Kohtulahend

Otsuse põhjenduste kohaselt kohaldatakse ITVLS § 8 lg 2 järgi aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Hageja ei esitanud taotlust aegumise kohaldamiseks enne asja sisulise arutamise algust. Asjaolu, et P. ja S. oli 01.07.2001, s. o pärast nende juhatuse liikmeks saamist, sõlmitud lepingud, mis on pealkirjastatud töölepingutena, ei anna alust neid lepinguid käsitleda töölepingutena. Töölepingutena pealkirjastatud lepinguid hageja ja kostjate vahel tuleb lugeda lepinguteks, millega on vormistatud äriühingu osanike 27.06.2001 otsusest tulenev kohustuste jaotus juhatuse liikmete vahel. Lepingus olev kanne, et leping on lõpetatud 31.05.2002 poolte kokkuleppel, on kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega ega anna alust lepinguid kvalifitseerida töölepingutena. Lepingud, mis on pealkirjastatud töölepingutena äriühingu osanike ja juhatuse liikmete vahel, on tsiviilõiguslikud lepingud, millest ei tulene töölepingule omast palga, palgaviivise ja puhkusekompensatsiooni maksmise kohustust. Äriühingu juhatuse liikmeks olemine TLS § 7 p 10 alusel ei välista, et juhatuse liige täidab ülesandeid ka töölepingu alusel samas äriühingus. Kuni 11.06.2002 oli kostjatel kui juhatuse liikmetel ja osanikel endal õigus ja kohustus lahendada tehtud töö eest tasu maksmise küsimused, kuid saamata jäänud tasu ja sellelt arvutatud viiviste nõude esitamine perioodi eest, mil kostjad ise olid tasu väljamaksmiseks kohustatud, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostjad, kes olid ise endale tööandjad ja juhatuse liikmed, ei fikseerinud töölepingu lõpetamisel 31.05.2002 töölepingus töötajale väljamaksmisele kuuluvat summat kooskõlas TLS §-iga 73 lg 1, mis viitab, et kostjatel puudus tasu väljamaksmiseks alus. Pooled ei ole esitanud nõudeid seoses töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud summade suurusega. Nii palga väljamaksmise kohustus kui ka lõpparve maksmise kohustus tulnuks täita kostjatel endil kui OÜ Martinex juhatuse liikmetel. Kostjate ja hageja vahel puudusid tööõiguslikud suhted, seega puudus neil alus nõuda töösuhtest tulenevalt saamatajäänud palka, viivist palga väljamaksmisega viivitamise eest ja puhkusekompensatsiooni, samuti hüvitist lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1) on õige järeldus, et kostjate ja hageja vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tsiviilõiguslike lepingutega, mistõttu ei ole kostjatel võimalik tugineda tööõiguse sätetele ning nõuda töölepingust tuleneva palka, viivist ja puhkusekompensatsiooni; 2) on pooled ise väljendanud tahet lõpetada nende vahel sõlmitud lepingud. Selline märge lepingutel ei ole töölepingu oluline tunnus ega anna võimalust kvalifitseerida lepinguid töölepinguteks ning pooltevahelist suhet töösuhteks; 3) olid lepingud lõpetatud apellantide enda soovil enne, kui uus omanik neile lõpetamise märke tegi, seega ei ole kostjatel õigust nõuda lepingute alusel tasumata summasid.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENELTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud vastav põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Vastavalt 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS §-ile 108 lg 1 tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud kostjad hagejale pretensioone oma osade võõrandamisel, samuti töösuhte lõpetamisel, ega fikseerinud saamata jäänud palka ja puhkusekompensatsiooni. Asjaolust, kas kostjatel osaühingu seaduslike esindajatena oli (või ei olnud) osaühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt võimalik endile palka maksta perioodil jaanuar – aprill 2002, ei sõltu nende poolt hagejale pretensioonide esitamata jätmine väidetavalt saamata jäänud palga ja puhkusekompensatsiooni osas. Kostjate töölepingud lõpetati 31.05.2002 ning lõpetamisel ei ole fikseeritud saamata jäänud palka ja puhkusekompensatsiooni. Avaldused töövaidluskomisjonile on kostjad esitanud alles 28.05.2003, s. o aasta pärast lepingute lõpetamist. Sellise käitumisega on kostjad sattunud vastuollu hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostjad olid ise hageja juhatuse liikmed ja osanikud, oli neil endal õigus ja kohustus lahendada töö eest tasu maksmise küsimused. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodut, on kostjad kaotanud nõudeõiguse hea usu printsiibi rikkumise tõttu ning seetõttu on maakohus õigesti hagi rahuldanud. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-dest 60 lg 1 ja 64 lg 1. Kuna apellandid on riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1 ja TsMS § 47 lg 4 järgi olnud vabastatud riigilõivu tasumisest, siis tuleb TsMS § 64 lg 1 alusel apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv (S. nõude osas 1750 kr ja P. nõude osas 700 kr) apellantidelt välja mõista riigituludesse. Apellantide poolt kantud õigusabikulu jääb nende endi kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

Maili Lokk

Ago Kutsar

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.