Kohtulahend

2(12)

taastada, sest*** AS-i poolt on valvesüsteem uuendatud. Teeolude muutuse tõttu ei ole võimalik kontrollida turvafirma ekipaažide kohalejõudmise võimalikkust 2 ja 4 minutiga. Seega ka uurimine ei suutnud tuvastada, kas turvafirma raportis fikseeritud ekipaaži kohalejõudmise aeg on tõene. 21.03.2002 viidi läbi uurimiseksperiment, kus tuvastati, et kui liikuda kummide rivi taga, liikumisanduri punast värvi häiresignaallamp ei reageeri, liikudes kummide tagant välja, reageerib andur liikumisele, samuti reageerib, kui eemaldada kõige liikumisanduri poolsemast reast ülemine autorehv. Seega võidi autorehve välja viia seni, kuni olid kummide ees laetala kõrgusel autokummid, mis varjasid liikumisanduri tegevusvälja. Oma viimases vastuses 20.05.2002 teatas kostja uue keeldumise aluse, viidates V110-1997 p-le 17.1, olles seisukohal, et kindlustusvõtja suurendas riski ilma kindlustusandjat informeerimata. Kindlustustingimused ei näe ette hüvitamisest keeldumist, murdvarguskindlustuse tingimuste V 103-1997 71 p 11 sätestab erisättena, kui riski hindamise küsimustikus märgitud valvesignalisatsioonisüsteem ei olnud töökorras, vähendatakse muidu ette nähtud kindlustushüvitist minimaalselt 20%. Kindlustusvõtja kohustuseks on avaldada talle teada olevad riski mõjutavad asjaolud, hageja esitas talle teadaolevad riski asjaolud, kindlustusvõtja pidas talle avaldatud asjaolusid piisavateks, et risk üle võtta ja sõlmida leping. Kriminaalasja uurimise käigus ei ole tõendamist leidnud, et hageja oleks süüdi kuriteos, või tema tegevus või tegevusetus oleks põhjustanud kahju tekkimise või suurenemise. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 143 644,75 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks oleval riski hindamise küsimustiku p-s 6 deklareeris hageja, et kindlustuskohas on kaetud anduritega kõik alad väljundiga turvafirmasse Securitas. Vastavalt Securitas sõiduraportitele nr 6518 ja 6581 jõudsid 14.08.2000 ja 21.08.2000 turvamehed sündmuskohale 4 ja 2 minutit peale häire saabumist, seega väitis hageja, et 4 minutiga varastati 146 ja 2 minutiga 87 auto rehvi, vargused toimusid läbi akna, mille läbimõõt oli 1,4x1,1 m. 20.03.2002 uurimiseksperimendi andmeid ei saa arvestada, sest valvesüsteem oli uuendatud. Juhtumite kohta saab esitada kaks võimalikku versiooni - ajaliselt 2 ja 4 minutiga ei ole võimalik sellises koguses rehve varastada või liikumisandurite töö oli hageja poolt häiritud. Esimest versiooni põhistab hageja ja kostja ühiselt 21.08.2000 läbiviidud uurimiseksperiment. Antud eksperimendis tuvastasid pooled, et 4 rehvi kandmiseks kulus joostes 40 sekundit, seega ei ole ajaliselt võimalik 2 ja 4 minutiga varastada 146 ja 87 rehvi. Seega üritas hageja petta kindlustusandjat ja viimane vabaneb tulenevalt varakindlustuse tingimuste V 110-1997 p-dest 25.2, 25.9 ja 25.10 hüvitamise kohustusest. Juhul, kui vastab tõele, et autokumme võidi läbi akna viia seni, kuni kummide ees olid laetala kõrguselt autokummid, mis varjasid liikumisanduri tegevusvälja, vabaneb kindlustustingimuste p 25.9 ja 25.2 ja 25.10 alusel kindlustusandja samuti kahju hüvitamise kohustusest. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks oleva kindlustuspakkumuse lisatingimus sätestab, et kindlustuspakkumine on 3(12)

koostatud eeldusel, et kindlustusobjektil on täidetud lisatingimused, muuhulgas pidi kindlustusobjekti ruumes olema töökorras ja töövälisel ajal sisselülitatud valvesignalisatsioon ning anduritega pidid olema kaetud kõik alad. Nende tingimuste mittetäitmisel puudub kindlustusandjal kahjujuhtumi saabumisel hüvitamiskohustus, kui lisatingimuste täitmatajätmise ja kahjujuhtumi vahel on põhjuslik seos. Kui hageja väited väidetava varguse kohta vastavad tõele, ei olnud valvesignalisatsioon töökorras, kindlustusvõtja suurendas riskiastet ilma kindlustusandjat sellest informeerimata, kindlustusobjekti ruumid ei olnud täielikult ja nõuetekohaselt kaetud valvesignalisatsiooniga, kindlustusvõtja esitas riskihindamise küsimustikus riski asjaolude suhtes mittetäielikke või valesid asjaolusid. Hageja ei tõendanud kahju suurust. Kolmanda isikus seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel *** AS leidis, et turvasüsteemi mittekorrasolekut ei tuvastatud. Politseiametnike poolt läbiviidud uurimiseksperimendist nähtub, et autokummid olid ladustatud nii, et autokummidest moodustus objekti põrandast kuni objekti laeni rivi, mis varjas turvasüsteemi koostisosaks oleva liikumisanduri tegevusvälja. Seega võidi valvatava objekti akna kaudu autokumme läbi viia seni, kuni objekti laetala kõrguselt olid autokummid, mis varjasid liikumisanduri tegevusvälja. Valveobjektil paiknenud turvasüsteemi tööväli oli takistatud autokummide ebaõige ladustamise tõttu hageja poolt. Tehnilise valve lepingu nr AH 003 p 4.3 kohaselt kohustus hageja teatama turvafirmale sisutuse ümberpaigutusest, valveobjekti kasutuskorra muutmisest jms. AS *** süüline käitumine antud vargustes puudub. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata ja OÜ*** kohtukulud tema enda kanda. Asja kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et 28.09.1999 sõlmiti *** AS (***AS õigusjärglane) ja OÜ *** vahel kindlustusleping, mida tõendab vastav kindlustuspoliis nr 181713. Poliis tõendab kindlustuslepingu sõlmimist, kindlustusobjektiks on OÜ *** hoone, inventar, seadmed ja kaup, kindlustussummaga 7 641 500 krooni. Poliisi kohaselt koosneb kindlustusleping kindlustustingimustest V101-1997/1, V102- 1997/1,V103-1997/1,V104-1997/1, eritingimused kehtivad vastavalt riski hindamise küsimustikule nr 181713 ja kindlustuspakkumisele KE92209/1. Pooltevahelise kindlustuslepingu juurde kuuluvad lahutamatult nii kindlustustingimused kui eritingimused. Asja materjalidega on tõendanud, et 14.08.2000 ja 21.08.2000 toimusid kahjujuhtumid, sissemurdmise teel varastati hagejale kuuluvaid autorehve OÜ-le Trebelgon kuuluvast hoonest asukohaga ** küla, *** vallas. Hageja avalduse alusel algatati Harju Politseiprefektuuri Lääne Harju Politseiosakonna poolt kriminaalasjad nr 0023701306, nr 00237301443, nr 00237301444. Kriminaalasjades on menetlus peatatud kuni kurjategijate kindlakstegemiseni. Vaidlusalused vargused on kindlustusjuhtumid Kindlustusseaduse (KindlS) § 9 mõttes. Hageja väidetav varaline kahju on kujunenud varastatud 233 autorehvi väärtusest. Kostja jättis kindlustussumma välja maksmata tuginedes varakindlustuse tingimuste V110-1997 p-dele 17.1, 17.4, 25.1, 25.2, 25.3, 25.9 ja 25.10. Asja sisulise arutamise käigus on tõendamist leidnud, et hageja on kindlustuslepingut rikkunud ja kostja on põhjendatult jätnud hüvise välja maksmata. Asjas on tõendamist leidnud, et hoones paiknevate liikumisandurite töö oli hageja ettevaatamatu käitumise tagajärjel takistatud, mis tuginedes varakindlustuse tingimuste p-dele 25.3 ja 25.10, saab olla aluseks hüvitise vähendamisele, kindlustingimustes ei ole ette nähtud vähendamise piiranguid. 4(12)

Asjas esitatud kirjalike tõenditega ei ole tõendamist leidnud 233 kummi vargus. Kohtuistungil, tutvudes fotodega, seletas menetlusse kaasatud kolmanda isiku esindaja Indrek Puhm, et andurite tööväli oli häiritud, varguse ajal oli valvesüsteem töökorras. Fotolt nr 1 nähtub, et anduri tööväli oli kummivirnaga kaetud. Kohtutoimikus on sündmuskohal tehtud fotod ladustatud autorehvidest, hageja esindaja seletuse kohaselt tegeles kummide ladustamisega hageja omanik *** ja tema poeg. Harju Politseiprefektuuri Lääne- Harju Politseiosakonna vastusest hagejale nähtub, et 20.03.2002 viidi läbi uurimiseksperiment, mille eesmärgiks oli taastada sündmuse olustik ning kontrollida liikumisanduri ulatust. Tuvastati, et liikumisandur Bravo 2 punast värvi häiresignaallamp reageerib liikumisele, kui kaugus seinast on 5m ning kaugus seinast, kus asuvad aknad, on 4m. Seega liikumisandur ei reageeri kui liikuda ruumi nurgas 5x4 m ulatuses, mis teeb võimalikuks viia esemeid ruumist välja äärmise akna kaudu, kumme oli võimalik viia välja seni, kuni toimus liikumine liikumisanduri ulatuspiirkonnas. 21.03.2002 viidi läbi uurimiseksperiment kriminaalasjas nr 00237301444, töökorda seati liikumisandur Bravo 2, kummide rivi paigaldati 600 m pikkuselt ja 220 cm kõrguselt kuni laetalani paremalt neljanda akna juures, kust toimus vargus. Uurimiseksperimendi käigus tuvastati, et liikudes kummirivi taga liikumisanduri punast värvi häiresignaalnupp liikumisele ei reageeri, kuid reageerib liikudes kummide tagant välja. Samuti reageerib, kui eemaldada kõige liikumisanduri poolsemast reast ülemine autorehv. Seega võidi autorehve akna kaudu välja viia seni, kuni olid kummide ees laetala kõrguselt autokummid, mis varjasid liikumisanduri tegevusvälja. Vastavalt *** AS väljasõiduraportitele nr 6518 ja 6581 jõudis turvaauto sündmuskohale 4 ja 2 minutit peale häire saamist. Seega on esitatud tõenditega piisavalt tõendatud, et valvesüsteem oli töökorras, kuid andurite tööväli oli kummivirnaga piiratud. Ebatõenäoline on niisuguses koguses kummide vargus sellise ajaühiku jooksul, mis omakorda kinnitab, et sissetungil oli võimalik tegutseda pikema aja jooksul kui häire momendist turvafirmasse ja patrullauto kohalejõudmise vahel. Nimetatut kinnitab omakorda, et väidetavalt varastati 4 minuti jooksul 146 rehvi ja 2 minuti jooksul 87 rehvi. Kindlustusandja esindajad käisid 14.08.2000 ja 21.08.2000 sündmuskohal, koostati sündmuskoha ülevaatuse aktid, osa varastatud kumme leiti 80m kauguselt. Asjaolu, et andurite töö oli takistatud, kinnitas ka hageja enda taotletud tunnistaja ***. Tunnistaja ***, kes oli kindlustusjuhtumi ajal *** AS***kontori juhtaja, ütluste kohaselt, oli häiresüsteem töökorras, andurid katsid täielikult tööruumi, patrullautod käisid territooriumi öö jooksul kontrollimas 4-5 korda. Tunnistaja ütluste järgi oli kummide tagant võimalik võtta teisi kumme nii, et kiirt ei katkestatud. Kostja tunnistaja *** ütluste kohaselt viidi läbi eksperiment, kui suur oleks ajavahemik, et varastada sellises koguses autorehve. Läbi akna oli võimalik anda üks rehv korraga, kahe kummiga joosti umbes 80m kaugusele ja tagasi, selleks kulus aega üle ühe minuti. Autorehvid olid paigaldatud akendest kõrgemale, aknaavast sisenemisel oli võimalik ladustatud kauba vahel liikuda soovitud kauba juurde ilma, et andur oleks rakendunud. Tunnistaja *** osales eksperimendis selgitamaks, kui kiiresti jõuab turvafirma auto Rõõmu Kaubamaja juurest sündmuskohale ja kui palju aega kulub kummi viimiseks 80m kaugusele. 5(12)

Tunnistaja ütluste kohaselt jõuti järeldusele, et esimesel korral kulus kahe kummi viimiseks alla minuti ja teisel korral üle minuti. Eksperimendi järelduste osas ei ole hageja vastupidist osundanud. Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et hageja kindlustusvõtjana, blokeerides liikumisanduri töövälja kummivirnaga, suurendas riskiastet. Hageja on võtnud endale kohustuse tagada objektil töövälisel ajal sisselülitatud valvesüsteem. Sisenemisel õigeaegne häire hoidnuks ära kahju tekkimise. Varakindlustuse tingimuste V110-1997 p 12.3 kohaselt kindlustusleping sõlmitakse riski hindamise küsimustiku või kindlustamisavalduse alusel, riski hindamise küsimustiku või kindlustamisavalduse täitmisel juhindub kindlustusandja esindaja kindlustusvõtja poolt esitatud andmetest, p 13.3 kohustab kindlustusvõtjat avaldama talle teadaolevad olulised faktid, mis on vajalikud riski ülevõtmisel kindlustusandja poolt. Hageja esitatud riski hindamise küsimustik nr 181713 kajastab, et kindlustuslepingu sõlmimisel arvestati, et kõik alad on kaetud anduritega, kindlustuspakkumus on koostatud eeldusel, et kindlustusobjektil on töökorras ja töövälisel ajal sisselülitatud valvesignalisatsioon ruumides, millistes asub murdvargusriski vastu kindlustatav vara. Kindlustusvõtjana hageja rikkus varakindlustuse tingimuste p-s 17.1 toodud kohustust ja suurendas riskiastet kindlustusandja nõusolekuta eeltoodud toimingutega. Anduri katmist kummivirnaga, mis välistas kohese häire ruumi sisenemisel, tuleb lugeda oluliseks faktiks, mis mõjutab kindlustuslepingu puhul riski hindamist. Kindlustusandjal on eelnimetatud tingimuste p 25.3 kohaselt õigus vähendada kindlustushüvitist kui kindlustusvõtja on suurendanud riskiastet ilma kindlustusandja nõusolekuta või ei ole riski asjaolude lisandumisest kindlustusperioodi jooksul koheselt teatanud. Riskiastme suurendamine mõjutas oluliselt varguse toimumist ja kahju suurust. Murdvarguskindlustuse tingimuste V103-1997/1 p 11 ei ole kohaldatav, sest tõendamist on leidnud, et valvesignalisatsioon oli töökorras. Vaid juhul, kui riski hindamise küsimustikus märgitud valvesignalisatsioon ei olnud töökorras, vähendatakse eeltoodud punkti kohaselt muidu ettenähtud kindlustushüvitist minimaalselt 20% võrra. Hageja ei tõendanud kahju suurust summas 143 644,75 krooni. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks 14.08.2000 saldokinnituse, milles avaldab, et seisuga 11.08.2000 oli laos suverehve gislavsed ja semperit kokku 681 hinnaga 119 945,30 krooni, pärast inventuuri 14.08.2000 541 tükki, väärtusega 350 379,80 krooni, lao puudujääk on 140 tükki, 99 565 krooni väärtuses. 21.08.2000 saldokinnitusega oli seisuga 18.08.2000 laos rehve gislaved ning Viking ja AGI talverehve 635 tükki, 436 887,70 krooni väärtuses, pärast inventuuri oli rehve 548 väärtuses 392 808,45 krooni, lao puudujääk oli 87 tükki, 44 079,25 krooni väärtuses. Hagiavalduses ei ole kahju suuruse kujunemise asjaolusid esile toodud, kohus on esimesel eelistungil 05.08.2003 sellele tähelepanu juhtinud ning teinud TsMS §-st 91 juhindudes ettepaneku täiendavaid tõendeid esitada. Hageja esitatud vannutatud audiitor Manivald Müüripeal järeldusotsus on hinnang raamatupidamise aastaaruande kohta OÜ-s Trebelgon 2000.a., kuid ei puuduta konkreetset kahjujuhtumit. Kohtule ei esitatud konkreetseid dokumente autorehvide kohta, puuduvad täpsed kaubadokumendid autorehvide kohta hageja äriühingus. OÜ *** arve- saatelehed kannavad kuupäevi 05.04.2000, 31.03.2000, 17.03.2000, 13.04.2000, 20.04.2000, 28.04.2000, 11.05.2000, 26.05.2000, 27.06.2000, 19.07.2000, 04.08.2000, seega enne vargust. Dokumentide koostaja nimed puuduvad, ei nähtu, kes on juhataja ja raamatupidaja. Kauba saatedokumendid on alates 2000.a. märtsist, vargus toimus augustis, kuid kauba väljamineku (müük, maksedokumendid, jms) kohta dokumendid puuduvad, mis võimaldaks analüüsida inventuuri. Kahju suurusele esitas vastuväited ka kostja esindaja, kes ei 6(12)

pidanud niisuguses hulgas autorehvide vargust võimalikuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ *** esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Otsus ei ole kooskõlas TsMS §-dega 227, 228 ja § 231 lg-ga 4. Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis hageja väited ja seisukohad tähelepanuta, samuti, miks ta ei arvestanud hageja esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohus leidis, et hageja ei esitanud kindlustusandjale kõiki kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikke dokumente ja jättis tähelepanuta hageja esindaja seletuse, et kahju suurust kohtueelses menetluses kahju käsitluse käigus kostja ei vaidlustanud. Kohus ei selgitanud välja, millised dokumendid jättis kindlustusvõtja kindlustusandjale esitamata. Seega jättis kohus hageja nõude rahuldamata, jättes välja selgitamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, rikkudes sellega TsMS § 227 lg-t 1, § 228 ja § 231 lg-t 4, mis viis asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Nõude suuruse üle otsustades pidi kohus välja selgitama, millised dokumendid esitati kindlustusandjale kohtumenetluse eel koos kindlustushüvitise väljamaksmise taotlusega ning kas ja kuidas takistas teatud dokumentide esitamata jätmine kindlustushüvitise väljamaksmist. Apellant on seisukohal, et esitas kindlustusandjale kõik teada olnud olulised faktid. Kohus oleks pidanud asja läbivaatamisel arvestama TsK §-ga 227, mille kohaselt vastutab isik kohustise täitmata jätmise eest ainult süü olemasolul. Kindlustusandja ega kohus ei ole märkinud, milles seisneb kindlustusvõtja süü ning millega see on tõendatud. Kohus pidi andma hinnangu ka sellele, et kindlustusandja ei jätnud kindlustusotsuse kohaselt hüvitist välja maksmata mitte seetõttu, et kindlustusvõtja ei esitanud vajalikke dokumente, mis ei võimaldanud kahju suurust kindlaks määrata, vaid seetõttu, et kostja leidis, et hageja rikkus kindlustuslepingut, mistõttu tuleb kindlustushüvitist vähendada 100%. Kindlustusandja esindajad vaatasid juhtumite järgselt kohe üle kindlustuskoha. Sündmuskoha ülevaatusel turvanõuete rikkumist ja riski suurendamist ei tuvastatud. Ka 21.08.2000 uurimiseksperimendis valvesüsteemi mittekorrasolekut, andurite blokeerimist ja seega riskisuurendust ei tuvastatud. Sündmuskoha ülevaatuse aktidel on fikseeritud, et poliisil märgitud turvanõuded on täidetud. Kahju hüvitamisest keelduv otsus ei tuginenud riskiastme suurenemisele ja kindlustusvõtja poolt lepingu rikkumisele, millele kostja tugines kohtumenetluses. Kohus leidis, et riskisuurendus leidis aset hageja süül, määramata süü astet ja tuginedes põhiliselt kolmanda isiku esindaja jurist Indrek Puhmi seletustele, et andurite tööväli oli häiritud, samuti kostja tõenditele (foto nr 1), tehes järelduse, et anduri tööväli oli kummivirnaga kaetud. Kohus võttis ebaõigesti aluseks Indrek Puhmi seletuse, kuna Indrek Puhm ei ole asja tundev isik, tal puudub vastav eriharidus. Indrek Puhmi seletusi ei saa pidada protsessivormis antud asjatundja arvamuseks. Kohus ei põhjendanud, miks ta luges ainult fotole nr 1 tuginedes anduri töövälja kummidega kaetuks, kohus ei andnud hinnangut teistele fotodele. Kõigilt fotodelt nähtub, et rehvide rivi ei kata andureid. I. Puhm ei ole oma seletuses märkinud konkreetset juhtumit puudutava järelduse aluseks olnud lähteandmeid ja on oma arvamuse andmisel lähtunud valedest eeldustest ning andis oletuslikku laadi põhistamata arvamuse. Asjas ei ole taotletud ekspertiisi tegemist signalisatsioonisüsteemi töökindluse, kõigi aladega kaetuse ja riskisuurenduse väljaselgitamiseks. Hageja ei nõustunud kohtu järeldusega, et Harju Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna 7(12)

20.03.2002 vastusest tulenevalt on kinnitust leidnud riskisuurendus. 14.12.2001 vastuses teatas ülemkomissari ülesannetes Andres Truss, et sündmuskohta ei olnud võimalik taastada, kuid nimetatud tõendile kohus hinnangut ei andnud. Uurimiseksperimendi ajal ei olnud politsei ega hageja valduses toimikus olevaid fotosid, mille järgi oleks saanud taastada sündmuskohta. Politsei ei jõudnud ühesele järeldusele kuriteo toimumise mehhanismis, vastuses on vaid oletuslik viide, et autorehve võidi akna kaudu seni, kuni kummide ees oli laetala kõrgusel autokummid, mis varjasid anduri tegevusvälja. Kostja kohtuistungil esitatud fotodelt nähtub, et kummide virn ei paiknenud laetala kõrgusel, vaid tunduvalt madalamal, infrapuna andur kattis ruumi pikuti ja klaasiandur laiuti, sellelt poolt, kus paiknesid aknad, ei olnud andur blokeeritud. Kohus ei andnud hinnangut sündmuskoha aktidele, hageja seadusliku esindaja kirjalikele seletustele, politsei ühelegi vastusele ega teadetele. Kohus tugines ka tunnistajate ütlustele, kuid tunnistajate ütluste andmisest on kohtuistungi toimumise ajaks möödunud TsMS § 172 lg 4 ettenähtud tähtaeg ja tunnistajate ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Hageja palus alternatiivina kaaluda kindlustushüvitise vähendamise võimalust, kohus seda ei teinud. Varakindlustuse p-de 25.3 ja 25.10 kohaselt oli kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on kindlustuslepingut rikkunud määral, mis tõi kaasa riskiastme suurenemise, mis mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist ja kahju suurust. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et kindlustushüvitise vähendamine on põhjendatud 100%, millega rikkus TsMS § 227 lg-t ja 231 lg-t

Kui kohus leidis, et esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik kahju suurust kindlaks määrata, oleks ta pidanud selle ise määrama. Kohus seda ei teinud. Kindlustushüvitise suuruse osas oleks kohus pidanud asuma seisukohale, et selle määramise aluseks on kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varakahju olemasolu, et kahju suurus on kindlakstehtav hageja esitatud dokumentaalsete tõenditega – hageja juhataja ja raamatupidaja inventuuriaktidega kindlustusjuhtumi järgselt, rehvide sisseostudokumentidega ja muude esitatud kirjalike tõenditega. Vastused apellatsioonkaebusele ***AS ja kolmas isik *** AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud protsessiosalised ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et linnakohtu otsus tuleb TsMS 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja uue otsusega hagi osaliselt rahuldada. Kuna kindlustusleping sõlmiti ja kindlustusjuhtum toimus enne 01.07.2002, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-le 2 kindlustusseadust (KindlS). 28.09.1999 on poolte vahel KindlS § 19 kohaselt sõlmitud kindlustusleping, mille sõlmimise tõendamiseks on kostja välja andnud kindlustuspoliisi nr 181713. Kindlustusriskiks oli lisaks muudele riskidele ka murdvarguskindlustus. Kostja kindlustusvastutus kehtis alates 30.09.1999 kuni 29.09.2000. Poliisi ja kindlustuspakkumise nr KE92209/1, mis on koos riski hindamise küsimustikuga nr 181713 kindlustuslepingu lisaks, kohaselt kohaldati murdvarguse riskile kindlustustingimusi V103-1997/1 ja varakindlustuse tingimusi V110-1997. Lepingu järgi oli kindlustatud hageja kaup, milleks olid Harjumaal *** vallas ** külas asuvas laohoones paiknevad autorehvid, kindlustussummaga 4 000 000 krooni. 14.08.2000 ja 21.08.2000 murti hageja lattu akna kaudu sisse ja varastati autorehve. KindlS § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või -hüvitise väljamaksmise kohustus. Kuna pooled olid kindlustuslepingus kokku leppinud kindlustusriskina murdvarguse, siis 14.08.2000 ja 21.08.2000 toimunud murdvargused on kahjujuhtumiks. Murdvarguse faktides on Lääne Harju Politseiosakonna poolt alustatud kriminaalmenetlust, kuid kurjategijaid kindlaks tehtud ei ole. Eeltoodus ei ole poolte vahel vaidlust. KindlS § 12 lg 1 ja varakindlustuse tingimuste V110-1997 p 22.1 kohaselt on kindlustushüvitis rahasumma, mis makstakse välja kindlustusjuhtumi saabumisel tekkinud varalise kahju hüvitamiseks. Kindlustushüvitise suuruse määramiseks tuli kõigepealt välja selgitada tekkinud kahju. Varakindlustuse tingimuste V110-1997 p 19 kohaselt pidi hageja kahju suuruse kindlaksmääramiseks läbi viima kindlustusandja juuresolekul inventuuri kahju suuruse selgitamiseks, esitama kindlustusandja nõudel kaduma läinud vara nimekirja ja edastama kindlustusandjale kahju suuruse kindlakstegemiseks muud vajalikku informatsiooni ja p 20.3 kohaselt oli kindlustusandja kohustatud esitama kindlustusvõtjale kirjalikult kahju suuruse kindlakstegemiseks vajalike dokumentide nimekirja. Hageja on kostjale esitanud kohtueelses 9(12)

menetluses õiendid kahju suuruse kohta (t. l. 36 ja 37), mille kohaselt varastati 14.08.2000 140 rehvi väärtusega 99 565,50 krooni ja 21.08.2000 87 rehvi väärtusega 44 079,25 krooni. Kostja kohtueelses menetluses hagejalt rohkem tõendeid nõudnud ei ole. Kohtumenetluses väitis kostja, et kahju suurus on tõendamata. Hageja on kohtumenetluses esitanud kahju suuruse tõendamiseks 21.08.2000 läbi viidud inventuuri aktid (t. l. 139-141), varastatud rehvide loetelud koos hindadega (t. l. 142-143) ja arve-saatelehed kauba saamise kohta (t. l. 144-162). Kostja esitatud dokumentidele vastuväiteid esitanud ei ole ega ole nõudnud kahju suuruse tõendamiseks täiendavate dokumentide esitamist. Kolleegium leiab, et kahju suuruse tuvastamisel saab lähtuda hageja poolt esitatud dokumentidest. Kohtul pole põhjust kahelda hageja poolt läbiviidud inventuuri tulemuses ja samuti hageja poolt esitatud varastatud rehvide loetelus. Kostja ei ole esitanud kohtule vastuväiteid, mis annaks alust hageja poolt esitatus kahelda. Seega on kindlustusjuhtumite toimumisega tekkinud hagejale kahju 143 644,75 krooni. Kolleegium märgib, et tulenevalt varakindlustuse üldtingimuste V110-1997 p-dest 19.5, 19.6 ja 20.3 oli kostjal endal võimalus teha kahju suuruse kindlakstegemiseks juurdlustoiminguid ja nõuda hagejalt täiendavaid tõendeid. Kostja seda teinud ei ole. Kostja on vastu vaielnud kahju hüvitamise kohustusele, tuginedes varakindlustuse tingimuste V1101997 p-le 25, mis sätestab alused, millal kindlustusandjal on õigus vähendada kindlustushüvitist. Kostja väidete kohaselt annab aluse hagejale hüvitise väljamaksmata jätmiseks hageja enda tegevus kindlustusriskide suurendamisel ja kindlustuslepingu tingimuste rikkumisel. 14.02.2000 kirjas nr 1168 on kostja tuginenud varakindlustuse tingimuste p-dele 25.2, 25.9 ja 25.10 ning väitnud, et hageja on üritanud kostjat petta, kuna 4 ja 2 minuti jooksul ei ole võimalik hageja poolt väidetud hulgal kumme laost akna kaudu välja viia. 20.05.2002 kirjas nr 3001 on kostja tuginenud lisaks eelnevalt toodule varakindlustuse tingimuste V110-1997 punktile 25.3. Kohtumenetluses jäi kostja väite juurde, et ajaga, mis kulus häire saamisest turvafirma kohalejõudmiseni, see on 4 ja 2 minutit, ei olnud võimalik hageja väidetud hulgal kumme varastada ja teiseks võis olla liikumisandurite töö kostja enda tegevuse tõttu häiritud. Selle üle, et 4 ja 2 minutiga ei olnud võimalik varastatud rehve aknast välja viia, ei ole poolte vahel vaidlust. Küll on aga vaidlus selles, kas hageja tegevuse tõttu oli laos olukord, kus liikumisandur ei reageerinud aknast sisenemisele ja kummide vargusele. Tunnistaja ***(t. l. 186-187) ütlustest tuleneb, et turvasüsteemi andurite paigaldamisel oli ruum tühi ja andurid katsid terve ruumi. Tunnistaja on käinud peale vargust sündmuskohal ja laos olid kummid ladustatud viisil, kus kummide tagant oli võimalik võtta kumme nii, et anduri kiir ei katkenud. Tunnistaja *** ütluste kohaselt (t. l. 192) olid kummid ladustatud selliselt, kus andur ei katnud ruumi täielikult. Sama tuleneb ka tunnistaja *** ütlustest (t. l. 189), kes viibis sündmuskohal peale teist sissemurdmist. Tunnistaja *** kirjelduse kohaselt olid kummid paigutatud akendest kõrgemale ja selle tõttu oli võimalik kummide vahel liikuda, ilma et andur oleks rakendunud. Selline kummide paigutus on näha ka vahetult peale vargust tehtud fotodel (t. l. 198-200). Lääne-Harju Politseiosakonna 05.04.2002. a kirjast nr HR7-20.17/2107 (t. l. 57) tuleneb, et 20.03.2002. a läbiviidud uurimiseksperimendi käigus taastati olukord, mis oli sissemurdmise ajal ja tuvastati, et kumme võis aknast välja viia seni, kuni liigutati kummi, mis varjas liikumisanduri tegevusvälja või liiguti kummide varjust välja. Uurimiseksperimendi läbiviimisel osales hageja esindaja Tõnis Luhamäe. Kolleegiumi arvates on eeltoodud tõenditega tõendatud, et hageja oli ladustanud kummid viisil, kus liikumisanduri töö oli varguse ajal häiritud ja andur ei lülitunud koheselt sisse. Apellant väitis, et tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna sündmusest on möödunud palju aega. Kolleegium leiab, et tunnistajate ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuna kõik tunnistajad on sündmuskohta kirjeldanud sarnaselt ja see kirjeldus ühtib toimikus olevate fotodega. Samuti on 10(12)

apellant kaebuses väitnud, et uurimiseksperimendi tulemused ei ole usaldusväärsed, kuna sündmuskohta ei õnnestunud enam taastada, sest muudetud oli turvasüsteemi. Kolleegiumi arvates kinnitas uurimiseksperimendi tulemus tunnistajate poolt öeldut ja vahetult peale vargust tehtud fotosid. Uurimiseksperimendi juures olid isikud, kes olid vahetult peale vargust sündmuskohal. Õige on apellandi väide, et kostja poolel kaasatud kolmanda isiku lepingulise esindaja Indrek Puhmi ütlused ei ole tõendiks TsMS § 90 lg 2 järgi ja neid ei saa asjaolude tuvastamisel hinnata. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja tegevus kummide ladustamisel anduri ette oli kindlustuslepingu kohaselt tegevus, mis annab aluse kindlustushüvituse vähendamiseks või selle väljamaksmisest keeldumiseks. Varakindlustuse tingimuste V110-1997 p 25.10 annab kindlustushüvituse vähendamiseks aluse juhul, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustusklepingust tulenevat kohustust. Kindlustusvõtja oli varakindlustuse üldtingimuste p 17.1 kohaselt kohustatud mitte suurendama riskiastet ilma kindlustusandja nõusolekuta ja p 17.4 kohaselt oli ta kohustatud kõrvaldama riskiastet suurendavad tegurid. Lepingu sõlmimisel koostasid pooled riski hindamise küsimustiku nr 181713 (t. l. 19-20), mille kohaselt olid murdvarguse riski vastu kindlustatud alad kaetud anduritega. Kindlustusobjekti ruumides töökorras ja töövälisel ajal sisselülitatud valvesignalisatsiooni olemaolu oli ka kindlustuspakkumise nr KE92209/1 oluline tingimus. Seega oli hageja kohustus tagada, et kindlustusandurite tööväljaga oleks kaetud kogu ala, kus kindlustatud kaup paiknes. Ladustades kummid viisil, kus andurikiire levi oli takistatud, on hageja rikkunud kindlustuslepingu tingimusi. Kolleegiumi arvates on hageja tegutsenud ettevaatamatult, mis võimaldas kindlustusriski realiseerumist. Hageja töötajad oleksid pidanud kumme ladustades ette nägema, et kummide paigutamine akendest kõrgemale loob olukorra, kus liikumisanduri kiir ei reageeri kummide varjus toimuvale liikumisele ja selle tõttu on võimalik kumme aknast välja viia. Hageja tegevus annab kostjale õiguse kindlustushüvituse vähendamiseks varakindlustuse tingimuste p 25.10 alusel. Varakindlustuse tingimuste p 25 annab kostjale aluse kindlustushüvitist vähendada. Kostja väidete kohaselt sisaldab vähendamine ka hüvitise maksmisest keeldumist, kuna vähendamise alammäära määratud ei ole. Kolleegium leiab, et kindlustushüvitise vähendamise üle otsustamisel tuleb kaaluda igakordselt kindlustusvõtja poolse rikkumise olulisust tagajärje saabumise suhtes. Eelnevalt on tuvastatud, et hageja töötajad olid kumme ladustades hooletud, kuid seda, et hageja oleks tegutsenud tahtlikult, tõendatud ei ole. Tunnistaja *** ütluste kohaselt oli hageja laohoonet varguste vastu igakülgselt kindlustanud. Ruumi olid pandud andurid, mis reageerisid akende purustamisele, ja akende ette trellid. Seega oli hageja olnud piisavalt hoolas hoone kindlustamisel, kuid vaatamata sellele sai murdvargus võimalikuks. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et hageja poolt kindlustuslepingu tingimuste rikkumine on aluseks, et vähendada väljamakstavat hüvitist poole võrra. Oluline on ka see, et kindlustusvõtja hinnates kindlustuslepingu sõlmimisel riske, teadis, et ruume kasutatakse kummide ladustamiseks ning samuti olid talle teada infrapunaandurite asukohad ja laoruumi eripära (tegemist oli madala ruumiga). Seega oleks saanud kostja töötaja teavitada hagejat võimalikest riskidest. Selliselt käitudes on ka kostja jätnud oma hoolsuskohustuse täitmata. Peale 14.08.2000. a toimunud sissemurdmist käis sündmuskohal kostja töötaja, kuid ka siis ei juhtinud ta hageja tähelepanu sellele, et kummid on laotud viisil, mis võib takistada anduri töölerakendumist. Kostja poolt vastavate juhendite andmine oleks välistanud järgmise kahjujuhtumi saabumise. Eeltoodu tõttu on põhjendatud väljamakstava hüvituse vähendamine mitte enam kui poole võrra. Kolleegium märgib, et hageja on kogu menetluse vältel taotlenud alternatiivselt hüvitise osalist väljamõistmist. Kostja ei ole oma vastustes hagejale kordagi põhjendanud, miks ta ei kaalu hüvitise vähendamise võimalust ja millistel alustel oleks olnud seda võimalik teha. 11(12)

Kindlustushüvitise arvestamisel tuleb lähtuda varakindlustuse tingimiste p-st 23.4, mille kohaselt tuleb kindlustushüvitisest maha arvutada omavastutus, mis poliisi kohaselt oli murdvarguse puhul 10 000 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 61 822,40 krooni (143 644,75 :2 – 10 000). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 tuleb menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kohaldada senikehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Lähtudes kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1, 8 ja 11 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu vastavalt hagi rahuldatud osale summas 4 250 krooni ja sama suures summas ka apellatsioonkaebuselt. Seega kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõivu 8 500 krooni. Õigusabikulud tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 summas 3 091,10 krooni (5% hagi rahuldatud osast). Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu 11 591,10 krooni.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Kai Kullerkupp

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.