Kohtulahend

Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja on kostjale tehniliselt kõlbmatuks osutunud veoautot müües oluliselt lepingutingimusi rikkunud, mistõttu on tal õigus lepingust taganeda. Kuna hageja kostja kompromissettepanekuid vastu ei võtnud, siis taganes kostja lepingust. Vastuhagis palus kostja tunnustada poolte vahel 18.09.2004 sõlmitud ostu-müügilepingu lõppemist seoses ostja lepingust taganemisega ja välja mõista hagejalt kostja kasuks 10 000 krooni. Vastuhagi kohaselt leppisid pooled 18.09.2004 suuliselt kokku, et kostja ostab tehniliselt korras ja kehtiva ülevaatusega veoauto GAZ 33072. Sõiduki hinnaks lepiti kokku 18 000 krooni, millele pidi lisanduma 1000 krooni tagavararatta eest. 10 000 krooni auto hinnast kohustus kostja tasuma sõiduki ümbervormistamise ja oma valdusse saamise päeval. Ülejäänud summa tasumiseks konkreetset tähtaega ei määratud. Veoauto tehniline ülevaatus ja ümbervormistamine pidi toimuma 23.09.2004. Nimetatud kuupäeval toimus auto ümbervormistamine ja kuigi tehnilist ülevaatust ei toimunud, nõustus kostja tasuma kokkulepitud 10 000 krooni ning võttis veoauto enda valdusesse. Sama päeva õhtul, so 23.09.2004, teatas kostja vend J.Ü. telefoni teel hagejale, et auto ei ole tehniliselt korras ning kostja soovib, et hageja auto korda teeks ja vormistaks tehnilise ülevaatuse, enne ülejäänud ostuhinda ei tasuta. Sellele vaatamata hakkas hageja nõudma 9000 krooni tasumist. Vastuseks hageja 15.02.2005 nõudeavaldusele teatas kostja kirjalikult lepingust taganemisest, kuid selgitas samas ka oma valmisolekut taganemisest loobuda, kui hageja hiljemalt 07.03.2005 võtab vastu ühe ettepanekutest: remondib auto ja teostab tehnilise ülevaatuse, misjärel kostja tasub kokkulepitud hinna, või kostja remondib veoauto ja teostab tehnilise ülevaatuse oma kulul ning kostja kulutused tasaarvestatakse auto hinnaga. R.L. vastuväited vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Vastavalt VÕS § 118 p-dele l ja 2 kaotab taganemiseks õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganemiseks, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul. Kostja teatas hagejale lepingust taganemisest esmakordselt 28.02.2005, mida ei saa pidada mõistlikuks ajaks taganemisest teatamiseks. Veoauto oli kostjale üleandmisel tehniliselt korras. Tehnilise ülevaatuse vormistamine hageja poolt ei olnud lepingu tingimus, vaid hageja vastutulek kostjale, mida ei saanud 23.09.2004 realiseerida vastava ametniku haiguse tõttu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on ebaõige kostja seisukoht, et leping sõlmiti 18.09.2004. Nimetatud kuupäeval käis kostja vend J.Ü. autot vaatamas ja hagejaga hinna suhtes kokku leppimas. Leping sõlmiti poole vahel 23.09.2004, kui auto vormistati kostja nimele, viimane tasus ostuhinnast 10 000 krooni ning sai veoauto enda valdusesse. Poolte seletustest nähtub üheselt, et auto tehniline korrasolek oli oluline lepingutingimus. Kehtiva ülevaatuse olemasolu oli tehingu üks oluline tingimus. Teatavasti keelab liikluseeskiri sõidukit kasutada, kui see ei ole läbinud tehnilist ülevaatust. Kuna kostja soovis veoautot viivitamatult kasutama asuda, pidi ta olema huvitatud nii auto kui ka selle dokumentide korrasolekust. Kuna kostja ei ole saanud veoautot kuni käesoleva ajani kasutada, on ta õigustatud rakendama VÕS § 101 p 4 ja 116 lg l sätestatud õiguskaitsevahendit, so lepingust taganemist. Alusetu on hageja seisukoht, et tehingu sõlmimise ajal oli veoauto korras ja võimalikud tehnilised rikked on põhjustanud kostja veoauto ebaõige ekspluateerimisega. Antud asjas puuduvad tõendid, millised kummutaksid või seaksid kahtluse alla kostja ja tunnistaja J.Ü. väited, et nad ei ole saanud veoautot kasutada mootori puuduliku töövõime tõttu. Hageja veendumus auto tehnilise korrasoleku kohta on oletuslik ja mitte millelegi põhinev.

Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja on kaotanud õiguse lepingust taganeda VÕS § 118 tulenevalt, kuna ei teinud taganemisavaldust mõistliku aja jooksul. Samuti hagiavalduses väljendatud seisukoht, et ostja ei teatanud asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul, nagu sätestab VÕS § 220 lg l. Kostja ja tunnistaja J.Ü. ütlustest nähtuvalt informeeris viimane hagejat auto mittekorrasolekust lepingu sõlmimise päeva, so 23.09.2004, õhtul. Hageja soovitanud autoga rohkem sõita, et ,,auto läheb siis korda". Kostja ja tunnistaja J.Ü. kinnitasid ka seda, et kui 23.09.2004 tehnilise ülevaatuse teostamine ebaõnnestus, lubanud hageja selle vormistada nädala jooksul. Kuna kostja veoautot vajas, ei rutanud ta 23.09.2004 lepingust taganema, vaid jäi ootama, et hageja oma lepingulise kohustuse täidab, so tagab auto tehnilise korrasoleku. Kostja sellist käitumist võib käsitleda hagejale täiendava tähtaja andmisena VÕS § 114 lg l tähenduses. Asjaolu, et hageja oma kohustust ei kavatse täita, sai kostjale teatavaks 15.02.2005 esitatud nõudeavaldusest, millele viimane viivitamatult vastas lepingust taganemise avaldusega, andes hagejale veel sealgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks või kostja kompromiss-ettepanekutega nõustumiseks. Eeltoodust tulenevalt asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine kui ka taganemisavalduse esitamine toimus mõistliku aja vältel. Hageja teadis lepingut sõlmides kostja soovist omandada töökorras ja ka muus osas sõidukõlbulik (tehnilise ülevaatuse läbinud) veoauto ning müüja kohustus oli tagada lepinguobjekti vastavus tehingu tingimustele. Kuna hageja arvamus veoauto tehnilise seisukorra kohta 2004.a. septembris oli ilmselgelt oletuslik, teadis ta või pidi teadma autot müües selle võimalikust lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest, kuid ei avaldanud seda kostjale. Hageja võimalikule teadmisele viitab fakt, et 23.09.2004 soovis ta tehnilist ülevaatust vormistada veoautot tegelikult kontrollijale näitamata. Eelkirjeldatud asjaolust tulenevalt võib väita, et isegi mitteõigeaegse teatamise korral säilinuks kostjal õigus tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele, toetudes VÕS § 221 lg l p-le 2. Kuna hageja taganemisavalduses talle antud tähtaja vältel oma lepingulist kohustust ei täitnud, tuleb pooltevaheline võlasuhe lugeda lõppenuks VÕS § 186 p 5 alusel. Vastavalt VÕS § 189 lg l võib lepingust taganemise korral kumbki lepingu pool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused R.L. palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme. Kohus ei olnud tõendite hindamisel objektiivne. Kohus hindas kostja ja tunnistaja J.Ü. seletusi kui tõendeid ning välistas hageja ja tunnistaja L.L. seletused kui tõendid. Kohtu väide, et hageja veendumus auto tehnilise korrasoleku kohta oli oletuslik ja mitte millelgi põhinev, on hageja ning tunnistaja L.L. ütlustele subjektiivse hinnangu andmine. Kostja ostis auto olles teadlik selle tehnilisest seisukorrast, ta sõitis autoga hageja juurest ära ja ei esitanud pretensioone enne kui 28.02.2005. Vastupidist tõendatud ei ole. Ebaõige on kohtu väide, et alusetu on hageja seisukoht, et tehingu sõlmimise ajal oli veoauto korras ja võimalikud tehnilised rikked on põhjustatud veoauto ebaõige ekspluateerimisega. Asjas ei tuvastatud asjaolu, mis välistaks selle, et veoauto on kuni käesoleva ajani töökorras. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas usaldusväärseteks kostja ja tunnistaja J.Ü. seletusi ning ebausaldusväärseteks hageja ja tunnistaja L.L. seletusi. Asjaolu, et veoautol oli tegemata auto tehniline ülevaatus, ei muutnud seda sõidukõlbmatuks. Kostja võttis riski ostes kehtivat tehnilist ülevaatust mitteomava veoauto ja seda ei saa lugeda lepingutingimuste rikkumiseks.

Kohtuotsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud summas 3000 krooni. Antud juhul ei ole tegemist hinnata hagiga. Vastuhagi puhul oleks kuulunud väljamõistmisele õigusabikulud summas 500 krooni või hagi rahuldamata jätmisel 450 krooni. Kohus rahuldas vastuhagi tuginedes üksnes kostja ja tunnistaja J.Ü. ütlustele. Kohus jättis andmata hinnangu hageja ja tunnistaja L.L. ütlustele selles, et hageja helistas auto müügipäeva õhtul ja vestles J.Ü. ning küsis, kuidas ta kohale jõudis. Kohus jättis tähelepanuta, et helistajaks oli hageja, mitte kostja, kes oleks pidanud eelkõige olema huvitatud, et saaks korras auto omanikuks. Helistamisel ei olnud juttu, et auto on katki või sõidukõlbmatu, rääkimata mingitest tehnilise ülevaatuse korraldamise kohustusest. Kostja ei teatanud mingist ostetud veoauto rikkest enne, kui hageja soovis saada ülejäänud osa hinnast, esitades kirjaliku nõudeavalduse veebruaris 2005.a. Siis saabus ka taganemisavaldus. Tunnistaja L.L. ütlustele sellest, et kui ta küsis raha detsembris 2004.a. teatas J.Ü., et neil raha ei ole, kohus mingit hinnangut ei andnud. Kostja ei teatanud veoauto ostusoovist taganemisest mõistliku aja jooksul, vaid alles 5 kuud hiljem. Tuvastamata on, kas vaidlusalune veoauto on üldse rikkis ja kui on, siis millal ning millistel asjaoludel sõidukõlbmatuks muutus. Kohus kohaldas vääralt VÕS § 114 lg 1 ja jättis kohaldamata VÕS § 118. Vastustaja vastuväited Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus ei ole rikkunud asja arutamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti seadust. Ringkonnakohtu seisukoht Kuna kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid korrata tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6. Kohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti võlaõigusseaduse sätteid nagu kaebuses väidetakse. Maakohus on hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja leidnud, et hageja pole oma väiteid selle kohta, et müügilepingu alusel müüdud auto vastas täiesti lepingutingimustele, asjas millegagi tõendanud. Kohus on andnud hinnangu nii hageja seletusele kui ka kostja seletusele ja tunnistajate ütlustele ning õigesti lugenud tuvastatuks nende alusel asjaolu, mille kohaselt veoauto ei olnud müügihetkel tehniliselt korras ja et kostja tunnistaja J.Ü.. teavitas sellest koheselt hagejat. Fakt, et tunnistajal õnnestus autoga koduni sõita, ei tõenda, et auto tehniliselt täiesti korras oleks olnud. Kostja seletuse ja tunnistaja J.Ü. ütluste kohaselt ei ole autot tööde tegemiseks saanud kasutada, kuna auto ei ole tehniliselt korras ja seisab lihtsalt õuel. Hageja on vaid paljasõnaliselt väitnud, et küllap kostja autot kasutas, kuid pole ühtegi sellekohast tõendit esitanud ega ole ka ise väitnud, et oleks näinud kostjat või tunnistaja J. Ü. autoga tööd tegemas. Et ka tehnilise ülevaatuse teostamine vajalik kostjale oli, kinnitab ka hageja enda seletus, mille kohaselt oli tehnilisest ülevaatusest juttu ja ta lubas aidata selle ära teha, kuid see jäi tegemata vastava ametiisiku haigestumise tõttu (t.l.l.30). Seega kohus õigesti leidis tuginedes lisaks hageja seletusele ka kostja - ja tunnistaja J.Ü. ütlustele, et tehnilise ülevaatuse autole lubas teha müüja ja et auto ei olnud tehniliselt korras ning seda arvestades jättis põhihagi rahuldamata. Kaebuses toodud väited ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks. Kuna põhihagi lahendamisel tuvastatud asjaolu välistasid hagi rahuldamise, siis olid nad aluseks vastuhagi rahuldamiseks. Seega puudub vajadus anda eraldi hinnangut kaebuses toodud väidetele, mis puututavad vastuhagi aluseks olevate asjaolude tõendatust. Maakohus on otsuses märkinud, et asjaolu, mille kohaselt kostja jäi ootama peale 23.09.04, et hageja oma lepingulise kohustuse täidab, on käsitletav VÕS § 114 lg 1 mõttes täiendava

tähtaja andmisena puuduste kõrvaldamiseks. Kaebuses hageja sellega ei nõustu ja leiab, et kohtul puudus alus nimetatud sätte kohaldamiseks, kuna kostja ei teatanud hagejale puudustest. Selline hageja seisukoht ei ole õige. Pole ka oluline, kas hageja helistas tunnistaja J.Ü. või kostja hagejale. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 23.09.04 peale auto äraviimist hageja juures, toimus poolte vahel telefonivestlus. Hageja väidab oma seletuses, et kostja ei teatanud talle ostetud veoauto puudustest, kuid nii kostja kui ka tunnistaja J.Ü. kinnitavad mõlemad, et sellest just jutt oligi. Seega luges maakohus kostja seletuse ja tunnistaja J.Ü. ütluste alusel õigesti tuvastatuks fakti, mille kohaselt kostja teavitas hagejat kohe samal päeval veoauto puudustest. Hageja neid tõendeid ümber lükanud ei ole. Samuti pole hageja tõendanud oma väiteid selle kohta, et auto ka käesoleval ajal töökorras on ja et kostja on sellega tööd teinud ja vedanud suuremaid koormaid kui auto kandejõud. Kostja ja kostja tunnistaja on neid asjaolusid eitanud maakohtus. Seega on põhjendamatu ka hageja taotlus asja maakohtule saatmiseks uueks läbivaatamiseks, et hageja saaks oma väiteid täiendavalt tõendada. Ja seda põhjendusel, et hageja ei uskunud, et maakohus võiks aluseks võtta kostja seletuse ja tunnistaja J.Ü. ütlused. Puudub igasugune seaduslik alus hageja sellekohaste taotluste rahuldamiseks. Kuna hageja ei pidanud vajalikuks esitada maakohtule taotlust auto suhtes ekspertiisi läbiviimiseks, siis puudub alus sellise taotluse rahuldamiseks apellatsiooniastmes. Kaebuses leiab hageja, et maakohus on ebaõigesti välja mõistnud hagejalt kohtukulud õigusabi eest kostja kasuks arvestamata TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestatud piirangut. Maakohus ei ole eksinud kohtukulude väljamõistmisel, sest vastuhagi näol ei ole tegemist varalise nõudega. Ülaltoodu alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

R. Allikvere

G. Kivinurm

V. Lips

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.