Kohtulahend

läks võlgniku omandusest välja oluline osa tema varast, millest oleks moodustunud pankrotivara. Kinkelepingu sõlmimine kahjustas võlausaldajate huve. Kuna kinkeleping sõlmiti vähem kui aasta enne pankrotimenetluse algatamist, siis tunnistab kohus selle vastavalt PankrS § 111 lg 1 p-le 1 kehtetuks. PankrS § 111 lg 2 kohaselt, kui kinkeleping sõlmiti aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Hageja palus tunnistada kehtetuks 09.12.2002 sõlmitud OÜ D. osa kinkelepingu. Kostja vastuväited Kostja T.S. hagi ei tunnistanud. Kinkelepingu sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, kuna selle sõlmimise ajal oli hagejal piisavalt vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Hageja pankrotimenetlus algatati 04.04.2003 I.D. avalduse alusel. I.D. nõue pärineb 28.04.1999 laenulepingust, mille kohaselt hageja sai 304 000 krooni. I.D. on ajutise halduri aruande kohaselt ainus hageja võlausaldaja. Vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, kuna hagejal oli lepingu sõlmimise ajal alaline sissetulek OÜ-s D., talle kuulus lahusvarana sõiduauto Ford Escort ning ühisvarana 4-toaline korter Tallinnas. Nimetatud vara maksumus võimaldas eelnimetatud võla kustutamise. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et kinkelepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja ei teadnud, et hagejal on võlgu. Hageja majanduslik seisund võimaldas hagejal ka kostjat aidata. Kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks ei olnud võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja ja tema abikaasa suhted halvenesid. Kostja ei soovinud, et OÜ D. osa kuuluks abielulahutuse korral jagamisele kui ühisvara, kuna kostja oli hageja ärisse investeerinud, mistõttu kinkis hageja äriühingu osa kostjale. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks 09.12.2002 P.S.i (pankrotis) ja T.S. vahel sõlmitud OÜ D. osa kinkelepingu. Kohus mõistis T.S.lt välja 80 krooni riigilõivu riigituludesse. Kohtule esitatud tõendite kohaselt algatati 04.04.2003 P.S.i pankrotimenetlus ja Tallinna Linnakohtu 07.11.2003 otsusega kuulutati välja P.S.i pankrot. 09.12.2002 kinkelepinguga kinkis P.S. T.S.le OÜ D. osa nimiväärtusega 231 600 krooni. Lepingu sõlmimisega oli nõus ka P.S.i abikaasa. Kostja vastuväited ei anna alust hagi mitte rahuldada. Pankrotiseaduse § 117 lg 1 p 3 kohaselt on kostja hageja lähikondne. PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Sama seaduse § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja § 111 lg 2 kohaselt kui kinkeleping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Asjas on tõendatud, et hageja pankrotimenetlus algatati 04.04.2003 ja vaidlusalune kinkeleping hageja emaga sõlmiti 09.12.2002, so veidi vähem kui 4 kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja väited, et kinkelepingu sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et kinkelepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ja et lepingu sõlmimise eesmärgiks ei olnud võlausaldajate huvide kahjustamine, ei ole asjakohased. Pankrotiseadus sätestab üheselt, et kui kinkeleping on sõlmitud võlgniku lähikondsega ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult

2(4)

võlausaldajate huve. Tähtsust ei oma, et P.S.i pankrotimenetluses on ainult üks võlausaldaja. Kostja esitatud tõendid kostja poolt sissemakse tegemise kohta OÜ D. kassasse 70 000 krooni ulatuses ja hageja ning tema abikaasa vahelised abielulahutuse küsimused ei oma antud asja otsustamisel tähtsust ning kohus nende tõenditega ei arvestanud. Apellatsioonkaebuse põhjendused T.S. esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Tagasivõitmise eesmärgiks on tunnistada kehtetuks tehingud, millega kahjustatakse võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 2 kohaselt, kui kinkeleping sõlmiti aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve. Seega on kingisaajal võimalik tõendada, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ning ei muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Vaatamata sellele ei andnud kohus hinnangut kostja vastuväidetele ega arvestanud kinkelepingu sõlmimise asjaolusid. Kohus ei süvenenud kinkelepingu sõlmimise asjaoludesse ega püüdnud vaatamata kostja vastuväidetele tuvastada, kas kinkelepinguga kahjustati võlausaldajate huve, kas võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline, kas võlgnik muutus maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kohus ei analüüsinud kostja esitatud tõendeid ning tema vastuväiteid, millega rikkus jämedalt tõendite hindamise reegleid. Kinkelepingu sõlmimine ei kahjustanud võlausaldajate huve, kuna selle sõlmimise ajal oli hagejal piisavalt vara võlausaldaja nõude rahuldamiseks – tal oli alaline sissetulek OÜ-s D., talle kuulus lahusvarana sõiduauto Ford Escort ning ühisvarana 4-toaline korter Tallinnas ning nimetatud vara maksumus võimaldas võla kustutamise. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et kinkelepinguga kahjustatakse võlausaldaja huve. Kostja ei teadnud, et hagejal on võlgu. Hageja majanduslik olukord oli piisavalt hea kostja aitamiseks. Kinkelepingu eesmärgiks ei olnud võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja ja tema abikaasa suhted halvenesid. Kostja ei soovinud, et OÜ D. osa kuuluks abielulahutuse korral jagamisele kui ühisvara, kuna kostja oli hageja ärisse investeerinud, mistõttu kinkis hageja äriühingu osa kostjale. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja pankrotihaldur L.N. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud vastustaja ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et olenemata apellatsioonkaebuse väidetest tuleb linnakohtu otsus tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi põhjenduste osas, kuna linnakohus kohaldas tagasivõitmise hagi lahendamisel ebaõigesti pankrotiseaduse sätteid, mis kehtivad alates 01.01.2004. a. Kehtiva PankrS § 193 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast selle seaduse jõustumist, selles seaduses sätestatut.

3(4)

Kolleegiumi arvates on pankrotimenetluse toimingutena käsitatavad protsessuaalsed toimingud. Tagasivõitmine ei ole protsessuaalne toiming, millele kohaldub PankrS § 193 lg-s 1 sätestatu, vaid tegemist on pankrotimenetluses esitatava hagiga. Tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel tuleb lähtuda seadusest, mis kehtis tagasivõidetava tehingu tegemise ajal. P.S. kinkis OÜ D. osa kostjale 09.12.2002. Järelikult tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne 01.01.2004 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. Kuna hageja pankrotimenetlust alustati 04.04.2003 ja vaidlustatud tehing oli tehtud 09.12.2002, siis tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda PanrkS § 44 lg 1 p-st 2, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumata sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui leping oli sõlmitud viimase kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Tulenevalt tehingu tegemise ja pankrotimenetluse algatamise ajast on kinkelepingu kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud, mistõttu tuleb hagi rahuldada. Kostja vastuväited võlgniku maksejõulisuse kohta lepingu sõlmimise ajal ja selle kohta, et kostja ei olnud teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel olulised, kuna PankrS § 44 lg 1 p 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistamine ei olene sellest, kas võlgnik teadlikult kahjustas tehinguga võlausaldajate huvisid ja kas kingisaaja oli sellest teadlik. Samuti ei oma asja lahendamiselt tähtsust kostja väited P.S.i ja tema abikaasa ühisvara jagamise kohta ning kostja poolt OÜ-le D. 70 000 krooni tasumise kohta. Apellandi väide, et linnakohus oleks pidanud hindama seda, kas kinkija oli tehingu tegemise ajal maksejõuline ja kas tehing muutis tema maksejõulisust, ei ole asjakohane. PankrS § 44 lg 1 p 2 alusel tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole oluline kinkelepinguga võlausaldajate huvide kahjustamine ega see, kas kinkelepinguga põhjustati maksejõuetus. Samuti ei ole oluline tuvastada, millisel eesmärgil tehing tehti. Kolleegium ei tuvastanud, et linnakohus oleks rikkunud protsessiõiguse norme tõendite hindamisel. Seoses otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Kai Kullerkupp

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.