Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar, Ülle Jänes
Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
03. veebruar 2006.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-03-692
Tsiviilasi
K. L. hagi M. T. ja A. T. vastu laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks ja 500 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Saare Maakohtu 23. detsembri 2004.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. L. apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (I astme kohtu menetluses hageja) K. L., esindaja vandeadvokaat A. J. Vastustaja (I astme kohtu menetluses kostja) M. T., esindaja vandeadvokaat A. T. Vastustaja (I astme kohtu menetluses kostja) A. T., esindaja vandeadvokaat K. P. Kolmas isik hageja poolel pankrotihaldur T. M.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Saare Maakohtu 23. detsembri 2004.a otsus osas, millega kohus vaatas läbi K. L. hagi M. T. vastu, ja lõpetada selles osas asja menetlus.
2.Jätta muutmata Saare Maakohtu 23. detsembri 2004.a otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata K. L. hagi A. T. vastu. Tühistada Saare Maakohtu 23. detsembri 2004.a otsus hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas ning teha tühistatud osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulude jaotus
Mõista K. L.lt välja M. T. kasuks kohtukulu summas 3540.- (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hageja nõue ja põhjendused
1.11.12.1992 laenas K. L. M. T.le 400 000 krooni, mille kohta vormistati kirjalik võlakohustus. Kostja M. T. ei ole laenu tagastanud ja tema võlg hagejale koos viivistega on 659 871 krooni. Kostja M. T. võttis laenu kui eraisik, sest AS S. raamatupidamise dokumentides laenuleping ei kajastu ja AS-i S. pankrotimenetluses laenu tagastamiseks nõuet ei esitatud. Laenu kasutas M. T. pere tarbeks ja vastavalt perekonnaseaduse § 20 lg-le 2 vastutavad abikaasad ühe abikaasa perekonna huvides sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste osas solidaarselt oma lahusvaraga. TsK § 174, 222, 231 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1, 113 lg 1 alusel palus hageja lugeda tuvastatuks, et 11.12.1992 on sõlmitud laenuleping K. L. ja M. T. vahel ning et AS-i S. poolt ei ole 11.12.1992 sõlmitud laenulepingut K. L.ga. Hageja palus kostjatelt välja mõista 500 000 krooni, põhivõlale summas 391 513,70 krooni lisandub viivis summas 119 357,30 krooni ja kohtukulud. Kostjate vastuväited
2.Kostja M. T. hagi ei tunnistanud. Samade poolte vahelises vaidluses sama hagieseme üle on olemas jõustunud kohtuotsus. Saare Maakohtu 14.04.1999 otsusega tuvastati, et 11.12.1992 sõlmiti laenuleping AS-i S. ja K. L. vahel, M. T. ja K. L. vahel laenukohustuse olemasolu kohus ei tuvastanud. Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 vaatas kohus läbi samade poolte vahel sama hagieseme suhtes toimuva vaidluse. Asjaolu, et K. L. mingiks ajaks oma nõude loovutas, ei muuda asja olemust. 18.07.1997 esitas K. L. M. T. vastu hagi 11.12.1992 võlakirja alusel võla 339 760 krooni nõudes, millele 13.01.1998 esitatud hagiavalduse täiendusega lisandus viivis 51 753 krooni. 13.02.1998 nõude loovutamise lepinguga loovutas K. L. kogu nõude J. E.ile, mistõttu 14.02.1998 taotluse alusel asendati hageja uue hagejaga. Tegemist on samade pooltega ja seetõttu ei ole 11.12.1992 laenukohustust K. L. ja AS-i S. vahel enam võimalik vaidlustada. Laen on hagejale tagastatud. 11.12.1992 võlakohustusest nähtub, et M. T. laenas AS-i S. peadirektorina K. L.lt 400 000 krooni, laenu tagatiseks on kõik AS-i S. aktivad. Samal päeval andis M. T. isikliku garantii nimetatud raha tagastamiseks tähtaegselt, so 10.04.1993.
3.Kostja A. T. hagi ei tunnistanud. Nõue tema vastu on aegunud. Hageja esitas taotluse A. T. kaasamiseks protsessi kostjana 21.09.2004 ja kinnitas, et ei ole varem A. T. vastu hagi esitanud. Laenu muutus sissenõutavaks 11.04.1993. TsK § 86, 81, 01.09.1994 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 178 lg 2, § 113 lg 1 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosaseaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 3 kohaselt oli hagi aegumistähtaeg 10.04.2003. Hageja on kostja vastu esitanud teadvalt ebaõige hagi, põhjustades talle tarbetut kohtuskäimist.
4.Jõustunud Saare Maakohtu 14.04.1999 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-259/97 tuvastati, et 11.12.1992 kuupäeva kandva võlakohustusega tekkis võlasuhe K. L. ja AS-i S. vahel. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Raha kasutati AS-i S. kohustuste täitmiseks ja kostjad seda oma perekonna tarbeks ei kasutanud. Hageja ei ole esitanud A. T. vastu nõuet, mis oleks faktiliselt ja
2(8)
õiguslikult põhjendatud, mistõttu sisuliste vastuväidete esitamiseks puudus võimalus. Laen on hagejale tagastatud. Kolmanda isiku seisukoht
5.Kolmas isik hageja poolel AS-i S. pankrotihaldur T. M. on seisukohal, et leping sõlmiti M. T.ga ja mitte AS-iga S.. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
6.Saare Maakohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis K. L.lt M. T. kasuks välja õigusabikulu 5900 krooni ning A. T. kasuks õigusabikulu 5900 krooni.
7.Hageja esitas kohtule 11.12.1992 võlakohustuse, mille kohaselt kostja M. T. AS S. peadirektorina kinnitab, et on laenanud hagejalt 400 000 krooni, mille kohustub tagastama hiljemalt 10.04.1993. Laenu tagatiseks pidid olema AS-i S. kõik aktivad.
8.Kohus võttis kostja taotlusel asja materjalide juurde Saare Maakohtu toimiku tsiviilasjas nr 2-259/1997. Nimetatud tsiviilasjas esitas K. L. hagejana Saare Maakohtule hagi M. T. vastu 339 760 krooni ja TsK § 231 alusel viiviste summas 51 753,70 krooni väljamõistmiseks kostjalt. Hageja esitas kohtule 11.12.1992 võlakirja, mille ta esitas ka käesoleva nõude alusena. Asja kohtuliku arutamise käigus loovutas K. L. nõude J. E.ile, taotledes hageja asendamist J. E.i kui protsessiõigusjärglasega. Nimetatud tsiviilasjas on tegemist vaidlusega samade poolte vahel, sama hagi eseme üle. Seetõttu võttis kohus arvesse eelnimetatud asjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatut. Põhjendatud ei ole hageja väiteid, et tsiviilasja nr 2-259/97 poolteks on teised isikud ja vaidlusaluseks teine õigussuhe. Nõude loovutamine ei muuda vaidluse sisu. Käesolevaks ajaks on J. E. nõude loovutanud tagasi K. L.le (t lk 144), mis pigem tõendab kui lükkab ümber asjaolu, et tegemist on sama vaidlusega. Saare Maakohtu 14.04.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2-259/97 tuvastati et 11.12.1992 võlakohustusega võttis M. T. K. L.lt laenu AS-i S. peadirektorina. Nimetatud võlakohustusega ei tekkinud laenukohustust K. L. ja M. T. vahel, vaid AS-i S. ja K. L. vahel. Kohtuotsus on jõus.
9.Hageja ei esitanud kohtule tõendeid, mis annaks aluse pooltevahelise õigussuhte ümberhindamiseks. AS-i S. pankrotitoimikus (ts asi nr 2-928/95) olev võlgniku vanne ja varade ja võlgade nimekiri ei tõenda 11.12.1992 võlakohustusest tuleneva laenukohustuse puudumist AS-il S.. Pankrotimenetluses kohtule esitatud varade ja võlgade nimekiri kajastab ettevõtte vara ja võlgade seisu pankrotimenetluse algatamisel. Varasemad võlad selles ei kajastu. Kuna pankrotimenetlus ei tugine K. L. avaldusel, ei olnud kohtul alust nimetatud laenusuhtega põhjalikumaks tegelemiseks. Samuti ei saa viimatinimetatud asjas tehtud otsust käesolevas asjas võtta arvesse TsMS § 242 lg 2 alusel, kuna tegemist ei ole samade protsessiosalistega. Põhjendatud ei ole K. L. väide, et kõnesolevast võlasuhtest tulenevat nõuet ei ole pankrotimenetluses esitatud, kuna nõude pankrotimenetluses pidi esitama hageja võlausaldajana. Eeltoodust tulenevalt on K. L. hagi M. T. vastu põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Kuna kohus leidis, et poolte vahel ei tekkinud 11.12.1992 võlakohustusest tulenevalt laenukohustust, siis ei saa seda väita kostjana kaasatud A. T. suhtes. Hageja ei tõendanud, et M. T. võttis laenu enda tarbeks ja kasutas seda pere vajadusteks. Hagi A. T. vastu on aegunud, kuna väidetava võlgnevuse sissenõutavaks muutumise hetkel 11.04.1993 kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldiseks tähtajaks kolm aastat. 01.09.1994 jõustunud tsiviilseadustiku üldosaseaduse § 178 lg-st 2 tulenevalt pikenes see tähtaeg 10 aastani, arvates päevast, mil isik teada sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seega võlakohustusest tulenev nõue A. T. vastu aegus 10.04.2003. Selleks ajaks hageja A. T. vastu hagi esitanud ei
3(8)
olnud. Ka käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kohtule põhjendatud hagiavaldust A. T. vastu. A. T. kinnitas vande all antud selgituses, et laenu ei võetud pere tarbeks, vaid AS-i S. kohustuse täitmiseks ja tema teada on laen tasutud. Kuigi hageja vihjas abikaasade kui AS-i S. omanike ühisotsusele, ei ole see tõendatud. A. T. töötas tema enda sõnul küll AS-is S., kuid ei olnud aktsionär. Apellatsioonkaebuse põhjendused
11.K. L. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega lugeda tuvastatuks, et 11.12.1992 sõlmiti laenuleping hageja ja kostja M. T. vahel ning et AS-i S. poolt ei ole 11.12.1992 hagejaga laenulepingut sõlmitud, mõista kostjatelt välja hageja kasuks 400 000 krooni ning kohtukulud.
12.Kohtu järeldus, et antud vaidluses on samad protsessiosalised kui Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997, on väär. Tsiviilasi nr 2-259/97 on J. E.i hagi M. T. vastu 339 760 krooni saamiseks, samuti on erinev esitatud nõue. Kohus rikkus TsMS § 95, pidades jõustunud kohtuotsust eelistatumaks tõendiks. Asja juurde võetud tsiviilasja nr 2-928/95 (AS-i S. pankrotimenetlus) materjalidest tegi kohus valed järeldused. Arusaamatu on kohtu järeldus, et pankrotimenetluses kohtule esitatud varade ja võlgade nimekiri kajastab ettevõtte vara ja võlgade seisu pankrotimenetluse algatamisel, kuid varasemad võlad selles ei kajastu. Kohtu formuleeringust järeldub, et kõik kohustused ei peagi bilansis peegelduma. M. T. füüsilise isikuna maksis hagejale tagasi 5000 USD. Kohus seda ei hinnanud. Kui M. T. tasus võla osaliselt kui AS-i S. võla, siis on arusaamatu, miks ei peegeldunud ülejäänud võlaosa ega tagasimakse pankrotimenetluses. AS-i S. pankrotimenetluse materjale ei ole tsiviilasja nr 2-259/1997 menetlemisel ja otsuse tegemisel uuritud.
13.Kohtuistungil kinnitas A. T. M. T. ja hageja poolt 11.12.1992 vormistatud võlakohustuse olemasolu. A. T. kinnitas, et võla tagasimaksmiseks kasutati isikliku vara müügist saadud vahendeid. Asjaolu, et AS S. raha ei saanud, on tõendatud AS-i S. pankrotimenetluses ja selle kohta jõustunud kohtulahendiga. A. T. kinnitas, et laenu tagasimaksmiseks oli tema nõusolek teha seda ühisvara arvelt. Seega aktsepteeris ta M. T. poolt laenu võtmist. On selgusetu, miks pidi A. T. loobuma oma varast kolmanda isiku AS-i S. huvides, kui tegemist ei olnud tema võlaga. Kuna A. T. kasutas võla kustutamiseks oma isiklikku vara, on ta kinnitanud endal vastutuse olemasolu M. T. ja hageja vahel 11.12.1992 laenusuhtest tuleneva kohustuse täitmisel. Seega vastutab võetud kohustuse eest ka A. T. kui M. T. abikaasa. A. T. väited laenu võtmise kohta AS-i S. poolt ei ole asjas kogutud tõenditega kinnitust leidnud.
14.Lepingut sõlmides oli hageja ja M. T. tahe suunatud kohustuse võtmisele füüsiliste isikutena. Seda kinnitab asjaolu, et AS S. ega M. T. AS-i S. nimel ei ole kunagi asunud lepingut täitma, sh M. T. ei ole täitnud kohustust teavitada võlausaldajat AS-i S. varalise seisundi muutumise osas. M. T. asus füüsilise isikuna lepingut täitma, milleks kasutas abikaasade ühisvara. Kuna juriidiline isik ei ole võlga tunnistanud ega näidanud seda oma bilansis, ei saa ka väita, et M. T. tegutses volituseta AS-i S. huvides, tasudes kolmanda isikuna võõra võla TsK § 175 lg 2 mõttes. Kolmas isik T. Mitt AS-i S. pankrotihaldurina esitas tsiviilasja nr 2-259/1997 arutamisel dokumentaalse tõendi selle kohta, et AS-i S. bilansis M. T. poolt K. L.lt väidetavalt AS-i S. nimel saadud võlg ei kajastunud.
15.Kostja A. T. osas hagi aegumist ei tõusetu. A. T. vastu ei esitatud uut hagi. A. T. on kaasatud M. T. abikaasana, tema kohustus tuleneb abielusuhtest ja on esitatud perekonnaseadusest tulenevalt. Hageja ja A. T. vaheline suhe on suunatud võimalikule täitmisele, algset võlaõiguslikku kohustust nende vahel ei ole. A. T. puhul on tegemist abikaasade
4(8)
solidaarvastutusega tulenevalt abielusuhtest abikaasade solidaarsest vastutusest perekonna huvides võetud kohustuse ees. Vastused apellatsioonkaebusele
16.A. T. ja M. T. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
17.Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leidis et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 3 ja 4 alusel tühistada osas, millega kohus vaatas läbi ja jättis rahuldamata K. L.’i hagi M. T. vastu. Menetlus K. L.’i hagis M. T. vastu tuleb lõpetada vastavalt TsMS § 428 lg 1 punktile 2. Maakohtu otsuse lõppjäreldus jätta rahuldamata K. L.’i hagi A. T. vastu on õige, kuid tühistada tuleb maakohtu otsuse põhjendused ja hagi tuleb jätta rahuldamata ringkonna otsuse põhjendustel. Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
18.Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et käesolevas asjas on tegemist vaidlusega samade poolte vahel samal alusel ja sama hagi eseme üle nagu Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2259/1997. Sellest tulenevalt puudus hagejal (apellandil) TsMS § 242 lg 3 kohaselt õigus pöörduda 02. mail 2002.a hagiga uuesti kohtusse. Maakohus oleks pidanud asja menetlemise 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 217 p 1 alusel lõpetama, kuna samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel on olemas jõustunud kohtuotsus. Sellisel juhul puudub kohtul alus asja uuesti sisuliselt läbi vaadata ja uut otsust teha. Kui esimese astme kohus tegi otsuse, kuigi oleks pidanud asja menetluse lõpetama, tühistab ringkonnakohus vastavalt alates 01. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 657 lõikele 3 maakohtu otsuse ning lõpetab asja menetluse.
19.Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 242 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Sama põhimõtte kehtestab ka alates 01.01.2006.a kehtiva TsMS § 460 lg 1.
20.Kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 59 kohaselt käsitati õigusjärglusena tsiviilõiguste ja – kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele tehingu, seaduse või muu õigusakti alusel; sama tuleneb alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS §-st 6. Õigusjärgluse mõiste hõlmab ka üksiku õiguse üleminekut nagu nõude loovutamine (nn eriõigusjärglus). Saare Maakohtus 14. aprillil 1999.a lahendatud tsiviilasjas nr 2-259/1997 olid poolteks J. E. (astus eriõigusjärgluse korras hagejana protsessi K. L. asemel 18.02.1998.a taotluse alusel) ning M. T. (kostja). Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a otsus on kohustuslik nii asjast osa võtnud pooltele kui ka nende õigusjärglastele.
21.Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et J. E. loovutas 18. veebruaril 2002.a K. L.le rahalise nõude M. T. vastu, kusjuures nõude loovutamise lepingust (t I kd lk 144) nähtuvalt oli tegemist sama nõudega, mille J. Eidelkind omandas 13. veebruari 1998.a nõude loovutamise lepinguga K. L.lt. Vaidlust ei ole ka selles, et Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a otsus on tehtud sellesama nõude kohta. Seega on K. L. Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 jõustunud kohtuotsuse mõttes J. E.i õigusjärglane ning Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a otsus kõnealuses tsiviilasjas on tulenevalt kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 242 lõikest 1 kohustuslik ka K. L. suhtes. Kuna kohtuotsus on K. L. jaoks siduv, ei olnud tal § 242 lg 2 kohaselt õigust vaidlustada Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 tuvastatud asjaolusid ega lg 3 kohaselt pöörduda sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse.
22.Kolleegium leiab, et kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 242 kuulub käesolevas asjas kohaldamisele vaatamata sellele, et Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 ei osalenud kaaskostjana M. T. abikaasa A. T., kes käesolevas asjas on M. T. kõrval kostjana kaasatud Saare
5(8)
Maakohtu 05. oktoobri 2004.a määrusega. Nimelt on hageja nõue A. T. vastu tuletatud perekonnaseaduse (PkS) §-st 20, mis reguleerib abikaasade vastutust kummagi kohustuste eest. Võimaluse esitada ühe abikaasa poolt võetud kohustusest tulenev nõue teise abikaasa vastu annab üksnes PkS § 20 lg 2, mille kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Vastutus abikaasa poolt võetud kohustuse eest saab PkS § 20 lg 2 kohaselt olla üksnes kaudne (subsidiaarne), s.o võlasuhte pooleks mitte olev abikaasa saab vastutada kohustuse täitmise eest üksnes juhul, kui kohustuse täitmist saab nõuda võlasuhtes osalenud abikaasalt. Käesolevas asjas ei ole esitatud A. T. poolt võetud kohustustest tulenevaid nõudeid. Hageja tugineb nõudele, mis tuleneb hageja väitel M. T. poolt võetud kohustusest. Seega sõltub nõude maksmapanek A. T. vastu otseselt sellest, kas hagejal oli õigus esitada uus hagi M. T. vastu. Sama kostja vastu samal alusel ning sama eset puudutava hagi veelkordse esitamise õigust ei anna hagejale asjaolu, et asja esmakordsel läbivaatamisel ei osalenud kaaskostjana isik, kes vastutab kohustuse täitmise eest üksnes koos varasemas menetluses osalenud kostjaga. Kuna hagejal (apellandil) puudus õigus pöörduda Saare Maakohtu tsiviilasjas nr 2-259/1997 lahendatud nõudega M. T. vastu uuesti kohtusse tulenevalt TsMS § 242 lõikest 3, ei tekkinud hagejal seega õigust esitada sama nõuet uuesti ainuüksi seetõttu, et lisaks M. T.le suunas ta nõude seekord ka M. T. abikaasa A. T. vastu.
23.Samuti ei oma TsMS § 242 kohaldamisel tähtsust asjaolu, et käesoleva asja läbivaatamisse on kolmanda isikuna hageja poolel kaasatud ka pankrotihaldur T. M., kes Saare Maakohtu tsiviilasja nr 2-259/1997 läbivaatamisel protsessiosaliseks ei olnud. T. M. ei ole esitanud iseseisvat nõuet vaidluseseme suhtes, seega on tegemist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisund protsessis sõltub selle poole (kas hageja või kostja) staatusest, kelle poolel ta protsessi kaasatakse. Seega ei anna hagejale sama kostja vastu samal alusel ning sama eset puudutava hagi veelkordse esitamise õigust kolmanda isiku kaasamine hagi teistkordse menetlemise käigus.
24.Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, et võrreldes Saare Maakohtu tsiviilasjaga nr 2259/1997 on käesolevas asjas esitatud muu nõue. Tegemist on sama nõudega, kuna hageja on tuginenud samale võlasuhtele ning esitanud nõude tõendamiseks ka sama võladokumendi. Saare Maakohtule 18. juulil 1997.a esitatud hagis tsiviilasjas nr 2-259/1997 tugines hageja nõude alusena võlakohustusena pealkirjastatud dokumendile (tsiviiltoimiku nr 2-259/1997 lk 5) 11. detsembrist 1992.a, milles M. T. AS S. peadirektorina kinnitab, et on 11.12.1992.a laenanud K. L.lt 400 000 krooni 10. aprillini 1993.a, mil kohustub nimetatud summa tagastama. Dokumendi kohaselt on laenu tagatiseks kõik AS S. aktivad, samuti kohustub allakirjutanu teatama AS S. varalise seisundi muutustest K. L.le. Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a otsuses tuvastatu kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kes oli 11.12.1992.a K. L.le antud võladokumendi andja ehk laenulepingu teine pool (laenu saaja) – kas AS S. või kostja M. T. füüsilise isikuna. Selles küsimuses on kohus ka seisukoha võtnud. Ka 02.05.2002.a esitatud hagiavalduses tugines hageja samale võlasuhtele ning esitas sama võladokumendi (Saare Maakohtu tsiviiltoimiku nr 2-1401/03 lk 7) ning ka selles vaidluses on põhiküsimuseks see, kas 11.12.1992.a M. T. poolt allkirjastatud võladokumendi kohaselt oli laenu summas 400 000 krooni saajaks AS S. või M. T. füüsilise isikuna.
25.Nõuet ei muuda muuks nõudeks TsMS § 242 tähenduses see, kui hageja on haginõuet menetluse vältel omal äranägemisel suurendanud või vähendanud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja 22.09.2003.a esitatud hagiavalduse täiendamise avalduses märkinud põhivõla suuruseks 400 000 krooni, millele on juurde arvestatud seadusjärgseid viiviseid kokku summas 149 000 krooni (t I kd lk 68-70). Selles avalduses taotles hageja kostjalt 100 000 krooni väljamõistmist. Haginõude suurendamise avalduses 15. oktoobrist 2004.a (t I kd lk 141-142) taotles hageja 500 000 krooni väljamõistmist. Seega esitas hageja omal valikul nõude väiksemas ulatuses, kui ta ise leidis endal õiguse olevat. Kolleegium leiab, et nõude üksnes osaline
6(8)
maksmapanek hageja poolt ei mõjuta hagi alust ega eset ning nõue jääb samaks vaatamata sellele, et hageja on selle esitanud tegelikust väiksemas ulatuses.
26.Asjakohatud on apellandi väited TsMS § 95 rikkumise kohta maakohtu poolt seoses sellega, et kohus käsitas õigustamatult eelistatud tõendina jõustunud kohtuotsust tsiviilasjas nr 2259/1997. Kolleegium märgib, et samas asjas samade poolte vahel jõustunud kohtuotsus ei kujuta endast mitte tõendit TsMS 14. peatüki (tõendid ja tõendamine) tähenduses, vaid jõustunud ja pooltele kohustusliku kohtuotsusega on asjaomane vaidlus poolte jaoks siduvalt lahendatud ning vaidluse all olnud õigussuhted reguleeritud. Kohtuotsusega mittenõustumisel on poolel või tema õigusjärglasel õigus esitada kohtuotsuse peale selleks ettenähtud korras apellatsioonkaebus, mitte aga esitada uuesti sama hagi sama kostja vastu esimese astme kohtule.
27.Asjakohatu on apellandi etteheide, mille kohaselt vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldavas osas sisalduvad kohtu motiveerimata järeldused. TsMS § 231 lg 3 kohaselt tuli otsuse kirjeldavas osas märkida hageja nõue ja selle põhjendus ning kostja väited, kuid kohtul ei olnud kohustust poolte väiteid omakorda põhjendada. Seejuures ei ole tegemist mitte kohtu seisukohaga vaid üksnes selgitava konstateeringuga, et hageja esitas sisuliselt uue hagiavalduse, kuna menetluse käigus muutis hageja nii hagi alust kui eset. Kohus ei ole seadnud kahtluse alla hageja õigust hagi alust või eset muuta ega ole võtnud mingit eelhoiakut otsuse sisu suhtes.
28.Maakohtu poolt Tallinna Linnakohtu tsiviilasja nr 2-928/95 materjalide põhjal tehtud järeldused ei ole viinud asja ebaõige lahendamiseni. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt vaidlusaluse nõude mittekajastumine pankrotitoimikus AS-i S. kohustusena ei tõenda AS-l S. vastava laenukohustuse puudumist. Pankrotimenetluses nõuete esitamine toimub võlausaldajate valikul; läbi vaatamisele kuuluvad üksnes korrakohaselt esitatud nõuded ning nõuet esitamata jättes loobub võlausaldaja ise nõude teostamisest. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, kas AS S. raamatupidamisdokumendid vastasid seaduses ettenähtule ning kas pankrotimenetlus viidi läbi seaduse nõudeid igakülgselt järgides, mistõttu kolleegium jätab tähelepanuta apellandi arutluse selle kohta, missugust vara ja kohustusi pidi pankrotimenetluse käigus koostatud vara ja võlgade nimekiri sisaldama ning kas võlgnik või pankrotihaldur võisid pankrotimenetluse käigus oma kohustusi rikkuda. Kolleegium märgib lisaks, et hageja soovis nimetatud tsiviilasja, s.o AS S. pankrotimenetluse materjalidega tõendada oma väiteid selle kohta, et 11.12.1992.a allkirjastatud laenukohustus ei kuulunud AS S. kohustuste hulka (hageja taotlus 07. juunist 2004.a, t I kd lk 111, Saare Maakohtu 09. juuni 2004.a eelistungi protokoll, t I kd lk 112), s.o sisuliselt esitas uue tõendi samas asjas, mille kohta on juba jõustunud Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a otsus tsiviilasjas nr 2-259/1997. Tõendi varasemas vaidluses esitamata jätmine ei anna hagejale õigust pöörduda sama nõudega samal alusel sama kostja vastu uuesti kohtusse.
29.Saare Maakohus on oma 14. aprilli 1999.a otsuses ühtlasi leidnud, et tõendatud ei ole asjaolu, nagu oleks M. T. 01. veebruaril 1995.a maksnud K. L.le 5000 USD just vaidlusaluse võlakohustuse täitmise eesmärgil. Seega ei kuulu ka nimetatud asjaolu käesolevas vaidluses TsMS § 242 alusel uuesti hindamisele ning kolleegium jätab apellandi sellekohased väited tähelepanuta.
30.Tähelepanuta tuleb jätta ka apellandi väited laenuraha kasutamise kohta kostjate M. ja A. T. poolt. Nende väidetega on apellant taas soovinud tõendada vaidlusaluse laenu võtmist M. T. poolt füüsilise isikuna ning mitte AS S. poolt, keda esindas M. T.. Kuna Saare Maakohtu 14. aprilli 1999.a jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-259/1997 on tuvastatud vaidlusaluse laenulepingu sõlmimine K. L. ja AS S. vahel ning nimetatud kohtuotsus on käesoleva vaidluse pooltele siduv, ei kuulu nimetatud asjaolu kui varasema vaidluse tõendamisesemesse kuuluv TsMS § 242 alusel käesolevas vaidluses uuesti läbivaatamisele. Sama puudutab
7(8)
apellatsioonkaebuse punktis 7 väidetut, mille kohaselt lepingut sõlmides oli K. L. ja M. T. tahe suunatud kohustuste võtmisele füüsiliste isikutena.
31.Apellatsioonkaebuse punktis 8 märgitakse, et kolmas isik T. M. hageja poolel ei nõustu kohtuotsusega selles osas, milles jäeti arvestamata asjaolu, et AS S. bilansis ei kajastunud M. T. poolt 11.12.1992.a K. L.ga sõlmitud laenu olemasolu. Kolleegium leiab, et vaidlus selle asjaolu üle puudub, ent see ei saa ka mõjutada käesoleva vaidluse lahendamist. Nimetatud asjaolu oli teada juba tsiviilasja nr 2-259/1997 läbivaatamisel Saare Maakohtus (T. M.i sellekohased kinnitused tsiviiltoimikus nr 2-259/1997 lk 93 ja 94). Kohustuse mittekajastumine äriühingu bilansis ei tähenda, nagu ei võiks kohustus tegelikkuses eksisteerida, ning pankrotimenetluses vastava nõude mitteesitamisel ei pidanud pankrotihaldur selle nõudega seonduvaid asjaolusid lähemalt selgitama. Ka ei ole kolmas isik T. M. kohtuotsuse peale edasi kaevanud.
32.Kostja A. T. vastu nõude aegumist puudutavas osas nõustub kolleegium apellandiga selles, et kuna A. T. vastutus abikaasa poolt võetud kohustuse eest sai tuleneda üksnes PkS § 20 lõikest 2, ei tõusetu tema puhul aegumise küsimust. Kolleegium leiab, et kui abikaasa vastutab PkS § 20 lg 2 alusel teise abikaasa poolt võetud kohustuse eest, saab võlausaldaja teostada oma nõudeõigust abikaasade vastu ühtsetel eeldustel – s.o niikaua ja niivõrd, nõuet on võimalik maksma panna kohustuse võtnud abikaasa vastu, saab võlausaldaja tugineda ka PkS § 20 lõikest 2 tulenevale teise abikaasa vastutusele. Eelöeldust tuleneb ühtlasi, et kui nõuet ei saa teostada kohustuse võtnud abikaasa suhtes (sh ka põhjusel, et niisuguse nõude olemasolu ei ole tuvastamist leidnud), puudub alus tuginemaks ka PkS § 20 lõikele 2, s.o nõuet ei saa teostada ka teise abikaasa suhtes. Kuna kolleegium on seisukohal, et hageja (apellant) ei olnud õigustatud M. T. vastu uue hagiga kohtusse pöörduma (otsuse p-d 18 – 25), ei teki küsimust ka A. T. vastutusest.
33.Apellant taotles vastustajatelt tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigete 1 ja 8 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda.
34.Vastustaja M. T. palus apellandilt välja mõista tema poolt kantud õigusabikulu 3540.- krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt mõistab kohus kostjale (vastustajale), kelle kasuks otsus tehti, hinnaga hagi puhul teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud kuni 5 % ulatuses hagi rahuldamata jäetud osast. Kolleegium leiab, et vastustaja poolt kantud õigusabikulu on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub apellandilt vastustaja kasuks taotletud summas väljamõistmisele.
Kohtunikud:
M. Klaar
Ü. Jänes
K. Kullerkupp
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.