Võlaõigus › Võõrandamislepingud

raieõigus võõrandati metsaseaduse § 37 lg 7 tähenduses. Mis puudutab raiejäätmete ladustamist ja nende omandiõiguse ülemineku järgset mitte äravedamist, siis oli nende ladustamiseks kokkulepe. Samuti leidis hageja, et kostja müüjana moonutas müüdava puidu tegelikku kogust. Künteri kinnistu piirneb Valgeojaga ning sellest tulenevalt kalda ja rannakatise vööndist peab jätma oja äärde kasvama vähemasti 4 meetri laiuse riba. Sellest tulenevalt jäi ostjal saamata tulu ca 25 tm eest. Üleraiet toimunud ei ole ja pigem on toimunud seadusest tulenevate piirangute tõttu alaraie. Hageja on selle tõttu kannatanud kahju, sest on jäänud ilma oluliselt sellest, mida ta tehingut tehes lootis. Pärast raiejäätmete omandamist tegeles hageja 2015 kevadel aktiivselt raiejäätmete müügiga ja lõpuks leiti OÜ Metsapartner, kellega sõlmiti leping. Nimetatud leping on lõpetatud, kuna raiejäätmeid ei olnud võimalik üle anda. 13.04.2016 seisukohas märkis hageja tasaarvestamise nõude osas, et selle põhjenduste juures tuleb see jätta tervikuna tähelepanuta, sest tasaarvestamise avalduses toodud kahjud ei ole sisuliselt hinnatavad, nende seos OÜ-ga Skandberg ja hagejaga ei ole tuvastatav. Täpselt samamoodi ei ole lepingu täitmise ja raie teostamise seisuga tuvastatud, et OÜ Skandberg oleks oma kohustusi rikkunud. Hageja pidas metsakonsultandi ÜK hinnanguid ebausaldusväärseteks. Seetõttu ei saa rääkida mistahes leppetrahvist. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole sõlminud hagejaga ühtki lepingut raiejäätmete müügiks ega muul viisil loonud ühtki õigussuhet hagejaga. Skandberg OÜ ei ole soovinud raiejäätmeid kostjalt omandada ning kostja ei ole Skandberg OÜ-le ka raiejäätmeid võõrandanud. Kostja ja Skandberg OÜ vahel oli sõlmitud kasvava metsa raieõiguse leping, mille alusel Skandberg OÜ-l (ostja) oli õigus kostjale kuuluval kinnistul teostada raiet kõnealuses lepingus ette nähtud ulatuses ja tähtaegade raames. Poolte vahel puudub õigussuhe. Viimsi Mets OÜ ning Skandberg OÜ (ostja) vaheline kahepoolne kokkulepe, mille alusel OÜ Skandberg on väidetavalt andnud hagejale üle müügilepinguga omandatud raiejäätmete omandiõiguse, on sõlmitud 01.03.2015. Kokkuleppest nähtuvalt on ostja soovinud hagejale loovutada raiejäätmete omandiõigust, mida ostjal ei olnud ja mida seetõttu ei olnud ka võimalik loovutada. Kui aga kohus ei peaks eeltooduga nõustuma, tuleb arvestada, et hakkevõsa ostu-müügilepingu nr 1A/2015 punkti 1.1 kohaselt omandiõigus hakkevõsale läheb hagejalt OÜ-le Metsapartner üle lepingu sõlmimise aja seisuga (s.o 14.07.2015). Seega kui hageja saigi raiejäätmete omanikuks, siis on ta selle omandi üle andnud ning hagejal ei saa olla ka raiejäätmete omandiõigusest tulenevalt ühtki nõuet ühegi isiku vastu. Kostja ei ole müügilepingut millegagi rikkunud. Kostja on enda ja ostja vahelise müügilepingu täitnud ning võimaldanud ostjal raieõigust teostada ning metsamaterjali omandada müügilepingus sätestatud mahus ning tähtaja vältel. Ka ei näe müügileping eraldi ette ostjale õigust raiejäätmete omandamiseks. Raiejäätmete osas sätestab müügileping üksnes ostja kohustused raielank puhastada ning ära vedada. Samas ei teinud kostja raiejäätmete äraveoks (ja seeläbi ka omandamiseks) müügilepingu tähtaja jooksul mingeid takistusi. Tõendamata on raiejäätmete väidetav maht 450 m3. Ka on asjakohatu hageja poolt esitatud tõend raiejäätmete väidetava maksumuse kohta, milleks on hageja ja OÜ Metsapartner vaheline hakkevõsa müügileping 14. juulist 2015. Liiati on hageja poolt talle väidetavalt kuulunud 450 m3 raiejäätmete hind ka selle lepingu alusel määratud ilmselgelt ebaõigesti. Toorme (raiejäätmed) kogust valmis toote lõpphinnaga korrutades ei saa kuidagi leida raiejäätmete kui toorme maksumust. 17.03.2016 kohtule esitatud seisukohas rõhutas kostja, et raiejäätmete osas nägi raieõiguse müügileping punktis 8 selgelt ette, et raiejäätmed veetakse langilt (mitte kinnistult) ära ning

raielank puhastatakse raiejäätmetest hiljemalt 01.02.2015. Seda oli ka tehtud, kuigi ladustades oksad kraavi vastuolus lepingu ja metsanõuetega. Lepingust ei tulene üheski punktis, et raieõiguse omandajal olnuks õigus raiejäätmeid omandada, kinnistult ära vedada, hakkeks müüa kolmandale isikule vms. Juhul, kui kohus peaks leidma, et kõnealuse lepingu alusel võiks olla mingi nõue ka hagejal, siis esitab kostja kohtule tasaarvestusavalduse. Metsakonsulent ÜK arvamuse kohaselt on OÜ Skandberg poolt raie teostamisel toime pandud lepingu- ning metsanormide rikkumised ning rikkumisega OÜ Skandberg tekitanud kostjale kahju summas 700 eurot. Lisaks eeltoodule sätestab hageja poolt esitatud raieõiguse lepingu p 16, et lepingu rikkumisel korral on rikkunud pool kohustatud hüvitama teisele poolele kõik tekkinud kahjud ning maksma leppetrahvi 10% lepingu p-s 13 viidatud raieõiguse müügihinnast. Seega 4000 eurose müügihinna puhul on leppetrahvi summaks 400 eurot. Seega on eelnevate rikkumiste pinnalt kostjal õigus leppetrahvile 400 euro ulatuses. Kostja palus kohtul tasaarvestada hagi rahuldamise korral kõnealused kahjud ning leppetrahvinõue summas 1100 eurot hageja nõudega. Maakohtu otsus 19.12.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tekitatud kahju summas 2250 eurot ja viivise põhinõudelt (2250 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 19.12.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, otsustades määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Kohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud, mille üle poolte vahel vaidlust ei ole: kostja ja Skandberg OÜ sõlmisid 14.03.2014 Tallinnas kasvava metsa raieõiguse müügilepingu KMVL 1403-1; müügilepingu p 2 kohaselt on lepingu objektiks kasvava metsa raieõiguse võõrandamine, mille teostamise tulemusena läheb raieõiguse objektiks olevate puude omandiõigus üle kostjalt Skandberg OÜ-le; raieõiguse objektiks oleva kasvava metsa asukohaks on Viljandimaa, Kolga-Jaani vald, Künteri kinnistu (lepingu p 4);lepingu p 11 kohaselt läks puude omandiõigus üle pärast müügihinna 4000 euro tasumist; Skandberg OÜ tasus 4000 eurot kostjale 14.03.2014; lepingu p 6.1 kohaselt on raiega hõlmatava pindala suurus 4,7 ha ja lepingu p 6.2 kohaselt on raiest saadav puidukogus vastavalt metsateatisele 871 tm; lepingu p 7 kohaselt oli raie ja väljaveo tähtaeg 01.02.2015 ning lepingu p 8 kohaselt veab Skandberg OÜ raiejäätmed langilt ära ja raielank peab olema puhastatud hiljemalt 01.02.2015. Pooled vaidlevad selle üle kas Skandberg OÜ omandas müügilepingu alusel ka raiejäätmed. Samuti on vaidlus selles kas poolte vahel eksisteerib õigussuhe. Samuti on vaidlus võimaliku kahju suuruse ja kostja tasaarveldusnõude osas. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hageja nõue kostja vastu võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-173-12 p-s 15 selgitanud, et hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused

(vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27): kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Esmalt analüüsis kohus, kas poolte vahel on kehtiv leping. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja ja Skandberg OÜ sõlmisid 14.03.2014 Künteri kinnistult kasvava metsa raieõiguse müügilepingu KMVL 1403-1. Lepingu p 2 kohaselt omandas Skandberg OÜ kostjalt kasvava metsa raieõiguse ning raieõiguse objektiks olevate puude omandiõigus läks kostjalt üle Skandberg OÜ-le (tl 7-9). Kohtule esitatud 01.03.2015 kahepoolse kokkuleppe alusel loovutas Skandberg OÜ raieõiguse teostamise käigus tekkinud raiejäätmed ca 450 m3 hagejale. Skandberg OÜ omandas raiejäätmed müügilepingu KMVL 1403-1 alusel ning kokkuleppe alusel läks raiejäätmete omandiõigus üle hagejale (tl 12). VÕS § 164 lg 1 alusel võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohtule esitatud 14.10.2015 kostjale saadetud nõudekirjast ja hoiatusest kohtumenetluse alustamise kohta nähtub, et 01.03.2015 kokkuleppega võõrandas Skandberg OÜ 14.03.2014 lepingu alusel omandatud raiejäätmed hagejale (tl 13-15). Kostja edastas nõudekirjale 22.10.2015 oma seisukoha (tl 17-18). Seega oli kostja enne hagi kohtusse esitamist nõude loovutamisest teadlik. Hakkevõsa 14.07.2015 ostu-müügilepingu nr 1A/2015 kohaselt müüs hageja Künteri kinnistul ladustatud võsa OÜ-le Metsapartner (tl 2122). Müügilepingu alusel ei läinud raiejäätmete omandiõigus Metsapartner OÜ-le üle, sest raiejäätmeid ei antud ei antud lepingu alusel Metsapartner OÜ-le üle. Hageja ja Metsapartner OÜ vahel sõlmitud leping lõpetati 12.10.2015 (tl 50). Nimetatud lepinguga taastus täielikult hageja omandiõigus ladustatud lehtpuu võsa jäätmetele. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud, et OÜ Skandberg on loovutanud kehtivalt oma õiguse raiejäätmete osas hagejale ja poolte vahel on kehtiv võlasuhe. Järgmisena tuleb analüüsida, kas kostjal on lepingust tulenev kohustus hageja ees ja kas kostja on lepingut rikkunud. Seejuures tugines kohus VÕS § 208 lg-le 1 ja § 217 lg-le 1. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepinguga läks Skandberg OÜ-le kasvava metsa raieõiguse korral üle ka õigus raiejäätmetele. Metsaseaduse (MS) § 37 lg 7 kohaselt raieõigus annab õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. MS § 28 lg 2 kohaselt metsamaterjal on 1) langetatud puu ja puutüvi; 2) puutüve järkamisel saadud tüveosa; 3) raidmed. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kasvava metsa raieõiguse müügi korral läheb müüjalt ostjale üle metsas kasvavad puud, so kogu metsamaterjal ehk teisisõnu puu tervikuna. Kinnistu jääb müüjale. Seega annab raieõigus ostjale muu hulgas õiguse omandada langetatud puud, valmistada puudest puidusortimente ja vedada saadud sortimendid metsast välja. 23.11.2016 toimunud kohtuistungil avaldas kostja vande all, et tema müüs müügilepingu alusel ainult palki ja räägiti täiesti kindlalt palgist ja palgi tihumeetrist. Sellest ei olnud juttu kellele pidid raiejäätmed/oksad jääma. Kostja sõnul ei räägita ju palgi hinna juures okstest ning kostja ei tea täpselt mis on raieõiguse müük. Kostja ei teadnud sinnamaani, kui tuli JN langile, et Skandberg OÜ-l on mingi õigus nendele okstele. Kostja tänaseks teab mida see

tähendab, sest ta on selle kohta lugenud (vt tl 121-122). Seega ei teadnud kostja lepingu sõlmimise ajal mida tähendab kasvava metsa raieõigus ning mis õiguse ta Skandberg OÜ-le võõrandas. Nimetatu ei vabasta kostjat aga lepingulisest vastutusest. Tunnistaja JN ütlustega on tõendamist leidnud, et OÜ Skandberg ostis kostjalt puud tervikuna. Tunnistaja andis ütlusi selle kohta, et lepingu objektiks oli Künteri maaüksusel asuv raieõigus ja raieõigus koosnes kasvava metsa kohta ning Skandberg OÜ ostis kostjalt puud tervikuna. Ei olnud kostjaga kokkulepet, et OÜ Skandberg ostab üksnes mingi osa puust mitte terviku, siis oleks lepingus see punkt sees olnud. OÜ Skandberg kandis raiejäätmete väljaveoga seotud kulud (tl 125). Kohus leidis, et asjaolu, et raiejäätmed ladustati metsaserva kinnistu kraavi peale ning raiejäätmete äravedu venis, ei anna alust asuda seisukohale, et Skandberg OÜ kaotas raiejäätmetele omandiõiguse. Raieõiguse müügilepingu tähenduses jäi kostjale küll otsene valdus asja üle, sest raiejäätmed paiknesid kostja kinnistul, kuid omandiõigus oli selleks hetkeks üle läinud Skandberg OÜ-le. Tunnistaja JN ütlustega on tõendatud, et oli suusõnaline kokkulepe selle kohta, et raiejäätmed ladustatakse kinnistu servas (tl 126). Hageja on menetluse käigus selgitanud, et raiejäätmete väljavedu venis, kuna materjal jäeti metsaserva kuivama ning selleks ajaks, kui materjal oli kuivanud, oli naaberkinnistu omanik külvanud oma kinnistule talivilja. Kostja leiab, et lepingu p 6.2 sätestatud puidukogust ei oleks lepingus, kui pooled oleksid kokku leppinud raiejäätmete müügis. Samuti andis JN ütlusi selle kohta, et nimetatud koguse puhul on tegemist ümarpuiduga. Kohtu hinnangul ei oma nimetud asjaolu tähtsust, kuna kasvava raieõiguse müük tähendab puu müüki tervikuna. Samuti märgitakse MS § 37 lg 6 p 5 kohaselt raieõiguse võõrandamisel lepingus vähemalt raiega hõlmatava metsa hinnanguline maht tihumeetrites. Seega on nimetatud kogus hinnanguline ja sellest ei saa järeldada, et kostja müüs lepinguga üksnes palki. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja on jätnud müügilepingust tuleneva kohustuse tervikuna täitmata, on andnud üle lepingu eseme üksnes osaliselt ning ei ole teinud võimalikuks raiejäätmete üleminekut. Kohus leidis, et kostja on vastutav lepingu rikkumise eest ning rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav. Kostja ei ole tõendanud, et rikkumine on vabandatav. Võttes seisukoha, kas hagejale on tekkinud kahju, mis kuulub hüvitamisele, märkis kohus järgmist. Kahju hüvitamise nõue ilma täitmise asemel täiendava tähtaja määramist tuleb kõne alla ka juhul, kui lepingu täitmine on võimatu. Käesoleval juhul vaidlus puudub selles, et lepingu täitmine raiejäätmete üleandmise osas on võimatu, kuna raiejäätmed on käesolevaks ajaks võõrandatud. Hagejale on tekkinud kahju, kuna hageja on jäänud ilma sellest, mida ta raiejäätmeid omandades lootis saada. Kohtule esitatud JN seletuskirjast nähtub, et 14.09.2015 läks ta uurima, kas vili on ära koristatud, et saaks oksad ära hakkida. JN sattus peale okste hakkimisele ning selgus, et oksad on võõrandatud OÜ-le Reinpaul (tl 20). Hagejale kahju tekkimine on tõendatud JN kohtus antud ütlustega selle kohta, et ta käis 14.09.2015 vaatamas, kas vili on ära koristatud, et saaks hakkida, siis avastas, et juba hakitakse OÜ Reinpaul poolt (tl 126). Samuti kinnitas kostja kohtule vande all, et raiejäätmed müüs tema poeg KP OÜ-le Reinpaul (tl 122). Seega on tõendamist leidnud, et hagejale on tekkinud kahju. Kohus leidis, et hageja on tõendanud kahju tekkimise summas 2250 eurot. Kohtu poolt tõendite kogumise käigus esitatud ostu-müügilepingu nr 14/9 kohaselt müüs KP OÜ-le Reinpaul 582/pm3 hakkepuitu (tl 102-103). Nimetatud lepingu p 3.1 kohaselt oli kaupa müügihind 5 eurot/pm3 (purustatult mõõdetuna autokastis). OÜ Reinpaul tarneraportist nähtuvalt viidi Odistelt kokku 582/pm3 hakkepuitu, kogusummas 2910 eurot (tl 105). Samuti on kohtu hinnangul kahju suurus tõendatud JN istungil antud ütlustega, mille kohaselt on kaks aastat paigas raiejäätme hind 5 eurot kuupeeter (tl 126). Kostja on leidnud, et hakke kogus on oluliselt väiksem, kuid tõendeid kohtule selle kohta esitanud ei ole. Riigikohus on lahendi nr

3-2-1-116-16 p-s 41 märkinud, et kohus saab muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel otsustada kahju suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 järgi diskretsiooniõiguse alusel (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 41). Kostja on esitanud vastuväite, et toorme (raiejäätme) kogust valmis toote lõpphinnaga korrutades ei saa kuidagi leida raiejäätme kui toorme maksumust. Nimetatu on ümber lükatud OÜ Reinpaul tarneraportiga, millest nähtuvalt on hakke kogus 582 korrutatud hakke hinnaga 5 eurot ja saadud kokku 2910 eurot (tl 105). Samuti on kostja esitanud vastuväite, et raiejäätmed müüdi OÜ-le Reinpaul kahelt krundilt ning hakkepuidus oli ka teise kinnistu raiejäätmeid. Kohus leiab, et kostja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et OÜ-le Reinpaul müüdi kahelt kinnistult saadud raiejäätmeid. Samuti märkis kohus, et hageja ei nõua kostjalt OÜ Reinpaul poolt kosjalt ostetud hakkepuidu eest saadud 2910 euro ulatuses kahju hüvitamist, vaid väiksemas ulatuses (2250 eurot). Viidates VÕS § 127 lg-tele 2, 3 ja 4 leidis kohus eeltoodust tulenevalt, et kostja poolt tekitatud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kostja ei tekitanud hagejale kahju tahtlikult, vaid raske hooletuse tõttu, kuna kostja ei järginud vajalikku hoolsust olulisel määral. Kohus leidis, et käesoleval juhul on põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kostja kinnitas kohtule 23.11.2016 vande all, et loomulikult ta teadis, et tema poeg müüs raiejäätmed OÜ-le Reinpaul (tl 122). Kostja andis ise pojale käsu tegeleda raiejäätmetega ja metsa korrastamisega. Seega kuulub hageja kahju nõue kostja vastu rahuldamisele. Hageja viivisenõude osas leidis kohus eeltoodule ning VÕS § 113 lg-le 2 ja TsMS §-le 367 tuginedes, et põhjendatud on hageja nõue välja mõista kostjalt viivis summalt 2250 eurot alates kohtuotsuse tegemisest. Kostja esitas kohtule ka tasaarvestamise nõude. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Õiguskirjanduse kohaselt on tasaarvestuse läbiviimiseks põhimõtteliselt kaks eeldust. Tasaarvestuse esmaseks eelduseks on tasaarvestuse õiguse tekkimine e tasaarvestuse olukorra eksisteerimine. Tasaarvestuse õigus tekib juhul, kui kahe isiku vahel eksisteerivad samaliigilised nõuded. Tasaarvestuse teiseks eelduseks on avalduse tegemine teisele poolele. Tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses. Kostja on nimetatut ka teinud. Metsakonsulent ÜK arvamuse kohaselt (tl 74-75) on OÜ Skandberg poolt raie teostamisel toime pandud lepingu- ning metsanormide rikkumised. Esiteks on jäetud tegemata harvendusraie, mis tuli teostada metsateatisel märgitud eraldises. Teiseks on vajaliku 55 seemnepuu asemel jäetud kasvama üksnes 40 seemnepuud, mille hulgas on ka tormiga murdunud puud. Tõenäoliselt raiuti seemnepuud ära selleks, et tegemata jäetud keerukamast ja vähem tasuvast harvendusraiest saamata jäänud puidukogus kätte saada. Oja äärde kasvama jäetud 3-4 m laiusel ribal kasvavad valged lepad ei vasta seemnepuu nõuetele. Kahju suuruseks on metsakonsulent eeltooduga seoses hinnanud 400 eurot. Kolmandaks, säilikpuid ei olnud üldse kasvama jäetud, kuigi raielangi pindala arvestades pidanuks neid olema 21 tm. Oja äärde kasvama jäetud võsa ja puud neile nõuetele ei vasta. Ka ei saa säilikpuudeks lugeda seemnepuid. Sellega seonduva kahju suuruse hindab metsakonsulent ÜK 100 eurole. Raiejäätmete ladustamisega kraavile kaasneb oht keskkonnale, sest lehtpuujäätmed lagunevad kiiresti. Seesuguse kahju vältimiseks on kostja ka korraldanud lepingu vastaselt tema kinnistule jäetud raidmete koristamise kraavist. Raie teostamine Valgeoja veekaitsevööndis, nimelt nagu eelpool märgitud on oja äärde jäetud kasvama vaid 34 meetri laiune põõsa ja puude riba, kuid veekogu kaitsevööndi laiuseks oli antud juhul 10 meetrit ning selles ulatuses ei olnud raie lubatud ilma Keskkonnaameti nõusolekuta. 1.2.5.6

Pinnasekahjustuste tekitamine, mille tasandamisega kaasneb omanikule kahju summas 200 eurot. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud talle tekitatud kahju hageja poolt. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et ÜK arvamuse puhul on tegemist ebausaldusväärse tõendiga TsMS § 238 lg 5 mõttes ja nimetatud tõend tuleb jätta seetõttu arvestamata. ÜK näol on tegemist menetlusvälise kolmanda isikuga. Samuti on kostja esitanud kahju nõude hageja vastu alles kohtumenetluses, varasemalt ei ole kostja pöördunud kordagi hageja poole tekitatud kahju nõudega või pretensiooniga. Kui ÜK teostas ülevaatuse 01.08.2015, siis nõustus kohus hageja seisukohaga, et arusaamatu on miks ei esitatud vastavasisulist vastuväidet kostja esindaja 22.10.2015 vastuskirjas, vaid alles kohtumenetluses. Raie teostati 2015 veebruaris ning kostja on esitanud kahju ja leppetrahvinõude alles kohtumenetluses. Samuti ei ole lepingu täitmise seisuga tuvastatud ega tõendatud OÜ Skandberg poolt kohustuste rikkumine. Seega on tõendamata kostjale OÜ Skandberg poolt tekitatud kahju. Lisaks pidas kohus leppetrahvi osas vajalikuks viidata mh VÕS § 159 lg-le 2, mille kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Pooled ei leppinud lepingus kokku leppetrahvi nõude esitamise tähtaega. Kohus leidis, et kostja on minetanud leppetrahvi nõudeõiguse, kuna ei ole esitanud vastavat nõuet mõistliku aja jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal hageja vastu nõuet mida tasaarvestada tekitatud kahju 2250 euroga. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis, et kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus 18.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 19.12.2016 otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. Kostja leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele nii materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise kui ka menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et Skandberg OÜ omandas raiejäätmed müügilepingu KMVL 1403-1 alusel. Kostja leiab, et seejuures on metsaseaduse vastavatele sätetele (MS § 37 lg 7 ja § 28 lg 2), viitamine formaaljuriidiliselt õige, kuid see ei haaku poolte vahel sõlmitud lepingu sisuga poolte tegelikust tahtest tulenevatel asjaoludel. Poote tegelik tahe müügilepingu objekti osas on väljaloetav kõnealuse lepingu p 6, mille kohaselt müüakse raieõigust puidukogusele ca 871 tm., lepingu p.7, mille kohaselt raieõiguse teostamise ja väljaveo tähtaeg oli 01.02.2015 ja lepingu p. 8, mis sätestab raiejäätmetega seotud küsimused (raiejäätmed veetakse langilt ära) koosmõjus käsitlemisel. Kostja arvates on ilmselge, et lepingujärgse raiejäätmete langilt äravedamise kohustuse panemisel hagejale pidasid mõlemad pooled silmas seda, et OÜ Skandberg kohustub jäätmed vedama langilt (mitte kinnistult) ära ilma nende omandamisõiguseta. Metsaseaduse üldise regulatsiooni tingimustes, kus raiejäätmed oleksid jäänud OÜ Skandberg omandisse, sellist sätet lepingusse kirjutatud ei oleks. Seega näitab lepingu selline sõnastus seda, et müügiobjektiks formaalselt sõnastatud „raieõigus“ näol on ikka tegemist metsamaterjali kui palgi müügiga, mitte raiejäätmete müügi ja selle omandamisõiguse üleminekuga lepingu tingimuste kohaselt. Maakohus on otsuse p-s 27 andnud kostja vande all antud ütlustele ebaõige hinnangu. Kostja selgitas, et lepingut sõlmides räägiti ikka ainult palgist kui sellisest, muidu ei oleks ka ju lepitud kokku raiejäätmete edasisest staatusest ja nende äravedamise kohustusest langilt ostja

poolt. Huvist omandada raiejäätmed kui sortiment, oleks OÜ Skandberg esindaja kui metsa ja puidu ala spetsialist, mõistlikult eeldades lepingu teisiti sõnastanud, rääkimata asjaolust, et leping s.t. raie teostamise ja väljaveo tähtajas olid pooled kokku leppinud 01.02.2015 (lepingu p 7). Raidmete arvestamisel müügiobjekti koosseisu ei oleks OÜ Skandberg samuti mõistlikult eeldades ennast sidunud sellise koormava ajalise tärminiga või oleks selle sõnastanud selliselt, et talle oleks jäänud õigus nende äraveoks ka hilisema ajaperioodi vältel. Eeltoodud kostja selgituste kohaselt ei tekkinud Skandberg OÜ-l üldse raiejäätmetele omandiõigust, kuivõrd need ei olnud müügilepingu objektiks. Üksnes metsaseaduse § 37 ja § 28 regulatsioon abstraktselt ei tähenda seda, et pooled ei võinud leppida kokku teistsugustes müügitingimustes. Kuivõrd maakohus ei ole OÜ Skandberg ja kostja vahel sõlmitud lepingut sisuliselt analüüsinud, on kohus järeldused teinud vaid pragmaatiliselt seaduse teksti lahti kirjutades, rikkudes TSMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. TSMS § 442 lg.8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Seda nõuet maakohus täitnud ei ole. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kostja vastutab kahju tekitamise eest ning et tekitatud kahju suurus on hageja poolt tõendatud suuruses 2250 eurot. Õige ei ole ka maakohtu järeldus, et hagejale on tekkinud kahju kuna hageja on jäänud ilma sellest, mida ta raiejäätmeid omandades lootis saada. Hagiavalduse lisaks nr 2 oleva kahepoolse kokkuleppe 01.03.2015 kohaselt loovutas OÜ Skandberg hagejale raiejäätmeid ca. 450 tm ulatuses. Seega kui pidada loovutust tõeseks, omandas hageja raiejäätmeid (mitte puiduhaket) viidatud ulatuses s.o. ca. 450 tm. Seega ei ole hageja omandanud OÜ-lt Skandberg nõudeõigust hagis viidatud ulatuses. Maakohus on jätnud kõnealused kostja vastuväited täies ulatuses analüüsimata. Üldteada asjaolu on, et raiejäätmed ja selle hakkimisest tulenev hakkepuit ei ole üks ja see sama ehk mahuliselt võrreldavad suurused. Kostjapoolseks tõendiks oleva metsakonsulent ÜK selgituste ja ka üldteada erialakirjanduse kohaselt on raidmetest tulenev hakke maht kuupmeetrites ca. 5 korda väiksem ehk teisiti öeldes tuleks hakke mahu saamisel korrutada raidmed koefitsiendiga 0,2. Kuna hageja omandas väidetavalt 450 m3 raidmeid, siis kõnealusest kogusest saadav hakkmaht tihumeetrites on 450 x 0,2 = 90 tihumeetrit raidmeid. Korrutades 90 tm koefitsendiga 2,5 (1 tm raidmete hakkimine annab välja 2,5 m3 puistehaket) siis on korrutustehingu tulem = 225 pm3 (puistehaket) ning korrutades see omakorda 5 euroga, oleks kõnealusest hakkepuidust saadav rahaline tulem 1125 eurot, mitte 2250 eurot. Maakohus jättis kostja sellise vastuväite hindamata. Kostja arvates ei oma ülaltoodu valguses mingisugust sisulist tähtsust asjaolu, et KP kostja pojana võõrandas OÜ-le Reinpaul kokku 582 pm3 hakkepuitu. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et kõnealune hakkepuit pärines justnimelt sellest raidest, mille teostas OÜ Skandberg. Siinkohal on maakohus ka lubamatult pannud tõendamiskoormuse kostja kanda, leides et kostja vande all ülekuulamisel antud ütlused selle kohta, et raidmed ja sellest saadud hake, mida poeg Reinpaulile müüs pärines ka teiselt temale kuuluvalt kinnistult. Ka omab tähtsust, et OÜ Reinpaul tarneraportist nähtuvalt veeti Odiste külast kokku 582 pm3 hakkepuitu, kusjuures muudest asja materjalidest nähtuvalt, s.h. hagiavalduse lisaks nr 2 olevast kahepoolsest kokkuleppest ja lisa 6 hakkevõsa ostu-müügilepingu nr.1A/2015 p 1.3. asuvad raiejäätmed Künetri maaüksusel Lalsi külas, Kolga-Jaani vallas. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et metsakonsulent ÜK arvamuse näol on tegemist ebausaldusväärse isikuga ning seega ei ole arvestatav ka tema arvamus. Miks kohus selliselt järeldab, jääb otsusest arusaamatuks. Avalikest portaalidest (näiteks www.eramets.ee) nähtuvalt on ÜK omandanud metsandusliku kõrghariduse 1983.aastal ning on olnud erametsanduse konsulent juba aastast 2000.

Maakohus on tasaarvestuse vastuväite osas teinud ebaõige järelduse selles osas, et kahju nõude on kostja esitanud hageja vastu alles kohtumenetluses ning varasemalt ei ole kostja kõnealuse nõudega hageja poole pöördunud. Kostja selgitab, et kohtueelses menetluses puudus kostjal sisuliselt vajadus kõnealust nõuet esitada arvestades eelkõige asjaolu, et kahju on suhteliselt marginaalne. Samas kostja ei ole ühestki õigusaktist tulenevalt kaotanud õigust esitada kahjunõuet sellisel kujul ja ajalises nihkes nagu seda antud juhul on tehtud, mistõttu on selline kohtu järeldus ebaõige ja kehtival õiguslikul regulatsioonil mittebaseeruv. Kostja ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja ei ole mõistliku aja kriteeriumit järginud ning on seega kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Arvestades, et tingimustes kus hageja ei oleks esitanud hagi kohtule, ei oleks tõenäoliselt ka kostja esitanud oma nõuet leppetrahvile, lähtudes eelkõige protsessiökonoomilistest põhimõtetest. Seega ja arvestades hagi esitamise aega leiab kostja, et ta ei ole ületanud mõistliku aja põhimõtte nõuet ning see on kooskõlas kõigi protsessiosalise õigustega kaitsta kohtus maksimaalselt oma seadusest tulenevaid õigusi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 19.12.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Pooled vaidlevad selle üle, kas Skandberg OÜ omandas müügilepingu alusel ka raiejäätmed. Samuti on vaidlus selles, kas poolte vahel eksisteerib õigussuhe. Vaidlus on ka võimaliku kahju suuruse ja kostja tasaarveldusnõude osas. Apellatsioonkaebuses kordab kostja juba maakohtule esitatud seisukohti. Kõigile kostja seisukohtadele on maakohus hinnangu andnud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja ja kostja vahel puudub õigussuhe ning seetõttu ka hageja nõudel igasugune õiguslik alus, kuna hageja soovib maksma panna nõuet, mida ei ole olemas. Maakohus on otsuse p-des 24-27 üksikasjalikult hinnates asjas esitatud tõendeid jõudnud põhjendatult järeldusele, et 01.03.2015 kokkuleppe alusel on hageja omandanud Skandberg OÜ-lt kehtivalt õiguse raiejäätmete osas. Hageja ja kostja vahel on kehtiv võlasuhe. Viimsi Mets OÜ poolt 14.10.2015 MP-le saadetud nõudekirjast ja hoiatusest kohtumenetluse alustamise kohta nähtub, et 01.03.2015

kokkuleppega võõrandas Skandberg OÜ 14.03.2014 lepingu alusel omandatud raiejäätmed OÜ-le Viimsi Mets. Kolleegium ei nõustu kostjaga selles, et 01.02.2015. a seisuga Meelis Pajumäe ja ostja vaheline müügilepingust tulenev õigussuhe lõppes ning raieõiguse edasine teostamine ning selle alusel mistahes metsamaterjali jätkuv omandamine kostja kinnisasjalt oli välistatud. Maakohus on otsuse p-s 28 õigesti tuvastanud, et asjaolu, et raiejäätmed ladustati metsaserva kinnistu kraavi peale ning raiejäätmete äravedu venis, ei anna alust asuda seisukohale, et Skandberg OÜ kaotas raiejäätmetele omandiõiguse. Kolleegium ei nõustu kostja kaebuses toodud seisukohaga, mille kohaselt maakohus ei ole OÜ Skandberg ja MP vahel sõlmitud lepingut sisuliselt analüüsinud, on teinud vaid pragmaatiliselt seaduse teksti lahti kirjutades, millega on maakohus apellandi arvates rikkunud TSMS § 436 lg 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Maakohus on otsuse p-s 29 kokkuvõtvalt leidnud, et kasvava raieõiguse müük tähendab puu müüki tervikuna. Raieõiguse võõrandamise lepinguga kaasneb õigus kasutada maad vastavalt raieõiguse sisule. MS § 28 lg 2 kohaselt metsamaterjal on 1) langetatud puu ja puutüvi; 2) puutüve järkamisel saadud tüveosa; 3) raidmed. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kasvava metsa raieõiguse müügi korral lähevad müüjalt ostjale üle metsas kasvavad puud, so kogu metsamaterjal ehk teisisõnu puu tervikuna. MS § 37 lg 6 p 5 kohaselt märgitakse raieõiguse võõrandamisel lepingus vähemalt raiega hõlmatava metsa hinnanguline maht tihumeetrites. Seega on nimetatud kogus hinnanguline ja sellest ei saa järeldada, et kostja müüs lepinguga üksnes palki. Seejuures on MP vande all selgitusi andes ise möönnud, et tegelikult ta nüüd mõistab, et tal on lepingu alusel kohustus raiejäätmed üle anda lepingu kohaselt. Seega ei ole millegagi tõendatud kostja väide, et OÜ Skandberg ja MP eesmärgiks oli kokku leppida tavapärasest praktikast kõrvale kalduvas tehingus. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostja on jätnud müügilepingust tuleneva kohustuse tervikuna täitmata, kuna on andnud üle lepingu eseme üksnes osaliselt ning ei ole teinud võimalikuks raiejäätmete üleminekut. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-des 30-33 tuvastatuga, mille tulemusena jõudis maakohus järeldusele, et hagejale on tekkinud kahju, mis kuulub hüvitamisele ning leidnud, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostja kaebuses toodud väited ei anna alust maakohtust erinevat järeldust teha. Põhjendatud ei ole kostja kaebuse p-s 2.7 toodud seisukoht, mille kohaselt ei ole maakohus andnud hinnangut kostja vastuväidetele. Maakohus on andnud kostja vastavatele vastuväidetele hinnangu otsuse p-s 32. Kolleegium ei pea vajalikuks nimetatut korrata. Maakohus leidis otsuse p-dest 30-33 tulenevalt, et kostja poolt tekitatud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ning hagi kuulub seetõttu täies ulatuses rahuldamisele. Kohus leidis, et kostja ei tekitanud hagejale kahju tahtlikult, vaid raske hooletuse tõttu, kuna kostja ei järginud vajalikku hoolsust olulisel määral. Eeltoodu alusel leidis maakohus põhjendatult, et käesoleval juhul on põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kostja kinnitas kohtule 23.11.2016 vande all, et loomulikult ta teadis, et tema poeg müüs raiejäätmed OÜ-le Reinpaul (tl 122). Kostja andis ise pojale käsu tegeleda raiejäätmetega ja metsa korrastamisega. Kostja esitas vastuses hagiavaldusele ka tasaarvestamise nõude. Tasaarvestamise nõudes palus kostja tasaarvestada raie teostamisel toime pandud lepingu- ning metsanormide rikkumised, kuna selle rikkumisega on kostjale OÜ-gu Skandberg poolt tekitatud kahju

summas 700 eurot. Samuti palus kostja tasaarvestada hageja nõudega leppetrahvinõue 400 euro ulatuses. Kokku palub kostja tasaarvestada 1 100 eurot. Vastustaja on maakohtu menetluses esitanud tasaarvestamise nõudele vastuväite, et kostja tasaarvestamise aluseks olevat nõuet ei eksisteeri ning see on tõendamata. Maakohus on põhjalikult analüüsinud otsuse p-des 35 kuni 38 kostja poolt esitatud tasaarvestuse aluseks toodud asjaolusid ja tõendeid ning põhjendatult leidnud, et kostjal puudub tasaarvestatav nõue. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega täielikult ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Ülaltoodud alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.