Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Reet Allikvere, Ülle Jänes
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
9. veebruar 2006. a Tallinn Ringkonnakohtu kantselei
Tsiviilasja number
2-04-893
Tsiviilasi
T. S. hagi Eesti Vabariigi vastu Veeteede Ameti kaudu palga maksmisega viivitamise eest viiviste, lõpparve kinnipidamise eest hüvituse ja viivitusintressi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 26. augusti 2005.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T. S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
26. jaanuar 2006.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (I astme kohtu menetluses hageja) T. S. Vastustaja (I astme kohtu menetluses kostja) Eesti Vabariik (Veeteede Ameti kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 26. augusti 2005.a otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata T. S. hagi Eesti Vabariigi vastu palga maksmisega viivitamise aja eest viiviste, lõpparve kinnipidamise aja eest hüvitise ja viivitusintressi väljamõistmiseks.
2.Tühistada osaliselt linnakohtu otsuse põhjendused ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel.
3.Tühistada linnakohtu otsus osas, millega kohus mõistis T. S.lt välja riigilõivu summas 5500.- krooni riigituludesse.
4.T. S. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte peale viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Vaidlustamata asjaolud
1.T. S. töötas Veeteede Ametis jäämurdja „Tarmo“ peamehhaanikuna 02.01.2001-25.01.2004, mil temaga töösuhe lõpetati vanuse tõttu. Töösuhte lõpetamisel maksti hagejale välja lõpparve, mille koosseisus ei olnud ületunnitöö eest lisatasu. Pärast hagi esitamist T. S. poolt, mis teiste nõuete hulgas sisaldas ka nõuet 2002 mai kuni detsembri ületunnitöö eest lisatasu saamiseks summas 24 672 krooni, kandis Veeteede Amet T. S. arvelduskontole üle 18 257 krooni, olles maha arvestanud hagejale maksmisele kuuluvast summast tulumaksu. Tulenevalt nimetatust vähendas hageja kohtuistungil kostja vastu esitatud rahalist nõuet. Hageja nõue ja põhjendused
2.Hageja töötas 2002 mais, juunis, augustis, septembris, oktoobris ja detsembris kokku üle tööaja normi 265 ületundi. Nende tundide eest kostja hagejale ei maksnud, samuti ei saanud hageja ületundide eest vaba aega. Hageja palus esialgses hagis kostjalt välja mõista ületundide eest 24 672 krooni.
3.Samuti palus hageja kostjalt välja mõista ületunnitasu väljamaksmisega viivitatud aja eest viivist palgaseaduse (edaspidi PalS) § 35 alusel kuni temaga teenistussuhte lõpetamiseni 25.01.2004 kokku 63 524 krooni, hüvituse lõpparve kinnipidamise eest ATS § 134 lg 4 alusel ametniku ühe kuu ametipalga ulatuses summas 7815 krooni ja viivitusintressi VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel.
4.Hagiavalduse täpsustuses (t lk 28-30) avaldas hageja, et ta on ekslikult jätnud hagetavatelt viivistelt PalS § 35 alusel maha arvestamata tulumaksu, millest tulenevalt vähendas ta hagetavat viivist maksmata lisatasu eest kuni lepingu lõpetamiseni 47 008 kroonini. Kohtuistungil avaldatu kohaselt oli hageja seisukohal, et kostja peab maksma talle veel ka viiviseid perioodi 26.01.200425.10.2004 eest, so kuni päevani, mil Veeteede Amet hagejale ületunnitöö eest palga arvelduskontole üle kandis. Hageja oli seisukohal, et 25.10.2004 on päevaks, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest Veeteede Ameti poolt ehk siis veendus hageja oma õiguses lisatasu ületunnitöö eest saada. Nimetatust tulenevalt ei ole tema nõuded viiviste väljamõistmiseks ka aegunud, nagu leiab kostja. Hageja täpsustas kohtustungil ka võlaõigusseaduse alusel nõutavat viivitusintressi summat tasumata viivistelt ning esitas selleks nõudeks kostja vastu summa 8833 krooni. Kostja vastuväited ja põhjendused
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Käesolev vaidlus ei kuulu lahendamisele tsiviilkohtus, vaid tuleks lahendada halduskohtus, kuna hageja oli ametnik, kellega oli sõlmitud teenistusleping. Protsessiökonoomikast lähtudes pidas kostja aga otstarbekaks lahendada vaidlus lõpuni Tallinna Linnakohtus.
6.Kostja ei tunnistanud hageja nõudeid viiviste ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Nii viiviste nõue kui hüvitise väljamõistmise nõue väidetava lõpparve kinnipidamise eest on aegunud ega kuulu seetõttu rahuldamisele. Viiviste nõuete esitamise
2(9)
tähtajaks oli hagejal ITVS § 6 lg 1 kohaselt 4 kuud ning lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudmiseks oli kaebuse esitamise tähtaeg ATS § 134 ja § 160 alusel 1 kuu. Aegumistähtaega tuleb arvestama hakata päevast, mil hageja sai teada oma õiguste rikkumisest. Aegumist tuleb hakata arvestama teenistuslepingu lõpetamisele järgnevast päevast.
7.Hagejal kui ametnikul ei ole ATS §-st 13 lg 1, PalS §-st 1 lg 3 ja ITVS §-st 6 lg 3 õigus nõuda viiviseid, sest see ei ole palga komponent ja ametnikul on õigus nõuda ainult palka. Ületunnitöö tuleb aga PalS § 14 lg 1 alusel kompenseerida kas lisatasu maksmise või vaba aja andmisega. Hagejale pakuti vabu päevi pärast ületundide tegemist, kuid ta keeldus neid kasutamast. Eeltoodust tulenevalt ei tekkinud kostjal hagejale ületunnitöö eest palga maksmisega viivitamise tõttu viiviste maksmise kohustust enne tema teenistusest vabastamist.
8.Hageja nõude osas viivitusintressi väljamõistmiseks VÕS § 113 ja § 94 käesolevas vaidluses kohaldamisele ei kuulu, sest viiviste suurust ja maksmise korda reguleerivad teenistussuhte ja töösuhte puhul eriseadused. Kohtuotsuse põhjendused
9.Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis T. S.lt välja kohtukulu riigilõivu 5500 krooni riigituludesse.
10.T. S., kes töötas Veeteede Ametile kuuluval jäämurdjal „Tarmo” peamehhaanikuna ja kelle tööülesanneteks vastavalt töösisekorra eeskirjade p-le 2.3.1 oli vastutada vahiteenistuse korraldamise eest laeval, ei tegelenud tööülesandeid täites avaliku teenistuse ülesannetega, millest tulenevalt ei olnud hageja ametnikuna kostja teenistuses ja pooltevahelisi õigussuhteid ei reguleerinud ega reguleeri avaliku teenistuse seaduse sätted. Ka asjaolu, et T. S. nimetati Veeteede Ameti peadirektori käskkirjaga jäämurdja „Tarmo” peamehhaanikuks ja vabastati alates 25.01.2004 teenistusest, ei muutunud hagejat ametnikuks. Ametnik on ATS § 6 lg 1 kohaselt ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik, kes sama seaduse § 1 lg 1 kohaselt töötab riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses avalikus teenistuses. Hageja avaliku teenistuse ülesandeid ei täitnud. Pooltevahelisi töölepingust tulenevaid õigussuhteid reguleerivad töölepinguseaduse (TLS), palgaseaduse (PalS) ja individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) sätted.
11.Tööleping kostjaga lõpetati 25.01.2004. Töölepingu lõpetamise käskkirja on hagejale tutvustatud, selle kohta on võetud hagejalt allkiri käskkirjale. Vaidlust ei ole, et töölepingu lõpetamisel maksti välja töötajale lõpparve, kuid lõpparve koosseisus ei makstud hagejale välja 2002 maist kuni detsembrini tehtud ületunnitöö tasu. Seega ei makstud hagejale välja töölepingu lõpetamisel kogu lõpparvet. Kuivõrd töölepingu lõpetamise käskkirjas on märgitud, millest töötajale makstav lõpparve koosnes, pidi hagejale saama selgeks töölepingu lõpetamisel, et talle ületunnitööde eest töölepingu lõpetamisel lõpparve koosseisus tasu ei makstud. Ka hageja avaldus 26.01.2004 Veeteede Ameti peadirektorile kinnitab, et hageja sai töölepingu lõpetamisel aru, et ületunnitöö eest tööandja talle tasu töölepingu lõpetamisel ei maksnud. Eeltoodu alusel tuleb töölepingu lõpetamise päev lugeda päevaks, mil hageja sai teada oma õiguse rikkumisest, nõuda lõpparve koosseisus ka ületunnitöötasu, sest PalS § 14 lg 1 sätestatud alternatiivset võimalust hüvitada ületunnitöö vaba aja andmisega, enam võimalik ei olnud. Hagejal algas ITVS § 7 lg 1 kohaselt järgmisest päevast pärast lõpparve väljamaksmist nõude esitamise tähtaeg lõpparve kinnipidamise eest hüvitust nõuda. Nõude esitamise viimaseks tähtpäevaks oli 26.05.2004 ehk 4 kuud. Hageja seisukoht, nagu tuleks lugeda tema õiguste rikkumisest teadasaamise kuupäevaks 25.10.2004 ehk päev, mil kostja talle saadaoleva ületunnitöö tasu pangakontole üle kandis, pole õige. Asjaolu et hageja nõue rahuldati kohtumenetluse kestel 25.10.2004, ei muuda nõude esitamise tähtaja algust. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et
3(9)
hageja nõue nõuda lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest tööandjalt hüvitist, on ITVS § 6 lg 1 alusel aegunud.
12.Hageja nõuete osas mõista kostjalt PalS § 35 alusel välja viivised perioodi 26.01.200425.01.2004 eest summas 47 008 krooni ja perioodi 26.01.2004-25.10.2004 eest summas 25 012 krooni, on hagi aegunud. Palga maksmisega viivitamine toob PalS § 35 kohaselt tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse, kostja ületunnitöö maksmisega hagejale viivitas, kuid üksnes selle seose kaudu ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Viivisenõude esitamise tähtajaks PalS § 35 alusel oli hagejal aega 4 kuud ning nõude esitamise tähtaeg möödus 26.05.2004.
13.Kuna hageja viiviste nõuded ja hüvituse väljamõistmise nõude lõpparve kinnipidamise eest jäävad rahuldamata, tuleb rahuldamata jätta ka viivitusintressi nõue.
14.Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, puudub kohtuotsuses vajadus analüüsida kostja teisi vastuväiteid hagile. Samal põhjusel puudub vajadus anda hinnang kostja poolt taotletud tunnistaja P. K. ütlustele.
15.Hageja ei ole riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1 alusel vabastatud viiviste, lõpparve kinnipidamise eest hüvituse ja viivitusintresside väljamõistmise nõuetelt. Kohus võttis hagi menetlusse ekslikult hagejalt riigilõivu nõudmata. Juhindudes TsMS § 50 lg-st 3 mõistis kohus hagejalt riigituludesse kohtukulude katteks 5500 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused
16.T. S. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada osas, millega jäeti välja mõistmata palk ja lisatasu, viivised palgale, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest, viivitusintress VÕS § 113 alusel ja osas, millega mõisteti hagejalt välja riigilõiv. Hageja palus uue otsusega kostjalt välja mõista palk ja lisatasu ületundide eest, samuti viivised kuni teenistussuhte lõpetamiseni 47 008 krooni, hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 7815 krooni, viivised VÕS § 113 alusel 5025 krooni, samuti tagastada hageja tasutud riigilõiv 5500 krooni.
17.Tunnistaja P. K. ei saanud mäletada hageja 2002.a. tehtud ületundide asjaolusid.
18.Otsuse resolutsioonis puudub palga väljamõistmise nõue. Hageja loobumine rahaliselt nõudest suuruses 24 672 krooni oli rahalise nõude vähendamine, mitte nõudest loobumine.
19.24.08.2004 vastuses väitis kostja, et kuna hageja ei olnud saamata jäänud ületunnitasu nõudega Veeteede Ameti poole pöördunud ja ületunnitöö tegemisest oli juba üle aasta möödas, jäi see ekslikult lõpparvest välja. Selline väide on väär. Kostja ei põhjendanud, millise PalS § 31 lg 1 alusel koostatud dokumendi alusel pidi hageja pöörduma tööandja poole palga nõudes. Kostja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi määrus ei ole seadus ning kostjat selle määrusega ametisse nimetamisel ei tutvustatud. Kostja ei maksnud hagejale ületunnitasu põhjusel, et hageja nõue oli ATS alusel aegunud, mitte see ei jäänud ekslikult lõpparvest välja. Hageja pöördus suuliste nõuetega 2002.a. laevastiku osakonna juhataja poole ja kahel korral kirjaliku avaldusega Veeteede Ameti peadirektori poole. Väär on kostja väide, et hageja ei esitanud talle ületunnitasu väljamaksmiseks nõuet. Kui ületunnitasu jäi lõpparvest välja ekslikult, pidi kostja selle maksma hageja kahe avalduse alusel.
20.Kohus ei teinud otsust selle kohta, millal pidi kostja hagejale palga ja lisatasu ületunnitöö eest välja maksma, mis on oluline viiviste arvutamisel.
4(9)
21.Viiviste nõude aegumist tuleb aga arvestada alates igast palgapäevast. Tööaja arvestuse tabelid koos ületundidega esitati iga kuu lõppedes Veeteede Ametile ning kostja oli ületundide tegemisest teadlik ja pidi hagejale tasuma PalS § 14 alusel ületundide eest vähemalt 50% lisatasu.
22.Kohus mõistis hagejalt ebaõigesti välja riigilõivu 5500 krooni. Hagi oli esitatud palga nõudes, mistõttu on hageja riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. RLS § 7 kohaselt on riigilõivu tasumine ette nähtud hagi esitamisel. Seadus hilisemat riigilõivu väljamõistmist ette ei näe. Kuna hageja ei ole riigilõivu tasunud, ei saa seda ka TsMS § 50 lg 3 alusel hagejalt välja mõista. Kohus muutis otsuse tegemisel hagi nõuet ja seetõttu ei kohaldanud RLS § 16 lg 1 p 1.
23.Hageja nõue ületundide eest palga koos lisatasudega saamiseks ei ole aegunud ITVS sätete alusel. ITVS § 7 kohaselt hakkab aegumistähtaeg kulgema õiguste rikkumisest teadasaamisest. Palga maksmata jätmine ei ole viiviste maksmise kohustuse täitmata jätmine. Kui töötaja saab teada, et tal on õigus vaidlusalusele palgale ja tööandja maksab selle hiljem välja, on tööandjal kohustus maksta ka viiviseid alates vaidlusaluse palga väljamaksmisest. Alles viiviste maksmata jätmisega rikutakse töötaja õigust saada viiviseid ja palga väljamõistmise järel saab kohus kohustada tööandjat välja maksma viiviseid. 25.10.2004 ületunnitöö eest palga ja lisatasu maksmisega kostja tunnustas hageja ületunnitasu saamise nõuet ja seoses sellega palga ning lõpparve kinnihoidmist. Koos ületunnitöö eest makstud palgaga hagejale PalS § 35 kohaselt ettenähtud viiviseid ega hüvitist lõpparve kinnipidamise eest ei makstud. Lähtudes ITVS § 6 lg-st 1 on nõude esitamise tähtaeg 4 kuud rikkumisest teadasaamisest. Hageja sai palganõude tunnustamisest ja viiviste saamise õiguse rikkumisest teada 13.12.2004 kohtu eelistungil, kui kostja edastas hagejale käskkirja, mille alusel maksti välja hagejale palk ilma viivisteta. Kuni palganõude tunnustamiseni ei ole teada viiviste suurus. Palga ja lisatasu väljamaksmisest teatamisega algas viiviste maksmise kohustuse täitmata jätmisega hageja õiguste rikkumise kohta nõude esitamise tähtaeg. Arvestades viiviste nõude esitamise tähtaja algust palga maksmata jätmisest, võtab see töötajalt võimaluse viiviste nõuet esitada, kuna tööandja jätab palga välja maksmata, leides, et viiviste nõue aegub enne palganõude aegumist ja viiviseid ei ole tarvis maksta. Selline seaduse tõlgendus asetab töötaja halvemasse olukorda. Hagiavaldus esitati 19.07.2004, seega kolm kuud enne hageja õiguste rikkumist, mistõttu ei saa viiviste nõue olla aegunud ITVS § 7 lg 1 alusel. Kohus kohaldas viiviste aegumise osas ise seadust, mis ei ole vastavuses TsMS §-ga 229.
24.Kostja ei maksnud 25.10.2004 koos palga ja lisatasuga hüvitust. Kostja ei esitanud kohtule kaalukaid põhjusi, miks ta viivitas hagejale lõpparve väljamaksmisega. Oma õiguste rikkumisest lõpparve koosseisus vähem makstud summadest ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise maksmata jätmisest sai hageja teada 13.12.2004 kohtu eelistungil. Seega ei saa lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamise nõue olla ITVS § 6 lg 1 ja ATS § 160 lg 1 järgi aegunud. Hageja esitas hagi 19.07.2004, seega enne aegumistähtaja kulgemise algust. Kohus ei põhjendanud, kuidas pidi hageja teada saama oma õiguste rikkumisest enne vaidlusaluse palga väljamaksmist või väljamõistmist. Kohus kohaldas ise seadust ja kohaldas aegumist ITVS § 6 lg 1 alusel. Kostja palus kohaldada aegumist üksnes ATS § 160 lg 1 alusel. Kohtu selline käitumine on vastuolus TsMS §-ga 229.
25.Kohus jättis vääralt viivitusintressi välja mõistmata. Kostja väited VÕS alusel makstavate viivitusintresside kohta on põhjendamatud. Seoses viiviste nõude vähendamisega 25 012 krooni võrra kuuluvad ka viivisintressid vähendamisele. Nõutavad viivised on 47 008 krooni ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest 7815 krooni. Kostja kohustus tasuda viivisintressi tuleneb VÕS §-st 113, viivisintressi arvestatakse VÕS §-s 94 sätestatud suuruses. Kostja on kohustatud maksma hagejale viivisintressi perioodi 25.10.2004-25.10.2005 eest 8648 krooni ja sealt edasi 13,67 krooni päevas.
5(9)
26.03. jaanuaril 2006.a esitas apellant ringkonnakohtule täiendava avalduse, milles palus tühistada linnakohtu otsuse osas, milles linnakohus leidis, et töötades jäämurdjal „Tarmo“ ei täitnud hageja avaliku teenistuse ülesandeid ega olnud ametnik ning tema ja vastustaja vahelises suhtes tuli kohaldada TLS sätteid. Linnakohus ületas selle seisukohaga hagi piire. Kumbki pooltest ei ole asjas esitanud nõuet avalik-õigusliku suhte olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks. Hageja teenistussuhte aluseks oli Veeteede Ameti peadirektori käskkiri ning hageja töötas jäämurdjal „Tarmo“ ametnikuna, mida on kinnitanud ka kostja. Vastus apellatsioonkaebusele
27.Eesti Vabariik Veeteede Ameti kaudu ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
28.Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebus ei anna alust muuta linnakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt T. S. hagi Eesti Vabariigi vastu palga maksmisega viivitamise aja eest viiviste, lõpparve kinnipidamise aja eest hüvituse ja viivitusintressi väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb linnakohtu otsus osaliselt tühistada põhjenduste osas, milles linnakohus võttis seisukoha kohaldamisele kuuluvate seaduste kohta, samuti selles osas, millega linnakohus põhjendas hageja viivitusintressi nõude rahuldamata jätmist. Selles osas tuleb linnakohtu otsuse põhjendused asendada ringkonnakohtu põhjendustega. Linnakohtu otsus kuulub tühistamisele ka osas, millega mõisteti T. S.lt välja riigilõiv riigituludesse. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus linnakohtu otsuse põhjendustega. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
29.Otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 228 kohaselt pidi kohus otsuse tegemisel võtma seisukoha, missugust seadust tuleb asjas kohaldada. Linnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et pooltevahelist suhet ei reguleerinud avaliku teenistuse seadus (ATS) ning kohaldada tuli töölepingu seadust (TLS). Asja materjalidest nähtuvalt nimetati T. S. jäämurdja „Tarmo“ peamehaanikuks Veeteede Ameti peadirektori käskkirjaga ning ka vabastati teenistusest
26.jaanuari 2004.a Veeteede Ameti peadirektori käskkirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks poolte vahel olnud sõlmitud tööleping. Vastavalt ATS § 6 lõikele 1 on ametnik ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. Linnakohtul puudus alus leidmaks, et hageja ei täitnud avaliku teenistuse ülesandeid. Seega kuulus pooltevahelistes suhetes kohaldamisele avaliku teenistuse seadus ning hageja töötas jäämurdjal „Tarmo“ teenistussuhte alusel.
30.Tulenevalt ATS § 13 lõikest 1 ja PalS § 1 lõikest 3 laienevad tööseadused, sealhulgas palgaseadus, ametnikele niivõrd, kuivõrd avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seaduse reguleerib teenistujate palgaküsimusi vaid osaliselt. ATS § 37 lg 4 kohaselt toimub ka teenistujatele palga maksmine palgaseaduses sätestatud korras. Vastavalt PalS §-le 38 lahendatakse PalS kohaldamisel tööandja ja töötaja vahel tekkinud vaidlused Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses (ITVS) ettenähtud korras. PalS § 34 sätestab, et kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue ITVS-s ettenähtud korras. Kuigi ITVS § 1 kohaselt sätestab see seadus töötaja ja tööandja vahel tekkinud individuaalse töövaidluse lahendamise korra ja tingimused, kuuluvad ITVS § 6 lõigetes 1 ja 3 sätestatud tähtajad ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4, PalS § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 1 ja 3 koostoimest tulenevalt kohaldamisele ka teenistujate palganõuete ning palga maksmisega seotud kõrvalnõuete esitamisel. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks 6(9)
ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks üldjuhul neli kuud. Tavapärasest neljakuulisest tähtajast kehtestab ITVS § 6 lg 3 erandi palganõuete esitamiseks, millest tulenevalt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.
31.PalS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Ametnikule kohaldub PalS §-s 35 sätestatud viivisenõue tulenevalt ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4 ning PalS § 35 koostoimest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on asjas nr 3-2-1-48-99 asunud seisukohale, et palgaseadusega ettenähtud viivist tuleb palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja ühes sellega ka võimalik palga maksmisega viivitamine. Selline tõlgendus on kooskõlas tõsiasjaga, et palga maksmise kohustus on tööandjal üksnes töösuhte kestel ning pärast töösuhte lõppu saab esitada üksnes töösuhte kestel tekkinud kohustuste täitmise nõude ehk nõuda lõpparve väljamaksmist. ATS § 134 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud maksma ametnikule välja lõpparve (s.o kõik teenistussuhte alusel saadaolevad summad) teenistusest vabastamise päeval. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb teenistusandja vastutus ATS § 134 lg 4 alusel, mille kohaselt on ametiasutus lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Nimetatu kuulub kohaldamisele ka juhul, kui lõpparve maksti välja väiksemas suuruses, kui ametnikul oli õigus saada.
32.Vaidlust ei ole pooltel selles, et ületunnitasu koos lisatasuga perioodi mai 2002.a – detsember 2002.a eest summas 24 672.- krooni, millest on maha arvestatud tulumaks 24% (s.o 18 257.- kr), on kostja poolt hagejale täies ulatuses välja makstud 25. oktoobril 2004.a. Hageja leidis, et linnakohus jättis põhjendamatult võtmata kohtuotsuses seisukoha saamata töötasu nõude osas, kuna hageja ei ole nõudest loobunud, vaid üksnes nõuet vähendanud. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Nähtuvalt linnakohtu 11. augusti 2005.a istungi protokollist on hageja loobunud esialgsest nõudest saamata palga osas ületunnitöö eest 24 672.- krooni ja kinnitanud seda oma allkirjaga. Nimetatu ei ole käsitatav nõude vähendamisena TsMS § 73 lg 2 mõttes. Hageja esitas mitu erinevat nõuet: palganõude saamata jäänud ületunnitöö eest, viivisenõude PalS § 35 alusel, hüvitisenõude lõpparve kinnipidamise eest ning viivitusintressi nõude VÕS alusel. Kohus ei pidanud võtma otsuses seisukohta nõude kohta, millest hageja loobus. Kuna hageja loobus palganõudest seoses selle täitmisega kostja poolt, tuli kohtul lahendada üksnes kõrvalnõuded.
33.Makstes hagejale ületunnitöötasu koos lisatasuga välja tunnustas kostja hageja nõuet ning seega puudub vaidlus selles, et kostjal oli kohustus hagejale ületunnitöö hüvitada. Hageja leidis, et kostja pidanuks arvestama talle hüvitamata ületunnitöö eest viivist PalS § 35 alusel alates ületundide tegemisest perioodil mai 2002.a – detsember 2002.a.
34.Tulenevalt ITVS § 6 lõikest 1 on PalS §-s 35 sätestatud viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud, kuna viivise nõue ei ole käsitatav palga nõudena. PalS § 2 lg 1 kohaselt koosneb palk põhipalgast ning seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest, mille hulka ei kuulu viivis palga väljamaksmisega viivitamise eest. Seega ei saa palganõude esitamise tähtaega laiendada viivisenõudele (samale seisukohale asus Riigikohus oma otsustes nr 3-2-1-112-04 ja 3-2-1-122-02). Seega on õige kostja seisukoht, mille kohaselt algavad palga- ja viivisenõude aegumistähtajad üheaegselt, kuid nende nõuete aegumistähtajad on erineva pikkusega.
35.Vastavalt ITVS § 8 lõikele 2 (linnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) võis kohus töövaidlusorganina kohaldada aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis pidi olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kostja on hageja nõuete (viivisenõue ja hüvitisnõue lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest) aegumisele tuginenud juba oma esimeses vastuses
7(9)
hagiavaldusele (26.08.2004.a, t lk 17-18). Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et kostja viitas aegumise alusena ATS § 160 lõikele 1, kuid tegelikult tuli nõue lugeda aegunuks ITVS § 6 lõike 1 alusel. Otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõtte kohaselt ei olnud kohus seotud poolte poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid pidi poolte esitatud asjaolude põhjal ise otsustama, missugune seadus kuulub asjas kohaldamisele. Sellest põhimõttest tuleb kolleegiumi arvates lähtuda ka juhul, kui kostja on tuginenud nõuete aegumisele, kuid viidanud ebaõigele aegumist sätestavale õigusnormile. Sellisel juhul lasub kohtul kohustus kontrollida, kas nõue on aegunud vaidlusalust õigussuhet tegelikult reguleerivate sätete kohaselt.
36.Õigus nõuda viivist tekib võlausaldajal alates hetkest, mil kohustatud isik satub rahalise kohustuse täitmisega viivitusse. Seega ka PalS § 35 sätestatud viivise maksmise kohustus tekib tööandjal alates päevast, mil ta sattus töötajale palga maksmisega viivitusse. Õige ei ole hageja (apellandi) seisukoht, mille kohaselt viivisenõue tekib töötajal alles alates töötasunõude tunnustamisest tööandja poolt. PalS § 31 lg 5 kohaselt tuleb palka arvestada kogu palgaarvestusaja kestel tehtud ja tööandja poolt vastuvõetud töö eest. Seega tuleb ületunnitöö eest maksta töötajale palka ehk töötasu ulatuses, mis ületab tööajanormi ning lisaks palgale kuulub ületunnitöö vastavalt PalS §-le 14 hüvitamisele kas lisatasu maksmisega või vaba aja andmisega. Kolleegiumi arvates tuleb töötasu nõue ületundide eest lugeda sissenõutavaks alates selle arvestusperioodi lõppemisest, mille vältel töötaja ületunnid tegi. Töötasu nõudega ei ole samastatav PalS §-st 14 tulenev ületunnitöö lisatasu nõue. Kuna seadus näeb ületunnitöö hüvitamiseks ette mitu võimalust ning ei ole välistatud ühe hüvitamisviisi hilisem asendamine teisega, ei pidanud lisatasu nõue muutuma sissenõutavaks koheselt koos ületundide eest saada oleva töötasu nõudega. Käesoleva vaidluse asjaolude alusel peab kolleegium põhjendatuks lugeda, et ületunnitöö lisatasu nõue muutus sissenõutavaks teenistussuhte lõpetamisel, mil muutus võimatuks ületunnitöö hüvitamine vabade päevade andmisega. Pärast teenistussuhte lõppemist 26. jaanuaril 2004.a ei saanud tekkida täiendavaid nõudeid PalS § 35 alusel ja sealtpeale oli võimalik nõuda üksnes ATS § 134 lg 4 sätestatud hüvitist lõpparve kinnipidamise eest kuni ühe kuu ametipalga ulatuses.
37.Lõpparve väljamaksmisega viivitatud aja eest ametipalga nõude (ATS § 134 lg 4) esitamisel tuleb kolleegiumi arvates tulenevalt ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4 § 134 lg 4 koostoimest samuti lähtuda ITVS § 6 lõikes 1 sätestatud neljakuulisest tähtajast.
38.Vastavalt ITVS § 7 lõikele 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Hageja õiguste rikkumisena on vaadeldav ületunnitasu maksmisega viivitamine ning lõpparve kinnipidamine, samuti PalS § 35 sätestatud viivise mittemaksmine alates ületunnitasu nõude sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja õiguste rikkumisest teadasaamise päevaks tuleb lugeda teenistussuhte lõpetamise päev. Asja materjalidest nähtuvalt pöördus apellant vastustaja poole juba järgmisel päeval pärast teenistussuhte lõpetamist kirjaga (t lk 33 – 35), milles muu hulgas korduvalt viitas hüvitamata jäänud ületundidele. Seega oli apellant juba teenistussuhte lõpetamisel seisukohal, et tal oli õigus saada ületundide eest tasu ning hüvitist. Kuna ATS § 134 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud maksma ametnikule lõpparve välja teenistusest vabastamise päeval, teenistussuhte lõpetamisel aga ületunnitöö eest hüvitist välja ei makstud, nagu nähtus ka teenistusest vabastamise käskkirjast (t lk 36), oli apellant juba 26. jaanuaril 2004.a teadlik oma õiguste rikkumisest. Õiguste rikkumise tuvastamine ei saa sõltuda sellest, kas nõude adressaat reageerib nõude esitamisele või kas adressaat tunnistab nõude (õiguse) olemasolu. Õiguste rikkumisest teadasaamiseks ei saa lugeda seda, et hageja jõudis juristidega konsulteerides hiljem veendumusele, et tema nõuded olid siiski põhjendatud. Asjakohane ei ole ka hageja väide, et ta sai oma õiguste rikkumisest (saada ületunnitasu väljamaksmisega viivitamise aja eest viiviseid ja
8(9)
hüvitist) teada alles 13.12.2004.a linnakohtu eelistungil, saades kätte käskkirja ületunnitasu väljamaksmise kohta, kuivõrd hageja ise oli selleks ajaks juba nimetatud õiguste kaitseks kohtusse pöördunud.
39.Hageja pöördus oma nõuetega kohtu poole 20. juulil 2004.a, s.o enam kui 4 kuud pärast teenistussuhte lõppu (26.01.2004.a). Kuna kostja on taotlenud aegumise kohaldamist, jättis linnakohus hagi PalS §-s 35 ning ATS § 134 lõikes 4 sätestatud viiviste ja hüvitise nõudes õigesti rahuldamata aegumise tõttu.
40.Linnakohus jättis rahuldamata hageja nõude VÕS § 94 ja § 113 alusel viivitusintressi saamiseks põhjendusel, et hagi jäi rahuldamata aegumise tõttu. Kolleegium märgib, et PalS §-st 35 tuleneva viivisenõude ning ATS § 134 lõikes 4 sätestatud hüvitisnõude suhtes ei ole võimalik kohaldada VÕS § 113 olenemata viivise- või hüvitisnõuete aegumisest. PalS § 35 ning ATS § 134 lg 4 on VÕS § 113 suhtes erisätted, mis reguleerivad eraldi töö- või teenistusandja vastutust palga või lõpparve väljamaksmisega viivitamise korral ning nende eesmärk on sama, mis VÕS § 113 sätestatud viivisenõudel (hüvitada õigeaegselt saamata jäänud raha kasutamise võimalus isikule, kellele raha maksmise kohustust rikuti). Kolleegiumi arvates puudub mõistlik põhjendus kohaldada hageja kasuks mitut samasisulist õiguskaitsevahendit. Täiendava viivisenõude esitamise intressi tasumisega viivitamise korral välistab ka VÕS § 113 lg 6.
41.Kolleegium leiab, et linnakohus mõistis hagejalt ebaõigesti välja riigilõivu summas 5500.krooni riigituludesse. Riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest muuhulgas palga nõudmise hagi esitamisel. Kolleegiumi arvates laieneb see vabastus ka palga nõudega seotud kõrvalnõuetele nagu viivise nõue, lõpparve kinnipidamise eest hüvituse nõue ja viivitusintresside nõue, kuna need nõuded on suunatud sama õigushüve kaitsele nagu ka põhinõue ehk palga nõue – nendega on tagatud töötaja õigus saada oma töö eest õigeaegselt ja õiges suuruses töötasu.
Kohtunikud:
R. Allikvere
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.