lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-04-973/3

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 03.02.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-04-973/3
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
03.02.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1919
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
ES § 32 lg 2Üürniku eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseksTsMS § 91Kindlustuslepingust tuleneva hagi kohtualluvusVÕS § 393 lg 3TagastamiskohustusES § 28 lg 3ES § 67TsMS § 228NõustajaTsMS § 651Apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatusTsMS § 654 lg 6Ringkonnakohtu otsuse sisuTsMS § 657 lg 1

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-04-973

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

03. veebruar 2006.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-04-973

Tsiviilasi

J. A. hagi V. A. vastu üürilepingu sõlmimiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 20. septembri 2005.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. A. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant V. A., esindaja vandeadvokaat P. T. Vastustaja J. A.

RESOLUTSIOON

1.Jätta Pärnu Maakohtu 20. septembri 2005.a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtukulude jaotus

Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel
VÕS § 391 lg 1Eseme säilitamise kulud
VÕSRakS § 12

Hageja nõue ja põhjendused

1.Poolte abielu lahutati 10.07.1991. Kostja elab käesoleva ajani hagejale 1/2 mõttelises osas kuuluval kinnistul asuvas majas aadressil XXX Pärnus, mille hageja omandas enne abielu sõlmimist ja mis ei kuulu ühisvara hulka. Kostja kasutab majas ühte tuba pinnaga 18,1

m2 ja osa üldkasutatavatest ruumidest. Tegemist on üürisuhtega. Kostja tarbib vett, elektrit kanalisatsiooniteenust ja prügiveoteenust. Kostja ei ole hagejale üüri ega kommunaalteenuste eest maksnud ega ole osalenud elamu säilitamiseks vajalike remonditööde finantseerimises. Ruumide tasuta kasutamise kokkulepet sõlmitud ei ole. Hageja palus kohustada kostjat sõlmima üürilepingut järgmistel tingimustel: V. A. kasutab Pärnus XXX elamus asuvat elutuba üldpinnaga 18,1 m2, samuti üldkasutatavaid ruume – 1/3 osas esik-halli, WC-d, duširuumi, 1/3 osa keldrist ja kuurist-saunast; V. A.l on õigus kasutada nimetatud ruume kuni 30.06.2007; V. A. tasub eelpool nimetatud ruumide kasutamise eest J. A.le 1600 krooni kuus; V. A. tasub eelpool nimetatud ruumide kasutamisel tekkinud kõrvalkulud (elekter, vesi, kanalisatsioon, prügivedu) proportsionaalselt tema kasutuses olevate ruumide suurusele: 18,1 m2 (tuba)+ 3,4 m2 (1/3 osa esik-hallist)+ 1 m2 (duširuum) + 1 m2 (WC), kokku 23,5 m2 ehk 20% elamu üldpinnast. Eelnimetatud üürisummast 300 krooni moodustab tasu kommunaalteenuste eest. Üürisumma aluseks on üüri keskmine turuhind antud piirkonnas. Kostja väidetavalt tasutav 100 krooni kuus ei ole piisav üüri ja kommunaalkulude katteks.

Kostja vastuväited

2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kostjal üüri tasumise kohustuse olemasolu. Kostja tasub samas majas elava tütre kätte kommunaalkulude katteks kokkulepitud summa 100 krooni kuus. Kostja kasutab eluruumi ja üldkasutatavaid ruume õiguslikul alusel. Vastavalt abielulahutuse ajal kehtinud elamukoodeksi § 122 lg-le 2 on elamuomaniku perekonnaliikmetel, keda ta on majutanud temale kuuluvasse elamusse, õigus kasutada elamu ruume võrdselt omanikuga, kui nende majutamisel ei olnud kokku lepitud teisiti. Neil isikutel säilib eluruumi kasutamise õigus ka pärast perekonnasuhete lõppemist elamuomanikuga. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt lahendatakse elamuomaniku ja tema endiste perekonnaliikmete vaidlusi kohtu korras. Kuna hageja ei ole varem kohtusse pöördunud, ei ole vaidlusi olnud ning kostja jätkas pärast lahutust tema valduses ja kasutuses olevate ruumide tasuta kasutamist kokkuleppel hagejaga. 01.07.1992.a jõustus elamuseadus, mille § 11 lg 1 kohaselt on eluruumi omaniku endistel perekonnaliikmetel vastavalt omanikuga sõlmitud kokkuleppele õigus kasutada eluruumi üürilepingu alusel või tasuta kasutamise lepingu alusel või allüürniku õigustes või isikliku kasutusõiguse seadmise teel. Kuna hageja kostjale mingeid täiendavaid ettepanekuid ei teinud ja nõudmisi ei esitanud, jätkas kostja eluruumi kasutamist varasema kokkuleppe alusel tasuta, st sisuliselt tasuta kasutamise lepingu alusel. ES § 28 lg 3 kohaselt kohaldatakse tasuta kasutamise lepingule üürilepingu sätteid, ES § 67 alusel loeti tähtajatult sõlmitud eluruumi üürilepingud sõlmituks viieks aastaks alates 01.07.1992.a. Kuna pooltevahelise kokkuleppe puhul ei olnud tähtaega määratud, kuulus lepingule kohaldamisele 5 aastane tähtaeg, so lepingu tähtajaks oli 30.06.1997. Kuivõrd enne selle tähtaja saabumist kumbki pool ei taotlenud lepingu lõpetamist, siis vastavalt ES § 32 lg 2 pikenes eluruumi tasuta kasutamise leping veel viieks aastaks, so kuni 30.06.2002.a ja selle tähtaja saabumisel veel viieks aastaks, so kuni 30.06.2007. Alates aastast 2000 nõudis hageja kostjalt eluruumide kasutamise ja kommunaalteenuste eest 100 krooni kuus. Kostja on nimetatud summa tasunud. Alates aastast 2000 on tegemist sisuliselt üürilepinguga. Hageja ei ole toonud ühtki õiguslikku alust, millel põhineb tema nõue üürilepingu sõlmimiseks kohustamiseks. Kuna hageja nõustus, et poolte vahel on seadusest tulenev tähtajaline üürileping, ei ole kohtul võimalik kohustada kostjat sõlmima üürilepingut. Üürilepingu tingimused määratakse poolte kokkuleppel, tingimuste muutmine toimub poolte kokkuleppel või seaduses ettenähtud korras. Hageja ei

2(5)

ole esitanud õiguslikku alust ega asjaolusid, mis võimaldaks kohtuotsusega üürilepingu tingimusi kehtestada või muuta. Põhjendatud ei ole üüri suurus 1600 krooni. Kostja ei kasuta kööki ega duširuumi.

Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

3.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata. Pooled jõudsid menetluse käigus seisukohale, et nende vahel eksisteerib üürisuhe, mis sai alguse kostja kui hageja endise abikaasa eluruumi kasutamise õigusest 1991. aastal kehtinud elamukoodeksi § 122 lg 2 järgi ning millele hageja poolt kulutuste kandmisest osavõtu mittenõudmise tõttu ja muude kokkulepete puudumisel tuli alates 01.07.1992.a kohaldada üürilepingu sätteid tulenevalt elamuseaduse (ES) § 11 lg-st 1 ja § 28 lg-st 3. Tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga, millele kohaldati kehtinud seaduse alusel üürilepingu sätteid. Hageja ei tõendanud, et ta enne 2004. aastat nõudis kostjalt uue elamispinna ostmist või majast lahkumist. Kuna sellise eluruumi kasutamise korra juures puudus kokkulepe tähtaja osas, oli tegemist tähtajatu ja seega ES § 67-st tulenevalt 5-aastase lepingu tähtajaga 30.06.1997.a. Kuna enne nimetatud tähtaja saabumist ei taotlenud kumbki pool lepingu lõpetamist, pikenes leping ES § 32 lg 2 alusel veel viieks aastaks, so kuni 30.06.2002.a. Alates 01.07.2002.a kaotas ES § 28 lg 3, mis lubas üürilepingu sätteid kohaldada tasuta kasutamise lepingutele, kehtivuse seoses võlaõigusseaduse kehtima hakkamisega. Alates VÕS-i jõustumisest ei saa tasuta kasutamisele enam kohaldada üürilepingu sätteid, sest sellekohane norm VÕS-is puudub. Tasuta kasutamine on VÕS-is reguleeritud 21. peatükis. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et tulenevalt poolte poolt lepingu lõpetamise soovist mitteteatamisest pikeneb pooltevaheline leping veelkordselt viieks aastaks ehk 30.06.2007.a. Antud õigussuhe ei ole üürisuhe – millegagi ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale kogu elamuosa kasutamise aja jooksul üüri tasunud ja hageja ei ole üüri saamist tunnistanud. Alates poolte abielu lahutamisest on olnud tegemist tasuta kasutamise õigussuhtega, millele kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni tuli kohaldada üürilepingutele sätestatut ja sealt edasi tuleb kohaldada VÕS 21. peatükis toodut. Ka käesoleval hetkel on tegemist tasuta kasutamise õigussuhtega, mille puhul peab kasutaja kandma vaid eseme säilitamiseks vajalikud kulud, samas saab ka hageja rakendada kasutustähtaja määratlematuse tõttu VÕS § 393 lg-s 3 nimetatud õiguskaitsevahendit (lepingut üles öelda). Hageja ei ole põhjendanud, et tema nõutav üür, mis väidetavalt sisaldab 20% hageja kasutuses oleva elamu kõrvalkuludest, oleks eseme säilitamiseks vajalik kulu VÕS § 391 lg 1 mõttes, varalist nõuet hageja kostja vastu esitanud ei ole. Tasuta kasutamise õigussuhtest tulenevalt saab hageja kohtus nõuda vaid eseme säilitamise kulusid VÕS § 391 lg 1 mõttes või asja tagastamist VÕS § 393 kohaselt seoses kasutustähtaja lõppemisega. Selliseid nõudeid hageja esitanud ei ole. Kohtu pakutud võimalused lahendada asi kokkuleppega ning määrata eluruumide kasutamise tingimused ja kulude tasumise kord kokkuleppel ei andnud tulemust. Kohus selgitas, et üürilepingu tingimuste kehtestamine ei saa olla kohtu pädevuses.

Apellatsioonkaebuse põhjendused

4.V. A. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsust muuta selliselt, et jätta otsuse põhjendavast osast välja kohtu järeldus poolte vahel eksisteerivast tasuta kasutamise õigussuhtest, sellega seonduvad põhjendused ja õiguslikud alused ning selgitused. Kohus tegi

3(5)

tuvastatud asjaoludest osaliselt ebaõiged järeldused ning andis pooltevahelisele õigussuhtele ebaõige õigusliku hinnangu ja kohaldas ebaõigesti seadust.

5.Õige on kohtu seisukoht, et pooled jõudsid ühisele seisukohale, et poolte vahel eksisteerib üürisuhe. Kohus muutis omal algatusel ja formaalselt seadust kohaldades pooltevahelist õigussuhet üürisuhtest tasuta kasutamise õigussuhteks. Kohtul puudus selleks nii sisuline kui ka õiguslik alus. Asjaolu, et kohtu järelduse kohaselt ei ole tõendamist leidnud kostja poolt hagejale üüri maksmine, ei oma tähtsust, kuivõrd üüri nõuet hageja esitanud ei ole. Kummutatud ei ole kostja väide, et ta tasus üüri- ja kommunaalkuludena 100 krooni kuus, mida hageja temalt nõudis. Ebaõige on kohtu seisukoht, et pooltevaheline üürisuhe, mis ES § 32 lg 2 alusel pikenes kuni 30.06.2002.a, edasi enam ei pikenenud. ES § 32 lg 2 kehtib ka pärast VÕS-i jõustumist samas redaktsioonis. Vastavalt VÕSRakS § 12 lgle 2 sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a. Kestvuslepingutega seotud asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002.a, kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega on pooltevaheline üürisuhe seaduse alusel pikenenud kuni 30.06.2007.a ning ei ole muutunud tasuta kasutamise õigussuhteks.

Vastus apellatsioonkaebusele

6.J. A. ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

7.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks põhjenduste osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
8.Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus leidis, et pooltevaheline suhe kujutas endast tasuta kasutamise lepingut.
9.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu puudunuks kohtul alus kvalifitseerida pooltevahelist suhet tasuta kasutamise lepinguna, kuivõrd pooled ise olid menetluse käigus jõudnud ühisele seisukohale, et nende vahel eksisteerib üürisuhe. Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et kohus ei ole õigussuhte kvalifitseerimisel seotud poolte õiguslike seisukohtadega ja kohaldab TsMS § 228 kohaselt seadust ise, olles tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega pidi maakohus hindama, kas pooltevaheline suhe vastab üürilepingu tunnustele, kuid ei olnud seotud sellega, kas pooled ise omavahelist õigussuhet üürilepinguks pidasid.
10.Asjakohane ei ole apellandi väide, nagu oleks maakohus käsitanud pooltevahelist õigussuhet esmalt üürisuhtena, seejärel aga asunud seisukohale, et alates VÕS-i jõustumisest tuleb sellele kohaldada tasuta kasutamise lepingu sätteid, muutes sellega pooltevahelise õigussuhte sisu. Maakohus rõhutas oma otsuses, et pooltevahelist suhet tuli alates

4(5)

elamuseaduse jõustumisest käsitada tasuta kasutamise lepinguna, millele kehtinud seaduse alusel (ES § 28 lg 3) kohaldati üürilepingu sätteid. Üürilepingu sätete kohaldamine ei muutnud aga pooltevahelist tasuta kasutamise suhet üürilepinguks. Isikute vahelise õigussuhte iseloomu tuleb hinnata lähtudes selle olemuslikest tunnustest. Seega saab üürilepinguna käsitada üksnes niisugust õigussuhet, millel on olemas üürisuhtele omased olemuslikud tunnused. Üürisuhte peamiseks tunnuseks üürniku kohustuste osas on üüri maksmine, mille all omakorda tuleb mõista makseid kas rahas või natuuras, mis annavad üürileandjale teatavat majanduslikku tulu ega oma pelgalt sümboolset tähendust. Seega on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel olulise tähendusega küsimus, kas kostja on hagejale maksnud üüri või mitte.

11.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et üüri maksmine ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Kostja (apellant) ei ole tõendanud oma väiteid üüri maksmise kohta, ka ei ole vastustaja üüri saamist tunnistanud. Muid tõendeid peale kostja enda seletuse asjas esitatud ei ole, kuid kohtul puudub alus omistada kostja väidetele suuremat kaalu võrreldes hageja väidetega. Vastavalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 91 lõikele 1 pidi kostja tõendama oma väiteid, mitte hageja ei pidanud tema väiteid kummutama. Seega asub kolleegium maakohtuga samale seisukohale, et pooltevahelisel suhtel puuduvad üürilepingu tunnused.
12.Apellant ei nõustunud ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt pooltevaheline lepingusuhe, mis ES § 32 lg 2 alusel oli pikenenud kuni 30. juunini 2002.a, edasi enam ei pikenenud. Kolleegium leiab, et maakohtu nimetatud seisukoht on kooskõlas kohtu poolt tuvastatuga ning sellest tulenevalt õige. Nimelt kohaldub ES § 32 üksnes üürisuhetele. Maakohus aga tuvastas, et poolte vahel puudub üürileping ning tegemist on tasuta kasutamise lepinguga. Maakohus on ka õigesti märkinud, et alates 01.07.2002.a kaotas kehtivuse ES § 28 lg 3, mille alusel kohaldati tasuta kasutamise lepingutele üürilepingu sätteid, VÕS-is aga sellelaadne viitenorm puudub. Seega ei kohaldunud pooltevahelisele suhtele peale 30. juunit 2002.a ES § 32 ning pooltevaheline tasuta kasutamise leping ei ole peale seda tähtpäeva seadusest tulenevalt pikenenud. Asjakohased ei ole ka apellandi viited VÕSRakS § 12 lõikele 2, kuna asja materjalidest ei nähtu, nagu oleks enne 1. juulit 2002.a tekkinud asjaolusid või tehtud toiminguid, mis toonuksid kaasa pooltevahelise lepingusuhte edasikestmise ka pärast
1.juulit 2002.a.

Kohtunikud:

Margo Klaar

Ülle Jänes

Kai Kullerkupp

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.