2-01-90
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Lõhmus, Viivi Tomson, Maili Lokk
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. jaanuar 2006 Tartu
Tsiviilasja number
2-01-90
Tsiviilasi
K.N. hagi E.N. i vastu lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, elatusraha väljamõistmiseks ning abikaasade ühisvara jagamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Valga Maakohtu 11.10.2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E.N. i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. jaanuar 2006
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – E.N. , esindaja advokaat Rein Napa Vastustaja (hageja) – K.N. , esindaja advokaat Vello Luik Kaasatud isik – Palupera Vallavalitsus Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
esindajad
Tühistada Valga Maakohtu 11. oktoobri 2005 otsus osas, millega mõisteti E.N. ilt K.N. kasuks välja elatusraha T.N. ülalpidamiseks ning lõpetada menetlus K.N. hagis E.N. i vastu T.N. ülalpidamiseks elatusraha väljamõistmiseks seoses K.N. haginõudest loobumisega. Tühistada Valga Maakohtu 11. oktoobri 2005 otsus osas,
millega loeti abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks ja anti E.N. i omandisse mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni ning loeti K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse suuruseks 01.06.2005 seisuga 110 360 krooni. Teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni E.N. i lahusvaraks ja jätta see jagamisele kuuluvast ühisvarast välja ning lugeda K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse suuruseks 97 868 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb muuta Valga Maakohtu 11.oktoobri 2005 otsust E.N. ile jääva vara koguväärtuse summa, vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe hüvitise summa ning kostjalt riigituludesse väljamõistetud riigilõivusumma suuruse osas ja lugeda E.N. ile jääva vara koguväärtuseks 2 041 740 krooni ning E.N. ilt K.N. kasuks vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe hüvitise suuruseks 440 901 krooni. Lugeda E.N. ilt menetluskuludena riigituludesse väljamõistetuks elatisnõude eest tasumisele kuulunud riigilõiv summas 1400 krooni. Muus osas tuleb Valga Maakohtu
Kohtukulude jaotus
Mõista K.N. ilt E.N. i kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude hüvitamiseks 2060 (kaks tuhat kuuskümmend) krooni. Ülejäänud osas jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Kassatsioonkaebuse võib esitada otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED K.N. esitas Valga Maakohtule hagi E.N. i vastu lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, lastele igakuise elatusraha väljamõistmiseks ning abikaasade ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte abielu registreeritud Perekonnaseisuosakonnas 25.04.1980 ja lahutatud Valga Maakohtu 08.02.2001 otsusega. Abielust on pooltel sündinud ühised lapsed: Valga Maakohtu 08.02.2001 otsusega on alaealised lapsed antud K.N. kasvatada. Hoolimata sellest, et lapsed jäeti hageja kasvatada, asus kostja vanema õigusi kuritarvitama. Hageja ei teinud kostjale takistusi lastega suhtlemisel, lubades lapsi kostja juurde, kuid viimane ei toonud korduvalt lapsi kokkulepitud ajaks tagasi. Hageja lubas poeg J olla sel suvevaheajal kostja juures, kuid kostja pole lapsel tänaseni lubanud hageja juurde naasta. Kostja viis lapsi korduvalt enda juurde ning keelas lastel ema juurde tagasitulemise Laste väitel olid nad kostja juures tihti järelevalveta ja söömata. Kostja on hagejat korduvalt ähvardanud ja peksnud laste juuresolekul. Seega tuleks võimaldada kostjal poeg J kohtuda ja last enda juurde viia üksnes nädalavahetustel ja koolivaheaegadel.
Kostja ei ole pärast poolte kooselu lõppemist laste ülalpidamises osalenud. Hageja praegune sissetulek võimaldab laste esmaste materiaalsete vajaduste rahuldamist, kuid ei kata laste vajadusi ega taga laste arengutingimusi. Kuigi tütar T on täisealine alates X, tuleks ka tema ülalpidamiseks kostjalt välja mõista igakuine elatusraha alates hagi esitamisest (15.03.2001) kuni lapse õpingute lõpetamiseni summas 1000 krooni kuus. Poeg J ülalpidamiseks palus hageja kostjalt välja mõista igakuise elatusraha miinimummääras kohtuotsuse tegemise päevast kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja taotles abikaasade ühisvara jagamist selliselt, et hageja omandusse jääks praegu tema kasutuses olev X kinnistu väärtusega 500 000 krooni ning seal asuv vallasvara väärtusega 688 450 krooni ja mets väärtusega 75 000 krooni, ratastraktorid MTZ 80 väärtusega 70 000 krooni ja T-25 väärtusega 25 000 krooni. Kostjale soovis hageja jätta viimase kasutuses oleva X kinnistu väärtusega 800 000 krooni, kostja pangakontol poolte kooselu lõppemise hetkel olnud rahasumma 500 000 krooni, OÜ X osad kogu nominaalväärtusega 350 000 krooni, X kinnistul asuvad mesindustarbed koguväärtusega 10 010 krooni, Tartu linnas X asuva elamuvalduse mõttelise osa väärtusega 7000 krooni ning sõiduautod VAZ 2104 väärtusega 15 000 krooni ja VAZ 2105 väärtusega 5000 krooni ning mootorratta IŽ 56 väärtusega 7400 krooni. Pärast poolte kooselu lõppemist 2000. a augustikuus asus kostja elama X kinnistule ja hageja jäi koos lastega X kinnistule. E.N. vaidles hagile vastu ja leidis maakohtule kirjalikult esitatud ettepanekus (maakohtu toimik u 1 kd, lk 190), et kinnistud ja tema poolt esitatud loetelus märgitud vallasvara tuleb jätta temale ning hagejale tuleb jätta vallasvara 3⁄4 ulatuses. Kostja keeldus kohtuistungitel omapoolseid selgitusi andmast ja lahkus korduvalt kohtuistungitelt, selleks kohtult luba saamata. Protsessi lapsesse puutuva vaidluse osas arvamuse andmiseks kaasatud eestkosteasutus Palupera vald leidis, et J suhtlemise kord tuleks kindlaks määrata hageja poolt taotletud tingimustel. Korduvatel kodukülastustel on eestkosteasutus tuvastanud, et hagejal on olemas lapsele vajalikud elu- ja olmetingimused. Viitega kostja varasemale käitumisele ning tema iseloomu ja -isikuomadustele, toetas eestkosteasutus kostjal lapsega suhtlemise võimaluste piiramist, leides, et see toimub lapse huvides. Nii eestkosteasutuse, õppeasutuse kui ka perearsti hinnangul ei olnud otstarbekas küsida lapse enda soovi, sest arvestades lapse vanust, arengutaset ja võimalikku mõjutatust kostja poolt, ei ole lapse poolt antav seisukoht objektiivne ega kajasta lapse tegelikku tahet.
Valga Maakohus rahuldas 11.10.2005 otsusega K. N hagi E. N vastu lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise ja lastele igakuise elatusraha väljamõistmise nõudes täies ulatuses ning abikaasade ühisvara jagamise nõudes osaliselt, määrates kindlaks lapse kasvatamise ja temaga suhtlemise korra, millega lubas E. N kohtuda oma elukohas või tema poolt valitud paigas poeg nädalavahetustel, s.o laupäeval kella 09.00-st kuni pühapäeval kella 20.00-ni ning koolivaheaegadel. Maakohus mõistis E. N välja K. N kasuks elatusraha tütre ülalpidamiseks perioodi 15.03.2001 kuni 01.01.2003 eest summas 26 500 krooni ja poeg X ülalpidamiseks alates 11.10.2005 kuni 26.02.2014 summas 1345 krooni kuus, kuid mitte vähem, kui seadusega kehtestatud elatise miinimummäär ühe lapse kohta kuus. Maakohus andis E. N omandusse X kinnistu väärtusega 800 000 krooni, 1/20 mõttelist osa (korter)
elamuvaldusest Tartu linnas X väärtusega 7000 krooni, sõiduauto VAZ 2105 väärtusega 5000 krooni, sõiduauto VAZ 2104 väärtusega 15 000 krooni, mootorratta IŽ 56 väärtusega 7400 krooni, traktori T-25 väärtusega 37 500 krooni, traktori käru (2-teljeline raudkastiga) väärtusega 3750 krooni, traktori käru (1-teljeline plekkkastiga) väärtusega 3750 krooni, OÜ X osad väärtusega 350 000 krooni, Hansapang deposiitkontodel asuvad rahasummad koguväärtusega 500 000 krooni ja X kinnistul asuva vallasvara. K. N omandusse anti X kinnistu väärtusega 500 000 krooni, traktor MT3-82 väärtusega 80 000 krooni, traktori käru (2-teljeline puukastiga) väärtusega 4750 krooni, traktori käru (1-teljeline puukastiga) väärtusega 4750 krooni, traktori käru (1-teljeline väike) väärtusega 2250 krooni ja X kinnistul asuv vallasvara. K. N kanda jättis maakohus X kinnistu erastamisvõlgnevuse seisuga 01.06.2005 summas 110 360 krooni ning mõistis E. N välja vara jagamisest tekkiva väärtuste vahe (enamsaadu) eest hüvitise 450 847.50 krooni K. N kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab perekonnaseadus (PKS), et kui vanemad ei ole kokku leppinud, mil viisil lahus elav vanem võtab osa lapse kasvatamisest ja temaga suhtlemisest, lahendab vaidluse eestkosteasutus või vanema nõudel kohus. Valga Maakohtu 08.02.2001 otsusega on poolte ühised alaealised lapsed antud K.N. kasvatada. Psühhoterapeudi, psühholoogilise nõustaja ja sotsiaaltöötaja poolt 26.01.2001 koostatud ühisarvamussoovitusest nähtub, et lapsed on pealt näinud isa (kostja) füüsiliselt vägivaldset käitumist ema (hageja) suhtes ja kogenud ise kostja ähvardusi nii laste endi kui ka nende sõprade suhtes. Lapsed on olnud sunnitud viibima kostja juures vastu nende enda tahtmist. Hageja poolt taotletav kostjal lapsega suhtlemise kord on aktsepteeritav, sest arvestades lapsel koolikohustuse täitmise vajalikkust, on välistatud lapse viibimine kostja juures õppeperioodil. Samas tagab lapsel isaga iganädalane suhtlemisvõimalus perekondlike suhete säilimise ning perekondlik-eetiliste väärtuste kujunemise. Lapse viibimine kostja juures koolivaheaegadel võimaldab lapsele keskkonnavahetuse ja loob eeldused laialdasemateks arengutingimusteks. Seega tuleb määrata kostjal lapsega suhtlemise kord kindlaks hageja poolt taotletud tingimustel, andes kostjale õiguse kohtuda lapsega nädalavahetustel ja koolivaheaegadel, lubades seejuures kostjal last viia enda elukohta (või muusse kostja poolt valitud paika). PKS §-s 50 lg 4 sätestatu kohaselt ei või vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega, mistõttu tuleb pooltel vanemaõiguste realiseerimisel lähtuda eeskätt lapse heaolust. PKS § 60 sätestab vanema kohustuse ülal pidada oma alaealist last. Seega on kostja kohustatud ülal pidama oma alaealist last. PKS § 61 lg 1 alusel kuulub vanemalt, kes ei täida lapse ülalpidamiskohustust, välja mõistmisele igakuine elatusraha lapse ülalpidamiseks nõude esitanud isiku kasuks. Hageja seletustega on tuvastatud, et kostja pole osalenud laste ülalpidamises 2001. aastast alates. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kuigi asja menetluse vältel on üks lastest saavutanud täisealisuse, ei lõpeta see hageja õigust nõuda kostjalt sellele lapsele elatise väljamõistmist, sest vastav nõue on kohtule esitatud ajal, mil isik oli veel alaealine ja hõlmab perioodi (kuni 01.06.2003), mil laps polnud veel saavutanud täisealisust. Hageja poolt taotletav elatise määr tütar T ülalpidamiseks on kooskõlas nõudeperioodil (15.03.2001-01.06.2003) kehtinud arvestusliku elatise miinimummääraga. PKS § 70 kohaselt võib kohus elatise välja mõista elatishagi esitamisest alates. Seega tuleb kostjalt tütar T ülalpidamiseks välja mõista elatis 1000 krooni kuus perioodi 15.03.2001 kuni 01.06.2003 eest. Elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda PKS §-s 61 lg 2 sätestatust - vanemate võimalustest ja lapse vajadustest ning PKS §-s 61 lg 4 sätestatud elatise miinimummäärast (1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ühe lapse kohta kuus). Alates 01.01.2005 on kuupalga alammäära suuruseks 2690 krooni kuus, millest 1/2 moodustab 1345 krooni.
Kostja on tunnistanud enda kohustust osaleda laste ülalpidamises ning vastuväiteid elatise suuruse osas ta esitanud ei ole. Seega on õiglane kehtestada poeg J ülalpidamiseks kostjalt väljamõistetava elatise suuruseks kehtiv elatise miinimummäär s.o 1345 krooni kuus. PKS §-des 14 ja 15 sätestatust tulenevalt on abikaasade ühisvaraks abikaasade poolt abielu registreerimisest kuni abieluliste suhete lõppemiseni omandatud vara. Kuna abikaasade ühisvara hulka kuuluvad nii varalised õigused kui ka kohustused, tuleb arvestada lisaks varale ka abikaasade varaliste kohustustega. X kinnistu on erastatud järelmaksukohustusega ja seisuga 10.06.2005 on kinnistu järelmaksu võlg 110 360 krooni. Seega tuleb abikaasade ühisvara hulka arvata varalise kohustusena X kinnistu järelmaksu võlg seisuga 01.06.2005 summas 110 360 krooni. Abikaasade ühisvara hulka kuuluva vara suhtes, mille väärtus on kindlaks määratud ekspertide poolt või vara hindajate poolt, tuleb võtta aluseks vastavate hindajate poolt määratud maksumus. Pooled ei ole esitanud vastuväiteid hindajate poolt määratud vara maksumustele. Seega on tõendatud abikaasade ühisvara hulka kuuluva vara väärtus järgmiselt: X kinnistu väärtusega 500 000 krooni, X kinnistu väärtusega 800 000 krooni, 1/20 mõttelist osa elamuvaldusest asukohaga Tartu linn X väärtusega 7000 krooni, sõiduauto VAZ 2105 (reg. nr 985 TE J) väärtusega 5000 krooni, sõiduauto VAZ 2104 (reg. nr 337 TAF) väärtusega 15 000 krooni, mootorratas IŽ 56 väärtusega 7400 krooni, Hansapangas deposiidikontodel asuvad rahasummad koguväärtusega 500 000 krooni, OÜ X d osad väärtusega 350 000 krooni, varaline kohustus - X kinnistu erastamisvõlgnevus seisuga 01.06.2005 summas 110 360 krooni. Seega moodustab abikaasade ühisvara väärtus kokku 3 306 945 krooni ning abikaasade varaline kohustus 110 360 krooni. PKS §-s 19 lg 1 sätestatu kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. PKS § 19 lg 3 sätestab, et abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Eeltoodust tulenevalt peab arvestama vara jagamisel konkreetse vara iseloomu, selle terviklikuna jagatavust ning antud juhul ka seotust muu vara ja/või ühe abikaasa tegevus- või huvialaga. Abikaasade ühisvara hulka kuuluvatest kinnistutest kasutab hageja X kinnistut ning kostja X võõrastemaja kinnistut. Kuna taoline elukorraldus on toiminud juba enam kui viis aastat, siis arvestades poolte väljakujunenud elukohta, abikaasade seotust vastava kinnistuga nii elukorralduslikult kui ka kinnistu majandamisega, on otstarbekas anda hageja omandusse X kinnistu väärtusega 500 000 krooni ja kostja omandusse X võõrastemaja kinnistu väärtusega 800 000 krooni. Kuna hageja taotles elamuvalduse mõttelise osa andmist kostja omandusse ning kostja ei esitanud sellekohasele jaotusettepanekule vastuväiteid, tuleb anda kostja omandusse 1/20 mõttelist osa (korter) elamuvaldusest asukohaga Tartu linn X väärtusega 7000 krooni. Arvestades seda, et OÜ X asutamisel mitterahalise sissemaksena äriühingule üle antud hooned, rajatised ja vara paiknevad X võõrastemaja kinnistul ning on vajalikud kinnistu igapäevaseks majandustegevuseks, on mõistlik anda OÜ X osad, väärtusega 350 000 krooni kostja omandusse. Kostja on enda nimele avanud deposiidikontod Hansapangas ning omab teadmist nendel kontodel olevate rahasummade kasutamise võimaluste ja -tingimuste kohta. Seega on põhjendatud deposiidikontodel asuvate rahasummade, väärtusega 500 000 krooni, andmine kostja omandusse. Hageja taotles abikaasade ühisvara hulka kuuluvate sõidukite jätmist kostja omandusse ning kostja ei esitanud sellekohasele jaotusettepanekule vastuväiteid. Seetõttu tuleb anda kostja omandusse sõiduauto VAZ 2105 (reg. nr 985 TBJ) väärtusega 5000 krooni, sõiduauto VAZ 2104 (reg. nr 337 TAF) väärtusega 15 000 krooni ja mootorrattas IŽ 56 väärtusega 7400 krooni.
Arvestades kinnistute suurusi ja kasutusotstarvet on otstarbekas anda hageja omandusse traktor MT3-82 väärtusega 80 000 krooni ning põllumajandustegevuse jätkamiseks vajalik talutehnika väärtuses 64 900 krooni. Samasest põhimõttest lähtuvalt tuleb anda kostja omandusse traktor T-25 väärtusega 37 500 krooni ning 2-teljeline traktorikäru väärtusega 3750 krooni ja 1-teljeline traktorikäru väärtusega 3750 krooni. Kuna kostja tegutseb mesindusega, on mõistlik anda kostja omandusse X kinnistul paikneva mesindusinventar koguväärtusega 55 860 krooni. X kinnistul asuva abikaasade ühisvara hulka kuuluva muu vara jagamisel tuleb arvestada vara iseloomu ja seotust muu vara ja/või ühe abikaasa tegevus- või huvialaga. Kostja on küll avaldanud, et osa museoloogilist väärtust omavast varast oli tal soetatud enne abiellumist, kuid paraku pole kostja esitanud ühtegi oma väidet kinnitavat tõendit, jättes seega täielikult täitmata TsMS §-s 91 sätestatud tõendamiskohustuse. Seega on otstarbekaks ja õiglane anda kostja omandusse museloogilist väärtust omava varana X kinnistul asuvad esemed koguväärtusega 263 880 krooni. Arvestades eeltoodut tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluvast varast koguväärtusega 3 306 945 krooni anda hagejale vara väärtuses 1 257 805 krooni ja kostjale väärtuses 2 049 140 krooni. PKS § 19 lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kuna hagejale antava vara väärtuseks on 1 257 805 krooni (s.o. vähem, kui hageja osa ühisvaras), on kostja kohustatud hagejale hüvitama vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe summas 395 667.50 krooni. Seoses sellega, et hageja kanda jääb poolte ühine varaline kohustus - X kinnistu erastamisvõlg summas 110 360 krooni, on kostja kohustatud hüvitama hagejale ka selle kohustuse 1⁄2 osa summas 55 180 krooni. Seega tuleb kostjalt välja mõista vara jagamisest tekkiva väärtuste vahe (enamsaadu) eest hüvitis summas
847.50 krooni hageja kasuks.
E.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Valga Maakohtu 11. oktoobri 2005 otsuse ning saata asi esimese astme kohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Valga Maakohtu 11.10.2005 otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti E. N K. N kasuks välja elatusraha T.N. ülalpidamiseks ning lõpetada selles osas asja menetlus seoses K.N. loobumisega hagist E. N vastu T. N ülalpidamiseks elatusraha väljamõistmise nõudes. Sellest tulenevalt tuleb muuta ka E.N. riigituludesse väljamõistetud riigilõivu suurust. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ka osas, millega loeti abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks ja anti E. N omandisse mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni ning loeti K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse suuruseks 01.06.2005 seisuga 110 360 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb muuta ka E. N jääva vara koguväärtuse summat ja E. N K.N. kasuks välja mõistetud hüvitise suurust. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega loeb mootorratta IŽ-56 väärtusega 7400 krooni E. N lahusvaraks ja jätab selle jagamisele kuuluvast ühisvarast välja ning loeb K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse suuruseks 97 868 krooni. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ka E. N jääva vara koguväärtuse summa ja vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe hüvitise summa osas, lugedes E. N jääva vara koguväärtuseks 2 041 740 krooni ja E. N K.N. kasuks vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe hüvitise suuruseks 440 901 krooni. Muus osas tuleb Valga Maakohtu 11.10.2005 otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme ja et seetõttu esineks mõni kehtiva TsMS §-s 656 nimetatud alustest, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis jäetakse selles osas apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi väited selle kohta, et maakohus ei võimaldanud tal korduvalt võtta endale uut esindajat ja seetõttu ei saanud ta ka esitada vajalikke tõendeid ja anda selgitusi, ei ole asjakohased ega põhjendatud ning maakohus ei ole tema suhtes rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohtus üle 4,5 aasta kestnud menetluse käigus E.N. olnud 8 esindajat ning maakohus on vähemalt 9-l korral lükanud asja arutamise edasi põhjusel, et E.N. puudub kohtuistungi ajal esindaja, kuna vahetult enne kohtuistungi toimumist on E.N. lõpetanud senise esindajaga lepingu või ei ole tegelikult lepingut sõlminudki või on esindajale teatanud, et ta ei pea esindaja osavõttu istungil oluliseks, taotledes ise samas siiski istungi edasilükkamist põhjusel, et tema esindaja ei ole istungile tulnud. Samuti ei ole maakohus keeldunud E.N. seletusi ära kuulamast, kui E.N. on kohtuistungil viibinud, kuid kohtuistungi protokollidest nähtuvalt on E.N. keeldunud ise seletusi andmast ja korduvalt lahkunud kohtuistungitelt põhjendusega, et ilma advokaadi juuresolekuta tema ühtegi seletust ei anna. Maakohus on kostjale korduvalt selgitanud, et protsessiosalise kohustuseks on kasutada oma protsessiõigusi heauskselt ning mitte neid õigusi kuritarvitada ja protsessi venitada. E.N. on asja õige ja kiire läbivaatamise pahatahtliku takistamise ning kohtuistungilt loata lahkumise eest määratud rahatrahvid. Samuti nähtub asja materjalidest, et maakohus on E.N. korduvalt andnud tähtaegu omapoolsete tõendite esitamiseks, neid tähtaegu E.N. soovile vastu tulles pikendanud ning võtnud asja juurde E.N. poolt esitatud tõendid, mida maakohus pidas asja sisu seisukohalt asjakohasteks. See, et maakohus ei ole vastu võtnud kõiki tõendeid ja rahuldanud kõiki taotlusi, mida kostja esitas, ei tähenda, et sellega oleks rikutud kostja õigust
ärakuulamisele või õigust esitada oma väidete kinnituseks tõendeid. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks põhjendamatult jätnud vastu võtmata mõne E.N. poolt esitatud asjakohase tõendi, s. h need tõendid, mille apellant on esitanud lisana koos apellatsioonkaebusega. Mis puudutab apellandi poolt konkreetselt viidatud 12.09.2005 istungit, siis järjekordselt on vahetult enne istungit lõpetatud leping K. Põlluga erimeelsuste tõttu esindaja ja esindatava vahel ning 12.09.2005 istungil on E.N. esindaja puudumise tõttu taotlenud istungi edasilükkamist, millist taotlust maakohus ei rahuldanud, viidates E.N. varem korduvalt antud võimalustele endale esindaja leida ning kohustusele kasutada oma õigusi heauskselt. Kuna kostja viibis ka ise maakohtu istungil, siis oli tal võimalus kasutada oma õigust anda kohtule seletusi ja esitada tõendeid ka 12.09.2005 kohtuistungil. Arvestades seda, et E.N. keeldus seletusi andmast ja lahkus kohtuistungilt, siis on ta ise loobunud oma õigusi kasutamast ja selles ei ole alust süüdistada Valga Maakohut. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et ta lahkus kohtuistungilt, kuna polnud võimeline istungil osalema tervislikel põhjustel, viitega maakohtu toimikus nr 2 asuvale Viljandi Haigla tõendile nr 21. Nimetatud tõendist nähtuvalt on see esitatud selleks, et lükataks edasi 08.06.2005 toimuma pidanud maakohtu istung ja Viljandi Haigla 01.07.2005 vastuse kohaselt on E.N. viibinud haiglaravil ajavahemikul 06.-30.06.2005. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendiga ei ole võimalik tõendada seda, et E.N. ei saanud ka 12.09.2005 istungil osaleda ja selgitusi anda ning tõendeid esitada oma tervislikust seisundist tulenevalt. Tervislikust seisundist tulenevalt ei ole ta 12.09.2005 istungiprotokolli kohaselt ka asja arutamise edasilükkamist taotlenud. Samuti on asjakohatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud temal esindaja puudumise tõttu talle ise riigi kulul esindaja määrama. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 59 kohaselt võidi tasuta õigusabi anda juhul, kui isik on maksejõuetu ja ei suuda õigusabi eest ise tasuda. 01.03.2005 kehtiva riigi õigusabi seaduse kohaselt on riigi õigusabi võimaldamise põhimõte sama ning riigi õigusabi andmine otsustatakse isiku taotluse alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et E.N. oleks maakohtus toimunud menetluse käigus kordagi viidanud sellele, et oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda ta ise tasuda õigusabi eest ja vajab seetõttu riigi õigusabi. Vastupidi, 27.12.2001. a teatises maakohtule (maakohtu toimik 1 kd, lk 66) on E.N. kohtule teatanud, et kohtu poolt valitud riiklikku advokaati ei ole tal vaja ning enda advokaadid valib ta ise. Põhjendamatu on ka apellandi väide, et kuna ta lahkus kohtuistungilt, siis oleks maakohus pidanud tegema tagaseljaotsuse, millele ta oleks saanud esitada kaja ja siis taastatud menetluse käigus ka omapoolsed tõendid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 199 lg 2 ja 4 järgi võis maakohus teha tagaseljaotsuse juhul, kui kostja ei olnud istungile ilmunud (lahkus istungilt) ja kohalolev pool nõuab tagaseljaotsuse tegemist. Kuna kohalolnud pool ei nõudnud tagaseljaotsuse tegemist vaid soovis asja sisuliselt lahendada, siis ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme ka sellega, et vaatas asja läbi ilma kostja kohalolekuta ja tegi asjas sisulise otsuse. Põhjendatud ei ole apellandi taotlus tühistada maakohtu vaidlustatud otsus lapse J N suhtlemise korra kindlaksmääramise osas ja E.N. K.N. kasuks J.N. ülalpidamiseks elatusraha väljamõistmise osas. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esindaja tõesti 09.10.2002 toimunud istungil väljendanud oma soovi loobuda lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõudest, kuid maakohus ei ole kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 182 lg 8 sätestatud hagist loobumise vastuvõtmise määrust teinud ning 11.07.2003 on hageja K. N täpsustanud haginõuet ja jäänud siiski selle juurde, et kostja suhtlemise kord J.N. ja T.N. tuleks kindlaks määrata, kuna poolte kokkuleppel ei olnud võimalik probleemi lahendada. 29.11.2004 toimunud kohtuistungil on hageja veelkordselt täpsustanud oma nõuet ja loobunud suhtlemiskorra kindlaksmääramise nõudest T.N. osas. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole E.N. maakohtus 11.07.2003 hageja poolt esitatud haginõude täpsustusele vastu vaielnud. Samuti on kohtuistungi protokollist nähtuvalt E.N. viibinud 29.11.2004 kohtuistungil, kus
hageja veelkordselt oma nõuet täpsustas, paludes lapsega suhtlemise korra kindlaks määrata üksnes poeg J.N. suhtes. Ka sellel istungil ei ole E.N. hageja nõudele määrata kindlaks lapsega suhtlemise kord vastu vaielnud, vaid on lihtsalt keeldunud ilma advokaadita seletusi ja kommentaare andmast. Ringkonnakohus möönab, et õigusselguse huvides oleks maakohus pidanud enne asja sisulist otsustamist tegema TsMS §-s 182 lg 4 või lg 8 sätestatud määruse hagist loobumise vastuvõtmiseks või mittevastuvõtmiseks, kuid käesoleval juhul ei pea ringkonnakohus seda selliseks menetlusnormide rikkumiseks, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise osas, eriti arvestades seda, et maakohtul oli TsMS § 182 lg 6 järgi olemas alus mitte vastu võtta alaealise isiku seadusliku esindaja hagist loobumist, kui see rikuks alaealise isiku õigusi ja huve. Arvestades seda, et maakohus ei ole hagist loobumise vastuvõtmise määrust teinud ning on lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise nõude osas arvamuse andmiseks kaasanud eestkosteasutuse ja teinud 11.10.2005 sisulise otsuse ka lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise kohta, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole vastu võtnud K.N. hagist loobumist kostja ja poeg J. N suhtlemise korra kindlaksmääramiseks olenemata sellest, et maakohus ei ole teinud TsMS §-s 182 lg 8 sätestatud määrust. Seega oli maakohus õigustatud ka lapsega suhtlemise korra nõude osas sisulist otsust tegema ja ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega, arvestades toimikutes olevaid sellekohaseid tõendeid, hageja seletusi ja eestkosteasutuse arvamust (maakohtu toimik 1kd, lk 7, 9, 197; 2 kd, lk 137, 239, 256-258). Asjakohane ei ole apellandi väide, et maakohus oleks pidanud võtma J.N. endalt seletuse ja uurima, kumma vanema juures laps tahab elada, kuna hagiavaldus ei olnud esitatud mitte laste elukoha kindlaksmääramiseks, vaid E.N. ja J. N suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. See, et laste elukohaks on ema elukoht, on määratud jõustunud 08.02.2001 kohtuotsusega, millega jäeti alaealised lapsed E. N, J. N ja T. N ema kasvatada ning millist otsust ei ole vaidlustatud ega muudetud. Asjaolu, et kostja on poeg J.N. ema tahte vastaselt ema elukohast ära viinud ja takistanud lapsel kohtu poolt määratud elukohas elamast, ei tähenda seda, et hageja nõuet lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramise kohta ei oleks olnud võimalik rahuldada. K. N on kostjalt lapse J.N. ülevalpidamiseks elatusraha välja mõistetud seaduses sätestatud miinimummääras ja apellant ei ole esitanud ühtegi sisulist asjaolu või tõendit, mis annaks aluse maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks elatise väljamõistmise osas. Samuti on vastavalt hageja soovile kostjalt lapse ülalpidamiseks elatis välja mõistetud mitte alates hagi esitamisest, vaid alates kohtuotsuse tegemisest. Seega on maakohus arvestanud olukorraga, et laps J.N. on menetluse ajal elanud peamiselt isa juures ning selle perioodi eest isalt elatise väljamõistmist ei ole taotletud ja maakohus ei ole seda ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega elatise väljamõistmise kohta kostjalt hageja kasuks lapse J. N ülalpidamiseks ning ei pea seetõttu vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata. Rahuldada tuleb apellatsioonkaebus osas, milles leitakse, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada hageja kasuks T.N. ülalpidamiseks elatise väljamõistmise osas. Maakohus on sellise otsustuse tegemisel ületanud hagi piire, kuna asja materjalidest nähtuvalt on hageja korduvalt ja selgelt väljendanud kohtule oma seisukohta, et loobutakse elatise väljamõistmise nõudest T. N ülalpidamiseks ja soovitakse elatise väljamõistmist J. N ja E.N. ülalpidamiseks (maakohtu toimik 2 kd, lk 137, 256-257). Selle juurde, et hageja loobus elatise nõudest T. N ülalpidamiseks, jäi K. N ka ringkonnakohtus ning oli nõus sellega, et T. N ülalpidamiseks väljamõistetud elatise osas maakohtu otsus tühistataks. Õigusselguse tagamiseks lõpetab ringkonnakohus kehtiva TsMS §-de 428 lg 1 p 3, 429 lg 1 ja 657 lg 1 p 4 alusel selle nõude osas ka asja menetluse. Kuna K. N ei ole esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsusele ega taotlenud asja uueks arutamiseks saatmist põhjusel, et maakohus ei ole otsuses käsitlenud ühte
hageja nõuet (elatusraha väljamõistmine kostjalt E.N. ülalpidamiseks), siis puudub ringkonnakohtul alus sel põhjusel maakohtu otsust tühistada ja asja uueks arutamiseks maakohtule tagasi saata, samuti ei saa ringkonnakohus kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamise käigus teha ise esimese astme kohtuna otsust kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmiseks E.N. ülalpidamiseks. Arvestades apellandi poolt esitatud X talu maa erastamisvõla jäägi tõendamiseks esitatud koopiat toimikust EM-1973 ja ringkonnakohtu istungil menetlusosaliste poolt väljendatud seisukohta, et mõlemad pooled nõustuvad erastamisvõla jäägi summaga suuruses 97 868 krooni, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega loeti K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse summaks 01.06.2005 seisuga 110 360 krooni ja teeb selles osas uue otsuse, millega loeb erastamisvõlgnevuse summaks 97 868 krooni. Ühisvara jagamise osas on apellant vaidlustanud selle, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks loeti ja anti E.N. omandisse mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni, millist summat arvestati seega ka temale jääva vara koguväärtuse hulgas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsuse lk-l 3 p-s 5 märgitud mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni tuleb abikaasade ühisvara hulgast välja arvata, kuna tõsikindlalt ei ole tõendatud selle kuulumine ühisvara hulka. Hagiavaldusest nähtuvalt on K. N märkinud, et abielusuhete lõppemise aja seisuga oli poolte ühisomandis ka X kinnistu võõrastemaja koos päraldistega, s. h mootorrattaga IŽ-56, milline vara on hagiavalduse esitamise ajal kostja valduses ja palunud ühisvara nii jagada, et X võõrastemaja koos päraldistega, s. h mootorrattaga IŽ-56 jääks kostjale. Teist mootorratast IŽ-49 mainib hageja X talu vallasvara loetelus asjana, mis on E.N. valduses (maakohtu toimik 1 kd, lk 174). E.N. on maakohtule esitanud vara nimekirja, mille kohaselt on kaks IŽ mootorratast (nimekirja p-d 36 ja 37) olnud tal olemas juba enne abiellumist (maakohtu toimik 1 kd, lk 230). Selle nimekirja kohta on K. N esitanud kirjalikult oma kommentaarid (maakohtu toimik 1 kd, lk 249), milles märgib E.N. poolt esitatud nimekirja pdes 36 ja 37 väljendatu kohta, et p-s 36 toodud mootorratas IŽ oli Ennu oma (mitte töökorras) ning p-s 37 märgitud mootorratas IŽ oli ostetud kooselu algul K.N. säästudest, kuid see ei oma tähtsust, kuna nimetatud mootorratas on ammu müüdud. Muid tõendeid selle kohta, millise mootorrattaga tegemist on ja millal see on omandatud, kohtule esitatud ei ole. Seega saab kohtuotsuses käsitletud mootorratta näol tegemist olla üksnes selle mootorrattaga IŽ, mida on E.N. lugenud enda lahusvaraks ja mille kohta ka K. N on andnud kirjaliku selgituse, et see mootorratas oli Ennu oma. K. N väitis küll ringkonnakohtu istungil, et tegelikult on maakohtu poolt otsuses märgitud mootorratas IŽ-56 ostetud E.N. poolt enne abielu lahutamist ja, et tegemist ei ole selle mootorrattaga, mis on märgitud apellandi esitatud nimekirjas (1 kd, lk 230), kuid kuna poole seletus ei ole 01.01.2006 enam tõend ja muid tõendid selle väite kinnitamiseks ei ole esitatud, siis lähtub ringkonnakohus maakohtu toimikutes olemasolevatest materjalidest ja leiab, et mootorratta IŽ-56 väärtusega
kuulumine abikaasade ühisvara hulka ei ole tõendatud ning see tuleb lugeda E.N. lahusvaraks ja jätta jagatava ühisvara loetelust välja, mistõttu väheneb 7400 krooni võrra ka E.N. omandusse jääva vara koguväärtus. E.N. omandusse jääva vara koguväärtuseks tuleb seega lugeda 2 041 740 ( 2 049 140-7400=2 041 740) krooni. Apellatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väited mis puudutavad X ja X kinnistute väärtust, sõiduautode VAZ 2104, VAZ 2105 ning traktorikärude väärtust, X talu varade kuulumist OÜ X d osakapitali hulka, abielusuhete lõppemise kohta hiljem kui 2000. a august, apellandi omandusse jääva vara hulka kuuluva 500 000 krooni kulutamist X talu renoveerimisele enne abielusuhete lõppemist, apellandi elukoha arvestamist tulenevalt 2005. a
valimisteatisest (Palupera vald Nõuni küla) ja apellandi soovi jagada vana- ja muuseumivara teisiti, ei anna samuti alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ühisvara jagamise osas täiendavalt sellele, mille osas on ringkonnakohus eelpool põhjendused esitanud ja mille ulatuses maakohtu otsus ühisvara jagamise osas muudetakse või tühistatakse. Maakohus on otsuse teinud olemasolevate tõendite ja dokumentide alusel (kinnistute hindamisaktid jne.) ning E.N. ei ole esitanud esimese astme kohtus tõendeid, mis lükkaksid ümber kinnistute väärtuste kohta koostatud eksperthinnangud. Apellatsioonkaebuses esitatud selgitused hoonete ostmise ja maa erastamise hinna kohta ei ole aluseks kinnistute hindamisaktides väljendatud väärtuste ümberhindamisele. Väidet, et sõiduautot VAZ 2105 ei ole üldse olemas, ei ole apellant maakohtus ega ka ringkonnakohtus ühegi asjakohase tõendiga tõendanud, samuti ei ole ta maakohtule esitanud OÜ West Car hindamisakte 2004. a, kuigi need olid esimese astme kohtu menetluse ajal olemas, mistõttu jättis ringkonnakohus nimetatud hindamisaktid uute tõenditena vastu võtmata, kuna apellandil puudus mõjuv põhjus nende mitteesitamiseks maakohtus. Apellandi väide, et OÜ X d osakapitali hulka kuulus ka X talu vallasvara, ei ole samuti millegagi tõendamist leidnud, kuna OÜ X d põhikirja järgi on selle OÜ asukohaks X talu ning maakohtu toimikus (1 kd, lk 164-168) on olemas OÜ X d asutamisotsuse lisa E.N. poolt mitterahalise sissemaksena üleantavate esemete kohta. E.N. ei ole millegagi tõendanud, et sellesse nimekirja kuuluks peale X talu vara ka X talu vara. Kuna X kinnistu on jäetud E.N. omandusse ja hageja ei ole taotlenud X talu vallasvara kandmist poolte ühisvara nimekirja ning selle jagamist ja on soovinud jätta OÜ X d osad (E.N. mitterahalise sissemakse näol) väärtusega 350 000 krooni E.N. omandisse, siis on põhjendamatu ja tõendamata apellandi väide, et puuduvad andmed vallasvara kohta, mis võeti OÜ osakapitalina selle asutamisel arvesse ja ühisvara on ebaõigesti jagatud, kuna OÜ X d osakapitali hulgas oli ka see vara, mis on X talu vallasvarana jäetud hagejale. Apellandi väited, et abielusuhted lõppesid tema arvates hiljem, kui seda väidab hageja, s. o 2000. a lõpus või isegi hiljem, kuna vara suhtes tegutseti ühiselt edasi, ei lükka ümber hageja poolt hagiavalduses märgitut ja hageja seletustega kinnitatud seisukohta, et abielusuhted lõppesid 2000. a augustis sellega, et E.N. kolis X talust ära ja asus elama X tallu, mis asub Valga maakonnas Pühajärve vallas. Võimalik vara suhtes ühiselt edasi tegutsemine ei anna veel alust väita, et poolte abielusuhted kestsid edasi. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et pooled tegutsesid vara suhtes ühiselt edasi. Asja juurde on esitatud ka OÜ Agera registriandmete väljatrükk, millest nähtuvalt on selle OÜ asukohaks K.N. elukoht X talu ning OÜ juhatuse liikmeks on ainuisikulisena K. N. E.N. ei ole selle OÜ juhatuse liige ja kuna E.N. elab X talus, millisel aadressil on registreeritud OÜ X d, siis viitab selline tegevus pigem sellele, et poolte abielulised ja ka vara kasutamise või haldamisega seotud suhted olid lõppenud enne 2000. a novembrit, s. o enne OÜ Agera asutamist ja registreerimist K.N. poolt, mistõttu puudub ringkonnakohtul alust kahelda K.N. poolt maakohtule antud selgitustes, et poolte abielulised suhted lõppesid 2000. a augustis. Seega on maakohus teinud õigesti kindlaks ühisvara koosseisu 2000. a augustikuu seisuga. Apellandi väited selle kohta, et tema elukohaks tuleks endiselt pidada vastustaja elukohta X talus, sest sellel aadressil tuli talle 2005. a valimisteatis, on asjakohatud. Tõendatud ei ole ka apellandi väited selle kohta, et abielusuhete lõppemise ajaks oli tema deposiitarvetel olnud 500 000 krooni juba X talu renoveerimiseks ära kulutatud ning ringkonnakohtul puudub alus hinnata toimikutes olevaid tõendeid teisiti, kui seda on teinud maakohus. Kuna maakohus jagas ühisvara selliselt, et jättis X kinnistu K. N, siis on maakohus põhjendatult jätnud K. N ka selle X kinnistul asuva vallasvara, mis on vajalik X turismi- ja põllumajandustalu edasiseks majandamiseks ning seoses museoloogilise väärtusega ja E.N. tegevusalaga jätnud E.N. X kinnistul asuva mesindusinventari ning vanavara.
Põhjendamatu on ka apellandi väide, et tegelikult ei ole maakohtu otsusega temale jäetud mesindusinventari 55 860 krooni väärtuses säilinud või, et temale jäetud mesindusinventari väärtus ei ole 55 860 krooni, kuna hageja on 29.11.2004 istungil väitnud, et ta loobub mesindusinventarist ja vanavarast 16 485 krooni ulatuses ning 2005. a oli hageja nõus mesindustarbeid tagastama ainult 10 010 krooni väärtuses. Hageja esindaja on maakohtus tõesti väitnud, et: „mesindusinventarist ja vanavarast oleme nõus loobuma, sellisel juhul vara väärtus on 16 485 krooni, mille kostja peaks hagejale hüvitama“, ning, et: „lisaks sellele tuleks kostjale anda mesindustarbed, mis on nimekirjas nr 660-674 all, neid on kokku 10 010 krooni väärtuses“, kuid sellest ei saa teha järeldust, et apellandile on mesindusinventari jäetud väiksemas väärtuses, kui maakohtu otsuses märgitud. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt (otsuse lk 32) on lisaks maakohtu poolt koostatud nimekirja (maakohtu toimik 2 kd, lk 109 lisad) p-de 660-674 all märgitud mesindustarvetele, mille väärtuseks tõesti on vastavalt E.N. enda poolt esitatud arvutustele 10 010 krooni, jäetud apellandi omandusse ka mesindustarbed, mis on märgitud sama nimekirja p-des 272, 273,275,335,336,580,582 ja 599, mille koguväärtus maakohtu poolt aluseks võetud ja poolte poolt esitatud hinnangutele on 55 860 krooni. Arvestades seda, et mootorratas IŽ-56 väärtusega 7400 krooni loetakse E.N. lahusvaraks ja jäetakse see jagamisele kuuluvast ühisvarast välja, tuleb E.N. jääva vara koguväärtuseks lugeda 2 041 740 (2 049 140-7400=2 041 740) krooni. Kuna lisaks eeltoodule muutub ka K.N. kanda jäetud X kinnistu erastamisvõlgnevuse suurus, milleks loetakse 97 868 krooni, siis muutub ka E.N. K.N. kasuks vara jagamisest tekkiva väärtuste vahe (enamsaadu) eest väljamõistetud hüvitise summa, milleks tuleb lugeda 440 901. Nimetatud summa on arvutatud analoogselt maakohtu vaidlustatud otsuses (lk 32) märgitule, asendades maakohtu otsuses aluseks olnud summad nende summadega, mis tulenevad ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse osalisest muutmisest ja tühistamisest, s. o järgnevalt: abikaasade ühisvara koguväärtuse summaks on 3 299 545 krooni (hagejal 1 257 805+kostjal 2 041 740=3 299 545), millest ühe abikaasa osa (1/2) suuruseks on 1 649 772 krooni ja kuna hagejale antakse vara väärtuses 1 257 805 krooni (vähem, kui tema osa ühisvaras), siis on kostja kohustatud hagejale hüvitama vara jagamisel tekkiva väärtuste vahe summas 391 967 krooni (1 649 7721 257 805=391 967). Kuna hageja kanda jäetakse poolte ühine varaline kohustus(X kinnistu erastamisvõlg summas 97 868 krooni, millisest kohustusest 1⁄2 on kostjale langeva osas suuruseks, siis on kostja kohustatud hüvitama hagejale ka selle kohustuse osa summas 48 934 krooni. Seega tuleb E.N. K.N. kasuks välja mõista vara jagamisest tekkiva väärtuste vahe (enamsaadu) eest 440 901 krooni (391 967+48 934=440 901). Kuna esimese astme kohus on menetluskulude jagamisel lähtunud sellest, et hagihinna hulka kuulub ka T. N ülalpidamiseks K.N. kasuks väljamõistetud elatisesumma osa (1000x12=12 000), kuid selles osas maakohtu otsus tühistatakse, siis tuleb vastavalt muuta ka E.N. esimese astme menetluskuludena riigituludesse välja mõistetud riigilõivusummat ja lugeda E.N. riigituludesse menetluskuludena välja mõistetuks riigilõiv 1400 krooni elatisesummalt 16 140 (12x1345=16 140). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Apellatsioonimenetluses on apellant palunud vastustajalt enda kasuks välja mõista menetluskulud - riigilõivu summas 2660 krooni ja õigusabikulud summas 3540 krooni, kokku seega 6200 krooni. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kohtukulude nimekirja ega taotlust menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt. Arvestades viidatud rakendusseaduse
§ 3 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-des 60 lg 1 ning 61 lg 1 sätestatut, s. o seda, et apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral mõistetakse apellandile tema poolt kantud menetluskulude hüvitamiseks vastaspoolelt välja summa, mis vastab rahuldatud nõuete osa suurusele, siis peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitis summas 2060 krooni. Ülejäänud osas jätta menetluskulud apellandi enda kanda.
Viivi Tomson
Tiit Lõhmus
Maili Lokk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.