lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-05-1287/3

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 01.02.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-05-1287/3
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
01.02.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1517
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2006. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-1287

Tsiviilasi

AS-i H. hagi A.L.i vastu viivise maksmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 19. septembri 2005. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i H. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

23. jaanuar 2006.a

Menetlusosalised ja nende

Apellant AS H. (registrikood 10041974); esindaja adv. M.H. Vastustaja A.L. (IK 37207300272)

esindajad

RESOLUTSIOON:

1.Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 19. septembri 2005. a. otsus AS-i H. hagis A.L.i vastu viivise maksmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsus tehakse avalikult teatavaks 1. veebruaril 2006. a.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagi õiguse tunnustamiseks keelduda viivise maksmisest esitas hageja kostja vastu Tallinna Linnakohtusse 15. aprillil 2005. a. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. aprillil 2001. a. töölepingu, mille p. 4. 1 kohaselt asus kostja tööle vanemtalmani-laopidaja ametikohale.

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
1.veebruaril 2005. a. lõpetasid pooled töölepingu samas kuupäevast töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel tööandja-poolse lepingutingimuse rikkumise tõttu. Kostjale tuli välja maksta lõpparve 2005. a. jaanuari eest ja hüvitis TLS § 82 lõikes 2 toodud määras. Kostja pöördus töövaidluskomisjoni nõudega kahe kuu keskmise palga suuruse hüvitise 15.371 krooni, palga maksmisega viivitamise

eest viivise 22.491, 60 krooni ja ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamaksmiseks. Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja palga viivised netosummas 11.682 krooni, kahe kuu keskmine palk netosummas 11.682 krooni ja lõpparve kinnipidamise eest 0, 5 kuu keskmine palk brutosummas 4.554 krooni. Hageja ei pea maksma kostjale keskmise palga väljamaksmisega viivitamise eest väljamõistetud viivist netosummas 11.682 krooni, kuna hagejal esinesid viivitamiseks kaalukad põhjused. Palga väljamaksmisega viivitamine langes ajaperioodile 1. maist 2004. a. kuni

1.veebruarini 2005. a., mil hagejal oli väga raske majanduslik olukord ning selle tõttu ei olnud hagejal võimalik kostjale palka välja maksta töölepingus märgitud tähtajal. Raske majandusliku olukorra tõttu olid hageja võlgnevused Maksu- ja Tolliameti ning teiste lepingupartnerite ees kasvanud väga suureks, millest tulenevalt oli hageja sunnitud esitama Tallinna Linnakohtule pankrotiavalduse. Sel ajal oli hageja prioriteediks ära hoida AS-i H. pankrot ning säilitada 20 inimese töökohad. See oli võimalik vaid viisil, et eelisjärjekorras tuli likvideerida võlgnevused, mis ähvardasid ettevõtte tegevuse lõpetada. Sellega seoses oli hageja sunnitud kostjale töötasu välja maksma hilinemisega. Palga maksmisega viivitatud aja eest viiviste maksmise korral, samal ajal kui töötajal on õigus saada ka TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist, on tegemist mitme karistuse kohaldamisega tööandja ühe rikkumise eest. Hageja oli küll sunnitud viivitama kostjale palga maksmisega, kuid ta käitus enda arvates kostja jaoks majanduslikult kõige soodsamal viisil. Kuigi hageja maksis kostjale palka viivitusega, on hageja maksnud kostjale välja kogu palga ja töölepingu lõpetamisel ka kasutamata puhkuse hüvitise. Selle asemel, et juba 2004. a. mais lasta pankrot välja kuulutada, tegi hageja kõik endast oleneva, et AS H. saaks oma tegevust jätkata. Selle tulemusena säilis kostja töökoht kuni 1. veebruarini 2005. a., mil kostja ise esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg. 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Kostja poolt hagejale töölepingu lõpetamise avalduse esitamisel leppisid pooled kokku, et tööleping lõpetatakse TLS § 82 alusel ning kostjale makstakse välja kahe kuu keskmine palk. Kostja ei lähtu hea usu põhimõttest, nõudes lisaks ka viiviseid palga maksmisega viivitatud aja eest, olles ise väga hästi teadlik, et hagejal esinesid väga mõjuvad põhjused palga väljamaksmisega viivitamiseks. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Seadus ei näe tööandjale ette võimalust oma majanduslikust seisundist lähtudes muuta ühepoolselt palgamaksmise tingimusi või töölepingut. Hageja juhatus tegi ilmseid juhtimisvigu, kuna tellimuste mahu järsk vähenemine oli ette näha. Töötaja ei pea kandma vastutust ettevõtte majandusliku olukorra eest, kui ta ise ei ole seda põhjustanud. Viiviste ja hüvitise maksmise korral ei ole tegemist kahe karistusega. Hüvitise maksmine peaks mõjutama tööandjat suurema vastutustundega suhtuma sõlmitud töölepingutesse ja arvestama seda ka majanduslikus planeerimises. Karistuslikku iseloomu hüvitise maksmisel ei ole. Samuti ei oma karistuslikku iseloomu palga kinnipidamise eest ettenähtud viiviste maksmine. Kostja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, kuna pooltel ei olnud mingit kokkulepet selle kohta, et hageja võib kostja palka kasutada. Esimese astme kohtu otsus
19.septembri 2005. a. otsusega jättis Tallinna Linnakohus hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise palga väljamaksmisega viivitamise eest netosummas 11.682 krooni, lõpparve kahe keskmise kuupalga suuruses netosummas 11.682 krooni ja 0, 5 kuu keskmise palga brutosummas 4.554 krooni. Otsuse kohaselt ei ole põhjendatud väide, nagu oleks viiviste ja hüvitise üheaegse väljamõistmise korral tegemist kahe karistusega ühe teo eest. Hüvitis töölepingu lõpetamise eest lepingu tööandja-poolse rikkumise tõttu kuulub tööandjalt väljamõistmisele TLS § 82 järgi, viivised

palga väljamaksmisega viivitamise eest aga palgaseaduse (PaS) § 35 alusel. Nendel sanktsioonidel on erinev iseloom, mistõttu neid ei ole võimalik pidada samaks karistuseks ühe teo eest. Viivised palga väljamaksmisega viivitamise eest tagavad tööandja korrektsuse töötajale palk ettenähtud ajal välja maksta ning töötajale teatud hüvitise temale põhjustatud ebamugavuse eest. Nimetatu ei puutu töölepingu lõpetamise problemaatikasse. Hüvitis töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingutingimuste rikkumise korral aga tagab töötajale muuhulgas võimaluse leida uus töökoht, ilma et ta teatud aja jooksul peaks tundma majanduslikku kitsikust. Pelgalt viivis palga väljamaksmisega viivitamise eest seda eesmärki täita ei suuda, kuivõrd viivise määr on oluliselt väiksem. Õige on, et töötaja ei pea kandma tööandja majanduslikku riski. Töötajal kui füüsilisel isikul ei ole võimalik olla majanduslikult sedavõrd paindlik, et üle elada tööandja majanduslikud riskid. Seda töötajalt eeldada ei saa. Õige on kostja seisukoht, et seadus ei võimalda tööandjal raske majandusliku olukorra korral ühepoolselt muuta palgamaksmise tingimusi. Töötaja üks põhilisi huve on saada nõuetekohase töö eest palka. Samas on töövaidluskomisjon oma otsuses hageja poolt toodud asjaolusid arvestanud ning väljamõistmisele kuuluvaid summasid vähendanud. Kostja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet, kuna temaga ei lepitud kokku palga maksmisega viivitamist. Apellatsioonkaebus Hageja AS H. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada. Kohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Palga maksmisega viivitatud aja eest viiviste maksmise korral, samal ajal kui töötajal on õigus saada ka TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist, on tegemist mitme karistuse kohaldamisega tööandja ühe rikkumise eest. Hageja poolt kostjale palga väljamaksmisega viivitamine langes ajaperioodile, mil hageja prioriteediks oli ära hoida AS-i H. pankrot. Sellest asjaolust oli kostja teadlik ja ta aktsepteeris tekkinud olukorda. Kõik teised lahendused oleksid olnud kostjale vähem tulusad. Hagejal oleks olnud võimalik TLS § 68 lg. 1 alusel tööinspektori nõusolekul kokkuleppel kostjaga kehtestada kostjale kuni kolmeks kuuks aastas osaline tööaeg või saata kostja osaliselt tasustatavale puhkusele samaks tähtajaks, kusjuures osaliselt tasustatava puhkuse korral oleks kostjale makstav puhkusetasu võinud olla kõigest 60% miinimumpalgast. Hoolimata töömahu olulisel määral vähenemisest otsustasid pooled, et kostjale säilitatakse palk töölepingus kokkulepitud määras ja töötasu makstakse välja esimesel võimalusel. Väikeste ettevõtete puhul võib paratamatult kujuneda olukord, kus töötajatele on kasulikum oodata olukorra paranemist. See ei tähenda, et töötaja on sunnitud kandma ettevõtte tegevusega seotud majanduslikke riske. Pooled leppisid kokku, et hageja küll viivitab kostjale palga väljamaksmisega, kuid maksab palga välja esimesel võimalusel. Kostja ootas ära selle hetke, kui hageja majanduslik olukord oli paranenud, ning esitas nõude viiviste väljamaksmiseks palga maksmisega viivitatud aja eest. Selline kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et töötaja ei pea kandma tööandja majanduslikku riski ning töötajal on õigus saada samaaegselt nii hüvitist kui viivist. Olukorras, kus tööandja tegutseb töötaja jaoks reaalselt majanduslikult kõige kasulikumal viisil, kuid on sunnitud viivitama palga väljamaksmisega, tähendab TLS § 82 ja PaS § 35 samaaegne kohaldamine mitme karistuse kohaldamist ühe rikkumise eest. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja A.L. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus on õige ja piisavalt motiveeritud, motiivide ülekordamiseks ei ole vajadust, apellatsioonkaebus ei anna aga alust otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on viivitanud kostjale 2004. a. maist detsembrini arvestatud töötasu väljamaksmisega. Samuti ei ole tõstatatud vaidlust viivise suuruse üle. Kolleegium leiab, et linnakohus on vaidlust lahendades

õigesti kohaldanud PaS §-i 35. Nimetatud säte ei sea tööandja viivise maksmise kohustust sõltuvusse tööandja süüst ega sellest, mis põhjusel jäi töötajale palk tähtaegselt maksmata. Esimese astme kohtu menetluses ei ole hageja tuginenud asjaolule, nagu oleksid pooled kokku leppinud selles, et tööandja palga maksmisega viivitab. Kooskõlas kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lõikega 2 ei saanud hageja apellatsioonkaebuses muuhulgas muuta hagi alust ja sellest tulenevalt tuleb apellandi nimetatud väide jätta tähelepanuta. Asjaolust, et töötaja töötasu maksmisega viivitamisel kohe ei nõudnud töölepingu lõpetamist tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu, ei saa teha järeldust, nagu oleks töötaja palga maksmisega viivitamisega nõustunud või viivisenõudest loobunud. Seda järeldust ei saa teha ka asjaolust, et pooled on kokku leppinud töölepingu lõpetamises TLS § 82 alusel. Asjaolu, et kostja oli teadlik hagejal esinevatest makseraskustest ning nõuab sellele vaatamata talle õigeaegselt välja maksmata palgalt viivise maksmist, ei anna alust süüdistada teda hea usu põhimõtte rikkumises. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et kostja palgaviivise nõude esitamisega ootas hageja majandusliku olukorra paranemiseni. Hageja väitele selle kohta, nagu oleks tema suhtes kohaldatud kahte karistust ühe teo eest, on linnakohus oma otsuses põhjalikult vastanud.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.