Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.02.2006, Tallinn
S.L. ja N.L.i hagi OÜ H. vastu toitja surmaga põhjustatud kahju hüvitamiseks Tallinna Linnakohtu 27. juuni 2005. a otsus nr 2/25Vaidlustatud kohtulahend 2900/04 S.L. ja N.L.i apellatsioonkaebus ning OÜ H. Kaebuse esitajad ja kaebuse liik apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende S.L., N.L., nende esindaja S.B., OÜ H. esindaja adv esindajad A.L. Tsiviilasi
Kohtuistungi toimumise aeg
17.01.2006. a, avalik kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 27.06.2005 otsus hüvitise vähendamise osas seoses kannatanu enda raske ettevaatamatusega ja S.L.lt õigusabikulu väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus.
2.Välja mõista hüvitis täies ulatuses ning muuta seoses sellega väljamõistetud hüvitiste suurusi järgnevalt:
2.1.Välja mõista OÜ-lt H. S.L. kasuks ühekordne hüvitis 43 792 (nelikümmend kolm tuhat seitsesada üheksakümmend kaks) krooni ja 03 senti ja alates 01.03.2005 kuni N.L.i 8-aastaseks saamiseni 30.06.2008 igakuine hüvitis 1643 (üks tuhat kuussada nelikümmend kolm) krooni ja 04 senti, kusjuures iga aasta 1. märtsil tuleb hüvitis ümber arvutada seoses tarbijahinnaindeksi muutumisega. 2.2.Välja mõista OÜ-lt H. N.L.i kasuks (S.L. kaudu) ühekordne hüvitis 24 127 (kakskümmend neli tuhat ükssada kakskümmend seitse) krooni ja 76 senti ja alates 01.03.2005 kuni N.L.i täisealiseks saamiseni 06.06.2018 igakuine hüvitis 697 (kuussada üheksakümmend seitse) krooni ja 40 senti, kusjuures iga aasta 1. märtsil tuleb hüvitis ümber arvutada seoses tarbijahinnaindeksi muutumisega.
3.Jätta poolte õigusabikulud nende endi kanda.
Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. S.L. ja N.L.i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. OÜ H. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Poolte apellatsiooniastme õigusabikulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja abikaasa O.L. töötas alates 1. juulist 2002. a OÜ-s H. betoneerijana. 27. oktoobril 2002. a tegi ta T******* 10 ehitatava hoone liftišahti seinte betoneerimistöid. Liftišahti seinte betoneerimiseks valmistati töödejuhataja K.K. korraldusel teisaldatav tööplatvorm, mis tõsteti kraanaga kahele liftišahti kinnitatud tugitalale.
2.27. oktoobril 2002. a oli O.L. koos oma paarimehe A.K. sellel tööplatvormil, kui murdus üks tugitaladest pooleks ja tööplatvorm kukkus alla, mille tagajärjel mõlemad töölised said surma.
3.Selle õnnetusjuhtumi uurimist viis läbi Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni peatööinspektor E.L. Tema uurimiskokkuvõtte kohaselt rikkus OÜ H. tööohutuse nõudeid, sest tööplatvorm liftišahtis oli ehitatud ebapiisava kinnitusega. Ettevõttes puudus joonis selle platvormi konstruktsiooni kohta, mis oleks rajanenud töökindluse arvutustel ja olnuks kinnitatud vastutava isiku poolt. Samuti polnud kindlaks määratud nõuded puidule, mida kasutati platvormi tööpinna ehitamiseks ja selle kvaliteedi kindlaksmääramise moodusele. Puudus kord ehitatud tööplatvormi vastupidavuse kontrollimiseks. Paigaldatud ei olnud hoiatussilte palatvormi tööpinna lubatud koormuse kohta. Sellega rikkus tööandja Vabariigi Valituse 8. detsembri 1999. a määrusega nr 377 kinnitatud „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 7 lõiget 3, § 8 lõikeid 1-3 ja § 28 lõiget 3.
4.O.L. ei tehtud ei esmast ega sissejuhatavat tööohutuse instruktsiooni. Tööandja ei veendunud selles, et O.L. teab töötervishoiu ja –ohutuse nõudeid. Kostjal puudus tööohutuse instruktsioon betoneerijate jaoks, mille tõttu ei tutvustatud O.L. sellega. Kostja ei koostanud ega kinnitanud betoneerijate jaoks tööohutuse eeskirju, milles olnuksid nõuded ka tööplatvormi ehitamise ja selle kasutamise kohta.
5.Kostja ei olnud kindlaks määranud ohutusvöö, ohutusrakmete ja ohutusköie kasutamise korda, nende pikkust ja tugevat usaldusväärset kinnituskohta ja –viisi. O.L. ei tehtud isikukaitsevahendite kasutamise väljaõpet. Sellega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määrusega nr 12 kinnitatud „Isikuvahendite valimise ja kasutamise kord“ § 2 lõiget 6 ja § 4 lõikeid 1 ja 2. Need kostjapoolsed rikkumised põhjustasid õnnetusjuhtumi, millega kaasnes hageja abikaasa surm ning talle varalise ja moraalse kahju tekkimine.
6.Hageja abielust O.L. sündis 6. juunil 2000. a poeg N.. O.L. oli pere ainuke ülalpidaja, tema töötasu oli surmapäeva seisuga 4560 krooni kuus. Seoses abikaasa kaotusega on hageja moraalselt tugevasti kannatada saanud ja kannatab siiani. Tema hingeline trauma on süvenenud seetõttu, et tööandja ei ole nõus omaks võtma süüd hageja abikaasa surmas.
7.Esitatud hagis palub S.L. välja mõista toitja surmaga põhjustatud varalise kahju hüvitamiseks alates 1. novembrist 2002. a kuni 28. veebruarini 2005.a ühekordse 2(7)
hüvitisena 43 792, 02 krooni ning igakuulise hüvitisena alates 1. märtsist 2005. a kuni 30. juunini 2008, s.t poeg N. 8-aastaseks saamiseni, 1643,04 krooni ning moraalse kahju hüvitamiseks 300 000 krooni.
8.N.L. palub välja mõista toitja surmaga põhjustatud varalise kahju hüvitamiseks ühekordse hüvitisena alates 1. novembrist 2002. a kuni 28. veebruarini 2005. a 24 127, 76 krooni ja igakuulise hüvitisena 697,40 krooni alates 1. märtsist 2005. a kuni 30. juuni 2018. a. Kostja seisukoht
9.Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata. Kostja töötaja objektijuht K.K. poolt instrueeriti töötajat tööohutuse nõuetest suuliselt enne iga töötsükli algust, enne objektile tööle asumist. Peale suulist instrueerimist K.K. poolt väljastati töötajale ohutusrihmad korraldusega neid töö ajal kasutada. See asjaolu on tuvastamist leidnud käsitletava tööõnnetuse uurimiseks läbi viidud kriminaalasja nr 02231608597 kohtueelses menetluses ning kokkuvõtlikult selle kriminaalasja lõpetamise määruses.
10.Seega ei ole kostja süüdi O.L. surma põhjustamises. Töötaja ei kasutanud talle väljastatud ohutusrihmu, mis oleks välistanud tema allakukkumise ja kahju tekkimise ka platvormi purunemisel. Seetõttu põhjustas töötaja ise oma surma raske hooletusega. Üldist eluriski peab kandma iga isik ise. Kahju tekkis mitte tööandja poolsete tööohutusalaste nõuete mittetäitmisest tulenevalt, vaid töötaja enda tööohutusalase kohustuse mittetäitmise tõttu. Kannatanu tegu, mis lõhub põhjuslikkuse, välistab kahju tekitaja vastutuse.
11.Kuigi TTOS § 14 lg 4 sätestab, et töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest vastutusest, omavad siin regulatiivset mõju võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 ja § 139, samuti sama seaduse § 127 lg 4.
12.Töötaja oli teadlik, et tegemist on ohtlike töödega ehituses, millega võib kaasneda kõrgusest kukkumise oht, kuid ta ei täitnud tööandja korraldust kasutada tööde tegemisel talle väljastatud ohutusrihmu.
13.Korralduse mittetäitmine töötaja poolt ei tulenenud sellest, et ta ei osanud neid kasutada, vaid töötaja ükskõiksest suhtumisest ohtudesse, mis võivad kaasneda töötamisel 5. korrusel. Juhul, kui töötaja oleks täitnud tööandja korralduse kanda ohutusrihmu, ei oleks töötaja tööplatvormilt alla kukkunud ka siis, kui tööplatvorm ei vastanud kõikidele ohutusnõuetele, mida õigusaktid nõuavad.
14.Põhjendamatu on hageja moraalse kahju hüvitamise nõue. Abikaasa surmaga põhjustatud hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud moraalset kahju. Esimese astme kohtu otsus
15.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis välja OÜ-lt H. ühekordse hüvitise 35 033, 62 krooni S.L. kasuks ning alates 1. märtsist 2005 kuni 30. kuni 2008. a, see on N.L.i 8-aastaseks saamiseni, S.L. kasuks igakuise hüvitise 1314, 43 krooni. Samuti mõistis kohus välja OÜ-lt H. hüvitise 19 302, 21 krooni N.L.i (S.L. kaudu) kasuks ning alates 1. märtsist 2005. a kuni 6. juunini 2018. a N.L.i kasuks igakuise hüvitisena 557, 92 krooni. Iga aasta 1. märtsil tuleb hüvitised ümber arvutada seoses tarbijahinnaindeksi muutumisega.
16.Kohus jättis hagi rahuldamata mittevaralise kahju 300 000 krooni hüvitamise osas. Kohtukulud jättis kohus OÜ H. ja S.L. kanda, mõistes OÜ-lt H. välja riigilõivu
3(7)
8 000 krooni ja kohtukulude katteks 38,50 krooni riigituludesse. Kohus mõistis S.L.lt välja õigusabikulu 12 565, 19 krooni OÜ H. kasuks.
17.Õige on hagejate seisukoht, et kriminaalasja lõpetamise määrus ei saa olla asjaoluks, mis välistaks kostja vastu hagi rahuldamata jätmise. Kriminaalasi oli lõpetatud isikute suhtes ja see fakt ei välista kostja süüd ega tsiviilõiguslikku vastutust. Kostja rikkus tulenevalt analüüsitud Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttest ja tunnistajate ütlustest ning teistest tõenditest T******* 10 objektil töötervishoiu- ja tööohutusalaseid nõudeid. Arvesse tuleb võtta tunnistajate ütlusi, et ohurihmade kasutamisel võinuks O.L. surma ära hoida, mistõttu on tegemist kannatanu raske hooletusega VÕS § 104 lõike 4 ja § 139 mõttes.
18.Perekonnaseaduse (PkS) § 21 reguleerib abikaasade vahelisi suhteid, mitte suhteid kolmandate isikutega. PkS ei reguleeri suhteid kannatanu ja tööandja vahel, mis tulenevad kahju tekitamisest. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonid töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord (edaspidi Ajutise kord). Kohus juhindub Ajutise korra punktist 19, mille kohaselt on õigus hüvitisele abikaasal, kes ei tööta ja hoolitseb surnud toitja alla 8 aasta vanuste laste eest lapse 8-aastaseks saamiseni.
19.OÜ H. 18. novembri 2003. a tõendiga on leidnud kinnitust, et O.L. sai ajavahemikul
1.juulist 2002. a kuni 31. oktoobrini 2002. a töötasu 18 239 krooni. Seega moodustas O.L. keskmine kuutöötasu 4 560 krooni. Asjas puudub vaidlus, et O.L. oli hagejate ainuke toitja. O.L. brutotöötasu oli surmapäeva seisuga 4 560 krooni kuus.
20.Hageja nõue toitja surmaga põhjustatud kahju hüvitamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuna O.L. ei kasutanud ohurihmu, oli tegemist temapoolse raske hooletusega ja seetõttu on tema süü ulatuseks 20%. Seega kuulub hüvitis väljamõistmisele 80% määras.
21.Ainetu on hageja tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 91 lõikele 1, mille kohaselt ei vaja tõendamist see, et abikaasa surm tõi kaasa S.L.le suure moraalse kahju, kuna moraalse kahjuna PS § 25 alusel kuulub hüvitamisele psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Nimetatud asjaolude olemasolu peab tõendama hageja. Hageja ei ole tõendanud psühholoogi juures käimist. Hageja väited, et ta jättis õpingud pooleli, käis lapsega arsti juures, võttis rahusteid ja antidepressante, on paljasõnalised ja tõendamata. Kuna hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väidet hingelise valu olemasolu ja selle seoste kohta tööõnnetusega, ei ole hageja väited aluseks moraalse kahju väljamõistmise nõudele. VÕS § 134 lõike 4 mõtte kohaselt ei anna kahju tekitamisega põhjustatud depressioon ja moraalsed üleelamised alust mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks. Viidatud sätte järgi hüvitatakse mittevaraline kahju erandlikel asjaoludel. Hageja S.L. ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Seega tuleb S.L. nõue mittevaralise kahju 300 000 krooni hüvitamiseks jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu.
22.Hageja on kandnud õigusabikulu summas 8 000 krooni ja kostja 31 756, 18 krooni. Arvestades asja keerukust ja töö mahtu, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise nõudelt õigusabikulud summas (121 740, 43 × 2%) 2 434, 81 krooni. Tuginedes TsMS § 61 lg 1 punktile 1 tuleb moraalse kahju nõudelt hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu (300 000 × 5%) 15 000 krooni. Kohus teeb õigusabikulu osas tasaarvestuse ja seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 12 565, 19 krooni.
4(7)
Hagejate apellatsioonkaebus
23.S.L. ja N.L. vaidlustavad linnakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja paluvad teha uue otsuse, millega rahuldada hagejate nõuded täies ulatuses ning jätta rahuldamata kostja nõue õigusabikulude väljamõistmise osas.
24.Kohus on tööandja süüastme kindlaks määranud põhjendamatult. Peamiseks dokumendiks, mis taastas tootmisõnnetusjuhtumi asjaolud ja tegi järeldused selle põhjuste kohta, on õnnetusjuhtumi juurdluse arvamus. Selle arvamuse andis sõltumatu organ – tööinspektsioon. Vastavalt sellele arvamusele ei ole turvavööde väljaandmist registreeritud. Ka politsei ei leidnud neid turvavöid sündmuskoha ülevaatusel vahetult pärast õnnetusjuhtumit. Seda, et liftišahtis tööde tegemisel, kus hukkus hageja abikaasa, ei antud välja turvavöid, kinnitas kohtus kostja endine töötaja O.K.. Alles hiljem olevat leitud need turvavööd O.L. ja koos temaga hukkunud A.K. tööriistakastidest. Turvavööde väljaandmisest hakkasid hiljem rääkima ka kostja töötajad, kui neid politseis üle kuulati. Kohus, tehes järelduse kannatanute endi jämeda ettevaatamatuse kohta, tugines oma otsuses nende ametiisikute ütlustele, kes on otseselt huvitatud faktiliste tehiolude moonutamisest.
25.Ametiisikute K.K. ja A.R. ütluste kinnitamiseks kasutas kohus vanemtööinspektori E.L. ütlustest võetud tsitaate turvavööde väljaandmise kohta. Tunnistaja E.L. ütlused selle kohta, et kostja töötajad ütlesid talle, et turvavööd anti välja, ei saa tõendada turvavööde väljaandmise fakti. E.L. endale turvavööd ei antud ning O.L. ja A.K. turvavööde väljaandmise fakti ei ole mingil moel fikseeritud.
26.Kohus tõlgendas valesti ka tunnistaja E.L. ütlusi kannatanute võimalikust süülisusest. E.L., rääkides tööandja süüastme vähendamisest, pidas silmas seda juhtumit, kui hukkunud oleksid kasutanud neile välja antud turvavöid. E.L. ei tunnistanud aga turvavööde väljaandmise fakti. Samas väitis ta, et turvavööde väljaandmisel ei ole mõtet, kuna just nimelt see platvorm, mille peal töötas O.L. ja mis varises alla, oli iseenesest turvavahendiks tööde tegemisel. Tunnistajat E.L. kuulati 16. veebruaril 2005. a toimunud kohtuistungil üle u 40 minutit, kuid protokollis on fikseeritud üksnes tema üksikud laused. Seetõttu jäid protokollis kirja panemata tema korduvad kinnitused selle kohta, et õnnetusjuhtumis on süüdi üksnes tööandja.
27.Kohtu poolt mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine ei vasta seadusele. Hageja S.L. nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tugineb eelkõige VÕS § 134 lõikele 3. Kohtu viited Riigikohtu lahenditele (nr 3-2-1-23-98 ja 3-2-1-14400), millega sõnastatakse moraalse kahju mõiste, on ebakorrektsed. Norm, millele hageja tugineb moraalse kahju hüvitamiseks kehtib alates 1. juulist 2002. a ja seetõttu ei saanud seda arvestada Riigikohtu eelmärgitud lahendites. Selle õigusnormi osas riigikohtu praktika puudub. Moraalse kahju ja erandlike asjaolude sisu ei lange päris kokku. Erandlike asjaolude olemasolu tõendatus tuleneb asja tehioludest endist, kuna need viitavad sellele, et kostja süül toimunud õnnetusjuhtumi tagajärjel jäi hageja S.L. ilma oma abikaasast ja hageja N.L. isast ja noor perekond osutus lõhutuks. See on üldteada fakt, mis ei vaja tulenevalt TsMS § 91 lõikest 1 tõendamist. Kohus peab sellisel juhul hindama üksnes kahju ja hüvitise suurust.
28.Hagejalt S.L. 12 565 krooni väljamõistmine kostjale õigusabi osutamise eest on ebaeetiline ja ei vasta seadusele. Kostja palus jätta rahuldamata hagejate haginõuded, kuna leidis, et hukkunud olid selles ise täielikult süüdi. Kohus leidis aga, et tööandja süü oli 80 % ja seoses sellega peab kostja ise kandma oma õigusabikulusid vähemalt 80% ulatuses. Kohus alandas hüvitist hageja esindaja õigusabi eest 2 %-ni, samas kui kostjale arvestas hüvitise 5 % alusel. Kostja esindaja roll selles osas, mis
5(7)
puudutas mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist, piirdus väitega, et hageja ei tõendanud oma väidet. Hagejalt abikaasa hukus süüdioleva isiku kasuks üle 12 000 krooni väljamõistmine on vastuolus õigusemõistmise üldiste põhimõtete ja TsMS §-i 61 mõttega. Hageja pöördumise puhul kohtusse oli tegemist pealsesunnitud abinõuga, kuna kostja keeldus vabatahtlikult hüvitamast igasuguses suuruses kahju. Kostja apellatsioonkaebus
29.OÜ H. palub linnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
30.Kohus tuvastas kogutud tõendite alusel O.L. käitumises õigesti kannatanu raske hooletuse, kuid sellele vaatamata ei vasta otsuse lõppjäreldus tööandja-töötaja süü osas sellele järeldusele. Sellist situatsiooni saab käsitleda kui TsMS § 333 lõikes 2 sätestatud protsessinormide olulist rikkumist, mis on viinud lõppkokkuvõttes otsuses väärate järeldusteni välja mõistetud hüvitiste osas. Töötaja põhjustas ise oma surma raske hooletusega. Üldist eluriski peab kandma iga isik ise. Kahju tekkis mitte tööandja poolsete tööohutusalaste nõuete mittetäitmisest tulenevalt, vaid töötaja enda poolt tööohutusalaste kohustuste mittetäitmise tõttu.
31.Ebaõige on linnakohtu järeldus, et S.L.le tuleb kahju hüvitis välja mõista kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Seoses VÕS § 129 lõikes 3 sätestatuga ei saa Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 rakendada. Seega, kui tööandajal lasub osaline süü toimunus, siis saab S.L.le hüvitise välja mõista kuni lapse 3-aastaseks saamiseni.
32.Kohtu järeldus mittevaralise kahju nõude osas hagi rahuldamata jätmise kohta tõendamatuse tõttu on põhjendatud ja õige. Alused selles osas linnakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad.
33.Kui linnakohtu otsus jõustub samal kujul, siis on otsuses toodud õigusabikulude jaotus põhjendatud. Kui kohus lahendab aga asja selliselt, nagu kostja taotleb, siis tuleb vastavalt ümber jagada ka kohtukulud. Vastustajate seisukohad
34.Kumbki pool peab teise poole apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub jätta selle rahuldamata Tsiviilkolleegiumi seisukoht
35.Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus leidis, et töötaja on ise õnnetuse põhjustamises 20 % ulatuses süüdi ja vähendas vastavalt väljamaksmisele kuuluvat hüvitist ning õigusabikulude väljamõistmise osas.
36.Kohtu järeldus kannatanu enda raske ettevaatamatuse kohta põhineb tõendite ebaõigel hindamisel. Kohus tugines tunnistajate K.K. ja A.R. ütlustele, mille kohaselt olid kannatanutele üle antud ohurihmad ja neid võinuks betoonpostide külge kinnitada ning ohurihmade kasutamine võinuks O.L. surma ära hoida. Kolleegium leiab, et ohurihmade väljaandmine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Tunnistajad K.K. ja A.R. töötasid kostja juures objektijuhina ja töödejuhatajana, see on isikutena, kes pidid ise kindlustama töölistele ohutud töötingimused ja seetõttu ei saa nende ütlusi pidada erapooletuteks. Ohurihmade väljaandmist ei ole kusagil registreeritud. Isikukaitsevahendite valimise ja kaitse korra § 2 lg 6 kohaselt oli tööandja kohustatud pidama töötajatele väljastatud isikukaitsevahendite arvestust. Tunnistaja O.K., kes töötas varem samal objektil betoneerijana, ütluste kohaselt keegi töölistele ohurihmu ei pakkunud. Ka Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes on jõutud järeldusele, et ohutusvöösid töötajatele tegelikult ei olnud välja antud ning
6(7)
tööjuht ei näidanud neile ka, kuidas ja millise ehituskonstruktsiooni külge võib ohutusköie ohutult kinnitada ning milline võib olla köie suurim pikkus. Uurimiskokkuvõttes leitakse, et tööandja poolt ei olnud kindlaks määratud ohutusvöö, ohutusrakmete ja ohutusköie kasutamise korda, nende pikkust ja tugevust ning kinnituskohta ja viisi. O.L. ei tehtud isikukaitsevahendite kasutamise väljaõpet. Neid asjaolusid ei ole kostja ümber lükanud ega vastavaid tõendeid esitanud. Ilma selleta, et ohuvööde kasutamist oleks ka tegelikkuses nõutud ja demonstreeritud, kuidas neid on võimalik töö tegemisel kasutada, ei saa ohuvöö mittekasutamist panna töötaja süüks. Tööinspektor jõudis ka järeldusele, et loogiliselt polnud töötajaid platvormi purunemisriskist teavitatud ja nad ei saanud aru, miks peab igast küljest seintega piiratud šahtis ja töötamiseks ettenähtud varem korduvalt kasutatud paksudest plankudest laudisega tööplatvormil kasutama ohutusvööd.
37.Kolleegium ei nõustu hagejalt kostja kasuks õigusabikulu väljamõistmisega summas 12 565 krooni. Valdava osa poolte vaidluses moodustas süü küsimus ja hüvitise arvutus, milles hageja nõue täielikult rahuldati. Vaatamata moraalse kahju nõude suurusele ei lisanud see kostja esindajale erilist õigusabi mahtu. Kolleegium leiab, arvestades hagi osalist rahuldamist, et kummagi poole õigusabikulud tuleb jätta tema enda kanda.
38.Ülejäänud osas nõustub kolleegium esimese astme kohtu otsusega. Kostja süü traagilise tööõnnetuse toimumises on täielikult tõendamist leidnud ja kohus on otsust selles osas piisavalt põhjendanud. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus selles osas esimese astme kohtu põhjendusi. Kostja ei ole millegagi ümber lükanud Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes esile toodud suurt hulka tööohutusalaste nõuete rikkumisi, mille tõttu sai võimalikuks ka käesolev tööõnnetus.
39.Kohus kohaldas õigesti Ajutise korra p 19, mille kohaselt isikutel, kellel on õigus saada hüvitist kahju eest seoses toitja surmaga, hüvitatakse kahju tekitaja poolt: alaealistele kuni 18-aastaseks saamiseni ja abikaasale, kes ei tööta ja hoolitseb surnud toitja alla 8-aasta vanuste laste eest, lapse 8-aastaseks saamiseni. Tegemist on eri korraga toitja surmaga põhjustatud kahju hüvitamiseks, kui surm saabus seoses tööülesannete täitmisel saadud vigastusega. Seetõttu ei kuulu siin kohaldamisele perekonnaseaduses sätestatud aeg, mil abikaasa loetakse töövõimetuks seoses lapse kasvatamisega.
40.Kohus jättis õigesti rahuldamata S.L. moraalse kahju nõude tõendamatuse tõttu. VÕS § 134 lg 3 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise hukkunud isiku lähedastele, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Hageja niisuguseid erandlikke asjaolusid välja toonud ei ole. Ebaõige on hageja seisukoht, et abikaasa surm on ise niisuguseks erandlikuks asjaoluks.
41.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele senikehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seoses hagejate apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel kummagi poole apellatsiooniastme kohtukulud tema enda kanda.
G. Kivinurm
U. Loonurm
M. Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.