ja 652 lg 3 p 2 alusel kuulub viivis kostjalt väljamõistmisele alates kaevatava otsuse avalikult teatavaks tegemisest 13.10.2005 aastal. Kuni nimetatud ajani oli võimalik viivisenõuet suurendada esimese astme kohtus.

Seega kuulub taotlus viiviste saamiseks hüvitamisele 126 päeva eest summas 2396,52 krooni (126x 19,02). Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja kaebus rahuldamisele ei kuulu, siis ei kuulu rahuldamisele ka kostja taotlus kohtukulude hüvitamiseks. Vastustaja on esitanud kohtule taotluse kohtukulude saamiseks osutatud õigusabi eest summas 7628,13 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestatud piirangu tõttu hageja taotlus kohtukulude saamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna esimese astme kohus on kulud õigusabile juba lubatud maksimaalmääras välja mõistnud.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.