Kohtulahend

Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Hageja allkirjastas 22.10.2003 täieliku materiaalse vastutuse lepingu. Ka töölepingu lisas kinnitas hageja, et kohustub vastutama tööandjale tekitatud kahju eest. Detsembris 2003 töölähetuses olles võttis hageja kostja nimel tollideklarandilt vastu 1550 eurot. Volovski Rajoonikohtu 19.05.2004 otsusega tuvastati, et hageja tarvitas 06.12.2003 õhtul alkoholi ja jättis auto koos rahaga järelevalveta. Samal ööl riisuti autost 1550 eurot (24 252,20 krooni). 19.12.2003 andis hageja kirjaliku nõusoleku kahju hüvitamiseks. Tegelikult V. D. talle kostja poolt antud tähtaja jooksul kahju ei hüvitanud, vaid lahkus 11.03.2004 omavoliliselt ja ebaseaduslikult töölt. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Tallinna Linnakohus jättis 05.10.2005 otsusega hagi rahuldamata ja jõustas töövaidluskomisjoni 30.09.2004 otsuse, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 24 252,20 krooni. Vaidlust ei ole selles, et hageja töötas kostja juures 22.10.2003 sõlmitud töölepingu alusel autojuhtlukksepana. Töö eritingimuseks oli lepingu punkti 2.3 kohaselt kohustuslik materiaalne vastutus ja töötamine vahetustes. Vaidlust ei ole ka selles, et samal päeval sõlmisid pooled täieliku materiaalse vastutuse lepingu nr 5 ja lepingu lisa. Kohtuotsuse kohaselt tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda töökoodeksi (TööK) materiaalset vastutust reguleerivatest sätetest. Töötaja varaline vastutus tuleneb töötaja ja tööandja vahel eksisteerivast tööõigussuhtest. Kuivõrd pooled sõlmisid 22.10.2003 täieliku materiaalse vastutuse lepingu, tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda TööK § 128, mille lõike 2 kohaselt võidakse individuaalse varalise vastutuse leping sõlmida töötajaga, kes töötab ametikohal või teeb tööd, mis on vahetult seotud talle antud vara hoidmise, töötlemise, müügi, veo või tootmisprotsessi kasutamisega. Seega kohustab seadus töötajat individuaalse varalise vastutuse lepingu sõlmimisel kindlaks määrama, millise vara allesoleku töötaja peab tagama (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-00). Poolte vahel sõlmitud lepingu p 1.2 alusel kohustus hageja hoolikalt suhtuma temale kostja poolt hoidmiseks või muuks otstarbeks antud väärtustesse ja rakendama abinõusid kahju tekkimise vältimiseks. Töölepingu lisa p 4 järgi kannab hageja täielikku materiaalset vastutust ka klientidelt saadud raha kaotamise korral. Lepinguga võttis hageja endale täieliku varalise vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud asjade, sh raha mittesäilimise eest. Hageja kohustus tagama vara säilimise ning hüvitama kostjale tekitatud kahju täies ulatuses. Hageja ei teinud kõike endast olenevat vara heaperemehelikuks hoidmiseks. See ilmneb poolte seletustest, mille kohaselt hageja, kelle käes oli hoiul tollideklarandi poolt kostjale edastamiseks antud raha, tarvitas alkoholi, mille tagajärjel ei suutnud ta teostada järelevalvet raha säilimise üle. Individuaalse varalise vastutuse korral eeldatakse üldreeglina töötaja süüd. Seega vabaneb hageja vastutusest üksnes juhul, kui tõendab, et kahju ei tekkinud tema süül. Hageja seda asjaolu tõendanud ei ole. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata TööK § 128 alusel, puudub vajadus käsitada võlatunnistusse puudutavat. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, tunnistades kostja materiaalse kahju 24 242,20 krooni hüvitamise nõude ebaseaduslikuks ja tuvastada, et leping, millega hageja nõustus tagastama kostjale 1550 eurot, on tühine. Apellant tegi kõik endast oleneva vara heaperemehelikuks hoidmiseks. Apellandi tööks ei olnud vastutada tema hoolde usaldatud vara mittesäilimise eest. Hageja tööülesandeks oli sõita nädalaks komandeeringusse ilma kaasautojuhita, s.t töötamist ööpäev läbi, 7 päeva nädalas. Kooskõlas töö- ja puhkeaja seaduse § 2 lg 1 ja 2 ning § 20 ja töölepinguseaduse § 15 oli hagejal õigus puhata 11 tundi ööpäevas. Kuid kostja rikkus lepingut nr 5 sellega, et ei loonud hagejale tingimusi normaalseks tööks ja talle usaldatud materiaalsete väärtuste täieliku säilimise tagamiseks. Antud juhul soodustas kostja ise kahju tekkimist. 07.-.08.12.2003 öösel, mil hageja magas, varastati temalt raha. Kohas, kus hageja 07.12.2003 tööülesandeid täitis, ei olnud valvega parklat. Hageja ei tarvitanud alkoholi nagu ekslikult leidis kohus. Ka kostja ei ole

seda tõendanud. Volovski Rajoonikohtu 19.05.2004 otsus kriminaalasjas ei tõenda seda asjaolu. Kostja oleks pidanud tõendama, et hageja tarvitas alkoholi ja kohas, kus hageja peatus, oli valvega parkla. Hageja süü puudumist kahju tekkimises tõendavad VÕS § 1 lg 1, § 138 lg 2 ja § 139 lg 1. Antud juhul tekitas kahju kolmas isik, mitte hageja. Hagejale inkassaatori ülesannete panemine ei vastanud töölepingule ega tema oskustele. Kostja oleks saanud teostada rahaülekandeid äripartneritega panga kaudu. Seega esineb VÕS § 108 lg 2 sätestatud asjaolu. Kostja seadis regulaarselt ohtu hageja elu ja tervise, mis on vastuolus VÕS § 7. Kohus ei võimaldanud esitada hagejal täiendavaid tõendeid süü puudumise tõendamiseks ja rikkus sellega TsMS § 3, § 91 ja § 227 lg 1. Kohus rikkus ka TsMS § 231 lg 4, kuna ei põhjendanud hageja väidetega ja tõenditega mittenõustumist ega märkinud kohtuotsuses asjaolusid ja tõendeid, millele rajas oma järeldused. Kohus jättis ebaõigesti käsitamata võlatunnistusse puudutava. Hageja andis kostjale võlatunnistuse pettuse ja ähvarduste mõjul, mistõttu on tegemist tühise kokkuleppega. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosalised ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 järgib ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse põhjendusi. Hageja töötas kostja juures autojuht- lukksepana ja temaga oli 22.10.2003 sõlmitud täieliku materiaalse vastutuse leping. Vaidlust ei ole selles, et detsembris 2003 võttis hageja välismaal komandeeringus olles kostja nimel ja talle üleandmiseks tollideklarandilt vastu 1550 eurot, mida ta aga üle ei andnud. Vaidlus käesolevas asjas oli selles, et kas hageja on vastutav tema poolt kostjale tekitatud kahju eest. Linnakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda töökoodeksi sätetest ja täpsemalt TööK §-st 128 ning et hageja peab hüvitama kostjale rahasumma üleandmata jätmisega tekitatud kahju. Kohus on otsust piisavalt põhjendanud ja lahend rajaneb põhjalikul tõendite analüüsil ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta tõenditele antud hinnangut hageja poolt soovitud viisil ja teha asjas teistsugune lahend. Linnakohtu otsuse kohaselt on asjas tõendatud (dokumentaalne tõend-19.08.2004 otsus), et hageja tarvitas 06.12.0223 õhtul alkoholi ja jättis auto koos rahaga järelevalveta. Samal ööl riisuti autost 1550 eurot. Eksitavad ja asja materjalidega ei ole kooskõlas apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kostja ei taganud hagejale normaalseid töötingimusi. Kohus ei rikkunud seadust, kui ei hinnanud 19.12.2003 hageja poolt kostjale antud võlatunnistust, sest see ei oleks toonud kaasa asjas vastupidist lahendit. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastaspool kohtukulude nõuet ei esitanud.

U.Loonurm

V.Lips

M.Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.