Kohtulahend

Hageja kodus Rootsis maksis hageja 13. juunil 1994. a. kostjale käsiraha 1.900 dollarit (26.030 Eesti krooni). Raha üleandmine toimus hageja tuttavate R.J.i, L.R.i, S.G.V.i ja T.O.i juuresolekul ja selle kohta vormistati ostu-müügi eelleping, millele kostja alla kirjutas ja mille kohaselt hageja andis kostjale üle raha; samas kirjeldati tingimusi terve sigala maksumuse 153.695 krooni üleandmiseks ja väljamaksmiseks kostjale ning volitati kostjat kohustust täitma, s. o. saadud raha eest sigala välja ostma. Kostja selgitas hagejale, et kostja nimele on sigalat parem osta, kuna maade erastamine ei ole veel võimalik. Kostja sai nimetatud lepingu alusel ettemaksuna 26.030 Eesti krooni, samuti 34.200 Eesti krooni Scania platvormautode muretsemiseks, seega kokku 60.230 Eesti krooni. Autod pidi kostja Eestis realiseerima, et nende maksumus kataks osaliselt sigala väljaostmise kulud. Kostja sai kaks Scania autot. Eestisse viidud autode hinnaks leppisid pooled täiendavalt kokku 57.000 Rootsi krooni (129.960 Eesti krooni). Sõidupiletite ostmiseks ja autode Eestisse viimiseks on hageja andnud kostjale veel 13.224 Eesti krooni. 31. augustil 1998. a. andis hageja kostjale 27.360 Eesti krooni, mis oli ette nähtud saeveski servamasinate tolli- ja käibemaksuks. 11. detsembril 1998. a. maksis hageja kostjale täiendavateks lisakulutusteks 7.891, 90 Eesti krooni. Hageja on kostjale sigala ostmiseks andnud kokku seega 238.665 krooni, millest hageja arvestab maha kostja osaluse 23.054 krooni. Kokku võlgneb kostja hagejale 215.611 krooni, mis ta sai lepingu täitmiseks, s. o. sigala ostmiseks. Sigalat ei ole siiani hageja nimele vormistatud, nagu oli kokku lepitud eellepingu sõlmimisel. Raha saamist on kostja lepingule allakirjutamisega kinnitanud. Eelnimetatud summas on kostja tekitanud hagejale lepingu täitmata jätmisega kahju. Kuna kostja sai kohustuse täitmiseks raha isiklikult, mitte äriühingu nimel, mille ta lubas hobuste kasvatamise eesmärgil asutada, siis on hagejal nõudeõigus kostja vastu.

Kui käsitleda hageja poolt esitatud võlaõiguslikku dokumenti tööettevõtu lepinguna TsK § 355 tähenduses, siis on hagi TsK § 367 lg. 1 ja kehtiva TsÜS § 143 kohaselt aegunud. Hageja ei ole hagi esitamisel toiminud heas usus ja on esitanud hagi kostjale kahju tekitamise eesmärgil. Hageja ei ole esitanud dokumenti, mis kinnitaks, et ta võib esindada 10% ulatuses R.J.i, 15% ulatuses L.R.i, 15% ulatuses S.G.V.i ja 10% ulatuses T.O.i. Võib eeldada, et poolte vahel oli tegemist ühise tegutsemise lepinguga. TsK § 440 lg. 3 kohaselt ei olnud aga ühise tegutsemise lepingu osalistel õigust käsutada oma osa varast teiste osaliste nõusolekuta. Puudub selgus, millisel alusel nõuab hageja kostjalt ka teiste ühiste tegutsejate raha, kui viimased ei ole talle selleks mingit õigust andnud. AS-i K. asutamisdokumendid tõendavad, et kostja on volitusega saadud kohustuse täielikult täitnud. AS K. on likvideeritud õigusjärglaseta. Veoautod Scania on saanud AS M., millega kostja ei olnud seotud. Samuti ei ole kostja seotud saeveski ja servamismasinaga ja hageja poolt nendega seoses nimetatud rahasummadega. TsK § 441 kohaselt kaetakse ettenähtud kulutused ja kahjud vastavalt lepingule, kui seda aga ei ole, siis kaetakse kahjud lepinguosaliste ühise vara arvelt. Jääb arusaamatuks, miks hageja ei peaks kostjale tasuma laevapiletite eest, saeveski ja servamismasina käibemaksuks vajalikku summat ja palka. Kostja seletuste kohaselt on ta hagejaga teinud igasuguseid tehinguid - toonud hageja tellimusel Venemaalt jalgrattaid, valvanud hageja maja, ehitanud talle saekaatrit ja saanud selle eest raha. 1.900 dollarit 1993. a. sai kostja jalgrataste toomise eest, selle raha andis hageja üle Kernu motellis. Sigala ostmise jaoks ei ole kostja hagejalt raha saanud. 1998. a. soovis kostja sigalat hagejale müüa, kuid hageja jättis kokkulepitud rahasumma tasumata. Sigala ostis kostja endale, ta maksis selle eest kuni 2000. a. osade kaupa 153.695 krooni. Kuna hageja ei andnud raha, siis jäi sigala aktsiaseltsi nimele ostmata. Pooltel oli leping, mille kohaselt hageja rentis kostjalt sigalas asuvaid ruume.

ümber hobusetalliks. 13. juuni 1994. a. leping sisaldab kokkulepet selle kohta, kes on hoone omanikud ja milline on investeeringu suurus. Ajavahemikus 2000. a. algusest kuni 2001. a. suveni hageja juures sigalas töötanud R.K. ütluste kohaselt tahtis hageja osta sigalast suuema osa endale, kuid ei saanud kostjaga hinnas kokkuleppele. Samuti alates 1999. a. lõpust sigalas töötanud L.D.i ütluste kohaselt kasutab sigala ühte osa kostja ja teist poolt hageja. Tunnistaja H.S. ütluste kohaselt on ta kostja kutsel käinud sigalas öövalves. Kostja väitel oli töö hageja jaoks. Samuti on ta valvanud hageja ehitusmaterjale ja tööriistu. Töö eest maksis kostja. Tunnistaja V.G. ütlustest nähtub, et ta töötas alates 1993. a. 2 – 3 aastat kostja heaks seoses saeraami ehitusega. Hageja tellimusel ei ole ta tööd teinud ja seda, kellele saeraam kuulus, ta ei tea. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi 208.817 krooni ulatuses rahuldada. Kohus on tuvastatud asjaolude pinnalt teinud ebaõigeid järeldusi, vääralt kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud protsessiõiguse norme. Poolte vahel lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK §-des 394 – 401 toodu langeb kokku lepingu eesmärgiga. Lepingupoolte ühine majanduslik eesmärk on tõendatud nii lepingu kui tunnistajate R.J.i, S.G.V.i ja T.O.i ning R.K. ütlustega kohtuistungil. Tunnistajad andsid ütlusi nii lepingu sõlmimise asjaolude kui ka eesmärgi kohta, milleks oli aktsiaseltsi asutamine, mis tegeleks hobuste kasvatamisega sigalas. Kohus ei arvestanud eelnimetatud tunnistajate ütlustega, kes kinnitasid hageja soovi osta sigala hoonete kompleks eesmärgiga pidada seal hobuseid. Kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kohtu seisukoht hageja poolt kostja volitamise osas tehingute või muude õigustoimingute tegemise kohta. Kui kohus loeb sõlmitud kokkulepet ühtseks dokumendiks, siis sellest nähtub, et hageja on volitanud kostjat aktsiaseltsi asutama ja müüma asutatud aktsiaseltsile kostja omandis olevad hooned. Jättes aktsiaseltsi asutamata, jättis kostja oma kohustuse täitmata. Samuti ei vormistanud ta sigala ostu-müügilepingut, mille sõlmimise suhtes oli eelnevalt kirjalikult kokku lepitud ja mida tõendavad ka kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused. Tunnistajate S.G.V.i, T.O., R.J. ja L.R. ütlustega on tõendatud ka raha ja esemete üleandmine kostjale. Vastustaja seisukoht Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses toodu põhjal ei ole alust linnakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja on apellatsioonkaebuses muutnud hagi aluseks olevaid asjaolusid ning tuginenud nõudele, mis on erinev hagi aluseks olnud nõudest, leides, et poolte vahel tekkinud õigussuhe on käsund ja viidanud sellega seonduvatele õigusnormidele. Hageja sai oma rikutud õigusi kaitsta üksnes ostu-müügilepingust tuleneva õigussuhte alusel, milles hageja oma väidete kohaselt maksis kostjale hagi hinna ulatuses käsiraha. Muudetud hagiavalduses tugines hageja TsK kohustisõigust reguleerivatele §-dele 162, 163 ja 222. Apellatsioonkaebuses on hageja oma hagi alust muutnud, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg. 2 kohaselt lubatud. Lepingu juurde lisatud volikiri on tehtud Tallinna Linnvalitsuses ja selle dokumendi vormistamine muul ajal ei ole välistanud kostja võimalust sellel olevate allkirjade kasutamiseks 13. juuni 1994. a. lepingu juures. Lepingust ei nähtu ega ole võimalik aru saada, millised kohustused kostjal tekkisid hageja, S.G.V.i, T.O.i, R.J.i ja L.R.i ees seoses sigala ostmisega. Seetõttu on välistatud kohustuste rikkumine kostja poolt. Arvestades TsÜS § 64 lõiget 3, ei saa kohus hageja vastupidiseid väiteid arvestades tõlgendada käesoleva kaasuse asjaolusid kostja kahjuks. Puudub õiguslik alus, millele

tuginedes saaks kohus tõlgendada hageja kasuks müüja poolt kostjale antud õiendit, mille kohaselt kostja tasus ostetud vara eest ositi alates 1993. a. kuni 2000. a., ja 2. aprillil 1993. a. sõlmitud lepingut, mis ei kohustanud kostjat võõrandama vara hagejale ega ka hageja osalusega äriühingule. Leping ei kohustanud kostjat tegema hageja jaoks mingeid muid tegusid. Kohus on tuvastanud, et 13. juunil. 1994. a. sõlmitud leping ei vasta selle tegemise ajal kehtinud TsK §-dele 394 – 401, mistõttu on kontekstist välja rebitud hageja poolt esitatud väide, et kohus luges sõlmitud kokkuleppe ühtseks dokumendiks; üksnes see väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnaohus ei tohiks asja läbivaatamisel teha maakohtu poolt juba tuvastatud asjaoludest teistsuguseid järeldusi kui maakohus ega väljuda apellatsioonkaebuse raamidest, kuna vastupidisel juhul rikub ringkonnakohus TsMS § 319 lg. 2 nõudeid. Kostja on Rapla Maakohtule 30. novembril 2004. a. esitanud kaitsekõne, milles põhjendab hageja nõudega mittenõustumist. Selles kõnes toodud seisukohtadega peaks ringkonnakohus arvestama, kuna hageja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi materiaal- ega menetlusõiguse normile, mida maakohus oleks rikkunud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 227 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 228 lause 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ning kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 231 lg. 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega; kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et kohtuotsuses tuleb tuvastada vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud või nende puudumine, samuti kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe või tuvastada niisuguse suhte puudumine, kusjuures kohtuotsus ei või olla vastuoluline ning kohtu järeldused peavad loogiliselt tulenema hinnatud tõenditest. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Vastuolus TsMS § 231 lõikega 4 on kohus jätnud otsuses märkimata, milliseid seadusi ta vaidluse lahendamisel kohaldas. Pooltevahelise õigussuhte on kohus jätnud kvalifitseerimata: kohtuotsusest ei nähtu, millise õigussuhtega oleks tegemist tingimusel, et hageja poolt hagi alusena esiletoodud faktilised asjaolud on tõendatud. Kohus ei ole ka tuvastanud, et hageja poolt esiletoodud asjaolud võimaldaksid väita, et poolte vahel õigussuhe puudus. Jätnud õigussuhte kvalifitseerimata, on kohus jätnud määratlemata need õigusnormi koosseisulised tunnused, millele vastavate faktiliste asjaolude tuvastamist vaidluse lahendamine eeldab. Vaidlustatud otsuses ei ole samuti tuvastatud, kas faktilised asjaolud, millele pooled oma nõuete või vastuväidete alusena tuginevad, on aset leidnud: otsusest ei nähtu, millal ja milles pooled kokku leppisid, kas, millal ja mille tarbeks hageja kostjale raha andis või üle kandis ning kas või kuidas kostja seda raha kulutas. Tõendeid ei ole kohus hinnanud või on ebaõigesti hinnanud. Nii on tunnistajate ütlusi otsuses enamasti üksnes kirjeldatud, otsusest ei nähtu aga, millise hinnangu on kohus tunnistajate ütlustele andnud, millised asjaolud on kohus nende ütluste alusel tuvastanud ning millistele järeldustele ta nende alusel on jõudnud. Otsusest ei selgu, milline järeldus on konkreetse tunnistaja ütluste põhjal tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta tehtud. Seevastu raha üleandmise kostjale (konkreetseid asjaolusid siiski tuvastamata) on kohus muuhulgas

lugenud tõendatuks tunnistajate ütluste alusel. Samas tuleneb kohustuse täitmise üldisest mõttest, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga täitmise kohta, ja kui hageja andis võlgnikule raha oma kokkuleppest tuleneva kohustuse täitmiseks, nagu ta väidab, saab ta raha üleandmist tõendada üksnes TsK § 233 lõikes 2 märgitud tõendiga, muud tõendid ei ole aga TsMS §-st 93 tulenevalt lubatavad. Sellele asjaolule ei ole kohus ka hageja tähelepanu juhtinud. Otsus sisaldab järeldusi, mida ei ole põhjendatud: kohus on otsuses märkinud, et pooltevaheline leping ei vasta selle tegemise ajal kehtinud TsK §-de 394 – 401 käsunduslepingut reguleerinud normidele, otsus ei sisalda aga põhjendusi, kuidas kohus niisuguse järelduseni jõudis. Samuti on kohus leidnud, et lepingul puuduvad ühise tegutsemise lepingu tunnused vastavalt TsK §-dele 438 – 442, otsusest ei nähtu aga, mis andis kohtule aluse niisuguseks järelduseks. Ei käsunduslepingu ega ka ühise tegutsemise lepingu kohta olnud seaduses sätestatud kohustusliku vormi nõudeid, maakohus on poolte suhteid otsuses käsitlenud aga üksnes 13. juuni 1994. a. lepinguteksti põhjal, arvestamata poolte tahet ja eesmärke selle teksti koostamisel või muul ajal kokkulepete sõlmimisel. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta poolte tahte väljaselgitamiseks ei arvestanud teisi tõendeid, sealhulgas poolte endi poolt antud seletusi ning tunnistajate ütlusi. Samuti on otsuses vastuolulisi järeldusi ja hinnanguid. Nii on kohus otsuse 3. leheküljel leidnud, et kirjalikust lepingust ei tulenenud kostjale kohustusi, samaaegselt on ta leidnud aga ka, et tunnistajate ütlused ei tõenda kostja poolt lepingu rikkumist. Kui kohustust ei olnud, siis on asjakohatu rääkida selle rikkumisest. Kohus on otsuses märkinud, et seadmete Eestisse toimetamise jaoks on kostjale üle kantud 12.000 Rootsi krooni, kuid selles osas on nõue ebaselge. Samas, kui nõue on esitatud konkreetse rahasumma väljamõistmiseks, siis on tegemist selge nõudega, iseasi on, kas on alust selle nõude rahuldamiseks. Mida kohus on nõude ebaselguse all silmas pidanud, otsusest ei nähtu. Kohus ei ole vaidlust lahendades seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid üksnes poolte poolt esiletoodud faktiliste asjaoludega, maakohus ei ole aga vaidlust lahendades seda arvestanud. Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude ja maakohus on otsuses leidnud, et vähemalt osaliselt on nõutav rahasumma vormistatud laenuna kooskõlas TsK § 272 lõikega 3, otsusest ei nähtu aga, mis välistab niisugustel asjaoludel hagi rahuldamise nimetatud osas. Otsusest ei nähtu samuti, mida on maakohus pidanud silmas, kui on märkinud, et laenu tagasinõuet ei ole hageja esitanud. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik kohtuotsuse puudulikkust kõrvaldada, kuna asjas oluliste faktiliste asjaolude olulisel määral esmakordne tuvastamine apellatsioonimenetluses rikuks poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata, sest kassatsiooni korras ei saa kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Lisaks sellele ei ole aga maakohus täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid. TsMS § 164 lg. 1 punktide 1 ja 2 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas välja hageja nõuded ja kostja vastuväited, samuti nende protsessiosaliste põhjendused ja tõendid, mis protsessiosalistel on esitada oma väidete põhjendamiseks, aga ka, mida iga tõendiga tahetakse tõendada. Sellest tuleneb ühtlasi, et kui pooled isegi kontsentreerivad oma sisulise vaidluse mingile konkreetsele küsimusele, ei tohi kohus jätta käsitlemata vaidluse lahendamise teisi aspekte ja peab menetluses juhtima poolte tähelepanu kõigi oluliste küsimuste kohta seisukoha avaldamise vajadusele. Maakohus ei ole vaidlust lahendades neid põhimõtteid järginud. Kohtuotsuse kohaselt jäi maakohtule ebaselgeks hageja nõue 12.000 Rootsi krooni osas, sellele vaatamata ei teinud kohus hagejale ettepanekut oma nõuet selles osas selgitada ning põhjendada. Kohus ei juhtinud eelmenetluses hageja tähelepanu faktiliste asjaolude täieliku esiletoomise vajadusele ega kostja tähelepanu vajadusele avaldada oma seisukoht kõigi hageja poolt esiletoodud faktide kohta. Kohus ei diskuteerinud pooltega ka vaidluse õigusliku külje üle ega teinud neile ettepanekut selle kohta oma arvamuse

avaldamiseks. Kirjeldatud protsessiõigusnormide rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada ei ole võimalik, kuna uute asjaolude esiletoomine apellatsioonimenetluses on erandlik ega ole võimalik sellel põhjendusel, et esimese astme kohtu menetluses ei ole kohus eelmenetluse ülesandeid täiel määral täitnud.

Reet Allikvere

Kai Kullerkupp

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.