2-05-14066/6 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

21.novembril 2005. a. esitatud erikaebuses leiab apellant AS H., et linnakohtu määrus ei ole õige, paludes selle tühistada. Kaebuse kohaselt lahendas linnakohus kostja taotluse menetluse lõpetamiseks, ilma et oleks küsinud hageja seisukohta kostja taotluse kohta ning andnud hagejale võimaluse arvamuse avaldamiseks. Sellega on rikutud hageja TsMS §-s 67 sätestatud õigust esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta. Apellant esitas hagi lepingust tulenevate kulude hüvitamiseks ja alternatiivselt nõude alusetust rikastumisest tuleneva hüvitise tasumiseks. Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg. 3 punktile 1 käsitletakse kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt võlaõigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisel kahju tekitamisena eraõiguslikes suhetes ning need vaidlused tuleb läbi vaadata üldkohtul. Asjaolu, kas tegemist on halduslepinguga või mitte, tuleb selgitada vaidluse käigus. Kohus hindas menetluse lõpetamise määrusega asja sisuliselt ja otsustas, et hagiavalduses esitatud nõuded ja pooltevahelised suhted ei saa olla eraõigusliku iseloomuga. Hageja leiab, et pooltel on tsiviilõiguslik leping tööde tegemiseks ja selle tingimused ning iseloom tuleb välja selgitada asja sisulise arutamise käigus. Eraõigusliku ja avalik-õigusliku isiku vahel võib olla tsiviilõiguslikke suhteid. Kohus ei saa suhtele, millele on antud tsiviilõiguslik vorm, anda hinnangut hagi vastuvõtmise staadiumis mõne fakti põhjal. Vastustaja seisukoht Vastuses erikaebusele leiab kostja, et erikaebus ei ole põhjendatud. Menetluse lõpetamine TsMS § 217 p. 1 alusel ei nõua poole taotlust ega kohtuistungit. Kohtul ei olnud kohustust selleks hageja arvamust küsida, kuigi oleks ka võinud seda teha. Kuna kohtulikku arutamist ei ole toimunud, siis on asjakohatu väide, nagu ei oleks hagejal võimaldatud selles osaleda. Hageja on vaba hagi aluse ja eseme formuleerimisel. Hageja esitas hagi aluse, mis selgelt viitab avalik-õiguslikule suhtele ja väidetavale kahju tekitamisele avalik-õiguslikus suhtes. Ebaõige on, nagu saaks õigussuhet kvalifitseerida üksnes läbi kohtuliku vaidluse. Hageja ei ole esitanud kohtule mingit lepingut, millest 2(4)

saaks teha järelduse poolte vahel eraõigusliku suhte olemasolust. Hageja on oma lepingulise suhte olemasolu kasvatanud välja PES §-st 47, mis paneb avaliku halduse kandjale teatavaid kohustusi, väites, et nende kohustuste rikkumine annab talle aluse nõude kahju hüvitamist. Alternatiivselt nõuab hageja avalik-õiguslikus suhtes tema arvel alusetult säästetu hüvitamist. Seega on hageja oma nõude konstrueerinud avalik-õiguslikku kohustust reguleerivast seadusest. Et taoline halduslepinguliste tunnustega kokkulepe saab tuleneda PES §-st 47, on kinnitanud ka Riigikohus reas lahendites. Nendes on Riigikohus saatnud halduskohtule kontrollimiseks, kas kokkulepped on sõlmitud, seega, kas pooltel esineb halduslepingu tunnustele vastav kokkulepe, sest kohustus hüvitada kinnisvaraarendaja ehituskulud saab tuleneda üksnes sellisest kokkuleppest. Riigikohus on korduvalt ka kinnitanud, et avalik-õigusliku suhte olemasolu peab kindlaks tegema halduskohus ning et sarnased lepingud infrastruktuuri väljaehitajate ning kohalike omavalitsuste vahel saavad olla üksnes halduslepingulise iseloomuga. Samuti on Riigikohus lahendites kinnitanud, et tsiviilõigusliku lepinguga ei saa avaliku võimu kandja anda eraõiguslikule isikule üle oma kohustusi ja avaliku võimu volitusi, seda saab teha üksnes halduslepinguga. Vaidlused analoogilistes asjades on ka faktiliselt Tallinna Halduskohtu menetluses. Tegelikult on ka hageja ise jõudnud järeldusele, et tegemist on halduskohtule alluva vaidlusega, sest 27. juulil 2005. a. esitas hageja hagiavaldusega samadel alustel kaebuse ka halduskohtule (Tallinna Halduskohtu haldusasi nr. 3-1004/2005). Vastuses esitas kostja taotluse hagejalt õigusabikulu 21.806, 40 krooni väljamõistmiseks. Apellandi seisukoht vastuse kohta Pärast erikaebusele esitatud vastusega tutvumist jäi apellant oma erikaebuses esitatud seisukohtade juurde. Ühtlasi esitas apellant taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks kuni Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr. 3-1004/2005 kohtulahendi jõustumiseni. Taotluses tugines apellant alates 1. jaanuarist 2006. a. kehtiva TsMS § 356 lõikele 1. Apellant leidis, et kostja taotlus kohtukulude hüvitamiseks tuleb lahendada asja sisulise arutamise käigus. Selle küsimuse oleks pidanud lahendama esimese astme kohus menetluse lõpetamise määruses. Kohtukulude suurusele apellant vastu ei vaielnud. Vastustaja seisukoht apellandi taotluse kohta Vastustaja arvamuse kohaselt puudub menetluse peatamiseks tsiviilasjas alus. Vaidluse kuulumise kohtu pädevusse saab kohus otsustada hagi aluse ja eseme põhjal, mille esitab hageja. Hageja on tuletanud oma nõude aluse PES §-st 47, mis paneb avaliku halduse kandjale teatud kohustusi, esitades alternatiivse nõude tulenevalt alusetust säästmisest avalik-õiguslikus suhtes. Tsiviilkohus on leidnud, et vaidlus ei kuulu tema pädevusse, halduskohus on aga asja võtnud menetlusse, leides, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega. Hagi ja halduskohtule esitatud kaebus on praktiliselt sama sõnastusega ning mõlemas on formuleeritud kahju hüvitamise nõue samast alusest ning samas suuruses. Avalik-õiguslike vaidluste lahendamine tsiviilkohtus ei ole lubatav, seega on menetlus õigesti lõpetatud ja tulemust ei saa kuidagi mõjutada halduskohtu poolt tehtav otsus. Tsiviil- ja halduskohus ei saa teha lahendit ühe ja sama vaidluse kohta, seega puudub alus menetluse peatamiseks halduskohtu otsuse jõustumiseni. Ringkonnakohtul puudub alus menetlus peatada ka seetõttu, et apellatsioonimenetluses otsustatakse üksnes erikaebuse põhjendatuse üle. Kui see rahuldatakse, peaks menetluse peatamise üle otsustama esimese astme kohus, kui erikaebus jäetakse aga rahuldamata, siis puudub vajadus diskuteerida menetluse peatamise üle. Protsessiseadus võimaldab lahendada ka sisuliselt vaidluse selle üle, milline on õige kohus asja menetlema: kui kohtud ei jõua selles osas üksmeelele, määrab pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi erikogu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et erikaebus ei anna alust linnakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, nagu saaks kohus selle üle, kas asi kuulub kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks, otsustada üksnes asja sisulise läbivaatamise 3(4)

tulemusena. Niisugune väide on vastuolus vaidlustatud määruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 149 lg. 2 punktiga 2, mis kohustas kohut keelduma avaldust menetlusse võtmast juhul, kui avaldus ei kuulu kohtu pädevusse läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. Kui kohus siiski ekslikult võttis niisuguse asja menetlusse, siis kohustas TsMS § 217 p. 1 kohut menetlust asjas lõpetama. Kas menetluse lõpetamise otsustamiseks istung pidada või mitte, võis kohus otsustada otstarbekusest lähtudes (TsMS § 218 lg. 1 lause 2). Kuna kohus ei olnud õigustatud menetlema tsiviilasjana asja, mis ei kuulunud kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks, siis ei sõltunud menetlemise võimalikkus poolte soovist või taotlusest: kohus oli kohustatud asja menetlusse võtmisest keelduma, menetlusse võetud asjas aga menetluse lõpetama olenemata sellest, kas pooled asja menetlemist tsiviilasjana soovisid. Seega ei olnud kohus poolte arvamustega selles osas seotud. Kohus oleks küll võinud küsida asja menetlemise võimalikkuse kohta kostja arvamust, selle küsimata jätmine ei ole aga hinnatav protsessiõiguse normi rikkumisena, mis võiks kaasa tuua määruse tühistamise. Kostjal on olnud võimalus esitada kohtumääruse peale erikaebus, kus ta on saanud esitada kõik argumendid, mida ta on pidanud olulisteks. Kolleegium leiab, et ka kostja sisulised väited selle kohta, nagu oleks tegemist tsiviilasjaga, ei ole põhjendatud. Hageja on oma rahalise nõude alusena tuginenud põhjendusele, et on kokkuleppel kostjaga täitnud kostja avalik-õigusliku kohustuse detailplaneeringuga kehtestatud teede väljaehitamiseks, millest kostjal on tekkinud kohustus kulutused hüvitada. Kohtupraktikas on niisuguseid kokkuleppeid käsitletud halduslepingu tunnustele vastavate kokkulepetena, kusjuures avalik-õigusliku suhte olemasolu pooltel kuulub vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg. 3 punktile 3 tuvastamisele halduskohtus. Ka on kohtupraktikas asutud seisukohale, et avaliku võimu kandja saab anda eraõiguslikule isikule üle oma kohustusi ja avaliku võimu volitusi üksnes halduslepinguga. Tegelikult on hageja isegi jõudnud järeldusele, et tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva vaidlusega, sest hageja on sama nõude samadel alustel esitanud ka kaebuses Tallinna Halduskohtule. Midagi ei muuda seejuures alternatiivselt esitatud nõue alusetust rikastumisest tulenevalt, sest ka väidetav rikastumine on hagi põhjenduse kohaselt aset leidnud avalik-õiguslikus suhtes. Apellant ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada pooltevahelist suhet eraõiguslikuks suhteks. Kuna menetlus asjas on õigesti lõpetatud vastavalt menetluse lõpetamise ajal kehtinud TsMS § 217 punktile 1, siis ei ole kohtu menetluses tsiviilasja, milles menetluse peatamise võimalikkuse üle võiks enam arutleda. Kostja taotlus kohtukulu hüvitamiseks tuleb rahuldada analoogia põhjal kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 62 lg. 1 lausega 2, sest sisulist vahet kostjale kohtukulude tekitamise põhjendatuse seisukohalt ei ole selles, kas menetlus lõpetatakse hageja poolt hagist loobumise tõttu või seetõttu, et hageja on oma nõudega pöördunud kohtusse, kes ei ole pädev vaidlust lahendama. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlusele on hageja saanud esitada sisulised vastuväited apellatsioonimenetluses. Kostja õigusabikulu suurusele summas 21.806,40 krooni ei ole hageja vastu vaielnud.