AS R. hagi S. R. K. AS vastu 4 446 430,21 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu nr 2/276-2743/04
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
10. jaanuar 2006, avalik kohtuistung
Menetlusosalised esindajad
ja
24.05.2005
otsus
tsiviilasjas
nende AS R. esindaja adv M. L. S. R. K. AS esindaja adv V. V.
Resolutsioon
1.Jätta Tallinna Linnakohtu 24.05.2005 otsus muutmata.
2.AS R. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Välja mõista AS-lt R. apellatsioonimenetluse kohtukulud 10 620 (kümme tuhat kuussada kakskümmend) krooni S. R. K. AS kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.30.01.2002 sõlmisid pooled kindlustuslepingu nr 17839 perioodiks 29.01.200228.01.2003, mille objektiks oli Tallinnas, Tervise 5A asuv puidutöökoda. Nimetatud objekt kindlustati põlemise, tahma, välgu, plahvatuse, murdvarguse, röövimise, vandalismi, torustiku lekke, tormikahjude ja lisakahjude vastu. 26.10.2002 toimus puidutöökojas tulekahju. Lõuna Politseiosakonna poolt algatati 26.10.2002 kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 203 alusel. 03.01.2003 esitas AS R. S. R. K. AS-le taotluse tekkinud kahju hüvitamiseks. S. R. K. AS 28.03.2003 hüvitisotsusega otsustati tekkinud kahju hüvitada 50% ulatuses, arvestades lepingujärgset omavastutust summas 25 000 krooni. Kahju osalist hüvitamist põhjendas kindlustusandja sellega, et objektil puudus kahjuhetkel nii töökorras valvekeskusesse ühendatud valvestatud tuletõrje- ja murdvarguse häiresüsteem kui ka reaalselt toimiv tulekahju avastamise ning sellest teatamise süsteem (valvuri kaudu).
Hageja nõue ja põhjendused
2.AS R. palus S. R. K. AS-lt välja mõista kindlustushüvitise 4 098 848 krooni ja viivise 347 582,21 krooni. Hageja leiab, et antud juhul on tegemist kindlustusjuhtumiga, millele kohaldub vandalismi kindlustuskaitse. Vandalismi kindlustuskaitse kehtimiseks ei pidanud poliisi kohaselt objektil olema kahjuhetkel töökorras valvekeskusesse ühendatud valvestatud tuletõrje- ja murdvarguse häiresüsteemi.
3.Kostja on alusetult keeldunud endale lepinguga võetud kohustuste täitmisest. Enne lepingu sõlmimist tutvus kindlustusandja töötaja nii objekti kui ka vajaliku dokumentatsiooniga, sh valveobjektile paigaldatud häiresignaali edastamise abonentblokiga, mis oli ühendatud Securitas Eesti AS häirekeskusesse. Objektil olnud valvesüsteem rahuldas kindlustusandjat ka eelnenud kindlustusperioodil ja kindlustusvõtjat ei informeeritud asjaolust, et reaalse kindlustuskaitse tagamiseks tuleks nimetatud süsteem välja vahetada. Isegi juhul, kui tuvastatakse häiresüsteemi väljavahetamise kohustus, ei ole hageja kohustuse rikkumises süüdi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. VÕS § 104 lg 1 kohane kokkulepe sisaldub üldiste lepingutingimuste p-s 6.1.1. Antud juhul ei saa rääkida hageja süüst, kuna ta ei olnud ega pidanudki olema teadlik häiresüsteemi väljavahetamise vajadusest. Kostja on hagejale kindlustuslepingu alusel tasunud 4 073 848 krooni. Kuna väljamakstava kahjusumma vähendamine ei olnud seaduslik ega põhjendatud, kuulub kostjalt väljamõistmisele 4 098 848 krooni lepingujärgse kohustuse täitmiseks. Kindlustusandja kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 24.04.2003. Kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega kokku 335 päeva, seega tuleb tal tasuda viivist 347 582,21 krooni. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole tõendanud, et tegemist on kindlustusjuhtumiga, millele kehtib vandalismi kindlustuskaitse. Samuti ei ole ta tõendanud, et hagejale oleks kahju tekitatud õigusvastaselt ja tahtlikult kolmandate isikute poolt. Hageja vara hävis 26.10.2002 toimunud tulekahjus ja tulekahju oli tõenäoliselt põhjustatud lahtise tule allika termilisest toimest hoone lõunapoolse nurga piirkonnas paiknenud põlevmaterjalile. Seetõttu tuleb lähtuda kindlustuslepingu p-st 1, mille kohaselt kindlustus hüvitab kahju, mille on tekitanud lahtipääsenud tuli. Samuti tuleb kohaldada tingimust, mille järgi peab tulekindlustuse kindlustuskatte kehtimiseks objektil olema kahjuhetkel töökorras valvekeskusesse ühendatud valvestatud tuletõrje- ja murdvarguse häiresüsteem ning tulekustutid. Hageja objekti valvuri kasutuses oli manuaalne häiresignaali edastamise abonentblokk (nn paanikanupp), mille kaudu valvur sai edastada teate tulekahjust turvaettevõtte valvekeskusesse. Tulekahju ei avastanud objektil ööpäevaringset valvet teostanud valvur ja ta ei edastanud häiresignaali tulekahju kohta turvaettevõtte valvekeskusesse. Tulekahju avastas juhuslikult ja teatas sellest telefoni teel päästeteenistusele hageja töötaja Richard Kuum. Seega ei olnud süsteem tulekahju hetkel valvestatud, kuna valvur tulekahju ei avastanud ja häiresignaali turvaettevõtte valvekeskusesse ei edastanud. ICB Konsultatsioonide OÜ poolt läbiviidud uuringuga on tuvastatud, et tulekahju tekkimisest kuni selle avastamiseni kulus 46 minutit. Samuti on sellega tõendatud, et tulekahjusignalisatsiooni olemasolu korral oleks materiaalne kahju olnud ligikaudu 75 korda väiksem. Kuna kindlustuslepingu järgne kindlustuskatte kehtimise eeldus oli täitmata, siis ei tekkinud kostjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust. Sellele vaatamata näitas kostja head tahet ja pidas võimalikuks hagejale tekkinud kahju osaliselt hüvitada.
Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et ainuüksi juhtunu kohta kriminaalmenetluse alustamine ja tõrvikult põlevvedelike jälgede leidmine, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on kindlustatud vara õigusvastase tahtliku hävitamisega kolmanda isiku poolt. Tuvastatud ei ole asjaolu, et tulekahju põhjustas puidutöökoja tõrvikuga süütamine. Tunnistaja L. R. ütluste kohaselt ei ole otsest seost tõrviku ja tulekahju vahel. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata asjaolu, et puidutöökojas toimunud tulekahju puhul oli tegemist kindlustatud vara õigusvastase tahtliku hävitamise või rikkumisega kolmanda isiku poolt ehk vandalismiga.
6.Vastavalt kindlustuspoliisile peab tule- ning murdvarguse- ja röövkindlustuse kindlustuskatte kehtimiseks objektil olema kahju hetkel töökorras valvekeskusesse ühendatud valvestatud tuletõrje- ja murdvarguse häiresüsteem. Nimetatud tingimuse eesmärgiks on tagada, et koheselt peale objektil tulekahju tekkimist teavitatakse sellest valvekeskust. Nõustuda tuleb kostja seisukohaga, et hageja ei täitnud kindlustuslepingu nõudeid, kuna tuletõrje häiresüsteem ei toiminud. Tulekahju häiresüsteem ei olnud valvestatud. Tulekahju ei avastanud valvur ja tulekahjust ei teatatud koheselt häiresüsteemi kaudu. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et R. K. seletuskiri ei saa olla tõendiks. Nimetatud seletuskiri ei ole adresseeritud kohtule, vaid hageja peadirektorile. R. K. seletuskiri vastab dokumentaalse tõendi nõuetele.
7.Kuna hageja tuletõrje häiresüsteem ei toiminud vastavalt kindlustuspoliisil sätestatud tingimustele, siis oli hageja kohustus tõendada, et käesoleval juhul toimunud tulekahjust teatamise viisi korral ei olnud tulekahjust põhjustatud kahju suurem, kui see oleks olnud kindlustuspoliisil ettenähtud korras tulekahjust teatamise korral. Hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud.
8.R. Kuuma seletuskirjaga hageja peadirektorile on tõendatud, et tulekahju avastati 26.10.2002 kell 3.00-3.15. Põhja-Eesti Häirekeskuse tulekustutus, päästemeeskondade ja kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasõidu protokoll-arvestuskaardilt nähtub, et häirekeskust teavitati tulekahjust kell 3.26. Tõendatud ei ole kostja väide, et toimiva tulekahju häiresüsteemi olemasolu korral oleksid kahjustused olnud ligikaudu 75 korda väiksemad. Arvestuskaardiga on tõendatud, et kustutustööd olid hiljemalt kell 4.12 alanud. Asjaolust, et kustutustööde alustamine viibis, ei saa teha järeldust, et ka kindlustuspoliisi nõuetekohase tuletõrje häiresüsteemi toimimisel ei oleks kustutustööde teostamisega saanud varem alustada. Tõendatuks ei saa lugeda asjaolu, et tulekahjust põhjustatud suur materiaalne kahju oli tingitud eelkõige sellest, et tuletõrje ei hakanud kohe kustutama.
9.Hageja on kohtule esitanud asja tundva isiku V. H. arvamuse, mille kohaselt eeldusel, et kell 3.15 oli tules 30 m2, oli tulekahju tekkimise aeg 3.12. Seda tulekahju tekkimise aega ei saa pidada tõenäoliseks, kuna see läheb vastuollu teiste asjas kogutud tõenditega. R. K. seletuskirjast hageja peadirektorile nähtub, et ta avastas tulekahju kell 3.00-3.15 ja selleks ajaks olid osad hoone ruumid juba paksu suitsu täis ning ta kaotas hoones liikudes suitsu tõttu teadvuse. Samuti kinnitas tunnistaja V. H., et ta ei ole kunagi teinud tulekahjualaseid ekspertiise. Hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul toimunud tulekahjust teatamise viisi korral ei olnud tulekahjust põhjustatud materiaalne kahju suurem, kui see oleks olnud kindlustuspoliisil ettenähtud korras tulekahjust teatamise korral. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, millises ulatuses võisid kahjud üksteisest erineda. Kuna hageja ei ole täitnud oma lepingulist kohustust nõuetekohaselt, siis on kostjal tulenevalt VÕS § 111 lg 1 õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ehk tulekahju põhjustatud kahjude hüvitamisest.
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
10.AS R. palus linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule või teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis 4 098 848 krooni ja viivis 724 427,57 krooni. Apellant leiab, et kohus rikkus protsessiõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme.
11.Kindlustuspoliisi p 1 kohaselt kehtib kindlustuskaitse siis, kui kahju on tekitanud lahtipääsenud tuli. Kohus jättis selles asjaolu analüüsimata ja sellele õigusliku hinnangu andmata. Kohus analüüsis ja andis õigusliku hinnangu üksnes vandalismikaitse osas. Hageja on tuginenud nii vandalismikindlustuse kui ka tulekindlustuse sätetele. Isegi kui kohus leidis, et vandalismiakt ei ole tõendatud, siis tulekindlustuse kaitse olemasolu ja kohaldatavus on tõendatud. Kindlustushüvitise maksmist välistavad asjaolud on ammendavalt toodud kindlustuslepingu p-s 3.1.2. Muid välistavaid asjaolusid kindlustusleping ei sätesta. Kuna leidis aset kindlustusjuhtum, mille vastu kindlustusvõtja end kindlustas, siis kindlustusandja peab kahju hüvitama.
12.Kohus hindas tõendeid valikuliselt. Kohus jättis osaliselt tähelepanuta tunnistaja L. R. ütlused, kelle ütlustega on tõendatud, et tulekahju põhjustas inimese tegevus. ICB Konsultatsioonide OÜ ekspertiisiakti koostajad ei suutnud välja selgitada, kuidas lahtine tuli tekkis, mistõttu ei saa välistada põhjuslikku seost inimtegevuse ja tulekahju tekkimise vahel. Tunnistaja L. R. kinnitas põhjusliku seose olemasolu inimese käitumise ja tulekahju vahel.
13.ICB Konsultatsioonide OÜ ekspertiisiakti lisaks olevas fototabelis olevalt fotolt nr 4 on näha löögi mõjul purunenud aknaklaasi killud. Killud asuvad hoones sees, seega on aken purustatud löögiga väljastpoolt sissepoole. Sellest tulenevalt pole oluline, kas hoone süüdati tõrviku või põlevvedelikega immutatud kaltsuga. Kohus on põhjendamatult seostanud tulekahju tekke üksnes tõrvikuga ja analüüsinud tulekahju tekke võimalust leitud tõrvikuga seoses. Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks oleva fototabeli fotodelt nr 7 ja 8 nähtub, et põlenud tõrvik leiti aia äärest, millest tulenevalt ei ole imekspandav tunnistaja L. R. seisukoht, et tõrvik pole seotud tulekahjuga. Tõenäoline on, et tulekahju süüdati vaidlusaluse tõrvikuga ja põgenemisel visati see aia äärde maha, kuid see ei oma antud asjas määravat tähtsust. Tähtsust omab, et tulekahjukolde juures oli purustatud aken väljastpoolt sissepoole ning tulekahju tekkepõhjus oli lahtise tule allikas ja tulekahju põhjustas inimese tegevus. Seega on ilmselgelt tegemist süütamisega. Eeltoodud põhjustel on kohtu tuginemine leitud tõrvikule ning selle seostamine tulekahjuga põhjendamatu ja arusaamatu. Tõendatud on, et tulekahju tekkepõhjus oli lahtipääsenud tuli, mis on kindlustuspoliisi p 1 kohaselt kindlustusjuhtumiks. Kostja pole tuginenud tulekindlustuse üldiste kindlustustingimuste p-dele 3.1.1 ja 3.1.2. Seega on kindlustusandja kohustatud tekkinud kahju hüvitama.
14.Asjaolu üle, et häirekeskuse teavitamine oleks tähendanud üksnes Eesti Turvakeskuse AS turvameeste kohalekutsumist, ei ole poolte vahel vaidlust. Kui valvur oleks teavitanud häirekeskust, oleks kohale sõitnud üksnes Eesti Turvakeskuse AS turvamehed, kes oleks seejärel teavitanud lepingus fikseeritud hageja kontaktisikut tulekahjust ja küsinud edasisi tegutsemisjuhendeid. Kohene Tuletõrje- ja Päästeameti teavitamine oli ainuõige ja kõige efektiivsem viis kahjude minimeerimiseks. Samuti oli tegemist kindlustuslepingukohase kõige efektiivsema tegevusega. Kohus on asunud seisukohale, et isegi kui R. K. avastas tulekahju, oleks ta pidanud teavitama sellest valvurit ja valvur oleks pidanud teavitama Eesti Turvakeskuse AS häirekeskust, kes oleks saatnud sündmuskohale oma turvamehed. Nimetatud tegevus oleks olnud
ebaloogiline ja vastuolus kindlustuslepingu p-ga 6.2.1. R. K., olles tehase territooriumil, märkas suitsu, mille peale jooksis ta esmalt hoones magavaid inimesi äratama ning seejärel teavitas Tuletõrje- ja Päästeametit. Pärast inimeste äratamist ja tuletõrje teavitamist kohtus ta väljas ringkäiku lõpetava valvuriga ning teavitas viimast suitsu olemasolust. R. K. informeeris valvurit, et ta oli teavitanud tuletõrjet. Sellest tulenevalt puudus valvuril vajadus kutsuda kohale turvateenistus või ise uuesti tuletõrjesse helistada. Kohus ega kostja pole põhjendanud, miks oleks pidanud tulekahjust teavitama turvafirmat, kellel puudub igasugune ettevalmistus tulekahju kustutamiseks.
15.Kindlustuslepingu sõlmimisele eelnes kostja töötaja poolt teostatud ülevaatus, mille käigus kindlustusandja esindaja tutvus faktilise olukorraga, sh olemasoleva häiresignaali edastamisega abonentblokiga hageja territooriumil. Kindlustusandja tunnistas olemasolevad tingimused ja seadmed, sh häiresignaali abonentbloki, kindlustuslepingule vastavaks.
16.Kohus ei nõudnud hagejalt tõendeid selle kohta, et valvur vajutas häiresignaali nuppu. Sellest tulenevalt ei osanud hageja neid ka esitada. Hageja endisele juhatuse liikmele A. N.-le on valvur väitnud, et ta vajutas häiresignalisatsiooni nuppu.
17.ICB Konsultatsioonide OÜ ekspertiisiakt on oletuslik ja teoreetiline ega kajasta asetleidnud tulekahju tegelikku arengut. Ekspertarvamuse aluseks on võetud hinnang, et kell 3.15 oli põlemispindala 30 m2. Ekspertarvamuse tabelis nr 2 toodud arvutuste kohaselt oleks aga põlemispindala kell 3.15 pidanud olema 254 m2. Ekspert ei osanud kohtuistungil selgitada seda vastolu. Hageja on olnud kogu menetluse vältel seisukohal, et tulekahju ei saanud süttida enne kella 3.00. V. H. ekspertarvamuses on märgitud, et tulekahju reaalne tekkeaeg oli kell 3.12. H. P. tunnistas, et kui tulekahju pindala on 30 m2, siis tulekahju raadiuseks on 6,2 m. Kõik asja tundvad isikud on kinnitanud, et tulekahju liikumiskiirus oli 1 m/min. Seega tuleb asuda seisukohale, et tulekahju tekkest kuni avastamiseni ei saanud olla möödas rohkem kui 6-7 minutit. Ekspertarvamuse kohaselt hakati tuld kustutama kell 3.36. Protokollist nähtub, et tuld asuti kustutama kell 4.12. Tegemist on vastuoluga, mida ekspert pole selgitanud. Hinnates tulekahju kustutusaja alguse 36 minutit varasemaks tegelikust, on ekspert hinnanud kahjustused ligikaudu 75 korda suuremaks, kui need oleksid olnud toimiva tulekahju häiresüsteemi olemasolu korral. Kuna on tuvastatud, et ekspertarvamus on oletuslik ja puhtteoreetiline ning eksperthinnangu lähteandmed on ekslikud, siis ei saa kohus lähtuda otsuse tegemisel ICB Konsultatsioonide OÜ ekspertarvamusest. Nimetatud arvamus ei oma tõendamisväärtust, kuna ekspert on ise kinnitanud, et arvamus on oletuslik, algandmed hinnangulised ja mõnede algandmete määramisel on ta eksinud.
18.Kohus ei põhjendanud, miks ta arvestab allkirjastamata Põhja-Eesti Häirekeskuse tulekustutus-, päästemeeskondade ja kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasõiduprotokoll arvestuskaarti tõendina rohkem kui tunnistajate ütlusi. Kustutustööde alustamisega viivitamine oli põhjustatud päästemeeskonna tehnilistest probleemidest. Tunnistajate ütlustega ja protokoll-arvestuskaardiga on tõendatud, et kustutama asuti alles 42 minutit pärast sündmuskohale jõudmist. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes asus kohus seisukohale, et kustutustööde viibimine ei põhjustanud kahju. Viivitatud 42 minuti jooksul põles objekt jätkuvalt ja üha intensiivsemalt ning hagejale tekkiv kahju suurenes. Protokoll-arvestuskaardiga on tõendatud, et põlengut asuti kustutama alles kell 4.12. Peaaegu täisvõimsusel asuti kustutama alles kell 5.09, so 1 tund ja 39 minutit pärast sündmuskohale jõudmist. Ka siis ei saanud üks lõik täisvõimsusel töötada, sest vesi sai otsa. Seega kustutustööde viibimine oli suure kahju tekkimise
peamiseks põhjuseks. Hageja tegi kõik endast oleneva, et kahju vähendada ja kohtu etteheide, et seda pole tehtud, on asjakohatu.
19.R. K. seletuskiri ei saa olla käesolevas asjas tõendiks. Kohus rikkus protsessiõiguse normi, aktsepteerides seletuskirja dokumentaalse tõendina. R. K. ütlusi oleks kohus saanud arvestada tõendina juhul, kui need oleksid antud tunnistajana kohtuistungil vande all.
20.Apellatsioonimenetluses suurendas hageja viivise nõuet, paludes välja mõista viivise 1 043 566,60 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele
21.S. R. K. AS palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
22.Ringkonnakohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
23.Kuna vaidlusalune kindlustusleping on kestvusleping, tuleb vaidluse lahendamiseks kohaldada VÕS sätteid. VÕS 476 lg 1 järgi peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustusjuhtum on VÕS § 423 järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse.
24.Pooled sõlmisid 30.01.2002 kindlustuslepingu kehtivusega kuni 28.02.2003, mille objektiks oli hagejale kuuluv puidutöökoda. Kindlustuskaitse hõlmas lepingu järgi muu hulgas ka põlemist ja vandalismi. Kindlustuslepingu osaks olid tule-, murdvarguse ja röövi, torustiku lekke ja tormikindlustuse tingimused ning eritingimused. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 26.10.2002 puidutöökojas toimunud tulekahju oli kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 tähenduses, mille toimumisel tuleb põhimõtteliselt välja maksta kindlustushüvitis. Kostja on hagejale hüvitanud nimetatud kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju 50% ulatuses, arvestades maha lepingujärgse omavastutuse 25 000 krooni. Vaidlus on selle üle, kas kostjal oli õigus keelduda ülejäänud osas kahju hüvitamisest.
25.VÕS § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Nimetatud sätteid nende koostoimes kohaldades saab järeldada, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2
tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei või kindlustusandja tugineda.
26.Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu kohaselt pidi tule- ning murdvarguse- ja röövikindlustuse kindlustuskatte kehtimiseks objektil olema kahjuhetkel töökorras valvekeskusesse ühendatud valvestatud tuletõrje- ja murdvarguse häiresüsteem. Nimetatu tähendab sisuliselt seda, et kui kindlustusvõtja häiresüsteem nendele nõuetele ei vasta, kindlustusandja kahju ei hüvita. Selline tingimus vastab antud juhul VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetele, sest nõuetekohase häiresüsteemi olemasolu või selle puudumine omab mõju kindlustusandja täitmise kohustusele, s.o selle suurusele.
27.Linnakohus leidis käesolevas asjas põhjendatult, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal ei olnud tulekahju häiresüsteem valvestatud. Kuna häiresüsteem ei toiminud vastavuses kindlustuspoliisis sätestatud tingimustega, oleks hageja pidanud tõendama, et see asjaolu ei põhjustanud suurema kahju tekkimist, kui see oleks olnud kindlustuspoliisis ettenähtud korras tulekahjust teatamise korral. Hageja ei ole seda tõendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas linnakohtu põhjenduste ja järeldustega. Eeltoodud asjaoludel oli põhjendatud tulekahju tõttu tekkinud kahju osaline hüvitamine.
28.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus andnud hinnangu üksnes vandalismikaitse osas ja jätnud põlenguga tekkinud kahju asjaolud analüüsimata ja nendele õigusliku hinnangu andmata. Kohus analüüsis otsuses põhjalikult mõlemaid kindlustuskaitse aluseid. Nõustuda ei saa ka väitega, nagu oleks kohus hinnanud tõendeid valikuliselt. Asjaolu, et hageja ei nõustu kohtu tuvastatud asjaolude ja nendest tehtud järeldustega ning tõenditele antud hinnanguga, ei tähenda iseenesest seda, et kohus oleks jätnud tõendid arvestamata. Kohus arvestas otsuse tegemisel muu hulgas ka tunnistaja L. R. ütlusi. Kohus ei seostanud tulekahju tekkimist aia äärest leitud tõrvikuga, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Lahtise tule tekkimise põhjust ei olnud asjas esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas saaks L. R. arvamus, et tulekahju põhjustas inimese tegevus, olla aluseks teistsuguste järelduste tegemisele, kui tegi linnakohus.
29.Linnakohus tuvastas õigesti, et tulekahju häiresüsteem ei olnud valvestatud, s.o valvur tulekahju ei avastanud ega edastanud häiresignaali. Tulekahju avastas hageja töötaja R. Kuum umbes kell 03.00-03.15. Esitatud tõendite kohaselt tekkis tulekahju tõenäoliselt kell 02.30 ja kuni selle avastamiseni kulus arvutuslikult 46 minutit. Siinjuures on ringkonnakohtu arvates põhjendamatud hageja arutlused selle üle, kui mõttetu oleks olnud häiresignaali edastamine turvatöötajatele, kellel puudub ettevalmistus tulekahju kustutamiseks. Ainuüksi sellest, et hageja oli paigaldanud häiresignaali abonentbloki, mis oli ühendatud valvekeskusesse, ei piisa, et lugeda kindlustuslepingu nõuded hageja poolt täidetuks, kui puudus selle valvestatus. Kindlustuslepingus sätestatud valvestatud häiresüsteemi nõue peab ringkonnakohtu arvates tagama tegeliku valve ja kohese reageerimise võimalikule kindlustusjuhtumile, hoidmaks ära suure materiaalse kahju tekkimist. Antud juhul seda ei tehtud.
30.Kohtul puudus alus jätta ICB Konsultatsioonide OÜ ekspertiisiakt kui asjatundja arvamus tõendina arvestamata. Iseenesest asjaolu, et hageja selle tõendi sisuga ei
nõustu, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Hageja ei esitanud tõendeid, mis selles toodu ümber lükkas. Ka võttis linnakohus otsuse tegemisel põhjendatult arvesse Põhja-Eesti Häirekeskuse tulekustutus-, päästemeeskondade ja kiirabibrigaadide sündmuskohale väljasõidu protokoll-arvestuskaardi (t/lk 86-88). Tegemist on arvuti väljatrükiga ja allkirja puudumine selle tõendina kasutamist ei välista, nagu apellant leiab. Kohus hindas nimetatud arvamust ja protokollarvestuskaarti kogumis teiste tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega. Kohus põhjendas otsuses, miks ta jättis V. H. arvamuse (t/lk 103,104) tõendina arvestamata. Ekslik on hageja seisukoht, nagu ei oleks R. K. seletuskiri tööandjale (t/lk 98,99) dokumentaalne tõend. Nimetatud tõend on dokumentaalne tõend TsMS § 117 mõttes.
31.Linnakohus tuvastas, et kustutustöödega alustamine viibis ega teinud järeldust, nagu ei oleks see kahju suurenemist põhjustanud, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. See aga ei tähenda, et suure kahju tekkimine oli põhjustatud üksnes tuletõrjujate tegevusest. Tulekahju kiirema avastamise ja sellest kohese teavitamise korral, mis sõltus hagejast, oleks kahju olnud vaieldamatult väiksem. Sellest tulenevalt oli kostja keeldumine 50% ulatuses kahju hüvitamine põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele.
32.Kuna apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele, tuleb hagejalt kostja kasuks TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 ning § 61 lg 1 p 1 alusel kohtukuluna välja mõista kostja vajalikud ja põhjendatud kulud õigusabi eest. Kostja palus õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 10 620 krooni. Arvestades asja keerukust ja esindaja tehtud töö mahtu, s.o esindaja poolt apellatsioonkaebusele vastuse koostamist ning osalemist ühel ringkonnakohtu istungil, peab kolleegium seda vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada. Hageja kohtukulud jäävad tema enda kanda.
Ü. Jänes
T. Kollom
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.